Tunnistan kohe, et tänases postituses on natuke enesekiitust. Seda ka põhjusega, sest olengi enda üle uhke.
Alguse sai see umbes nädala eest, kui hakkasin tõsisemalt mõtlema abikaasa sünnipäevakingituse peale. Algne mõte oli osta mõni tööriist, mida ikka majapidamises vaja läheb, aga millegipärast ei tundunud ükski kingitus "selle õigena". Jaanipäeva õhtul, kui esinesime näidendiga Assikvere seltsimajas ja lava taga maki kõrval istudes (et hoolitseda etenduse helilise poole eest) oli mul kogu terve tunni jooksul silme ees klaveri peale asetatud autasu, millega omistati aasta parima kodanikuühenduse tiitel. Nii tekkis mõte teha oma mehele taoline auhind, läbi mille anda teada, kui oluline ta on ja kui väga ma teda hindan. Mõeldud, tehtud? Mitte päris. Autasu nimetus oli küll üsna ruttu selge, kuid milline kuju teha, see oli veidi keerulisem probleem. Teadsin küll, et teen midagi puidust, kuna mulle meeldib selle materjali välimus, samuti armastan seda töödelda, aga mida täpselt, oli veel segane. Pidin ka kriitiliselt hindama enda puidutöötlemisoskusi. Lõplik mõte sündis alles metsas, kui läksin tööks vajalikku materjali otsima, lootes leida mõnda inspireerivat oksakest.
Algul kavatsesin tööprotsessi pildistada, aga see jäi siiski tegemata - tundus kuidagi segav. Pealegi ei ole selles midagi nii keerulist, mida teised ilma minu õpetuseta teha ei suudaks.
Töö oli suhteliselt lihtne ja võttis mõned tunnid. Lihvimiseks kasutasin algul relakat, hiljem taldlihvijat, veidi tuli appi võtta ka nuga ja liivapaber. Kõige aeganõudvam oli puidule teksti graveerimine, käele ja seljale ka väsitav. Kuju alusega ühendamiseks kasutasin puittüübleid, lisades kindluse mõttes veidi PVA liimi. Paar kihti läbipaistvat mööblilakki ja valmis see oligi!
Nagu alguses mainisin, olen enda üle uhke. See ei tähenda küll, et kõik oleks olnud perfektne. Alustada võib kasvõi sellest, et kuju jaoks võetud oks polnud just parim - veidi ilmastikust räsitud. Tegin sellega küll niipalju kui suutsin, aga puidu pinda päris ilusaks ikka ei saanud. Tööd lakkides avastasin oma suureks meelehärmiks, et olin kuju alusele valepidi kinnitanud, alusel oleva teksti poole jäi vale külg. Midagi katastroofilist selles küll polnud, aga teistpidi oleks olnud ilusam. Kahjuks ei saanud ma sel hetkel enam midagi muuta, sest liim oli kuivanud.
Sünnipäevalaps oli kingituse üle väga rõõmus. Üllatunud vist ka, sest varjasin seda osavalt, isegi lastele ei näidanud. Olen rahul, et tegin kingituse ise, et kinkisin midagi, mis on just talle mõeldud. Kipume tihti pidama enda kõrval olevaid inimesi iseenesestmõistetavaks ja unustame neile öelda, kui olulised nad on. Kahjuks tuleb ette meid korralikult raputavaid olukordi, mis panevad elu ümber hindama ja tuletavad meelde, et miski ei ole igavene. Et keegi ei ole igavene. Peaksime rohkem hoidma ja hindama meie kõrval olevaid inimesi ja neile nende olulisusest sagedamini teada andma. Tehkem seda!
