Monday, January 23, 2017

Lusikakonkursile?

Vaatasin eelmisel laupäeval Maahommikut, kus räägiti puulusikate voolimisest ja esimesest lusikakonkursist. See poleks olnud mina, kui ma ei oleks selle peale hakanud uurima, kust saab vajalikke puutöönuge ning pidama plaani osaleda. Mis siis, et ma pole kunagi ühtegi puulusikat valmis teinud. Isegi alustanud mitte. Tegelikult nägin sellesama konkursi tutvustust juba mõne kuu eest Targu Talitas, aga kuna tollal oli niigi igasugu muid asju käsil, mõtlesin, et tegelen sellega kunagi hiljem. Kahjuks ei taibanud ajalehte nii ära panna, et selle hiljem ka üles leiaks ja suur oli rõõm, kui sellest nüüd teleris räägiti.
Paari päeva eest jõudsid noad kohale ja läksime kohe metsast parajat kaske maha võtma. Vedasime suurema osa lõigatud puust kuuri alla, vaid kolm pakku tõin edasise töötlemise jaoks keldrisse. Kuna Maahommikus näidatud saatelõigus räägiti ja näidati üsna hästi, kuidas puulusikat teha, siis ei arvanud, et selles midagi keerulist oleks. Kõigepealt lõin paku pooleks ja andsin kirvega puutükile enam-vähem lusikat meenutava kuju. Ja siit tuligi esimene õnnetus! - suutsin vasakule käele tekitada üsna arvestatava haava. Tormasin kiirelt üles, et käsi kinni siduda, sest plaastriga poleks siin midagi teha olnud ja mõtlesin, et mulle oleks vist vaja lihunikukindaid. Neid, mida metallikiududest tehakse, sest nagu näha, tavalised töökindad mind kaitsta ei suuda. 
Ega väike haav ei pannud mind siis tööd pooleli jäta. Läksin tagasi keldrisse ja kuna kirvetöö ei olnud veel päris valmis, püüdsin jätkata võimalikult ettevaatlikult. Sain end rohkem vigastamata hakkama ja sain alustada noaga voolimist. Nüüd nägin, kui hea on puud töödelda noaga, mis on selleks ette nähtud ja korralikult terav. 

Enne kuivama panekut oli viimaseks tööks vastava noaga õõnsuse uuristamine. Algul tundus see jube keeruline, aga kui veidi harjusin, sain üsna hästi hakkama. End vigastamata küll mitte, ka sellest tööriistast tuli vasakule käele haav, aga see tundus teise kõrval nii pisike, et ei hakanud isegi plaasterdama minema. Pärast küll nägin, et oleks siiski võinud, kuid midagi väga hullu ka ei olnud.
Järgmisel päeval tegin veel paar lusikat ja paar võinuga ka. Minu arvates on võinuga isegi keerulisem teha, sest see peab olema korraga nii õhuke kui ühtlane. Esimene nuga tuligi kuidagi suur ja robustne, teine juba parem.

Kokku sai valmis neli lusikat, kõik veidi erineva kuju ja mõõtmetega. Oleksin ehk rohkemgi teinud, aga lusikanoaga tekkis probleem - tundus kuidagi nüri ja kui ma üritasin seda teritada, läks olukord veelgi hullemaks. Niisiis sain viimasele lusikale õõnsuse uuristatud suure hädaga ja välja näeb see selline, nagu oleks näritud. Voolimisnuga on endiselt korras ja sellega võiks veel palju asju nikerdada, kui aega oleks.
Tegelikult on lusikate üle veel vara rõõmustada, sest need peavad kuivama ka ja ma väga-väga loodan, et need lõhki ei lähe. Iseenesest tegin kõik vist nii, nagu peab, aga iial ei või teada. Tuleb lihtsalt oodata ja loota. Kuivanud lusikatele tuleb teha lõppviimistlus  ja siis vaatan, kas ikka julgen neid kuhugi saata. Arvan siiski, et küllap ma ikka saadan, kui need just päris lõhki ei lähe. Muide, lusikakonkursil on täitsa oma Facebooki leht ka!

