Sügis lammastega

Praegu on sügis jõudnud juba nii kaugele, et tuleb teha talveks viimased ettevalmistused, et nii ise kui loomad selle külma ja kõleda aja ilma märkimisväärsete kadudeta üle elaksid. Samuti tuleb sügisel mõelda juba kevadele, mis lambakasvatajale tähendab eelkõige seda, millal oleks soovi oma lammastelt järglasi saada. Kahel eelneval aastal oleme otsustanud jäärad karja panna alles novembri alguses, et talled sünniksid aprillis, mil suuremad külmakraadid üldjuhul möödas. Tänavu otsustasime aga teisiti. Esialgu oli plaan sättida lammaste poegimine juba päris märtsi alguseks, aga paraku kulus erinevate tegemiste peale aeg niimoodi ära, et päris planeeritud ajal me siiski loomade sorteerimiseni ei jõudnud, vaid see lükkus kuskil nädala võrra edasi. Nii et päris märtsi esimestel päevadel ei ole mõtet tallesid oodata, küll aga kuu esimese ja teise kolmandiku piirimail. Anname endale aru, et selleks, et varasemal poegimisel oleks mõtet, peame olema valmis ise veidi rohkem vaeva nägema, sest ilma tellida ei saa. Kui väljas paugub paarikümnekraadine pakane (mis on märtsi lõpus täitsa võimalik), siis tuleb meil endil kaitsta loomi, eelkõige vastsündinud tallesid, ilmastiku mõjude eest. Samuti on heitlike kevadilmadega võimalikud paduvihmad koos tugevate tuulehoogudega, mis on tihti külmast halvemadki.

Veel oktoobri alguses oli meil kuus jäära, mis on ilmselgelt paljuvõitu. See oli selge, et kolmeaastase pruuni peenvillasega meil endal midagi teha ei ole, kuid õnneks leidsime talle uue karja, kus tegusid teha. Oma peenvillastele hankisin suvel hoopis imekaunite lokkidega Wensleydale tõugu härra, kes nüüd sai enda haaremisse lisaks neljale finullile ka ühe Islandi lamba ja ühe tumedapealise ristandi. Nimetame seda pisikest karja hobikarjaks, sest ma ikka üritan vahetevahel leida aega veidi unustuste hõlma vajunud kudumisharrastusele.

Eelmisel kahel aastal kasutatud Läti tumedapealine poiss läks lihaveiste juurde ja sai endale kaasa kaks utte. Tegelikult poleks meil seda jäära ka enam vaja olnud, aga kuueaastasele uut kodu leida pole enam lihtne ja kuna tegemist on ääretult sõbraliku tegelasega, siis lihaks teha ka ei tahtnud. Ega nii vana looma liha enam teab mis maitseelamust ei pakugi.

Paari aasta eest otsustasime tumedapealiste kõrval hakata arendama ka valgepealiste lammaste karja ja siis soetasime endale dalaverelise jäärapoisi. Tema on nüüd kaks aastat meile ilusaid järglasi andnud ja et ta saaks seda veel teha, jagasime nn valgepealiste karja kahe jäära vahel. Vanematele jäi siis see kolmeaastane poiss. Et valgepealisi tallesid kevadel veidi rohkem sünniks, panime sellesse karja ka selliseid lambaid, kes on küll tumedama või kirju peaga, aga kelle kohta teame, et nad pole isegi 50% tumedapealised, vaid tegemist ongi segase päritoluga ristanditega.

Suvel soetasime veel ühe uue jäära, märtsikuus sündinud üsna arvestatava tekseli veresuse ja välimusega poisi. Teda oli vaja Dala jäära järglastele, nii eelmisel kui sellel kevadel sündinutele. Tean küll, et tekselit esmaspoegijatele ei soovitata, kuid tegemist ei olegi päris puhta tekseliga ja eks me pea valmis olema vajadusel rohkem abistama. 

