Showing posts with label õppimisest ja ülikoolist. Show all posts
Showing posts with label õppimisest ja ülikoolist. Show all posts

Thursday, January 5, 2017

Eksamile ühistranspordiga seigeldes

Et see nädal saab olema väga raske, teadsin juba ammu. Mõtlesin, et las sellel läbi saada, siis blogin ka. Aga et tuleb üks hullumeelne päev, mis paneb mind juba varem blogima,  poleks osanud arvatagi.
Hommikul tulin veidi kiirustades kodust välja, nagu paaril eelnevalgi päeval, et Jõgeval istuda Tallinna rongi peale. Autoga keeldun endiselt pealinna minemast, eriti selliste teeoludega. Kuna mingis kohas enne Jõgevat oleksin peaaegu tee peale astunud suure koera alla ajanud, unustasin end Jõgeval autosse istuma ja messengeris mehele muljeid jagama, nii et pidin rongi peale jooksma. Istusin maha ja kaevusin õppematerjalidesse, sest olin ju teel eksamile ning lootsin, et selle väikese ehmatusega on seiklused lõppenud. Aga ei! Läks palju hullemaks.
Veidi enne Tallinnasse jõudmist teatati, et Balti jaamas on mingi probleem pöörangutega ning rong hilineb. Mõtlesin,  et mis see 10-15 minutit ikka on, varuaega oli ju üle tunni. Ootasime kuskil pool tundi, siis liiguti edasi, kuid hoiatati, et seisakuid võib veel tulla ja soovitati Ülemistes väljuda ning ühistranspordiga edasi liikuda. Olin isegi seda juba mõelnud. Vahetult enne Ülemiste peatust seisime veel korra, aga peagi jõudsime kohale ja väljusin. Trammipeatust väga lähedal ei paistnud. Sellega oleksin teadnud, kuhu ja mis suunas minna tuleb. Bussipeatus oli sealsamas ja seal seisis paar inimest, kellelt juhiseid küsisin, kuid kahjuks ei osanud nad aidata. Võtsin nutitelefoni appi ja selle järgi pidin minema nr 7 bussi peale. Nii tegingi. Võrdlesin bussi läbitavaid peatusi nendega, mida see oleks pidanud juhiste järgi läbima ning need ei läinud üldse kokku. Sain aru, et midagi on valesti. Aknast nägin vaheldumisi tööstushooneid ja tühermaad. Mõtlesin, et kui tuleb mõni koht, kus taksod seisavad või kuhu ma üldse oskaks taksot tellida,  hüppan maha ja lähen edasi taksoga, sest mul oli juba päris kiire. Sellist kohta ei tulnud. Selle asemel jõudis buss lõpp-peatusesse, milleks oli vist Sõjamäe. Ühel pool teed midagi lennuväljalaadset, suur okastraataiaga ala, teisel pool mingi suurem hoone. Läksin bussijuhilt abi küsima, kuid sellest polnud eriti kasu, kuna tema oskas eesti keelt veel vigasemalt kui mina vene keelt. Kuigi ta arvas, et külmun ära, otsustasin ikka maha minna ja takso kutsuda, sest nägin seal oleva ainsa hoone peal aadressi.
Bussist välja astudes sain aru, et juhil võis õigus olla - tuul oli kohutavalt tugev ja tuiskas. Muidu poleks kümmekond miinuskraadi teab mis probleem olnud. Kuna mul olid olemas nii müts kui sall ja käes mingisugused kindad, poleks varjus ka teab mis hull olnud, aga mul oli vaja ju takso kutsuda,  milleks kõigepealt pidin internetist vajaliku telefoninumbri leidma ja seda ma kinnastega teha ei saanud. Tuisus oli kehv näha ning mul läks aega kauem kui oleksin tahtnud, nii et üsna varsti ma oma sõrmi ei tundnud ja juhtisin neid telefoni ekraanil ainult nägemise järgi. Kuidagi sain takso kutsutud,  lubati 10 minuti pärast kohal olla. Selleks hetkeks olid mul sõrmed nii külmunud, et ei suutnud neid niipalju liigutada, et sõrmikuid kätte saada. Kuidagi teise käega suunates see siiski õnnestus ja jäin ootama. Lootsin, et need hakkavad eksami alguseks nii palju liikuma, et suudan pastakat käes hoida.
Takso tuli lubatud ajal, kuigi ma algul seda ei märganud - olin bussiootepaviljonis tuulevarjus ja tuisu tõttu oli nähtavus üsna kehv. Taksojuht arvas, et jõuab kohale 10-15 minutiga, täpselt 15 minutit mul oligi. Kursakaaslased lubasid küll õppejõule olukorda selgitada, kuid seda polnudki vaja - jõudsin eksamiruumi uksetaha mõned sekundid enne õppejõudu. Niipalju siis rohkem kui tunnisest varuajast, mil oleksin seiklemise asemel eelistanud küsimused koos teistega läbi arutada, sest õppimisaega oli napiks jäänud. Vähemalt olid sõrmed taksosõidu ajal kohutava valuga üles sulanud ja kuigi esimeste sõnade kirjutamise ajal käsi värises päris hullusti, läks olukord ruttu normaalseks. Lihtsalt külmatunne oli alles. Kõige hullemaid küsimusi ei saanud ja loodan, et läheb hästi. Peale selliseid seiklusi oleks äärmiselt niru eksamist läbi kukkuda.
Hommikul oli rongis jutt, et pole kindel, kas õhtupoolikul saavad rongid tagasi Tartu poole väljuda, nii läksin Balti jaama kerge ärevustundega. Ronge oli küll vahelt ära jäänud, aga üsna varsti sõitis üks välja. Lootsin, et tagasitee on veidi rahulikum. Kõik läkski kenasti.
Milles siis üldse asi oli? Kuulsin rongis ühte meest telefoniga seletamas, et Balti jaamas olid pöörangud täis tuisanud ja ära külmunud.  Elroni kodulehel seisis, et paljud rongid hilinevad ilmastikuolude tõttu. Talv ju alles algas, huvitav, mis veel edasi saab.

