Kuidas ma katkise ekraaniga nutitelefonist andmed kätte sain?

Sellest, kuidas ma sünnipäeval telefonist ilma jäin, kirjutasin eelmises postituses (link). Nagu seal mainisin, oli mul telefonis väga palju asju, millest osa lihtsalt tahtsin kätte saada ja teisi mul oli tõesti hädasti vaja. Tegin Facebooki selle kohta postituse, soovides teadjamatelt häid juhiseid saada. Soovitati arvutiga ühendada. Proovisin seda, kuid kuna telefon oli ju lukus, siis ei saanud midagi kätte. Keegi soovitas arvutile hiire ühendada, aga siis ei saanud aru, mis kasu sellest oleks. Võtsin ühendust tuttava arvutispetsialistiga ja tema saatis mulle lingi, kust saan tõmmata arvutisse programmi, millega Sony telefonist arvuti kaudu varukoopiaid teha ja muud taolist (link). Laadisin programmi alla ja ühendasin telefoni arvutiga, aga selgus, et lukus telefoniga ei saa see programm midagi teha. Sama inimese soovitusel panin Google otsingusse "how to get data from broken screen android phone" ja jõudsin videoni, kus õpetatakse hiirt telefoniga ühendama (link). Nüüd sain aru, miks mulle seda oli soovitatud. Kohe ma siiski proovida ei saanud, sest mul ei olnud vastavat ühenduskaablit. Kuna järgmisel päeval pidin jälle Tallinnasse minema, siis otsustasin küsida seda ülikoolist, arvates, et neil kindlasti on.

Ülikoolis seda kablit ei olnud. No nii, pidi ikka poodi minema. Klickis ei olnud. Teenindaja oli küll väga abivalmis ja otsis mulle välja, et Oomipoes on. Viru Keskuses aga Oomipoodi polnud ja kuhugi mujale mul aega minna ei olnud. Kuna ma Tallinna endiselt eriti ei tunne, polekski see hea mõte olnud. Otsustasin kõrvalasuvas Euronicsis õnne proovida. Seal oli see kenasti olemas, maksis 7,99 (link). Nad küll ütlesid, et enamuse telefonide puhul toimib, kuid nad pead anda ei saa, et minul kindlasti toimib. Kuna mina ei saanud pead anda, et mul telefon üldse nii rikkis pole, et miski ei aita, siis otsustasin ikka proovida.

 

See toimis! Niipea kui olin kaabli ühendanud, sellele omakorda hiire vastuvõtja (mul on juhtmevaba hiir), sain hiire abil koodi sisestada ja pääsesin kenasti andmetele ligi. Esimese asjana tegin selle Sony programmi abil arvutisse telefoni andmetest varukoopia. Suuremad probleemid said vist lahendatud. Siiski uut telefoni on ikka vaja. Seda, kas ma nüüd hakkan kasutama (lisaks) paberkalendrit, et kogu elu ei oleks telefonis, ma veel mõtlen.

SEB tehniline rike rikkus mu sünnipäeva

 

Enamus mind tundvaid inimesi teab, et sünnipäevad ei ole minu jaoks päevad, mida hirmsasti tähistada tahaks ning pigem elan need lihtsalt üle. Siiski ei peaks see päev olema nii õnnetu, et kingituste saamine asendub rohkete ebaõnnestumiste ja nõmedate kokkusattumuste jadaga.

Esimene halb üllatus tabas mind juba hommikul, kui abikaasa kirjutas mulle, et pisikestel tibudel on soojenduslambi pirn läbi. Olin ise Tallinnas koolis ja ei saanud teha muud, kui juhendada, kust võiks tagavarapirni leida. Selgus, et keegi on selle maha ajanud või on juhtunud midagi muud, aga igatahes oli see katki. Ei jäänudki muud üle kui linna uue järele minna. Õnneks oli tibusid nii vähe, et nad ei saanud moodustada kuhja, kus alumised oleksid lihtsalt ära lämbunud. Praegu, kaks päeva hiljem, saan öelda, et kõik läks siiski hästi, pirn sai toodud piisavalt ruttu ja ühtki tibu selle tagajärjel ei kaotanud. Muidugi lasin igaks juhuks osta kaks pirni ning loodetavasti ei juhtu tagavarapirniga jälle mõnda õnnetust. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Kahjuks sellega ei olnud ebaõnn veel läbi ja hullem oli alles ees.

