Saturday, February 25, 2017

Köögiviljakasvatushooaeg algab!

Umbes nädala eest jõudis meie postkasti Bauhofi järjekordne sooduspakkumiste kataloog, millega seekord oli kaasas ka pakike tomatiseemneid. Sordinimi Marmande ei öelnud mulle eriti midagi, aga paki pealt sain teada, et tegemist on suureviljalise tomatisordiga, mida võib isegi avamaal kasvatada. Mina seda ilmselt siiski tegema ei hakka, Eesti suveilmadele ei saa eriti kindel olla, pealegi on meil kasvuhoonetes piisavalt ruumi. 
Võtsin seemnepakikest kui meeldetuletust, et aeg oleks pikemat ettekasvatamist vajavad taimed juba mulda panna. Peale tomati ka paprika. Päris kohe siiski tegutsema ei hakanud, mul ei olnud kodus sobivat mulda, pealegi olid paprikaseemned ka veel puudu. Ühel päeval sattusin aga linnas Konsumisse, kus olid köögivilja- ja lilleseemned juba müügile tekkinud, samuti olid seal väikeste pakkidega külvimullad olemas. Veebruari lõpp lähenes ehmatava kiirusega ja kui tahta tomatilt varem saaki saada ja seda, et paprikalt oleks võimalik üldse midagi peale roheliste viljade korjata, oli viimane aeg tegutseda. Ostsin kolm pakki paprikaseemneid: punased, oranžid ja mustad. Viimastest polnud varem kuulnudki, aga tundus põnev. Kollaseid oleksin ka ostnud, aga neid seal ei olnud ning seemnepood oli selleks kellaajaks juba suletud. Eks varsti tuleb sinna nagunii minna, sest ühe tomatisordiga ma piirduda ei taha. Tore küll midagi uut katsetada, aga tahaksin vanu lemmikuid ka mulda pista. vaatamata pidevalt peale tulevatele sortidele on minu vaieldamatu lemmik siiski "Erk". "Härjasüda" on ka hea, aga selle saagikus on väike, pealegi kipuvad viljad üsna kergesti mädanema ja hallitama.

Seemned said lõpuks mulda eile, vabariigi aastapäeval. Hea kuupäeva meelde jätta. Tomateid külvasin paarkümmend, paprikaid igast sordist 10. Potid panin radika kõrvale toolile, kuna köök on meil muidu hästi külm ja teistesse ruumidesse ei saa neid ulaka kassi pärast panna. Just kassi pärast hoiamegi köögi ust kinni, et oleks vähemalt üks koht, kus potte ümber ei lükata või üles ei kaevata. Nüüd tuleb vaid oodata, millal idud oma pead potist välja pistavad. Tomatitega peaks minema nädal, paprikatega kaks-kolm. Püüan lähiajal siiski seemnepoest läbi astuda, et teisi tomatisorte soetada, aga ega ma ei taha aknalauale suures koguses taimi panna. Arvestades, et ettekasvatusmaja katlasse teeme kurkide jaoks tule juba vähem kui kahe nädala pärast, siis õnneks mul seda vajadust polegi. Uskumatu, et aeg on läinud nii kiirelt ja köögiviljakasvatuse kõige töömahukam ning hooldust vajav periood on kohe-kohe käes!

Monday, February 20, 2017

Lusikakonkursile!

Päris mitu inimest on küsinud, et mis siis nendest lusikatest sai, mida suure hoolega kasepakust voolisin ja võistlusele saata kavatsesin. Eelmine lusikateemaline postitus lõppes sellega, et panin lusikad kuivama lootuses, et need lõhki ei kuiva. Juhhuu! - ei kuivanud! Umbes nädalaga oli puit kenasti kuiv ja ilma ühegi lõheta. 
Kuna mul oli siis hästi palju tegemist, siis jäidki lusikad mõneks ajaks seisma. Nii kauaks, et võistluse lõpptähtaeg jõudis juba nii lähedale, et oli viimane aeg need lõplikult viimistleda, kui üldse osaleda. Selleks ajaks olin juba otsustanud, et ma ikka osalen. Asusin tööle.
Kõige tüütum ja aeganõudvam oli lihvimine, sest ma polnud noaga üleliia osav olnud ja pind oli üsna konarlik. Alustasin nr 40 liivapaberiga ja liikusin edasi järjest peenemate juurde. Viimaseks jäi nr 220, millega töötlemise järel oli pind juba ilus sile. Sellega töö siiski veel ei lõppenud, tahtsin lusikaid kuidagi pilkupüüdvamaks muuta.