Thursday, January 19, 2017

Eesti uus märk

Alates Eesti uue märgi esitlemisest on see saanud kohutavalt palju kriitikat. Mõtlesin siis, et mina kritiseerima ei hakka, vaid mõtlen, kas saaksin seda kuidagi huvitavamaks muuta. Loomulikult kasutasin selleks ära oma lapsi. Et nende loovust mitte piirata, printisin paberile vaid Eesti uue märgi kontuurid ja originaalmärki neile ei näidanud.
Malene sai kohe päris mitu paberit ja mõte hakkas jooksma. Ei tea, kas sellepärast, et me kasvatame lambaid, aga kõigepealt joonistas ta just selle.
Järgmine mõte, mis tal pähe tuli, oli kilpkonn ning see sai ikka hästi värviline.
Järgmise pildi juures, kujutades põrsas Peppat, ei teinud ta etteantud kontuuridest üldse välja.
Palusin tal siiski piirjooni enam-vähem järgida. Ilmselt oli mõte juba läinud teatud multikale, nii sündis Peppa vend George, kes hoiab dinosaurust käes.
Vahepeal tegi ühe pildi ka Sten. Teda etteantud piirjooned ilmselt ei inspireerinud, nii tegi ta lihtsalt ühe vahva pildi. Ju oli mõtteis Minecrafti mäng, sest pildil pidavat olema ka sealt pärit tööriistad.
Malene tegi veel ühe pildi ja nüüd oli temagi mõte Minecraftil: Eesti märgi piirjoontest sai maja.
Kuna Malene mõte ja pliiatsid liiguvad joonistades väga kiiresti, kulus tal viie pildi tegemiseks vähem kui tund. Ilmselt oleks ta veel pilte teinud, kui ma oleksin talle kontuure välja printinud. Igatahes lapsed nautisid ja minu arust olid tulemused ka vahvad. Näitasin neile pärast ka märgi originaali, millest nad eriti midagi arvata ei osanud. 
Mõtlesin, et kui juba lapsed tööle panin, siis teen ise ka sama. Mina kasutasin küll arvutit ja tegin vaid ühe versiooni. Kuna pisikesi kive oli kolm, siis tundus, et need võiksid olla Eesti lipu värvides. Suure rahnuga ei osanud algul midagi peale hakata, aga kuna Painti programm võimaldab ilma pingutamata tähekesi joonistada, hakkasingi neid tegema. Algul oli mu peas mõte tähistaevast, aga mingil põhjusel meenus euroliidu lipp. Niisiis tuli kokkuvõttes välja Eesti märk, mis võiks kokkuvõttes tähendada seda, et suur Euroopa Liit neelab kivi kivi haaval pisikese Eesti alla. Ei pea end küll otseselt euroliidu vastaseks, aga eks olen minagi sealt tulevaid regulatsioone, või pigem Eesti tõlgendusi neist, kirunud. Ju oli siis alateadvuses mingi tunne, mis ootas välja pääsemist.
Mida siis mina sellest märgist arvan? Sellest on raske midagi head arvata. Saan aru jah, et meil on palju rändrahne, aga meil on endiselt olemas ka rukkililled ja suitsupääsukesed. Neid teatakse ja tuntakse, nad on armsad ja omad. Usun, et kui neid oleks kuidagi Eesti märgi kujunduses kasutatud, siis võetaks see märk palju kiiremini omaks. Isegi lipuvärvid oleksid kaasa aidanud. Kes mind tunnevad, teavad, et mulle meeldib roheline värv tõesti väga, aga isegi minu jaoks on see märk natuke liiga roheline.






Monday, January 16, 2017

Seakasvatajaid ähvardab uus oht!