Sunday, June 26, 2016

Varahommikul rabas

Kogu senise elu olen armastanud jälgida loodust ja selle arengut. Üldiselt on mul õnne olnud elada piisavalt looduse keskel, et isegi spetsiaalselt kuhugi sõitmata näeb palju, ometi on kohti, kuhu lihtsalt tuleb eraldi minna. Üks neist on raba, kus vaatamata liigivaesusele on midagi lummavat ja kaunist.
Tänane rabas käik sündis osaliselt vajadusest - peame kooli jaoks külastama erinevaid kooslusi, et seal toimuvat jälgida ja taimi koguda. Samas, kui ma väidaksin, et muidu poleks läinud, ei oleks see päris tõsi. Nojah, ilmselt oleks läinud mõne nädala pärast, kui saaks juba murakaid korjata. Varase kellaaja valisin puhtalt sellepärast, et ilmaennustused ei lubanud tänaseks olulisemalt jahedamat kui eilne 30 kraadi ning teades enda kuumataluvust, poleks päeval looduses liikumine kõne allagi tulnud. Juba kell 6, kui startisime, oli õues 19 kraadi.
Hommikud on ilusad, väga ilusad. Kahjuks ei ole ma hommikuinimene ja armastan kauem magada, aga kui mingil põhjusel ärkvel ning õues juhtun olema, siis naudin seda vägagi. Mulle meeldib hommikune linnulaul, mulle meeldib, kuidas päike tõuseb järjest kõrgemale taevakaarele ja soojendab tasapisi õhku, mulle meeldib kastemärg rohi ja mõnus õhk... neid asju on palju.
Käisime täna suhteliselt pisikeses rabas Läti piiri lähistel, Jahusoos. Ometi olid seal olemas kõik raba tunnused. Täitsin ülesande jälgida loomi või nende tegevusjälgi: kuulsin linde laulmas, nägin põdra jalajälgi ja märkasin erinevaid putukaid. Samuti sai kogutud piisavalt vajalikke taimi, sealhulgas mõned samblad. Siiski ei saa jätta mainitama, et võrreldes niiduga, kus eile õhtul käisin, oli taimede valik väga kesine - peale kõverate ja kidurate mändide esines seal vaid mõni puhmaliik, paar kõrrelist ja palju sammalt.
Olen rabas varemgi käinud, aga ei ole kunagi sattunud sinna ajal, mil sookail õitseb. Tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt kauni taimega, valget õitemerd nähes annan peaaegu andeks selle uimastava ja peavalu tekitava lõhna, mis tühja kõhuga tundus eriti tugev.
Lasen nüüd piltidel rääkida:

 

Saturday, January 2, 2016

VAATA, FÜÜSIKA!



