Aasta 2021 - ootused ja eesmärgid

 

Ma olen inimene, kellel meeldib unistada ja plaane teha. Millegipärast läheb tihti nii, et unistustest kaugemale ei jõuagi. Sellepärast panin nooremana igal aastal 1. jaanuaril aasta plaanid kirja. Peale pikemat pausi teen seda nüüd teist aastat jälle. Niisiis mida ootan aastast 2021?

1. Lastele toredaid elamusi pakkuda, nendega rohkem aega koos veeta. Esimesel kohal sama punkt, mis eelmisel aastal, aga see on tõesti mulle kõige olulisem. Sel aastal on põhieesmärgiks just aja koos veetmine ja huvitavate tegevuste pakkumine kodus ja looduses, ei hakka unistamagi kultuuriüritustest või ammugi reisimisest. 

2. Parem füüsiline vorm. Jälle vana teema. Kogu aeg võtan hoogu. Ei hakka siin sama juttu kirjutama, mida eelmisel aastal, aga see on tõesti tervise seisukohalt oluline. Muidu hea enesetunde ja enesekindluse jaoks ka.

3. Parem psüühiline ja emotsionaalne vorm. Siin pean silmas nüüd seda, et viimaste kuude stressiga on tugevamalt esile kerkinud vanu asju, mis vajavad lahti mõtlemist või rääkimist või kirjutamist. Kavatsen nendega tegeleda. Lisaks tuleb eelmisel aastal planeeritud "oma tassi täitmine" mitte just esikohale seada, aga mitte päris ära unustada.

4. Ülikooli lõpetamine. Kuigi praeguse seisuga on mul magistritöö kirjutamiseks aega napp pool aastat on kindel plaan kevadel ära lõpetada. Loomulikult ei võta ma seda nii, et kõik on läbi, kui see ei õnnestu, aga ma vähemalt kavatsen kõvasti pingutada. On lihtsalt aeg see etapp selja taha jätta ja eluga edasi minna.

5. Õppida paremini oma aega planeerima. Endiselt. Rohkem vist ei olegi vaja selgitada.

6. Elada sel aastal nii, et 31.detsembril saaksin öelda, et andsin omalt poolt nii palju kui suutsin, et see oleks tõeliselt hea aasta. Tean, et kõik ei sõltu minust, väga palju ei sõltu minust, aga on asju, mida saan ise ära teha, et mina ja minu ümber olevad inimesed tunneksid end paemini.

Tegelikult ma rohkem asju eraldi välja ei tookski. Jah, loomulikult ma tahan edasi tööl käia, ma tahan, et perel oleks piisavalt sissetulekuid ja et talupidamisega oleks kõik hästi, et loomad end hästi tunneksid, aga las sel aastal olla kirjas pigem vähem punkte.

Aasta 2020 - kokkuvõte

 