Hommikul Facebooki uudisvoogu sirvides rõõmustasin juba ei-tea-mitmendat korda, et meie sigu ei kasvata, sest tundub, et seakasvatajate hädad ei pruugigi veel Aafrika sigade katku vaibumisega läbi saada, sest Lätist ähvardab uus oht: eelmise aasta novembri lõpus avastati Kurzemes Talsi linna lähedal metsseal Aujeszky haigus ehk ebamarutaud. Loiust ja vahutava suuga loomast andsid teada jahimehed. Algul kahtlustati sigade Aafrika katku, kuna mõlema haiguse puhul täheldatakse loomal närvinähte. 
Haigus on ohtlik ka koertele, kes võivad saada selle tabandunud loomade sülje, vere või lihaga kokku puutudes. Koertele toimivat vaktsiini ei ole. Oma loomade kaitsmiseks on ainus võimalus haigusega kokkupuuteid vältida. Viimase viie aasta jooksul on Aujeszky haiguste diagnoos Lätis kinnitatud kolmel koeral. 
Hetkel otsib Läti Veterinaar- ja Toiduamet rahalisi vahendeid umbes 500 metssea proovi uurimiseks  Aujeszky haiguse suhtes, et hinnata selle levikut Lätis. Amet väidab siiski, et praegu veel haiguspuhangust rääkida ei saa, kuna see ei levi nii kiiresti, nagu näiteks sigade Aafrika katk.
Haigust on varem Lätis diagnoositud, kuid mitte metssigadel. Viimati haigestus Lätis 100 kodusiga 2004. aastal, tollal pandi piir vaktsineerimisega. Eestis näeb Aujeszky haiguse tõrje eeskiri ette taudikoldes asuvate sigade viivitamatu hukkamise, vaktsineerimine on keelatud.

Info on pärit siit.

Friday, January 13, 2017

Hoiukorvid

Arvutist pilte sorteerides avastasin jäädvustused sellest, kuidas tegin vanadest Poolast pärit marjakorvidest vannituppa riiulite asemel armsad korvid. Aega kulus küll, aga midagi keerulist ei olnud. Vaja läks ainult teravat nuga, liivapaberit, värvi, pintslit, laiemat paela ja liimipüstolit.
Kõigepealt eemaldasin korvidelt sangad, seejärel lihvisin õrnalt liivapaberiga. Väga palju sellega vaeva ei näinud, sest eesmärk ei olnud saada mitte ülisiledat pinda, vaid eemaldada pinnud. Peale seda kandsin korvide pinnale kaks lihti värvi ja lasin kuivada. Seejärel ei jäänudki üle muud, kui liimipüstolit kasutades kinnitada serva ilus värviline pael. Et kohvid veel armsamad välja näeks, meisterdasin ka lipsud. Korvid kinnitasin seinale lihtsalt kruvidega, peites need ülaserva kinnitatud paela varju.



Hiljuti oli mul jälle selliseid korve üle ja otsustasin teha lastele pisemate asjade hoiustamiseks värvilised korvid. Kuni värvimiseni oli töökäik eelnevaga sama, välja arvatud värvivalik. Osade korvide ülaserva kinnitasin ka paelad, aga mitte päris kõigile ning lipsu asemel kasutasin kaunistamiseks salvrätte. Lapsed olid rahul ja mina ka!



Tuesday, January 10, 2017

Aknaraamist tahvel




Ühel ilusal sügispäeval, kui mul oli ühe mööblitüki meisterdamisest vanu aknaid üle jäänud, tekkis mõte teha kööki tahvel. Lihtsalt selline armas iluasjake, kuhu häid mõtteid kirjutada. Selleks eemaldasin kõigepealt klaasid ja lõikasin ära raami keskmise osa. Värvi eemaldamiseks kasutasin lihvimiskettaga relakat. 


 Seejärel lõikasin välja sobivas mõõdus vineeritüki, mille kinnitasin väikeste naeltega aknaraami sisse. Siis pahteldasin konarused, ebatasasused jms. Kui pahtel oli kuivanud, lihvisin pinna taldlihvijat ja liivapaberit kasutades võimalikult siledaks.


Sellele järgnes värvimine. Kõigepealt värvisin raami valgeks, kasutades pesemisele vastu pidavat VivaColor Kitchen Interior värvi. Kandsin peale kaks kihti. Kui mõlemad kihid olid korralikult kuivanud, teipisin raami ääre maalriteibiga kinni ja värvisin vineeriosa musta tahvlivärviga. Sedagi oli vaja panna kaks kihti. Lasin kuivada ning eemaldasin teibi. Kuna juhis näeb ette, et tahvel peab enne kasutuselevõtmist seisma vähemalt nädala, ilmselt korraliku kulumiskindluse saavutamiseks, paningi selle köögi seinale alles selle aja möödudes. Ja mida veel köögi seinale kirjutada, kui mitte "Head isu!" Oma kesise joonistusoskusega kaunistasin teksti vaid lillekestega.