Järjekordne kooli jaoks tehtud töö, mida pidasin vajalikuks avaldada.

„Vaata, füüsika!“ ütlen lapsele imeilusate värviliste piltidega kaunistatud raamatut ulatades. Silm on suurepäraste optiliste omadustega elund, mis on võimeline eristama 160 eri värvitooni, kuid on tundlikuim rohelisele valgusele.
„Vaata, füüsika!“ ütled klassikaaslasele, püüdes eristada kauguses kiirgavaid valgusallikaid.
Valguse pupillist läbiminekul toimub valguse difraktsioon – valguskiir paindub ja selle levimissuund muutub.  Rohelise valguse korral suudame 50 cm kauguselt eristada ka valgusallikaid, mille vahemaa on 0,1 mm. 25 mm diameetriga silma puhul on sel juhul võrkkestale tekkivate punktide vahemaa 6 μm. Suurematest kaugustest rääkides on heaks näiteks teineteisest 1,2 meetri kaugusel asuvad auto pidurituled, mida suudame eristada u 6,3 km kauguselt. Päriselus tulevad siiski arvesse ka erinevad keskkonnategurid.
„Ära vaata, füüsika!“ hüüan, manitsedes lapsi päikesesse otse mitte vaatama. Silma sattuv ja seal nägemisaistingut põhjustav valgus lähtub mingist valgusallikast. Kui valgusallikas on vaatleja seisukohalt punktvalgusallikaks pidamiseks juba liiga suur, kirjeldatakse seda luminantsi abil, mis on valgust lähetava pinna valgustugevus pindala ühiku kohta. Silma tagapinnal asuvad nägemisel osalevad valgustundlikud rakud: kolvid ja kepikesed. Hämaras, kus luminantsi väärtused jäävad alla 0,01 cd/m2, näeme ainult kepikeste abil, seevastu eredas, üle 10 cd/m2 luminantsi korral vaid kolvikeste abil. Nende kahe numbri vahele jäävate väärtuste korral osalevad mõlemad. Silm kohandub eriti tugeva luminantsiga pindade valgusega pupilli suurust reguleerides. Päikese luminants on aga niivõrd suur, et kahjustab silma, kui sellesse otse vaadata.
„Vaatan, füüsika!“ mõtleb silmaarst nägemishäireid diagnoosides ja vajalikke abivahendeid määrates. Normaalses silmas fokuseeruvad valguskiired võrkkestale ja sellel moodustub terav kujutis. Nägemisvõime puudulikkust põhjustavad valguse murdumise anomaaliad. Silmade uurimise vahend oftalmoskoop töötabki valguse murdumise jälgimise põhimõttel – kui uuritaval silmal esinev valguse murdumise hälve, ei teki korrapärast kiirtekimpu. Korrigeerimisläätse tugevuse arvutamiseks on vaja teada lõpmatuspunkti asukohta ja silma teljesuunalist läbimõõtu, normaalse silma lõpmatuspunkt asub lõpmatuses.
„Ei vaata, füüsika,“ ütlen elus ja eluta looduse vaheliste seoste leidmise järel raamatut ja lugemisest väsinud silmi sulgedes, et minu silmi vaadates tekiks oftalmoskoobis kaunis ja korrapärane kiirtekimp.

ALLIKAS: Holmberg, P. jt (2007) Santorius: elusa looduse füüsika. Tallinn: Ilo

Friday, December 11, 2015

TEHINGUD INIMHINGEDEGA

Kuna jätsin ühele kohustuslikule seminarile siingi juba mainitud mandlioperatsioonist taastumise tõttu minemata, tuli tol päeval käsitletud "Mäeküla piimamehe" ainetel essee kirjutada. Otsustasin seda siingi jagada.


