Aasta 2019 - kokkuvõte

Kui ma märtsis riidest mähkmete kohta postituse tegin, siis oli kindel plaan peagi veel kirjutada. Mitte just mähkmetest, aga üldse igapäevaelust ja minu ümber toimuvast, aga märkamatult on peaaegu üheksa kuud möödunud ning uut postitust pole ikka tulnud. Täna oli aga tahtmine seda teha.
Nagu ikka, on aasta viimastel päevadel siin-seal ette visanud erinevate blogijate aasta kokkuvõtteid või muud taolist. Otsustasin sama teha. Teen seda küsimuste vormis, saades ideid teistelt ning mõeldes ise, mida võiks endalt aasta lõpus küsida.

1. Kirjelda selle aasta kõige toredamat päeva. Ei tahaks ühte päeva valida. Paljudes päevades on olnud toredaid hetki. Enamasti on need seotud perega koos kuskil käies saadud meeldivate emotsioonidega või üldse lastega. Mõnikord on tore ka lihtsalt kodus olla. Ei teegi midagi erilist, aga õhtul on ikka tunne, et see päev oli küll tore.
2. Kirjelda selle aasta kõige kehvemat päeva. Praegu meenub kohe 2. august, kui kõva kamarat hammustades murdsin esihamba. Kaks päeva enne näiteringi esietendust, mis tegi olukorra veel nõmedamaks. See oli reedene päev ning olime Tursal mu vanemate pool. Hammas ei murdunudki tervenisti ära, vaid jäi ühte serva pidi kuidagi kinni, mis tähendas seda, et pidin kindlasti kuhugi hambaarsti juurde saama. Õnneks saingi, aga peale väga pikka ootamist öeldi minu suureks pettumuseks, et ainus, mida nad teha saavad, on murdunud hammas ära võtta, et ma süüa ja rääkidagi saaks. Etenduse pidin tegema ära puuduva esihambaga. Päris suur väljakutse oli...
3. Mis oli selle aasta suurim õnnestumine/kordaminek? Oktoobrikuus võtsin end kokku ja kõndisin või jooksin peaaegu iga päev vähemalt 5 km. See pani ka toitumist jälgima ning kaal langes ka täitsa normaalselt.
4. Selle aasta suurim ebaõnnestumine? Kaalu langetamine ja tervislik toitumine. Kui oktoober välja arvata, siis ei kannata aasta selles suhtes mitte mingit kriitikat.
5. Selle aasta kõige vajalikum/mõttekam ost. Mõned nädalad tagasi ostsin pannkoogiküpsetaja, mis on tõesti hea asi. Ah jaa, suvel ostetud madratsid on ka väga head ja vajalikud.
6. Selle aasta kõige mõttetum ost. Küllap mõned pisikesed emotsiooniostud. Ma ei ole raha kasutamisel teab mis ratsionaalne. Kahjuks.
7. Mida tegid sel aastal sellist, mida varem teinud polnud? Käisin ooperis näiteks. Mehe ja suuremate lastega lasteooperis "Guugelmuugelpunktkomm". Päris vahva oli.
8. Millistest uusaastalubadustest pidasid kinni? Lubasin olla aus ja otsekohene. Enamasti see ka õnnestus, kuigi alati polnud lihtne.
9. Millistest uusaastalubadustest sa kinni ei pidanud? Ma pole päris kindel, kas lubasin kaalust alla võtta ja tervislikult toituda, aga olukorda arvestades arvan, et lubasin. Sellega läks küll nii, nagu läks, aga eks uuel aastal uue hooga.
10. Kus käisid reisil? Sel aastal käisime üsna vähe, oleks tahtnud käia veidi rohkem. Välisriikidest jõudsime ainult Lätti ja sealgi käisime põhiliselt korraks üle piiri ostlemas. Reisiks võib nimetada ehk juunikuist Saaremaal käiku, kuhu läksime ka algselt nn asja pärast ehk uut pulli üle vaatama, kuid võtsime kogu pere kaasa ning leidsime aega ka huvitavamate vaatamisväärsustega tutvuda. Päev Kiviõli seikluskeskuses oli ka tore, tegemist jagus nii väiksematele kui suurematele lastele.
11. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Oo jaa, seda tuli ikka ette. Haige olin mõned korrad, põhiliselt nina-kurguprobleemid ning enamasti olin haige koos väikeste poistega. Suurematel lastel ja mehel õnnestus enamasti pääseda. Ei teagi, kas meie kolm siis oleme kõige nõrgema immuunsusega või oli lihtsalt juhus... Aga vigastustest rääkides, siis praegu meenub neid kaks. Esimene oli see hamba murdmine, millest 2. punktis kirjutasin. Teine vigastus oli paar nädalat peale eelmist, kui komistasin pikka seelikusse ja kukkusin põlvili kividele. Midagi katki ei olnud, aga valutas nii hullusti, et ma ei saanud öösel magada ja nii läksin igaks juhuks EMOsse, kus selgus küll, et vaja lihtsalt puhata.
12. Mida sa sooviksid, et oleksid rohkem teinud? Lastega rohkem aega veetnud, kuigi ma pole kunagi väikestega nii palju aega veetnud. Et oleks neile rohkem põnevaid elamusi pakkunud, mõnikord ei nõua see tegelikult erilist vaeva ega palju raha.
13. Mida sa sooviksid, et oleksid vähem teinud? Rämpstoitu ja maiustusi söönud. Teiste peal oma pingeid välja elanud. Asju alustanud ja siis huvi kaotanud. Ma olen üsna enesekriitiline tegelikult.
14. Mis sind mõistuse juures hoidis? Kas ikka hoidis miski? Looduses viibimine ja pildistamine mõjusid kindlasti hästi, kui neiks aega oli. Tegelikult lastega tegelemine ka, sest kuigi see võib omamoodi väsitav olla ning mõnikord on tunne, et enam ei jõua, on eriti just väikesi vaadates selge, et nad vajavad mind ning lihtsalt polegi muud varianti, kui end kokku võtta.
15. Kuhu läks enamik su raha? Kes seda teab... Ma endiselt ei ole suutnud end kokku võtta, et kõik kulutused ilusti kirja panna, et vaadata, mida poleks nii palju vaja või kust annaks kokku hoida, aga küllap enamus toidule ja lastele kulus. Ehk järgmisel aastal tean paremini.
16. Mis oli sinu jaoks kõige raskem? Samueli lasteaeda saatmine. Ta tegelikult leppis üsna kenasti, aga mul oli kuidagi raske teda ära saata. Mul pole elus olnud vist perioodi, mil oleksin rohkem nutnud. Ehk mõne raseduse ajal, kus naised on lihtsalt emotsionaalsemalt. Kõik ajas nutma. Kui tema jäi paaril päeval natuke nutusena lasteaeda, läksin koju ja nutsin. Kui lasteaiakasvataja saatis pildi, kuidas Samuel esimest korda lasteaias magab, nutsin. Järele minnes hoidsin pisaraid tagasi... Olgugi et ta polnud esimene lasteaiateed alustav laps ning viimane ka mitte, aga temaga lihtsalt oli väga raske. Põhjus pärineb ilmselt juba tema sünnitusest ja sellele järgnevast ööst... Kunagi ehk kirjutan pikemalt, aga hetkel las olla. 
17. Mida sellel aastal tehtust sa kahetsed? Mul pole kombeks asju kahetseda. Kui, siis tegemata jäetud asju, vastu võtmata väljakutseid. Minu arust on päris hea ütlemine, et vigadest õpitakse. Mõnikord see õnnestubki.
18. Mida sa sooviksid järgmisel aastal omada, mida sel aastal ei olnud? Autot, millele võib kindel olla. Üsna nõme on avastada, et jälle ei lähe käima, jälle koliseb kuskilt jne.
19. Mis jääb sulle seda aastat kõige rohkem meenutama? Olematu talv ehk? Praegu on see vägagi teema. Samueli lasteaiatee algus, esimene ooperikülastus ja palju muudki jääb ilmselt päris pikaks ajaks meelde.
20. Hinda aastat 10-pallisüsteemis. 6 - nagu juba mainisin, olen üsna enesekriitiline.

