Kalendrikevade algust alles ootame, kuid meie talus algas kevad juba kuu alguses, mida saab järeldada ka blogimisaktiivsuse vähenemisest. Lihtsalt kohutavalt palju tegemist on. Sel aastal on kevad mitmeski mõttes keerulisem. Esiteks sellepärast, et päris palju tähelepanu vajab ka iga päevaga järjest aktiivsemaks muutuv pisipoeg. Teine põhjus on see, et kuna kaks eelmist kevadet olid suhteliselt soojad, siis lootes selleks aastaks sama, panime jäärad karja veidi varem. Nii sündisid esimesed talled juba 4. märtsil. Umbes samal ajal algasid ettevalmistused kurgikasvatushooajaks, mis tähendas, et tuleb end üritada võimalikult hästi üsna mitmete tegemiste vahel jagada. Kui siia lisada veel lihaveised, kes on praeguseks peale selle jaanuarikuise veel kolm vasikat ilmale toonud, siis tundub kohati, et päris raske on kõike jõuda. Veised on õnneks ise hakkama saanud, meie ülesandeks on lihtsalt õigel ajal nad nummerdada. Jälgida tuleb neid siiski tavapärasest rohkem, sest ei või ju ette teada, millal tuleb see kord, kui mõni neist vajabki abi.
Aga lammastest... Ma ei saa aru, mis aasta see on, et kolmikud on muutunud pigem tavapäraseks kui erandiks. Ja oleks siis veel üksikute tallede toojad, kellele üks kolmikutest adopteerida anda.... Ei ole! Üksikuid tallesid on seni sündinud väga vähe. Kolmikutega on aga nii, et lammas on ikka loodud kasvatama kuni kahte talle ja sellepärast suur osa neist kolmega hakkama ei saa. Kuna kolm talle ju korraga süüa ei saa, peab utel olema piisavalt kannatust, et seista paigal nii kaua, kuni kõik söönuks saavad ja loomulikult peab tal piisavalt piima olema. Nii juhtubki, et peame sekkuma, andma kas siis ühele tallele lisasööta või proovima mõnele teisele lambale juurde sokutada. Mõnikord on üks talledest ikka liiga nõrk, et temast asja ei saagi - see on taluelu kurvem pool, millega tuleb ka hakkama saada. Kuigi poeginud on vähem kui kaks kolmandikku uttedest, tundub, et kõige tihedam poegimisaeg, mil kõige aktiivsemal päeval sai talledega maha seitse utte, hakkab mööda saama ja nüüd on päevas paar-kolm sünnitajat. Mul on hea meel kõigi tallede üle, aga kõige huvitavamad tunduvad wensleydale jäära järglased. Ehk sellepärast, et nad on meie talus uued. Tema juures oli neli peenvillast ja üks lihalamba ristand, kes kõik on oma talled kätte saanud. Terves karjas statistikat tehes võib järeldada, et see aasta on utt-tallede aasta, kuid selle jäära puhul on vastupidi ja utt-talled pigem eraldiks. Minu suureks rõõmuks sünnitas sellest grupist viimasena poeginu ilusa musta värvi utt-talle, kõik ülejäänud wensleydale järglased olid heledad.
Kurgikasvatus nõuab ka algul väga palju tööd ja kõik tuleb ära teha õigel ajal. Õige aeg tähendab seda, et taimed ei saaks üheski etapis üle kasvada. Sel aastal panime seemned mulda täpselt naistepäeval ja taimed pikeerisime pottidesse sellele järgneval nädalavahetusel, 11. -12. märtsil. Nüüd tuleb lasta neil juurduda ja veidi kasvada, siis paneme pottidesse mulda peale ning juba mõne nädala pärast loodame taimed suurtesse majadesse istutada. Nii et ei saa öelda, et tegemist ei oleks, samas ei hakka ma kurtma, kui raske elu meil on. Minu arust on palju hullem, kui midagi teha pole. Mulle meeldib tegus olla ja neil päevadel, kus olen palju asju ära teinud, isegi kui tunnen end õhtuks surmväsinult, on õhtul tuju palju parem kui siis, kui midagi teinud ei ole.