Selline tore, kuid äärmiselt lihtne asi, mida meisterdada. Minu oma välismõõdud on 85 x 44 cm. Tahvlile saab kirjutada mida iganes, köögis kasvõi menüü. Teistes tubades võib sellele ka lihtsalt toredaid mõtteid kirjutada, samuti sobib see lastele joonistamiseks. Sel juhul võiks aknaraam olla küll veidi suurem, et pisikeste poiste ja tüdrukute loovust liialt piirama ei peaks.

Sunday, January 8, 2017

Jõulud 2016 - omatehtud toidud ja Läti kirik

On küll veidi imelik alles praegu jõuludest kirjutada, aga tõesti ei viitsinud pühade ajal sellega tegeleda. Nüüd on pühad läbi, kuuse viime ka täna vist välja, sess on ülikoolis peaaegu läbi ning otsustasin siiski meie pere jõuludest ühe postituse teha. Ma tegelikult juba mõtlesin, et las see jääb vaid meie endi mälestustesse ja mõtetesse, aga miski sundis ikka ümber mõtlema. Saagu see kasvõi ainult enda jaoks kirja pandud, sest ka huvitavad asjad kipuvad  aja jooksul mälust kaduma.
Minu jaoks on suur osa jõulude ettevalmistustest koosnenud traditsioonilistest toitudest ja püüan võimalikult palju ise teha. Sel aastal otsustasin ise ka kapsad hapendada. Tahtsin seda teha juba tunduvalt varem, aga ei jõudnud ning võtsin töö ette alles detsembri alguses. Minu pisikesse kapsatünni mahtus kolm suuremat kapsapead, mille riivisin köögikombainiga peeneks ning lisasin soola, köömneid ja veidi pohlamarju.
Piparkookidest poleks ise eriti hoolinudki, aga laste jaoks on nende vormimine, kaunistamine ja muidugi ka söömine jõulude lahutamatuks osaks. Sellelt lehelt leitud retsepti järgi tegin taigna ikka valmis, kuid küpsetamine lükkus muudkui edasi. Paar päeva enne jõule oli selge, et mul endal selleks viitsimist pole ja kuna suuremad lapsed on juba päris suured, otsustasingi selle nende ülesandeks anda. Lapsed olid muidugi väga rõõmsad. Mina panin vaid plaadid ahju ja võtsin välja, ülejäänu tegid lapsed täiesti iseseisvalt ja nad said suurepäraselt hakkama.
Minu enda jaoks on jõulude väga oluliseks osaks verivorstid. Lambaveri ootas juba ammu sügavkülmas ning seasooled tellisin Saksavorstist. Et oma elu lihtsamaks teha, ostsin Tartu avaturu putkast hakklihamasinale külge käiva vorstiotsiku. Peab küll mainima, et päris rahul ma sellega ei olnud. Pidin masinat tihti lahti võtma, sest mingil põhjusel kippus see otsik ära ummistuma. Vorstid said igatahes valmis ja kui mitte arvestada seda, et tanguputru oli liiga palju ning verd vähe, mistõttu tulid vorstid suhteliselt heledad ning soolaga pingutasin ka veidi üles, siis polnud väga vigagi. Ah jaa, küpsetamisel läksid need nii lõhki, et kohati oli pannil näha vaid vorstiputru. Samas, kui teised neidsamu minu tehtud vorste küpsetasid, oli kõik korras. Ju pean veel harjutama.