Otsustasin, et käin poes torti ja šampust ostmas Jõgeval, kuna muidu oleksin rongist maha jäänud ning pidanud järgmisega koju sõitma. Tordi ja šampuse valimise peale läks päris palju aega, sest kuidagi ei suutnud otsustada. Lõpuks võtsin siiski isuäratavana paistva trühvlitordi ja ühe suvalise alkoholivaba šampuse. Ma lihtsalt olin otsustanud, et see sünnipäev on alkoholivaba. Miks? Aga miks ka mitte?! Korvis oli veel üht-teist ja suundusin kassasse. Seal selgus, et kaardimaksed ei tööta. Nojah, just siis polnud mul eriti sularaha kaasas. Vähemalt mitte piisavalt kogu kauba eest tasumiseks. Mõtlesin, et lähen võtan siis sularahaautomaadist raha. Ütlesin kassapidajale, et lähen toon raha ja jätan korvi kassa juurde. Minul on konto SEB pangas, kuid Selveri juures on vaid Swedbanki automaat. Teadsin küll, et teise panga automaadist on raha võtmine tasuline, aga otsustasin siiski seda teha. Minu suureks üllatuseks tuli ette tekst, mis ütles midagi sellist, et ei saa kaardi väljaandjaga ühendust vms. Kuna ma ei ole teab mis ajast teise panga automaadist raha välja võtnud, siis mõtlesin oma rumalusest, et ehk seda ei saagi enam teha. Otsustasin SEB automaadi juures ära käia, kuigi sinna oli mõnisada meetrit. Poolel teel meenus, et olin küll pangakaardi kaasa võtnud, aga unustanud telefoni ja autovõtmed ostukorvi. Koti olin üldse autosse jätnud, sest kuna mul on endiselt käsi kipsis ja teadsin, mida poest ostma lähen, siis arvasin, et mul on ainult ostukotiga lihtsam. Igatahes panin pangakaardi, telefoni ja autovõtmed ostukorvi põhja ühte äärde, jälgides hoolikalt, et ma sinna raskeid asju peale ei paneks. SEB poole jalutades ma küll korraks mõtlesin, et ehk juhtub telefoniga midagi, aga pidasin silmas pigem seda, et kaob ära. Samas rahustasin end maha mõttega, et vaevalt keegi seda korvi põhjast otsima teab hakata.

SEB sularahaautomaadid olid üldse suletud. Taipasin, et raha ma ei saa ning otsustasin, et lähen toon siis lihtsalt telefoni ja võtmed ära ja ning ostan tordi ja šampuse Konsumist, kus saab vajadusel ka Säästukaardiga maksta. Selverisse tagasi jõudes nägin, et selles kassas, kuhu olin korvi koos kaubaga jätnud, polnud enam kedagi. Minu korvi ka polnud. Küsisin kõrvalkassast, et kus mu telefon ja võtmed on ja need ulatati mulle sealse kapi pealt. Samal ajal helistas mu vend ja üks töötaja oli üritanud kõnele vastata, kuid ta ei saanud seda teha. Mina nägin ekraanil sellist pilti, mis ilmub siis, kui telefoni koodi panemisel klikkida kohale, kus antakse võimalus hädaabisse helistamiseks. Arvasin, et nad on kogemata telefoni koodi mitu korda valesti pannud ja teades, et mingil hetkel võib niimoodi telefoni üldse lukku panna, olin pahane, et nad seda üldse puutusid. Samal hetkel helistas vend uuesti ja üritasin Selverist välja kõndides kõnele vastata. Minu meelehärmiks see ei õnnestunud kuidagi, ekraan lihtsalt ei reageerinud. Kartsin juba, et ongi telefon kuidagi lukku läinud, kuid sel hetkel märkasin, et telefon on vasakust servast katki ja sealt jooksevad üle ekraani mitu mõra. Tormasin tagasi Selverisse aru pärima. Keegi ei teadnud midagi. See töötaja, kes mulle telefoni oli ulatanud, ütles, et lihtsalt võttis selle sealt kapi pealt. Seda, kes oli korvist asjad välja võtnud, ei osatud öelda. Küllap see müüja, kes oli seal kassas olnud, aga sel hetkel teda seal enam polnud. Järgmisel hetkel tegin midagi väga rumalat ja kõndisin oma katkise telefoniga lihtsalt minema. Samas, mida mulle ikka öeldud oleks? Et kuna telefon oli asjade all, siis rasked asjad, näiteks šampusepudel, lõhkusidki selle ära. Võib-olla lõhkusidki, aga seda ei saa ma ilmselt kunagi teada. Ma olen korduvalt niimoodi poes käinud, et telefon on hoolikalt korvi ühte serva pandud ja midagi ei ole juhtunud. Kas ma olin tõesti nii kaua ära, et oli vaja üldse asjad korvist ära panna? Ju ei oodatud mind enam tagasi. Kui ma oleksin sularaha saanud, siis ega ma ei oleks rõõmustanud, et pean jälle hakkama kaupa poe pealt kokku korjama.