Peale raamatu kaante sulgemist  valdasid mind kummalised tunded. Püüdes mõista nii Mari, Tõnu kui mõisahärra tegude motiive, viivad mõtted vägisi omakasu suunas. Oli see tõesti nii – kas tegutsetigi vaid külmalt kaalutledes või ajendasid siiski tunded? Vähemalt osaliselt?
Kaalutletud ja vajadusest tingitud teod saavad alguse juba sellest, kui mõne nädala eest lesestunud Tõnu abiellub naiseõe Mariga. Mehe hilisematest mõtisklusest nähtub, et armastuse või muude sarnaste tunnetega polnud seal midagi tegemist. Pidas ta ju endast tunduvalt nooremat naist pigem kolmandaks lapseks kui abikaasaks, öeldes vestluses mõisahärraga, et „mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad /…/ mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne arjuma“(48). Aga milleks siis naist üldse võtta, kui ta temas pigem last nähakse? Oli vaja. Just nimelt – oli vaja, teisiti lihtsalt ei oleks mees väljakujunenud soorollidega ajastul laste ja majapidamisega hakkama saanud. Mäletan, kui paari aasta eest uurisin veidi põhjalikumalt oma sugupuud ja olin hämmastunud, et üks eelmise sajandivahetuse paiku elanud esivanem abiellus uuesti juba paar kuud peale eelmise naise surma. Ükskõik, kui väga ei kipuks mõtted minema sellele, et küllap sidus see sugulane end oma abieluaegse armastatuga, usun, et pigem oligi kiire naisevõtt vajalik just nimelt selleks, et keegi teeks nn naistetöid – hoolisteks kodu ja emata jäänud laste eest. Armastusega polnud sellisel kiirabielul arvatavasti midagi pistmist. Samal põhjusel võttis ruttu uue naise Prillupi Tõnu, sest „ega´s ta ilma läbi soa“ (18), hoolimata asjaolust, et leinas ja igatses ikka veel oma eelmist abikaasat. Mari nõustus kiire meheleminekuga, sest tema õde Tiina keeldus ja „emb-kumb pidi minema – tal jo Leenu lapsed“ (20).
Kui kiiret naisevõttu võis ajastu kontekstis veel mõista, siis palju raskem on leida õigustust mõisahärra Kremeri ja vaese Tõnu vahel sõlmitud kokkuleppele. Mõisahärra poolt oli algusest peale tegemist külmalt kalkuleeritud tehinguga, lootes, et kasuahnuses ja paremat elu ihaledes on Tõnu kõigega nõus,  kui tal sellest vaid kasu on. Meelehea pakkumine ei tulnud mitte soovist saunikut aidata ja talle planeeritavat häbi korvata, vaid täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel – et ise ei peaks kättemaksu või kallaletungi kartma, arutledes: „Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis“ (33). Ta arvas, et raha pakkumine oleks liialt lihtlabase kauplemise moodi olnud, kuid minu arvates pole küll võimalik vahet teha – kauplemine oli see ikka. Kremeri isekus oli niivõrd suur, et süüdistas tehingust keelduda püüdvat Tõnu kadeduses, tulemata selle peale, et taoline kokkulepe võib rängalt sauniku uhkust riivata. Võimukas mees ei hoolinud sellestki, et vaesest Jaanist sai inetus mängus vaid tühipaljas ettur, kes pühiti ilma olulise põhjuseta mängulaualt lihtsalt minema. Tõnu selja taga naise ärameelitamist pidas vana Kremer alatuks, arvates, et tasu pakkumine on mingil määral parem. Ei olnud parem. Õige oleks olnud teise mehe naine lihtsalt rahule jätta, küllap oleks soovi korral kellegi teise leidnud.
Tõnu peab mõisahärra pakutud tehingut esialgu äärmiselt naljakaks, kuid mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda enam hakkab selles nägema head võimalust saada paremale järjele. Päris südametunnistuseta mees siiski ei ole ja ajal, kus Mari pole veel nõustunud, on ka hetki, kus ta hakkab vahepeal juba suurepärase ideena tundunud tehingus kahtlema ning et Mari ka just vaimustust ei ilmuta, püüab ta loobuda. Sellised mõtted ei kesta siiski kuigi kaua ja oma isekas soovis kindel Kremer suudab veenda teba plaaniga kaasa minema ja selle õnnestumise nimel töötama. Sellest päevast peale, mil mõisahärra veenab saunikut tehingut siiski mitte katki jätma, otsustab Tõnu oma mehesõna maksma panna ja hakkab „teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa“ (65). Kohati näib talle isegi arusaamatu, miks Mari pakutuga siiski nõus ei ole ja peab naist rumalaks, meenutades jälle oma kadunud naist: „Jaa, Leenu – see juba teaks ja teeks, mida tarvis! See oli inimene hinge ja aruga“ (59).  Jääb mulje, justkui peetakse tundeid millekski ebavajalikuks ja lausa tabuks, oluline on vaid mõistuse hääle järgi talitamine. Ometi ei too Mari nõustumine Tõnule oodatud õnne ja rõõmu ning nii lõppeb lugu traagiliselt. Minu kui lugeja jaoks näib, et sauniku meelepaha ei põhjusta mitte see, et talle teeks haiget armastatud naise jagamine teise mehega, pigem on tegemist meheliku uhkuse riivamisega. Ju oli teiste arvamus niivõrd oluline, et see ei lasknud enam rahus elada, mis omakorda viis murede viinaklaasi uputamiseni.
Kindlasti mängis tehingu juures suurt rolli ajastu, milles elati. Olgugi, et Tõnu eluajal teda sõlmitud kokkuleppe pärast taga räägiti ja kohati pilgatigi, olid väga paljud mehed nõus lesestunud Mari naiseks võtma, aga seda vaid tingimusel, et naine jätkab vana Kremeri lõbustamist, et piimalepinguga kaasnevad hüved alles jääks. Sellisest suhtumisest nähtub üsna selgelt, milline oli tollane ühiskond ning kuidas naine oli vaid vahend ja kodumasin.
Mari motiive polegi mõtet otsida, sest kuigi ei näi, et tema ja mõisahärra vahel oleks soojemad tunded olnud, ta lihtsalt leppis sellise elukorraldusega. Tollases patriarhaarses ühiskonnas oli naise allumine loomulik isegi juhul, kui soov oli talle endale suhtelisel vastumeelne. Ega ta Tõnugagi ju armastusest abiellunud, ikka sellepärast, et pidi. Kremeri vastu tunnete puudumist näitab seegi, et ta loobus Tõnu surma järel võimalusest mõisaprouaks saada ja otsustas minna linna vaba naise elu elama.
On üsna selge, et „Mäeküla piimamees“ kirjeldab arvukaid tehinguid, millel pole tunnetega kuigi palju pistmist. Hukutava isekuse ajendil tehakse täpselt seda, mis näib hetkel vajalik ja mõistlik, astutakse üle neist, kes teele ette jäävad. Loost õhkub külmust ja kalkuleeritust.