Jõululaupäeva ja sellele järgnevad kaks päeva olime perega Võrumaal minu vanematekodus. Ühel hetkel mõtlesime, et peaks pisipoisil mähkmeid vahetama. Aga mida me ei leidnud, olid mähkmed - olime need koju unustanud. Tore lugu küll! Ei jäänud muud üle, kui poodi minna. Et lähima poeni on 7 km, siis otsustasime, et kui juba minna, siis lähme Lätti  - Appe on vaid veidi rohkem maad, ainult 15 km. Apes olid poed veel avatud, ühel oli küll sulgemisajani vaid 5 minutit, aga selgus, et seal mähkmeid polnudki. Läksime teise, mille sulgemiseni oli veel 2 tundi. Mähkmed olemas, tekkis mõte hankida veidi teistsuguseid muljeid. 
Minu jaoks on jõulude ajal kirikus käimine olnud alati miski, mida võimalused teha püüan. Kuidagi mõnus ja rahulik on seal olla. Olin juba leppinud, et sel aastal kirikusse ei jõuagi, lihtsalt ei suutnud seda kuidagi oma pühadekavasse paigutada. Nüüd olime Apes ja ma teadsin, et mõne minuti eest algas sealses kirikus jumalateenistus. Läksime vaatama. Olime Apes küll korduvalt käinud, aga kiriku asukohta ei teadnud. Otsustasin GPS-i abi kasutada, kuid see juhatas meid täiesti valesse kohta. Aadressi õnneks teadsime, nii pidime oma peaga hakkama saama. Mõningase ekslemise järel jõudsime kohale, võtsime poisi turvahälliga kaasa, hingasime sügavalt sisse ja avasime ukse.
Sealne kirik on väga uus ja ei näe üldse harjumuspärase kiriku moodi välja. Ruum oli eredalt valgustatud, seinad heleroheliseks värvitud ja äärtes olid radiaatorid, mis kütsid ruumi nii soojaks, et üleriiete riputamiseks olid seal nagid. Kuna kääksuv uks ja just meie sisse astumise hetkel väljas üürgama hakanud autosignalisatsioon garanteerisid meile niigi juba piisavalt tähelepanu, istusime ruttu esimestele vabadele kohtadele. Lapse kombeka tegime küll eest lahti. Mõne aja pärast olime siiski sunnitud riideid vähemaks võtma.
Kirikuõpetaja rääkis üsna sarnast juttu, mida Eestiski räägitakse, aga ta seostas seda rohkem igapäevaelu ja maailmas toimuvaga, mainides ära ka Donald Trumpi ja Putini. Meie saime jumalateenistusel osaleda umbes pool tundi, kuni poiss ärkas ja ei olnud enam nõus vaikselt olema. Püüdsime võimalikult märkamatult välja hiilida, aga eks meid pandi ikka tähele. Hullem oleks olnud seal karjuva lapsega istuda. Nii jäid ka ruumis sees pildid tegemata.
Tuleb tunnistada, et päris õiget kirikus käimise tunnet ei tekkinud. Ilmselt mängis oma rolli nii lühike jumalateenistusel osalemise aeg kui asjaolu, et ruum meenutas tõesti rohkem mingit üritustesaali, kus sel päeval "esines" lihtsalt kirikuõpetaja. Keelebarjääri ka süüdistada ei saa, sest erinevalt abikaasast sain põhimõtteliselt jutust siiski aru.
Apes käisime ka teisel jõulupühal, sel korral eesmärgiga lihtsalt poodi minna. Teades, et loomasööt on seal suhteliselt odav ja mul oli just Pärlile lehmade jõusööta vaja, saime sõidule juurde mõelda ka mingi muu eesmärgi peale ringi hulkumise. Muidugi imetlesin taas sama ringtee keskel olevat platsi, mida 2015. aasta viimasel päeval. Taolised tegelased võiks olla endagi õuel.