Kuna mu telefon on juba 2,5 aastat vana ja viimasel ajal on kahtlaseid rikkeid esinenud, nagu näiteks lülitab telefon ilma aku tühjenemisest hoiatamata end välja, siis arvasin, et ju pidi nii minema. Otsustasin, et lähen siis Konsumisse. Poe uksest sisse taipasin, et ma ei saa ju Säästukaardiga maksta, sest koodid on telefonis. Sel hetkel jõudis pärale, et mul on väga palju andmeid telefonis, sealhulgas mõned vahvad klõpsud lastest, arstiaegade ja muu vajalikuga kalender jne. Kuna ekraan ei tööta, siis ma ei saa ju andmeid kätte. Mõtlesin, et peaks Telia esindusse minema, aga ma ei teadnud, kus ja kas see Jõgeval üldse on ning telefon ju ei töötanud, et seda vaadata. Sel hetkel ei olnud mingit tahtmist kellegagi suhelda, et seda küsida. Otsustasin lihtsalt koju minna. Ilma tordi ja šampuseta, sest SEB maksed ei töötanud ka Konsumis.

Ilmselt ei olnud rike kuigi ulatuslik ega kestnud kaua, sest ajakirjandusest selle kohta infot ei leidnud.

Oleks ju võinud hiljem SEB-st uurida, aga mis kasu sest enam oleks olnud. Samuti ei oleks kasu olnud Selverisse kaebamisest või telefoni hüvitamise nõudmisest, sest nagu eelnevalt mainisin, siis oleks nagunii mind süüdistatud ja ega ma ju isegi päris kindel pole, et ma ei olnud süüdi. Kui rumal saab inimene olla, et ilma katteta telefon korvi põhja panna ja sinna unustada?!

Natuke ironiseerides võib vaid öelda: "Aitäh, SEB ja Jõgeva Selveri töötajad, et saan endale uue telefoni osta!"

Sellest, kuidas ma telefonist andmed ikka kätte sain, järgmises postituses (link).

Fractura assis metacarpalis II sin

Loomad on ettearvamatult ohtlikud – nii võiks tänase postituse lühidalt kokku võtta. Alles üleeile juhtus Saaremaal vanema mehega õnnetus, kus ta pulli rünnaku tagajärjel surmavalt vigastada sai. Minul päev varem õnneks nii hullusti ei läinud ja loom oli ka palju väiksem, aga mõtlema pani ikka.

Kogu lugu algas sellest, et meil oli uut sikku vaja. Kuna eelmine oli puhtatõuline TWZ, siis tahtsin sama suunda jätkata. Õnneks leidsin Viljandimaalt sobiva pakkumise, kus müügis oli  2-aaastane sikk. Kui kohale jõudsin, siis olin meeldivalt üllatunud – sikk oli palju võimsam kui pildil, hästi hooldatud ning igati korralik loom. Lisaks sellele sõbralik ja uudishimulik. Tal oli olemas kõik, mis mulle kitsede juures meeldib (kui erilised aroomid välja arvata). Vaatamata looma suurusele saime kahekesi koos perenaisega ta kenasti auto peale. Ei mingit erilist vastu puiklemist, ammugi mitte märke agressiivsusest või soovist rünnata.

Kahe päeva pärast, umbes kella 21 paiku õhtul, tulin üle karjamaa naabri poolt koju. Elan nimelt pisikeses külas, kus ei ole võimalik ehtsat maapiima osta, kuid kus saab Hiina massaaži. Käisin tol õhtul esimest korda, täiesti uus, kuid mõnus kogemus ja koju läksin heas tujus. Kuna ma polnud taibanud midagi pika varrukaga selga panna, siis laenas naabrinaine mulle oma dressikat, et peale massaaži ei külmetaks. Kitsedele lähenedes mõtlesin, et peaks sikust võimalikult kaugele hoidma, et laenatud esemele üsnagi ebameeldivat lõhna ei jääks. Sel hetkel ma muidugi ei teadnud, et mõne minuti pärast on ebameeldiv siku lõhn mu vähim probleem.