1. Kirjelda selle aasta kõige toredamat päeva. Ma ei teagi... Kindlasti on neid olnud. Näiteks see päev oli päris tore, kui me käisime Malenega Kalevipoega sisse lugemas, siis jõuluüritus metsas oli vahva, see päev, kui sain teada, et ma sain tööle, oli tore... Pigem jäävad need hästi toredad päeval aasta esimesse poolde.
2. Kirjelda selle aasta kõige kehvemat päeva. Praegu tuleb meelde 26. november, mis oli vist 2 aasta jooksul ainus päev, kus mul telefoni aku sai tühjaks ja viisin selle mitmeks tunniks autosse laadima. Olin siis tööl ja kui viimane tund kella 15 paiku lõppes, lülitasin telefoni sisse. Siis hakkas tulema... Kõigepealt sõnum abikaasalt, et ta peab Samueli lasteaiast kohe ära tooma, sest oli vist kellegi koroonapositiivse laps lasteaias olnud. Peagi sõnum, et peale uneaega tuleb Siim ka ära tuua, sest terve lasteaed läheb kinni. Siis tuli välja, et järgmisel päeval on kool ka kinni, olukorra selgitamiseks. Hakkasin mõtlema, et miks nii hull reaktsioon. No ja siis tuli 15.30 paiku sõnum Terviseametist, et Samuel peab nüüd 2 nädalat isolatsioonis olema. Mina ei tea siiamaani, kas lasteaias käis siis koroonapositiivne laps või mitte, aga midagi pidi ju olema, et Terviseamet isolatsiooni määras. Minu lastega oli kõik kokkuvõttes korras, aga segadust oli palju ja muidugi ma muretsesin. Liiga palju on sellest koroonast viimasel ajal juttu olnud ja loomulikult paneb see kallite inimeste pärast muretsema.
3. Mis oli selle aasta suurim õnnestumine/kordaminek? Tooksin siin ikkagi välja tööle saamise. Arvestades, et teadsin ette ülikooli lõpetamisega kaasnevat koormust, oleks mulle väiksema koormusega töö ka sobinud, aga ma lihtsalt ei saanud võimalust käest lasta. Nii Palal kui Mustvees on tore, aga ma olen aru saanud, et loodus ja eriti just elusloodus on see, mida tahan ka tulevikus õpetada. See on lihtsalt miski, mille juurde ma alati jõuan, isegi kui esialgu ei ole plaanis. Praegu mulle väga meeldib mu töö.
4. Selle aasta suurim ebaõnnestumine? Siin võiks teha copy-paste eelmise aastaga, ainult selle vahega, et sel aastal pole ühtegi kuud, mille kohta võiksin öelda, et siis läks küll hästi. Nojah, jaanuaris-veebruaris veidi õnnestus. Jutt käib siis kaalu langetamisest, üldse tervislikust toitumisest ja paremast füüsilisest vormist. 
5. Selle aasta kõige vajalikum/mõttekam ost. See on küll olnud meil veel lühikest aega, aga arvan, et robottolmuimeja. Hoiab tõesti palju aega kokku ja kodu on puhas.
6. Selle aasta kõige mõttetum ost. Ilmselt jällegi erinevad väikesed emotsiooniostud, endiselt ei suuda neist päris loobuda.
7. Mida tegid sel aastal sellist, mida varem teinud polnud? Käisin "Estonias" balletti vaatamas. Kui eelmine aasta tõi mulle elu esimese ooperi, siis see aasta elu esimese balleti. Ja muidugi õpetasin esimest korda bioloogiat. Loodusõpetust olen kunagi praktika ajal väiksematele õpetanud. 
8. Millistest uusaastalubadustest pidasid kinni? No kas just lubadustest, aga mul olid mõned eesmärgid, millest kirjutasin lähemalt teises tänases postituses. Näiteks läksin tagasi ülikooli. Lisaks sellele tundsin juba eelmisel aastavahetusel, et alkohol on miski, mida ma tegelikult oma ellu ei vaja. Nii jõin poole aasta peale kokku 3,5 pudelit õlut ja viimase osa jaanipäeval. Peale selle olen alkoholi tarvitanud ainult ühes vanas köharohus. Mulle meeldib olla kaine, mulle ei meeldi uimasus, mida alkohol tekitab. Ma tahan igal hetkel, kui nad mind vajavad, olla laste jaoks adekvaatses seisus olemas. 
9. Millistest uusaastalubadustest sa kinni ei pidanud? No kaalu langetamise plaan oli küll. Ei õnnestunud. Reisida tahtsin ka, aga selle ebaõnnestumine ei sõltunud väga minust.
10. Kus käisid reisil? Nojah, see reisi teema... Pole vist midagi öelda. Norra piletid olid olemas, lend tühistati. Ehk kunagi kevadel Lätis käisime, aga tõesti, ei sõitnud eriti Eestiski ringi.
11. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? No näppu lõikamisi vist pole mõtet arvestada. Midagi tõsist ei olnud, natuke vanu seljaprobleeme ja nüüd häälega rohkem töötades on veidi kurguprobleeme olnud. Nüüd muidugi tobe, sest iga väiksemgi hingamisteede sümptom eeldab töölt koju jäämist, isegi kui ma olen päris kindel, et mul ei saa reaalselt seda koroonat olla. Testil olen ka ära käinud, väga vastik oli. Kusjuures Malene käis ka, hiljem, tema itsitas terve aja. Oli kõdi olnud.
12. Mida sa sooviksid, et oleksid rohkem teinud? Jälle lastega rohkem aega veetnud. Endiselt mõtlen, et teen seda liiga vähe. 
13. Mida sa sooviksid, et oleksid vähem teinud? Jälle sarnane eelmise aastaga: vähem rämpstoitu ja maiustusi, vähem stressisöömist. Et oleksin oma emotsioone rohkem kontrollinud. 
14. Mis sind mõistuse juures hoidis? Jällegi sarnane vastus eelmise aastaga ehk looduses on mõnus, pildistada ka tore ja mõnikord aitab raskes olukorras just see, et on mingi kohustus, kas siis laste või tööga seotud ja lihtsalt pole muud varianti, et end kokku võtta.
15. Kuhu läks enamik su raha? Tegelikult ikka igapäevasteks kulutusteks: toit, lastele vajalikud asjad, igakuised maksud jne
16. Mis oli sinu jaoks kõige raskem? Ilmselt oma aja planeerimine selliselt, et kõik vajalikud asjad tehtud saaks ja endale ka aega jääks. Ikka väga tihti tuli oma ajast lihtsalt loobuda.  
17. Mida sellel aastal tehtust sa kahetsed? Sellel aastal tehtust ehk mitte, aga oleksin võinud praktika ikka eelmisel aastal ära teha, oleks nüüd olnud veidi lihtsam teha ainult magistritööd. 
18. Mida sa sooviksid järgmisel aastal omada, mida sel aastal ei olnud? Midagi sellist, mida välja öelda tahaks, ei tulegi meelde. Aga olgu, ütlen siis, et vormis keha.
19. Mis jääb sulle seda aastat kõige rohkem meenutama? Pole vist mõtet küsidagi ja arvan, et paljud vastaksid samuti - koroona muidugi.
20. Hinda aastat 10-pallisüsteemis. 5 - sel aastal veidi vähem kui eelmisel aastal. Oli muidugi toredaid asju ka, aga tundub, et sel korral jäi veidi rohkem puudu. Järgmise aasta siht siis vähemalt 7 palli :)