Võistlusel on kaks kategooriat, arhailine ja modernne lusikas. Minul saigi nii, et väljavalitutest üks oli üsna traditsioonilise kujuga, teine mitte päris. Arhailist lusikat ma eriti kaunistada ei kavatsenud, aga kuna puidu graveerimist on kasutatud juba päris kaua (küll mitte elektrilise aparaadiga), tahtsin seda siiski teha. Enne tuli lusikas siiski linaõliga töödelda. Lusika saba ühele poolele põletasin mingi parajasti pähe tulnud mustri ja teisele poole kirjutasin "perenaine". Seda põhjusel, et vanasti oli puulusikatel kirjas just nimelt omaniku nimi. Nime päris kirjutada ei tahtnud, samuti tundus kummaline kirjutada "peremees", kui tegija on taluperenaine. Loogilisem oleks, kui peremees teeb perenaisele lusika, aga mitte vastupidi.
Modernse lusikaga oli veidi rohkem tööd. Ega mul polnudki algul kindlat mõtet, mida sellega teha. Hakkasin tasapisi lihvima, lootes, et töö käigus tuleb mingi mõte. Tuligi! Nii hakkasin poole lihvimise pealt hoopis noaga sellesse mustreid lõikama. See võttis päris kaua aega, kuid midagi sain tehtud. Püüdsin olla võimalikult ettevaatlik, sest kui ma oleksin midagi päris nässu keeranud, siis oleksin saanud saata vaid ühe lusika, uut poleks enam teha jõudnud ja ülejäänud lihvimata toorikud polnud minu arvates piisavalt head. Muster sai enam-vähem. Enne lihvimist see küll teab mis kaunis ei olnud, aga lootsin, et liivapaber teeb asja paremaks. Õnneks tegigi. Ma ei tea, miks olin teinud ka ühe südamekujulise süvendi. Algul mõtlesin selle nii jättagi, aga see ei tundunud siiski hea mõte. Järsku tuli hoopis parem idee - liimida süvendisse mingi kaunistus. Kaalusin erinevaid võimalusi, kuid mingil hetkel turgatas pähe, et lepapuit on ju kasest hoopis erinevat värvi. Teadsin, et viimasest suitsuahju kasutusest on meil veel mõned lepahalud alles, siis hakkasingi lepast südant välja lõikama. Sain esimese korraga täitsa kenasti hakkama. Veidi liivapaberiga lihvimist ja saingi selle lusika külge liimida. Täitsa ilus jäi!
Nüüd tuli natuke jälle oodata, kuni liim kuivab, siis sain selle lusika ka linaõliga üle teha. Siinkohal pean vajalikuks mainida, et kui te ei taha, et vead oleksid puidust esemel näha, siis ärge linaõli kasutage, sest peale puidu struktuuri tõi see kenasti välja ka noatäkked, mida ma polnud vist piisavalt korralikult ära lihvinud. Ma ei lasknud siiski tujul langeda, sest tegemist oli siiski üldse mu elu teise ja kolmanda omatehtud puulusikaga. Aga see selleks, linaõliga viimistlemisega ei lõppenud töö ka selle lusika puhul. Mingil hetkel oli mul tekkinud mõte kasutada kaunistamiseks kasetohtu. Lõikasin siis sobiva laiusega ribad ja harutasin need ühekihiliseks.  Ma ei olnud varem kasetohuga peale tule alustamise mitte midagi teinud. See on tegelikult küllalt keeruline materjal, vähemalt ühekihiliseks harutatult, sest kipub katki minema, kui sellega piisavalt ettevaatlik ei ole. Lõpuks sain  siiski hakkama enam-vähem sellise kaunistusega, mida olin planeerinud. 