Thursday, January 5, 2017

Eksamile ühistranspordiga seigeldes

Et see nädal saab olema väga raske, teadsin juba ammu. Mõtlesin, et las sellel läbi saada, siis blogin ka. Aga et tuleb üks hullumeelne päev, mis paneb mind juba varem blogima,  poleks osanud arvatagi.
Hommikul tulin veidi kiirustades kodust välja, nagu paaril eelnevalgi päeval, et Jõgeval istuda Tallinna rongi peale. Autoga keeldun endiselt pealinna minemast, eriti selliste teeoludega. Kuna mingis kohas enne Jõgevat oleksin peaaegu tee peale astunud suure koera alla ajanud, unustasin end Jõgeval autosse istuma ja messengeris mehele muljeid jagama, nii et pidin rongi peale jooksma. Istusin maha ja kaevusin õppematerjalidesse, sest olin ju teel eksamile ning lootsin, et selle väikese ehmatusega on seiklused lõppenud. Aga ei! Läks palju hullemaks.
Veidi enne Tallinnasse jõudmist teatati, et Balti jaamas on mingi probleem pöörangutega ning rong hilineb. Mõtlesin,  et mis see 10-15 minutit ikka on, varuaega oli ju üle tunni. Ootasime kuskil pool tundi, siis liiguti edasi, kuid hoiatati, et seisakuid võib veel tulla ja soovitati Ülemistes väljuda ning ühistranspordiga edasi liikuda. Olin isegi seda juba mõelnud. Vahetult enne Ülemiste peatust seisime veel korra, aga peagi jõudsime kohale ja väljusin. Trammipeatust väga lähedal ei paistnud. Sellega oleksin teadnud, kuhu ja mis suunas minna tuleb. Bussipeatus oli sealsamas ja seal seisis paar inimest, kellelt juhiseid küsisin, kuid kahjuks ei osanud nad aidata. Võtsin nutitelefoni appi ja selle järgi pidin minema nr 7 bussi peale. Nii tegingi. Võrdlesin bussi läbitavaid peatusi nendega, mida see oleks pidanud juhiste järgi läbima ning need ei läinud üldse kokku. Sain aru, et midagi on valesti. Aknast nägin vaheldumisi tööstushooneid ja tühermaad. Mõtlesin, et kui tuleb mõni koht, kus taksod seisavad või kuhu ma üldse oskaks taksot tellida,  hüppan maha ja lähen edasi taksoga, sest mul oli juba päris kiire. Sellist kohta ei tulnud. Selle asemel jõudis buss lõpp-peatusesse, milleks oli vist Sõjamäe. Ühel pool teed midagi lennuväljalaadset, suur okastraataiaga ala, teisel pool mingi suurem hoone. Läksin bussijuhilt abi küsima, kuid sellest polnud eriti kasu, kuna tema oskas eesti keelt veel vigasemalt kui mina vene keelt. Kuigi ta arvas, et külmun ära, otsustasin ikka maha minna ja takso kutsuda, sest nägin seal oleva ainsa hoone peal aadressi.
Bussist välja astudes sain aru, et juhil võis õigus olla - tuul oli kohutavalt tugev ja tuiskas. Muidu poleks kümmekond miinuskraadi teab mis probleem olnud. Kuna mul olid olemas nii müts kui sall ja käes mingisugused kindad, poleks varjus ka teab mis hull olnud, aga mul oli vaja ju takso kutsuda,  milleks kõigepealt pidin internetist vajaliku telefoninumbri leidma ja seda ma kinnastega teha ei saanud. Tuisus oli kehv näha ning mul läks aega kauem kui oleksin tahtnud, nii et üsna varsti ma oma sõrmi ei tundnud ja juhtisin neid telefoni ekraanil ainult nägemise järgi. Kuidagi sain takso kutsutud,  lubati 10 minuti pärast kohal olla. Selleks hetkeks olid mul sõrmed nii külmunud, et ei suutnud neid niipalju liigutada, et sõrmikuid kätte saada. Kuidagi teise käega suunates see siiski õnnestus ja jäin ootama. Lootsin, et need hakkavad eksami alguseks nii palju liikuma, et suudan pastakat käes hoida.
Takso tuli lubatud ajal, kuigi ma algul seda ei märganud - olin bussiootepaviljonis tuulevarjus ja tuisu tõttu oli nähtavus üsna kehv. Taksojuht arvas, et jõuab kohale 10-15 minutiga, täpselt 15 minutit mul oligi. Kursakaaslased lubasid küll õppejõule olukorda selgitada, kuid seda polnudki vaja - jõudsin eksamiruumi uksetaha mõned sekundid enne õppejõudu. Niipalju siis rohkem kui tunnisest varuajast, mil oleksin seiklemise asemel eelistanud küsimused koos teistega läbi arutada, sest õppimisaega oli napiks jäänud. Vähemalt olid sõrmed taksosõidu ajal kohutava valuga üles sulanud ja kuigi esimeste sõnade kirjutamise ajal käsi värises päris hullusti, läks olukord ruttu normaalseks. Lihtsalt külmatunne oli alles. Kõige hullemaid küsimusi ei saanud ja loodan, et läheb hästi. Peale selliseid seiklusi oleks äärmiselt niru eksamist läbi kukkuda.
Hommikul oli rongis jutt, et pole kindel, kas õhtupoolikul saavad rongid tagasi Tartu poole väljuda, nii läksin Balti jaama kerge ärevustundega. Ronge oli küll vahelt ära jäänud, aga üsna varsti sõitis üks välja. Lootsin, et tagasitee on veidi rahulikum. Kõik läkski kenasti.
Milles siis üldse asi oli? Kuulsin rongis ühte meest telefoniga seletamas, et Balti jaamas olid pöörangud täis tuisanud ja ära külmunud.  Elroni kodulehel seisis, et paljud rongid hilinevad ilmastikuolude tõttu. Talv ju alles algas, huvitav, mis veel edasi saab.