Aasta 2020 - ootuste ja eesmärkide täitumine

 

Aasta viimasel päeval oleks paslik vaadata üle aasta alguses seatud eesmärgid ja ootused. Ja neid oli päris palju...

Niisiis:

• Olla lastele võimalikult palju olemas, kõigile neljale. Ma ei tea, kui palju see õnnestus, aga ma vähemalt püüdsin. Kindlasti oleksin soovinud seda teha rohkem. Oli toredaid hetki ja ettevõtmisi lastega, aga kindlasti jäi palju ajanappuse või kehva ajaplaneerimise taha.
• Saavutada kontroll kehakaalu ja toitumise üle. No sellega läks küll pahasti. Algus oli iseenesest paljutõotav, käisin jaanuaris isegi Orgu loengut kuulamas, ehk kuu või veidi kauem jälgisin ka toitumiskava ning kaotasin 4-5 kg, aga siis läks jälle vanaviisi edasi. Eks järgmisel aastal proovin uuesti.
• Õppida paremini aega planeerima. No see on selline laiem eesmärk, et selle saavutamist ongi raske hinnata. Alati saab ju veel vedi paremini planeerida. Aga kas ma oskan aega planeerida paremini kui aasta tagasi, ma ei teagi. Kui, siis hästi natuke.
• Kogeda uusi asju. Malemäng jäi küll veel õppimata, aga kindlasti uusi asju kogesin. Näiteks veebruaris elu esimene ballett Malenega ja ma olen ju sellest õppeaastast esimest korda bioloogia ja loodusõpetuse õpetaja. Küllap leiab veel üht-teist. Nii et sellele eesmärgile + kirja.
• Reisida. Nojah, seda pole vist isegi mõtet kommenteerida. Aasta alguses olid plaanid suured, plaanisime suuremate lastega hea inglise keele tulemuse puhul Londonisse minna, siis ostsin tervele perele juba maikuus Norrasse minekuks lennupiletid ja otsisin isegi võimalusi võimalikult soodsalt kuhugi soojemasse kohta minna... siis tuli koroona ja kõik lendas taevasse. Hea, et Norra piletite raha lõpuks tagasi saime.
• Teha ära juba eelmisel aastal kavas olnud suurprojekt "Garaažist mängumaja". Jälle -, ei jõudnud sellega eriti kaugele.
• Tegeleda oma hobidega. Enamuse osa aastast on see "oma tass täis" olnud vaid unistus. Eriti alates septembrist on tempo olnud nii hullumeelne, et alati on midagi olulist vaja teha.
• Hoida talu toimivana ja loomad õnnelikena. Sellega on vist enam-vähem, kevadel-suvel kasvatasime kurke ja loomi peame ka. Muutusi on toimunud niipalju, et lambakarja vähendasime pisikese hobikarja tasemele, üle talve jäi neid vaid 9 ja lammaste müügiraha eest ostsime hobused.
• Jätkata õpinguid. Sellega on seni läinud plaanipäraselt. Detsembris lõpetasin nii põhipraktika kui kõrvaleriala praktika tundide andmised, momendil vormistan veel kirjalikke töid. Kui nendega saab kõik ilusti korda, siis on jäänudki vaid magistritöö. Seda tuleb siis jaanuaris kohe kirjutama hakata, et mai alguseks valmis saaks. Lihtne see kindlasti ei saa olema, aga ma väga tahan kevadel lõpetada ja see sunnib pingutama.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Kõik ei ole halvasti... aga ma ei vastanud enda seatud ootustele. Nagu kirjutasin aasta alguses, eesmärgid peavadki suured olema ja kui ma poleks nii palju planeerinud, siis oleksin võib-olla veel vähem tehtud saanud.