Beebi kuivaks loodust säästes

Aeg lendab linnutiivul ja nii täitus meie pesamunal Siimul eile juba kuus elukuud. No ja blogimispaus on kestnud veelgi kauem, kui mitte arvestada seda sügistalvist postitust huntidest ja karjakelladest. Ma olen kangekaelselt püüdnud jääda truuks oma kunagisele mõttele, mille järgi blogin väga paljudest asjadest minu elus, aga võimalikult vähe lastest ja pereelust (sest et neid pere- ja beebiblogisid on lihtsalt nii palju). Samas on mul pidevalt olnud selline tunne, et hirmsasti tahaks blogida. Lõpuks on vist aeg endale aru anda, et kui mu elu koosneb valdavalt just nimelt laste eest hoolitsemisest ja muule jääb aega väga vähe, siis kui ma blogida tahan, siis seda valdkonda välistada oleks täielik lollus. Pealegi, ma blogin ju lihtsalt sellepärast, et tahan ning et minust saaks kuulus ja tunnustatud blogija, kellel on tuhandeid lugejaid, seda hirmugi pole :D

Tänase teema juurde. Usun, et mõned minu blogi lugejad jälgivad mind Instagramis ja märkasid, et eelmisel nädalal postitasin iga päev mõne riidest mähkmetega seotud pildi. See oli seotud Opadii ja Lilli blogi korraldatud kampaaniaga, kus iga päev pidigi postitama konkreetse teemaga seotud pildi. Kokkuvõttes ma midagi küll ei võitnud, kuid minu vikerkaareteemaline pilt valiti viimase päeva parimaks. Siiski ei tegele ma riidest mähkmetega ainult kampaania korras, vaid need on meie majas juba päris mitu kuud, alates detsembrist. Alguse sai see sellest, et Samuel ei ilmutanud mitte mingit huvi potil käimise vastu. Sai kaks aastat vanaks, aga ikka erilisi edusamme polnud. Potil istumagi polnud nõus, lihtsalt karjus meeleheitlikult ja minul polnud südant teda sundida. Otsustasin talle lihtsalt aega anda ja oodata, kuni ta ise on valmis. Samas oli ikkagi suur soov mähkmetest lahti saada.

Kuna just sügisel sattusin mitmetesse blogidesse, kus riidest mähkmeid kiideti, otsustasin proovi teha.

See maailm on väga-väga kirju ja ma algul ei orienteerunud üldse, mis on mis ja mis võiks meile sobida. Nii otsustasin lihtsalt ühe komplekti tekkida. Ja et ikka jaguks, tellisin kohe 10 Baba+Boo taskumähet. Siis ma muidugi ei teadnud, et potile harjutamise mõttes pole taskumähkmed parim valik, kuna neil on sees fliis, mis jätab väga kuiva tunde. Nii algul erilisi edusamme ei täheldanudki. Jätkasin riidest mähkmete maailmaga tutvumist ja sai juurde tellitud palju erinevaid variante. Kuna neid oli juba päris palju, otsustasin Siimul ka proovi teha. Mõned sobisid väga hästi ja mulle hakkas väga meeldima idee, et ma ei pea enam ühekordseid ostma ning et meie perest ei lähe prügimäele kotitäite kaupa sadu aastaid lagunevat rämpsu. Ilusad on need muidugi ka, pole ausalt kuulnud, et keegi ühekordseid mähkmeid vaataks sellise pilguga, et "oi kui armsad". Nende hoolduses pole ka midagi teab mis keerulist, kui on olemas toimiv pesumasin ja sobiv pulber. Nii et ma ei saa enda kogemuse põhjal kuidagi kinnitada õudusjutte tundide kaupa käsitsi pesemisest või keetmisest või et lapse riided on kogu aeg märjad, sest mähkmed lekivad. Eriti pikalt ei ole mul mõtet hakata kirjeldama, sest riidest mähkmetest on viimasel ajal kirjutanud väga paljud blogijad ning Facebookis on üks tore grupp Riidest mähkmete KKK, kust saab ka oma küsimustele vastused.

Tegelikult ma alustasin valesti. Õigem oleks olnud osta erinevaid, et kõigepealt proovida ära nende sobivus just minu lapsele ning kui sobivad, alles siis juurde osta. Mul vedas, et need sobisid. Siimule tol hetkel mitte nii väga, aga Samuelile olid väga head. Samueli jaoks ma need ju algul ostsingi, Siimul plaanisin ikka ühekordseid kasutada. Etteruttavalt võin öelda, et nüüd sobivad need ka Siimule, millest võib järeldada, et mingil ajal kehvasti istuv mähe võib lapse kasvades ja kehakuju muutudes väga hästi sobima hakata.

Praegune seis on selline, et päeval on Samuel täiesti mähkmevaba, ka uinaku ajal. Eks õnnetusi tuleb ikka ette, aga see on ju loomulik. Umbes kuu peale riidest mähkmetega alustamist märkasin suuremat huvi poti kasutamise vastu, ei teagi, kas oli see mähkmete teene või oli laps lihtsalt valmis seda sammu astuma. Nii on üsna korralik mähkmepark põhiliselt Siimu kasutusel, nii päeval kui öösel, nii kodus kui külas. Igaks olukorraks on võimalik sobiv valida. Kunagi minu valikutest ja katsetustest pikemalt.