Kui lambad olid eraldatud ja gruppidesse jagatud, siis lugesime paberile kontrolli mõttes üles märgitud loomad kokku ja saime täpselt 80 - nii palju uttesid polegi meil kunagi üle talve jäänud. Karjamaade poolest ei ole aga veel piir käes, paarikümne võrra saaks kindlasti karja suurendada. Samas, ega meil kiiret ei ole ja lihtsalt karja suurendamise pärast loomi rohkem üle talve ei jäta. Võtame asja rahulikult ning püüame kvantiteedi asemel panna rõhku kvaliteedile.

Parim pudrumeister 2016? Seekord mitte!

No nii, ma ei saa ikka kuidagi ilma ennast proovile panemata või võistlemata - nii kui mõnda üleskutset näen, lähen peast lolliks. Juhtusin autosõidu ajal raadiot kuulama (mida juhtub tegelikult väga harva) ja räägiti käimasolevast pudrumeistri võistlusest, mida korraldab Herkuless. Stuudios oli eelmise aasta võitja Helena, kelle elu on peale võistlust väga palju muutunud, saanud justkui hoo sisse: ta on väga palju tervislikust toitumisest rääkimas käinud, lisaks ilmub detsembris kokaraamat. Igatahes näis võistlus huvitav ja tuli pea tööle panna. Mulle meeldib küll toiduvalmistamisel erinevate maitsetega katsetada, aga putrude puhul ei ole seda eriti teinud. Peamiselt vist põhjusel, et sel kellaajal, mil lastele hommikuputru valmistan, olen lihtsalt liiga unine ja ei viitsi. Putru ma siiski teen, küll mitte päris igal hommikul, aga 3 - 4 korda nädalas kindlasti. 

Tuli katsetama hakata. Hommikuti keedan tavaliselt soolast putru, st piima sisse panen natuke soola ja sinna sisse siis helbed või muud taolist. Minu lemmikuks on seni olnud kaerakliipuder, lapsedki söövad seda meeleldi. Soolaga keedetud puder on hea selles suhtes, et mina, kes ma eriti magusat ei armasta, söön putru võisilmaga ja need, kes magusat tahavad, söövad lihtsalt moosiga. Enne pudrumeistri võistlust ei olnud kunagi pudrule keetmise ajal või üldse enne serveerimist suhkrut lisanud. Ei tea, kas süüdi olid kummalised rasedusaegsed isud (mida mul enda arust sel korral polegi olnud) või oli asi muus, aga katsetama hakkasin kõigepealt just magusate putrudega. Minu esimene katsetus toimus alles paar päeva enne võistluse lõppu ja kuna jäin valminud pudruga enam-vähem rahule, siis saatsin kohe retsepti ära. Tegemist oli pudruga, mille algvariandi keetsin kaerakliidest ning lisasin kuivatatud jõhvikaid, piparmünti ja šokolaadi. Katsetasin veel karamelliseeritud õuntega, midagi panin veel juurde, aga see puder oli kuidagi maitsetu ja kuna hetkel polnud tahtmist ideed edasi arendada, siis seda retsepti saatma ei hakanudki. Viimane katsetus oli hoopis soolane, lisasin kaerahelbepudrule praetud sibulat ja porgandit ning kukeseenejahu. Üsna hea tuli ja saatsin sellegi retsepti teele, alles viimasel õhtul. Juba järgmisel päeval tuli teade, et olen valitud finaali. Sain teada, et finaali valiti 10 pudruvalmistajat, aga mitte konkreetsed retseptid, nii sain veel mõelda, millisega sinna lähen. Või kas üldse lähen, sest olgem ausad, kaheksa kuud rasedana ei ole kuigi mugav tunde bussis või rongis veeta ja autoga ma lihtsalt ei taha Tallinnasse minna. Ega see mugavam ega ohutum poleks olnudki.