Sunday, January 1, 2017

Uue aasta puhul karjamaale

Jälle on blogimisse pikk paus tulnud ja kuigi korduvalt on olnud mõte jälle midagi kirjutada, ma seda siiski ei teinud. Kuna paus muudkui venis ja venis pikemaks, siis tahtsin üle pika aja esimest postitust teha kas millestki väga huvitavast või mõnel tähendusrikkal päeval. Et esimene jaanuar võiks selleks sobiv päev olla, arvasin juba ammu. Küll olin kindel, et soovin lihtsalt head alanud aastat ja kirjutan uue aasta ootustest. Täna läks aga nii, et blogi teema otsustati minu eest ära ja olen selle üle väga rõõmus. Nojah, sel hetkel, kui helistati ja öeldi, et lehm on seal, kus ta poleks pidanud olema, ma nii rõõmus ei olnud, arvestades asjaolu, et taevast ladistas alla vastikut külma vihma. Eks lehmast tuleb ka aru saada - kui ikka aiast mitte just väga kaugel on ilus roheline "karjamaa", siis pole imestada, et kiusatus tekib. 
Niisiis oli varane pärastlõuna, kui helistati ja öeldi, et punase-valge kaelarihmaga lehm on õpilaskodu taga muruplatsil. See asub meie kodust umbes 100 m kaugusel ja laudast ka umbes sama kaugel. Kuna siinkandis eriti lehmi pole, ammugi mitte selliseid, siis oli selge, et tegemist on meie Pärliga. Võtsin paar viilu leiba, aasta esimene päev ikkagi, ja läksin vaatama. Seal ta oligi - sõi rahulikult, aga isukalt ilusa rohelise, kohati isegi 10-sentimeetrise rohuga muruplatsi peal. Mind märgates hakkas Pärli mulle reipal sammul vastu kõndima. 

Sõrajäljed olid muru peal küll näha, aga väga suuri kahjustusi ei olnud. Lehmakooke ka ei märganud. Õnneks sealsamas olev kunstmuruga jalgpalliplats teda ei ahvatlenud, sealt lehmasõnnikut kraapida oleks küll üsna tüütu olnud. Nii et võtsin Pärlil rihmast kinni ja kõndisime läbi vihma lauda juurde, kus ta on talvel koos lammastega. Oleme tahtnud neile anda võimaluse soovi korral ka talvel väljas olla ja nii on lauda ümber mitte just väga kõrge võrkaed. Lambaid see üldjuhul peab, aga olin kogu aeg kartnud, et lehma jaoks võib aed madalaks jääda. Päris üle astunud Pärli siiski ei olnud, vaid ühes ääres oli maa nii märg, et aiapostid vajusid ise viltu või oli neid väga kerge lihtsalt vastu minnes lükata. Sealt ta välja tuligi. Tegin aiale hädapärase remondi ja jäin lootma, et nüüd püsib Pärli aias. Täna õhtuni on püsinud, eks näis, mis edaspidi saab.
Uue aasta plaanidest ja ootustest ma ei kirjutagi. See ei tähenda, et neid ei oleks. On vägagi palju ja peabki olema, sest sel juhul midagi ikka täitub. Aga mul lihtsalt ei ole kombeks oma tegemistest rääkida enne, kui need juba tehtud pole.