Kitsekarja kõige sõbralikum, valge kits Kaisu, tuli kohe pai nuruma ja talle polnud mul seda põhjust ka keelata. Ja siis tuli sikk, kes lihtsalt ründas mind. Eelnevatel päevadel polnud mul ühtki põhjust arvata, et asi võib nii hulluks minna. Kuna ta ei olnud vanas kodus elektrikarjusega kokku puutunud, läks ta toomise päeval aiast välja. Tõin ta metsa servast probleemideta tagasi täiesti üksi. Teisel päeval ta küll kippus segama, kui kitsi lüpsma läksin, aga siis piisas ta eemale peletamiseks õrnast laksust. Nüüd oli aga olukord üsna täbar. Kõigepealt ta lükkas mind sarvedega. Kuna olin elektriaia kõrval, siis üritasin kuidagi kõrvale põigelda, et ta mind traatidesse ei lükkaks. Sikk ei kavatsenud alla anda ja järgmisena ta juba lõi. Üritasin end kuidagi kaitsta ja lööke tõrjuda, aga kuigi ma pole eriti väikest kasvu, on tema minust suurem ja palju tugevam. Hakkasin appi karjuma. Siinkohal pean ütlema suured tänusõnad naabrinaisele, kes mulle teed pakkus ja kuna jäime lobisema, läksin koju planeeritust umbes tund aega hiljem. Just sel ajal oli abikaasa lõpetanud heina rullimise ja nii ta minu karjumist kuulis ning tuli päästma. Oleks ma kohe peale massaaži koju tulnud, siis oleks abikaasa traktoriga põllul olnud ning ma ei tea, kes ja millal mind kuulnud oleks. Võib-olla oleks sikk mingil hetkel järele jätnud, aga võib-olla poleks. Mingit abivahendit enda kaitsmiseks mul sealt võtta ei olnud…

Olles pääsenud, tundsin, et kokkuvõttes läks siiski hästi ning peale kümnekonna sinika ja valutava vasaku käe polnud eriti midagi viga. Olin hullema suutnud ära hoida. Viskasin haisvad riided pessu ja kirusin oma ettevaatamatust. Mõtlesin, et kui käsi hommikuks paremaks ei lähe, siis käin EMOs ära. Ärgates oli valu palju väiksem, ainult peale vajutades oli valus ja arvasin, et pole vaja minna. Kui olin oma hommikuste tegemiste juurde asunud, tundsin käes ikka midagi kummalist: kord oli valus koht külm, siis jälle kuum ning aeg-ajalt surises käsi. Helistasin perearstile, kes arvas, et võiks igaks juhuks ikka Tartus ära käia. Läksin siis. Mõtlesin küll, et mõttetu ajaraiskamine, aga teisalt parem karta kui kahetseda.

 

Seda postitust trükin praegu põhimõtteliselt ühe käega, sest lisaks paremale käele saan kasutada vaid paari vasaku käe sõrme. EMOs sain röntgenpildi järgi diagnoosiks fractura assis metacarpalis II sin, mis peaks eesti keeles tähendama vasaku teise kämblaluu murdu. Ju jäi see sikuga võideldes kuidagi tema teravate servadega sarvede vahele. Mul oli lähimaks paariks nädalaks palju plaane ja enamiku täide viimiseks oleks mul kahte töötavat kätt vaja. Vot, kuidas elu võib plaane korrigeerida. Eile, muide, sain uue kipsi, sest suutsin EMOs tehtule juba esimesel päeval mõra tekitada. Traumajärgses osakonnas nad luumurrus enam päris kindlad polnud, röntgenpildil ei olevat see päris selgelt näha, aga uue kipsi tegid ikka. Seekord veidi parema, millega saab lahtiseid sõrmi paremini liigutada ja mis kivistub poole tunni jooksul, mitte 24 tunniga, nagu esimene.