Nüüd ei jäänud üle muud kui lusikad ümbrikusse ja posti. Sellega seoses tulid ette küll väikesed sekeldused, sest pakk sattus eksikombel Smartposti asemel Omniva automaati. Õnneks jõudis see siiski õige inimese kätte ja nüüd ei olegi teha muud kui tulemusi oodata. Ega ma eriti ei looda. Vist esimest korda elus läksin võistlusele lihtsalt osalema. Kuidas ma saaksingi arvata, et mul kogenud meistrite kõrval on täieliku amatöörina võimalik auhinnalist kohta saada. Sellepärast olin ma ka kindel, et saan lusikad pärast tagasi. Nimelt oli konkursi tingimustes kirjas, et auhinnalise koha saanud lähevad Ajaloomuuseumisse. Veidi aega tagasi tuli aga teade, et Ajaloomuuseum soovib kõiki konkursil osalevaid lusikaid. Tunnistan ausalt, et ma ei olnud päris kindel, et tahan neid sinna jätta. Asi pole mitte kadeduses või selles, et annaksin need ära tasuta, vaid tegemist on ju mu esimeste katsetustega, millel on minugi jaoks teatud ajalooline väärtus. Pärast pikka kaalumist otsustasin siiski nõustuda - kui Ajaloomuuseum arvab, et mu lusikad on väärt seal eksponeerimist, siis peaksin tegelikult uhke olema. Pealegi on mul päris esimene lusikas ju veel kodus olemas.


Sunday, February 19, 2017

Ootamatu karja juurdekasv

See postitus võiks teatud määral olla eelmise jätkuks, sest on otseselt eelmise nädalavahetusega seotud. Olime siis perega Lõuna-Lätis jääskulptuuride festivalil, aga tihti toimub just siis kodus midagi ootamatut.
Pühapäeva hommikul olin just meie ööbimiskohas minu vanemate juures ärganud, kui sain teate, et kodus on kits talled toonud. Kahjuks ei läinud kõik päris nii, nagu oleks võinud ja peale esimesena sündinud poissi hakkasid kaks tüdrukut korraga tulema. 
Üks oli valepidi ja see saigi talle saatuslikuks, nii tuli elusana välja vaid üks. Taluelus mõnikord ikka juhtub selliseid asju ja nii olen juba suhteliselt karastunud ning sellised uudised mind endast välja ei vii. Loomulikult olin veidi kurb, aga samas rõõmus kahe elusa talle üle. Esialgu muretsesin küll nende ema, peaaegu seitsmeaastase Täpi pärast, kes ei tahtnud püsti tulla. Kulus veidi aega ja ta oli siiski jalgel ning tänu toredale abilisele said tallekesed süüa. Esimesel paaril päeval veidi nõrgavõitu olnud tagajalad on tugevamaks muutunud ning praegu kepsutavad õde ja vend juba rõõmsalt ringi.
 Kitse varane poegimine oli üllatav, kuid see ei olnud sel aastal esimene taoline üllatus. Esimene oli juba üks vahetuskaubana saadud lihaveise mullikas, kes oleks plaanide järgi pidanud vasika ilmale tooma alles aprillis. Vestlusel endise omanikuga tuli siiski välja, et karjas oli olnud üks seitsmekuune pullik, kes osutus järelikult nii agaraks, et tegi mõne lehmiku tiineks. Meile jõudnud kaheksast küll vist ainult selle ühe, vähemalt praegu ei ole märke, mis viitaksid, et mõni veel lähiajal emaks saama valmistuks.
Veidi rohkem kui paar nädalat tagasi märkasime, et ühe mullika udar on juba väga suur. Samuti läks ta sabaalune järjest rohkem turse. Oli selge, et aprillini ta kindlasti vastu ei pea. Algul ei osanud arvata muud, kui et võib-olla toob ta mingil põhjusel ilmale enneaegse vasika, sest tol hetkel me ei olnud sellest seitsmekuusest pullikesest teadlikud. Jäime ootama ja käisime mullikat mitu päeva tihti vaatamas. Lihaveist ju ei pane n-ö igaks juhuks kinni, see tekitaks vabadust armastavatele loomadele tohutu stressi ja seda me muidugi ei tahtnud. 
See oli neljapäeva hommik, üsna vastikult tuuline. Lihaveiste juurde jõudes nägime, et mullikas on kuuse all pikali ja poegimine juba käib. Kõik tundus korras olevat ning otsustasime ta mõneks ajaks rahule jätta. Kui mõne aja pärast tagasi läksime, oli natuke edasiminekut toimunud, aga tundus, et mitte piisavalt. Otsustasime sinna jääda ja jälgida. Mõne aja pärast tundus, et tuleks aidata, sest mullikas küll pressis, aga vasikas ei liikunud kuhugi. Samas oli näha, et ta on elus. Hakkasime tasapisi lähenema. Mullikas ei teinud sellest eriti välja ja jätkas rahulikult tegevust. Just siis võttis ta kuidagi jõu kokku ja vasikas tuli ilmale ilma meie abita. Kuna ilm oli külm, otsustasime küll niipalju aidata, et vedada vasikas ruttu ema nina juurde, sest ta ei tahtnud kohe püsti tulla. Meie suureks kurvastuseks oli mullikal poisist täitsa ükskõik. Hõõrusime vasikat veidi kuivemaks ja otsustasime nad mõneks ajaks rahule jätta.