Selle otsuse tegin juba üsna varakult, et kui ma lähen, siis valmistan seda piparmündi ja šokolaadiga putru. Mõned päevad oli veel aega, nii sain retsepti paar korda erinevate helvestega läbi proovida. Korra tegin kiirkaerahelvestega (mida ma igapäevaselt eriti ei kasuta), korra neljaviljahelvestega, esimene oli parem. Ei hakanudki kindlalt otsustama, milliseid helbeid finaalvõistlusel kasutan, mõtlesin, et eks teen sellest, mida kohapeal olemas on. Mõned asjad pidi niigi kaasa võtma ja ei tahtnud kotti liiga raskeks teha.

Eile lõuna paiku startisin autoga Tartu poole, et minna seal Tallinna bussi peale ja tulla õhtul sama teed tagasi. Olin otsustanud, et kui mind juba finaali valiti, siis teen selle lõpuni kaasa. Lõppvoor toimus restoranis Farm, kus kõik kümme finalisti pidid valmistama ühte putru. Kasutasin sel korral täisterakaerahelbeid.

Putru serveerisime žüriiliikmetele, kes andsid siis, kui kõik maitstud oli, oma punktid koos kommenteeridega. Tegelikult olin lootnud, et kuulutatakse välja lihtsalt võitja ja punkte avalikult välja ei öelda, sest erilisi võidulootusi ei olnud ma hellitanud ning eks ma veidi kartsin avalikku kriitikat. Kuna olin end sättinud äärmisele kohale, et keegi minust ja mu suurest kõhust mööda käima ei peaks, juhtus nii, et mu võistlejanumbriks sai 1, mis tähendab, et sain oma punktid teada esimesena. Hinnati 5-pallisüsteemis. Kui järjest tulid esimesed kolm viit, siis olin küll meeldivalt üllatunud. Seejärel tulid mõned neljad ja üks viis veel ning mu lõppskooriks jäi 36 (40 võimalikust). Kuna minu punktid öeldi esimesena, ei osanud sellest midagi arvata. Loomulikult olin rõõmus, et kriitikat sain suhteliselt vähe ja põhiprobleemiks oli see, et puder oli liiga magus. Šokolaadi-piparmündi kooslust kiitsid seevastu paljud. Ju siis polegi mul rasedana maitsemeel päris väärastunud.

Võitjaks tuli soolane kaerahelbepuder, milles sisaldus parmesani juustu ja peekonit. Täitsa hea oli, sain ka veidi maitsta. Usun, et ta on võitu igati väärt ning naudib saadud tiitlit ja sellega kaasnevat palju enam. Ma täpselt ei teagi, mitmendat kohta vääris minu puder, sest punktide lugemine läks vahepeal sassi, aga olin kas esikolmikus või selle piirimail.

Erinevaid Herkuless tooteid täis kinkekott käes, kiirustasin bussi peale, et võimalikult ruttu koju tagasi jõuda. Tuleb vist uusi pudruretsepte hakata välja töötama, sest kinkekott sisaldas ka tatrahelbeid, mida ma eriti hea meelega ei söö. Kui uue kööginagi valmis saan, riputan võistluselt kaasa saadud Herkuless kirjadega põlle eelmisel sügisel leivaküpsetusvõistluselt saadud Leiburi põlle kõrvale ning jätkan valmistumist lähituleviku suurimaks väljakutseks - umbes kuu aja pärast, peale 7-aastast pausi, näeb ilmavalgust meie pere uusim liige.

Šokolaadipuder mündi ja jõhvikatega

Koostis:

veidi vett

piima

kaerahelbeid (vastavalt vedeliku kogusele)

kuivatatud jõhvikaid (mõtlesin nüüd, et värskete marjadega oleks ehk paremgi olnud)

kuivatatud ja peenestatud piparmünti (ilmselt sobiks siingi värske)

tumedat šokolaadi

maitse järgi suhkrut ja veidi soola

Valmistamine: Keevasse vee ja piima segusse lisada kõigepealt sool, piparmünt ja jõhvikad, seejärel kaerahelbed. Keeta, kuni helbed on pehmed. Tõsta pott tulelt ja riivida sisse tume šokolaad. Segada korralikult läbi ja maitsestada suhkruga.