Mida ma sikuga ette võtta kavatsen? Praegu mitte midagi. Esialgu olen lihtsalt ettevaatlik ja lapsi karjamaale ei luba. Ühe käega tunnen end liiga ebakindlalt, et end kuidagi kehtestama hakata. Püüan lihtsalt vajalike tegemiste ajal tagada enda turvalisuse ja võtta mõne abivahendi kaasa. Olen rünnaku põhjuste peale palju mõelnud ja kindlasti ei süüdista ma selles looma. Pigem ikka ennast ja ettevaatamatust. Kõige tõenäolisemal lasi sikk end testosteroonist juhtida ning kaitses karja minu kui tema arust potentsiaalse ohu eest. Või pidas mind teatud määral konkurendiks ja pidas vajalikuks koht kätte näidata. Tegelikult ei ole selles midagi väga ebaharilikku, ka mõned jäärad kipuvad paaritusperioodil ründama, kuigi muul ajal on täiesti sõbralikud tegelased. Igatahes niipalju on sellest intsidendist küll kasu, et see surub mu hulljulgust veidi maha ja paneb loomade juures rohkem oma turvalisusele mõtlema. Loomad on armsad, aga teatud juhtudel ohtlikud ja valvsust kaotada ei tasu.

 

 

Bresse Gauloise

 

 

Tänase loo algus ulatub juba eelmisesse suvesse, mil vaatasin üht kokandussaadet, mille pealkirja küll ei mäleta, aga võisteldi tuntud koka Gordon Ramsey juhtimisel ning tema ise kasvatas igal hooajal kas tagaaias või tuttavate juures erinevaid lihaloomi. Nii sain tuttavaks Ixworthi kanatõuga. Tegemist on siis kiirekasvulise lihatõuga. Et eelistan oma perele vajamineva liha ise kasvatada, siis oleme enam-vähem igal aastal broileritibud võtnud, kuid samas olen alati mõelnud, et talus võiks olla hoopis mõni hea lihakana tõug, et tibusid ka ostma ei peaks.

Hakkasin kohe uurima, et kas ja kust oleks võimalik Ixworthi tõugu saada. Üks Suurbritannia kasvataja oli juba nõus mune Eestisse saatma, aga sel hetkel, kui küsisin, tal kanad ei munenud. Pidin uuesti ühendust võtma sel kevadel. Siis tuli see linnugripi jama ja ma loomulikult ei mõelnudki kuskilt välisriigist haudemunade ostmise peale. Juunis võtsin temaga ühendust ja oli küll nõus saatma, aga tal oli mitu tõugu segamini, nii et puhtatõuliste tibude saamise võimalus oleks olnud 50/50. Kui arvestada veel postiga saatmisest tulenevate riskidega, siis sinnapaika see mõte jäigi.

Juuni lõpus sattusin natuke tuttava Läti linnukasvataja kodulehele (link) ja sealt nägin, et ta on toonud uusi tõuge juurde. Muude huvitavate tegelaste seas jäi pilk pidama Prantsusmaalt pärit siniste jalgadega lihakanadel, keda läti keeles nimetati Brese. Eestikeelset nime tõul ei ole, originaalis on tõu nimi Bresse Gauloise. Kui panna eestikeelsesse otsingusse Bresse´i kana, siis leiab arvukalt artikleid maailma kalleimast kanalihast, mille tootmiseks kasutatakse just seda tõugu. Kuna aga Bresse´i kana on piirkonna tähisega toode, täpselt nagu šampanja ja paljud muud tooted, siis võib sama tõugu mujal küll kasvatada, aga Bresse´i kana nime all müüa ei tohi. Nojah, lisaks piirkonnale peaks tibusid toitma piimas leotatud maisiga ja üldse on kõik väga rangelt reglementeeritud.

Niisiis kirjutasin sellele lätlasele

ja minu rõõmuks oli tal selle aasta viimane ports tibusid veel pakkuda. Otsustada oli vaja kiiresti ja nii panime paika plaanid tibudele järele sõita. Nagunii tahtsime Lätti minna, oleksime pidanud lihtsalt natuke kaugemale liikuma. Ühel kenal juunikuu päeval, veidi peale jaanipäeva, läksime minu Läti piiri lähedal elavate vanemate poole, et siis järgmisel päeval lõunanaabritele külla sõita. Öösel tabas mind aga selline kõhuviirus, et plaanid kippusid vägisi kiiva kiskuma. Hommikul ma küll enam ei oksendanud, aga kohutavalt halb oli olla ning abikaasal samuti - nii pidime suureks kurvastuseks reisi edasi lükkama. Suutsin õnneks lätlast veenda tibusid veidi kauem hoidma ja juuli alguses tõime kümme paarinädalast tegelast ära. Praeguseks on nad kasvanud päris suureks ja võin juba öelda, et on tõesti kiirekasvulised, näiteks sama vanadest kotšini tibudest (kes on täiskasvanuna palju suuremad) on nad kasvult juba päris palju üle. Söögiisu on ka muidugi korralik.