Läksime tagasi umbes poole tunni pärast. Muutunud oli niipalju, et mullikas oli püsti, kuid vasikas ei huvitanud teda endiselt. Oleks tegemist lammastega, oleks nad kuhugi kahekesi kinni pannud, aga lihaveiste puhul ei pea seda võimalikuks. Nii oligi meil valida, kas loota, et midagi siiski veel muutub ja järjest kaugemale jalutaval mullikal oma poeg meelde tuleb või sekkuda ning juba värisev vasikas lauta viia, võttes sellega automaatselt vastu otsuse ta ise üles kasvatada. Me ei mõelnud kaua ning valisime teise võimaluse. Vasikas tundus olevat igati tubli ja isegi ei mõelnud teda saatuse hooleks jätta. Seda, kui palju võib piimaasendaja peale raha minna, me isegi ei mõelnud.
Kõige rohkem kartsime, et kuna vasikas ternest ei saanud, lihaveis ei lase end ju lüpsta ja külmikus ka tagavarasid polnud, siis võib tal tekkida erinevaid terviseprobleeme, aga praeguseni on kõik korras. Poiss on kolme ja poole nädalane ning kosub hoolega. Päris ilma emata ta ka pole, sest kuigi oma ema puhul ei olnud vahetult peale sünnitust ja hiljemgi mitte näha, et ta millestki või kellestki puudust tunneks, on meil endiselt tore lehm Pärli, kellel praegu oma vasikat pole. Kahjuks ei ole ta praegu ka tiine, nii proovisime väikest poissi talle lapsendada anda. Sellega on nii, et ta hakkas vasikat küll hoidma ja laseb ka imema, aga eriti palju piima tal ei tule. Nimelt sai tema viimane adoptiivlaps võõrutatud juba paar kuud enne seda ja vahepeal ma teda ei lüpsnud. Paistab, et poiss midagi temalt siiski saab, sest nina on peale imemist ikka piimane. Igatahes oleme olukorraga enam-vähem rahul, sest nii ema kui vasikas jäid elama. Küllap järgmise vasikaga läheb sel mullikal paremini. Esimene vasikas kipub ikka aia taha minema, aga see ju päris aia taha ei läinudki.

Wednesday, February 15, 2017

Lõuna-Lätis talve otsimas

Ei saa me läbi Lätita - nii kirjutas Hando Runnel ja see kehtib väga hästi ka minu kohta, sest tõsi on see, et enamasti oleme perega Läti-reise ette võtnud just minu initsiatiivil. Nii ka seekord. Juba teist aastat ripub mul töölaua kohal just lätikeelne kalender ja kohe jaanuari alguses nägin ma seal reklaami, mis hakkas huvi pakkuma - 10. - 12. veebruaril toimub Jelgavas rahvusvaheline jääskulptuuride festival. Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud, kuigi tänavune oli järjekorras juba üheksateistkümnes. Nojah, eks meie avastamisretked on piirdunud põhiliselt Põhja-Lätiga ja Jelgava on üsna lõunas.
Mineku otsustasime alles paar päeva enne ürituse toimumist. Seda põhjusel, et kõigepealt oli vaja kätte saada pesamuna ID-kaart, "salakaubana" teda nii kaugele viia ei soovinud ja pealegi on praegu üsna vastik viiruste hooaeg, mis tähendab, et ei või teada, keda milline häda just hoolikalt plaanitud ürituse ajal tabada võib. Haigete lastega ei lähe ju mitmesaja kilomeetri kaugusele. 
Laupäeva hommikul asusime teele. Lapsed olid küll terved, aga ma ise veidi turtsusin. Sellel pisiasjal ei lasknud end küll eriti häirida. Ehk vaid niipalju, et hoolitsesin tavalisest rohkem selle eest, et mul külm ei hakkaks. Sõit oli üsna pikk ja omajagu tüütu. Jõudsin üsna mitu korda mõelda, et oli meil vaja seda ette võtta, sest startisime kodust 10 paiku hommikul ja kohale jõudsime veidi enne 16. Kuna mul on viimasel ajal tulnud mitu korda ette olukordi, kus telefoni GPS mind erinevatesse sekeldustesse saadab, siis olime igaks juhuks võtnud kaasa paberil Läti kaardi, kus olid olemas ka suuremate linnade, sealhulgas Jelgava plaanid. Sellest täiesti piisas - mina lugesin kaarti (seekord üsna edukalt) ja mitte kordagi ei pööranud valele teele. 
Ürituse toimumispaigas mõistsin, et see on midagi hästi suurt, palju suuremat kui ma ette kujutada oskasin, sest kõigepealt oli väga raske parkimiskohta leida. Lõpuks nägime ühte tasulist parklat, kus õnnestus leedukate autode vahele ka enda oma paigutada. Leedu autosid oligi päris palju, aga pole ju midagi imestada, kui piirini vähem kui 50 km. 