Uued postkastid

On läinud nii nagu arvasin - koroona ja karantiin pole erinevalt paljudest mulle andnud müstilist lisaaega tegeleda asjadega, millega varem ajapuudusel ei jõudnud ning blogipostituste sagedus on selleks vägagi sobiv näide. Nüüd ma siis jõudsin. Või oli lihtsalt piisavalt inspiratsiooni.

Mõne päeva eest läksin posti võtma, nagu ikka aeg-ajalt. Igapäevaselt me ei käi, enamasti mõne korra nädalas. Tol päeval tabas mind aga üllatus, sest vana grupipostkast oli seinalt kadunud ning selle asemel säravoranž uus. Muidugi mulle meeldib, kui ajakirjad, kirjad jms märjaks ei saa ning on turvaliselt luku taga, aga nüüd oli probleem selles, et see oli luku taga ka meie jaoks. Küsisin kohe abikaasalt, kas teda on postkastide vahetusest teavitatud, aga ta oli sama tark kui mina. Kuna oli muid asju ka teha, läks see teema üldse meelest ja tuli jutuks alles paar päeva hiljem naabrinaisega vesteldes. Temal oli juba varem eraldi üksik lukustatud postkast ning uus teda otseselt ei puudutanud  ja väga palju infot temalt ei saanud. Küll oli ta juhuslikult naabrimehega juttu ajades kuulnud, et keegi Eesti Postist oli just nimelt sellele naabrimehele, sest tema kuuri seinal postkastid on, toonud uue ja palunud see seina panna. Seda ta siis oligi teinud. Võtmete asukohast ega sellest, milline siis meie postkast on, ei saanud ikka aimugi. Mõtlesime, et olekski mõistlik sellelt naabrimehelt küsida.

Möödus veel päev ja meil tulid lastega postkastid jutuks. Kuna olin neile just hiljuti pangakontod teinud ning kaardid pidid postiga koju tulema, tuletasid nad seda meelde. Mina olin kaardid täiesti ära unustanud! Olin eelmisel päeval saanud poest, kus meil on ka postipunkt, kohaliku postiljoni numbri, aga telefon ei vastanud. Otsustasin helistada Omniva klienditeenindusse. Jah, tõenäoliselt oleksin naabritelt lõpuks vajaliku info kätte saanud, aga tahtsin just nimelt Omnivast kellegagi suhelda. Muidugi oli mul eelkõige vaja infot võtme asukoha kohta, aga tahtsin ka teada anda, mida arvan ilma igasuguse teavituseta postkastide vahetusest. 