Ega ma siis nendega piirduda ei saanud. Süües kasvab ju isu. Nii hakkasin internetiavarustes ringi kolama, sest Lätist toodud tibud on kõik omavahel sugulased. Leidsingi Saksamaalt kasvataja, kes saadab munad ka Eestisse. Sinna järele sõitma ju ei hakka. Inkubaator oli mul olemas, seni veel kasutamata ja kuigi ma olin selle odava hiinaka töökindluse pärast veidi mures, otsustasin riskida.

Munad tulid kulleriga ja olid suurepäraselt pakitud, see tähendab, et iga muna eraldi pehmes paberis, mis omakorda munakarpides ja karbid rohkete ajalehtedega suures kastis. Vaatamata sellele oli ühel munal väike pragu sees. Kuna aga 10 asemel oli saadetud 12, siis ma esialgu väga ei nurisenud ja jäin ootama aega, mil on võimalik munade läbivalgustamisega teada saada, kas midagi on arenema hakanud. Enne inkubaatorisse panekut valgustasin muidugi ka. Olen varasematel aastatel saanud mune, mida transpordi käigus on nii palju raputatud, et õhuruum pole enam ühes tükis omal kohal, vaid paikneb väikeste mullidena munas laiali. Sellisel juhul muidugi tibusid oodata ei tasu.

Jutt hakkab kuidagi väga pikaks venima. Igatahes viljastatud olid kõik munad, aga paljudel peatus areng erineval ajal. Veel mõned päevad enne koorumist oli umbes pooltes munades elusad looted olemas. Et inkubaator saaks ilusti täis, olin sinna pannud ka oma kanade mune ja oodatud ajal hakkasid kõigepealt augud just neisse tulema. Kui esimene tibu oli väljas, siis polnud ühegi tellitud muna koores auku. Valmistusin mõtteis halvimaks ja alles oli vaid lootusekübeke. Mõtlesin, et kuna saadetud munad olid enda omadest tunduvalt kauem seisnud, siis ehk on põhjus selles. Oli või mitte, aga teise päeva hommikul oli ühes munas siiski auk olemas. Püüdsin rahu säilitada ja inkubaatorit võimalikult vähe avada, et temperatuur ja niiskus stabiilsena püsiksid. Teise päeva õhtuks olid oma kanade munadest tibud väljas, aga Bresse omadel polnud kõigil ikka auke. Pidin veel ootama.

Viimane tibu koorus esimesest viis päeva hiljem väliselt täiesti normaalsena. Kokku sain 11-st inkubaatorisse jõudnud munast 5 tibu. Üks, vist neljandana koorunud, on teistest küll nirum ja väiksem, aga loodan parimat. Ülejäänud tibud on kõik terved ja tublid. Kuna ma ei ole selle tõuga veel väga tuttav, siis olin mitte just heas mõttes üllatunud, kui koorunud tibudel olid jalad täiesti kollased ja polnud võimalik aimatagi, et nende vanematel on sinised jalad. Sõber Google aga rahustas mind maha, sest sain teada, et tibud kooruvadki kollaste jalgadega. Nojah, Lätist toodud tibud olid juba piisavalt vanad, et nende jalad hakkasid õige tooni poole suunduma. Nii et ega ma praegu ei saa veel 100% kindel olla, et ma petta ei saanud. Need tibud näevad välja nagu mistahes valge sulestikuga munakana tibud ja siinkohal ma tegelikult näengi nende ostmisega kaasnevat ohtu - kui kasvataja ei ole piisavalt usaldusväärne, siis selleks, et olla kindel soovitud tõu saamises, ei tasuks tegelikult osta ei haudemune ega väga pisikesi tibusid. Eks see oht on ka paljude teiste tõugude puhul, kuigi suurel osal on juba tibul teatud tunnused olemas. Igatahes ma veel ootan ja loodan, et mõne nädala pärast saan jalgade toonimuutuse üle rõõmustada. Et järgmisel aastal oleks mul kenake ports kanu, kelle järglastest saaks põhimõtteliselt, kui see oleks lubatud, toota maailma kõige kallimat kanaliha.