Kui olime üle silla Lielupe jõe saarele jõudnud, mõistsime, et parkimine oli veel lihtne, sest piletijärjekord ulatus väga-väga kaugele. Töötas küll vist neli kassat, aga ikka olid inimesed mitmekümnemeetristes sabades. Mõtlesin jälle, et "oli meil vaja siia üldse tulla!", aga peale nii pikka sõitu oleks olnud väga tobe ka lihtsalt ära minna. Võtsime sappa ja lootsime, et enne pimedat üritusele sisse saame.
Kassas töötanud inimestele tuleb au anda - järjekord liikus edasi väga kiiresti. Aega ma ei võtnud, aga isegi lapsed ei muutunud eriti virilateks. Muide, sissepääs oli üsnagi hea hinnaga, perepilet vaid 10 eurot. Täiskasvanu oleks sisse saanud 5 euroga ja kuni 7-aastased üldse tasuta. 
Rahvast oli tõesti palju ja platsile sisse pääsemine ei tähendanud järjekordadest pääsemist. Skulptuuride telk oli rahvast paksult täis ja kujude nägemine tundus üsna lootusetu ettevõtmine. Otsustasime siiski, et niisama lihtsalt me ei loobu ja nii võtsin vanematel lastel käest kinni, et aidata neil piirde äärde trügida, kuni abikaasa pisikesega oli. Igatahes ära nägime ja olid tõesti fantastilised tööd. Eriti efektseks muutis skulptuurid  lisatud värviline valgus. Seekordse ürituse teemaks oli "Karneval" ja nii oli jääst välja raiutud kõikvõimalikke olendeid. Peale põhitelgi oli jääskulptuure ka platsi peal, samuti oli väiksemate võistlustöödega ääristatud üsna pikk tee. Peamiselt vist laste jaoks oli tehtud jääblokkidest labürint, täiskasvanute jaoks jääst baar, mis meil jäi küll katsetamata. Talverõõmude nautimiseks olid ka jäised liurajad. Kahju, et meil ei olnud kaasa midagi, mille peal oleks saanud alla lasta, sest vahendite laenutust seal polnud. 
Keset platsi olid mõned mitte väga paksud jääblokid, mille sisse olid külmutatud karnevalimaskid, nii sai läbi jää üsna efektseid pilte teha.
Kui olime ringi peale teinud ja asutasime end minekule, nägime,  et kujusid pole tehtud mitte ainult jääst - platsil seisid inimestest kõrgemad tõenäoliselt põhust kujud, mis mulle meenutasid millegipärast eelmisel õhtul nähtud "Novembri" filmi.
Kas see üritus oli pikka sõitu väärt? Kuigi oli hetki, kus mõtlesin, et poleks pidanud minema, arvan siiski, et oli väärt. Mõnikord on lihtsalt vaja kodust kaugemal käia, natuke maailma (kasvõi naaberriike) näha. Kahju ainult, et nii vara pimedaks läks, nii ei saanudki eriti mujal ringi vaadata. 
Ööbimiskohta minu vanemate juurde Eesti lõunatipu lähedal jõudsime õhtul veidi enne kella 22. Las nüüd piltidel rääkida, sest sõnadega ei ole võimalik nähtut nii hästi edasi anda. Kuigi sel päeval oli Eestis puudel ilus talvine härmatis, olime rõõmsad, et leidsime Lõuna-Lätis talve kaunite kunstiteostena.