ALLIKAD:
Vilde, E. (1974) Mäeküla piimamees. Tallinn: Eesti Raamat

Thursday, December 10, 2015

ÜLIKOOLIS ÕPPIJA 10 KÄSKU

Esimese kursuse esimese semestri lõpuks pidime andragoogikas koostama õpimapi. Arvestuse sooritamise päevale eelnenud ööl seda kokku pannes tekkis tahtmine tööd kuidagi asjalike õpetussõnadega vürtsitada - pidimegi ju kirjeldama seda, mida ja kuidas oleme kursuse jooksul õppinud. Nii sündisid mõtted, mida tasub meenutada ka praegu, juba kolmanda semestri lõpu eel.
  1. Sa oled siin, ülikoolis, oma vabal tahtel ja sellepärast ei ole sul mõtet viriseda, et kui raske see kõik on.
  2.  Ära mõtle välja ebausutavaid vabandusi juhul, kui sa ei suuda iseseisvate tööde tähtaegadest kinni pidada.
  3.  Ära unusta ka pereliikmeid, kes juba kuude kaupa saavad sinu tähelepanust vaid killukese.
  4.  Austa õppejõude ja kaastudengeid, sest see on viisakas ja tahad ju, et sind ka austatakse.
  5.   Ära kadesta usinaid kaastudengeid, kellel on alati kõik õigeks ajaks tehtud, sest sa ise oled süüdi, et ei oska oma aega planeerida.
  6.  Ära unusta sessi ajal korralikult toituda, isegi õhtusöögi võid sel ajal ise süüa ning ei pea vaenlasele andma.
  7.  Ära spikerda, sest spikrite koostamisega oled sa nagunii kõik selgeks saanud.
  8.  Saa juba aru, et õppematerjalide ööseks padja alla panemisest ei ole mitte mingit kasu, pealegi magad sa siis halvasti.
  9.  Kui sul on rasked hetked, mõtle oma kursusekaaslaste peale, võib-olla on kellelgi veel raskem. Mõtle kursusekaaslaste peale ka siis, kui neil on raske, võib-olla saad sa aidata.
  10.  Pea alati meeles, et sa ei tulnud selleks siia, et alla anda. Elu ei peagi lihtne olema ja on palju huvitavam, kui see on täis väljakutseid.