Klienditeenindaja, kelle lõpuks liinile sain, oli küll meeldiv ja asjalik, hääle järgi minust palju noorem naisterahvas, kes kuulas mu ilusti ära ning püüdis igati aidata. Päris kõigile küsimustele ta vastuseid ei omanud, aga uuris need kogenumalt kolleegilt välja. Sain teada, et võtmed on postkasti kaane all. Olin muidugi püüdnud postkasti avada, aga kuna mul just sellistega absoluutselt kogemusi ei olnud ega tahtnud midagi jõuga murdes ära lõhkuda, olin üsna ettevaatlik. Kaas pidigi aga magnetiga kinni olema, mis tähendas, et seda tuli just nimelt veidi sikutada. Kaane all pidi olema ka märgistus, et teaksin, milline postkastidest meie oma on.

Läksin üsna kohe postkastide juurde. Kaane sain kenasti üles ja seal olid ka võtmed teibiga postkasti külge kinnitatud kilekotikeses. Märgistust ma aga ei leidnud kuskilt. Ülevalt pilust oli näha, millistes midagi sees on ning kuna me polnud enda omale ammu ligi pääsenud, eeldasin, et ehk meie omas midagi siiski on.  Lähtusin ka loogikast, et kui varem oli meie postkast vasakult kolmas, siis ehk on ka nüüd. Oligi! Pangakaardid ning eraldi ümbrikud koodidega olid ka olemas. Nojah, keegi oleks võinud kaane alt võtmed võtta ja pangakaardid kätte saada. Aga ega see vist polekski muid probleeme tekitanud, kui et oleks pidanud uued kaardid tellima. Enne kasutamist tuleb need ju aktiveerida ning seda igaüks teha ei saa.

Sellised segased lood siis. Muidugi tore, et on uued postkastid. Täitsa tasuta veel, vähemalt minu teada. Aga oleks võinud inimesi teavitada, väga palju segadust oleks jäänud olemata.

Koroonast ja karantiinist ja distantsõppest

Nii, kaks distantsõppe nädalat on selja taga! Algul oli muidugi plaanis sellest aeg-ajalt blogida, aga läks nii, et kirjutasin eelmisel nädalavahetusel postituse peaaegu valmis, aga nädala sees ei jäänud niigi palju aega, et see korralikult ära lõpetada. Või siis oli muud olulisemat teha. Kuna ma aga tookord tehtud tööd ei taha päris ära kustutada, tulevadki siia postitusse ka eelmise nädala mõtted ning lõpupoole räägin, kas ja mis on muutunud.

Esimese nädala järel:
Enamus sai lastel tehtud, paar tööd vajab veel täiendamist. Ma ei saa väita, et oleks lihtne olnud. Asi ei ole üldse selles, kas mulle meeldib oma lapsi õpetada või mitte, aga on selge, et see on lisakoormus. Mingi osaga saavad nad jah ise hakkama, aga juba selle nädala jooksul on tulnud uut materjali, mille omandamisel on vahete-vahel siiski minu abi vaja olnud. Kuna lapsed ei ole harjunud päris üksi õppima ega ise täielikult vastutama, on mingil määral vaja ka minupoolset taganttorkimist või kontrolli, et asjad saaksid õigel ajal tehtud. Kuna praegu on meil talus ka väga kiire aeg pluss neljapäeval oli minulgi vaja arvutis tööd teha, oli neis päevades näha kõige rohkem probleeme. 

Üheks väljakutseks on seni olnud ka ühe arvuti jagamine. Ma ei tee iga päev tööd, aga vahete-vahel tuleb teha. Tõlgin aeg-ajalt erinevaid tekste ning kuna majandus on praegu üldse selline ebastabiilne ning me ei tea ka, mis saab näiteks mais, kus meie kurkide müük sõltub suures osas ka laatade toimumisest ja turukaubandusest, ei saa ma lubada ka töödest loobumist. Neljapäeval oli mul just tööd, mille tegemiseks läks päris mitu tundi ning lapsed pidid siis oma õppimist sellele vastavalt kavandama. Meil on tegelikult 3 sülearvutit, aga lapsed suutsid enda omad mõni aeg tagasi niimoodi maha kukutada, et ekraanid on katki. Praegu ei hakka neid linna remonti ka viima. Aitaks monitori taha ühendamine, aga selleks on vaja ühte vahetükki. Püüdes poode ja eriti linnas käimist vältida, tellisin vastavad asjad e-poest, aga seni veel ootame kaupa. Ei tasu ilmselt lootagi, et karantiin nädala pärast läbi saab. Arvan, et pikendatakse vähemalt kahe nädala võrra veel.

Päris palju on viimasel ajal liikunud artikleid, sotsiaalmeedia postitusi jms teemal "võimalus perega kvaliteetaega veeta", "tegeleda asjadega, milleks varem aega pole olnud" jne. Näidake mulle palun inimest, kellel on kooliealised lapsed, kes peavad samal ajal ka oma töö ära tegema ning kellel jääb tõesti varasemast rohkem vaba aega. Minul küll ei jää. Ilmselt küll kohaneb ka meie pere uue olukorraga järjest paremini, aga tegelikult pole ju üldse aega. Lugeda pole aega, loetust blogida pole aega, üldse pole aega blogida. Mul oli kindel plaan koduõppest kirjutada rohkem, jagada huvitavaid ideid, mida lastega koos kodus teen, aga esiteks ei ole mul aega väga palju huvitavaid asju välja mõelda või korraldada, lisaks pole ka blogimiseks mahti. Õhtuti olen nii palju kui vähegi silmi lahti hoida jõuan, püüdnud lugeda, aga see on laia laastus kõik. 

Karantiini pikkus sõltub tegelikult meist kõigist. Meie pere on olnud ikka väga kodune. Käime ainult kohalikus poes ja sedagi mitte iga päev. Üksi. Kellegagi mujal ka kokku ei saa. Täna oli küll vaja Kallastele minna ühte retseptiravimit tooma. Toidupoodides olen teenindajatel kummikindaid märganud juba ammu, aga apteegis nägin neid ka näomaske kandmas. Eks seal käibki vist kõige rohkem haigeid inimesi, igasugu haigustega. Kui ma poe ette sõitsin, tabas mind üllatus, sest autosid oli palju ja tavaliselt vist nädalavahetustel toimunud turumüük käis täie hooga. Ei olnud tegemist toidukauba müügiga, peale singiputka oli seal riidekaup, mida on igal laadal. Mina veel arvasin, et rahvakogunemised on keelatud...

Kallastelt sõitsin Kudinale, traktorile ja ka autole oli kütust vaja. Veidi pikk sõit küll, aga Alatskivil erimärgistatut ei müüda ja põllumajanduslikke töid tegevale traktorile ei ole ju mõtet kallist kütust sisse panna. Kudinal sain meeldiva üllatuse kütusehindade näol. Kuna ma polnud ammu üheski tanklas käinud, kodus olles autole kütust ei kulu, ma tegelikult polnud hindadega kursis. Igatahes maksis seal erimärgistatud diisel 0,89 ja tavaline diisel 1,19. Halvaks üllatuseks oli aga see, et mingil hetkel tuli kohale autotäis rahvast, kes nagu ei näinud üldse karantiinist aru saavat. Mina olen aru saanud, et terve perega ei peaks ringi sõitma, lisaks peaks teistega distantsi hoidma. Seal olid kaasas ka lapsed, kes minu tankimise ajal tulid mulle tunduvalt lähemale kui meeter. Samuti ei hoidnud distantsi minu taga tankimisautomaadi järjekorras oodanud pereema. Nojah, ehk on värskes õhus haiguste levik tõesti vähesem, aga milleks riskida? Mingil põhjusel on ju juhised antud just sellised nagu need on ning ma arvan, et kõigi huvides on neist kinni pidada. Asi ei olegi selles, kui palju keegi koroonat kardab või kui raskeks haiguseks seda peab, aga fakt on see, et see karantiin ei ole teab mis mõnus ega mugav asi ning piirangud ei kao enne, kui haiguse levikule on piiri suudetud panna. Võtkem siis end kokku ja pidagem vastu!

Teise nädala järel:
Nagu eelnevast lugeda võis, oli mu meeleolu eelmisel nädalavahetusel üsna tusane. Tundus, et kogu see asi käib lihtsalt üle jõu... Praegu on tunne juba tunduvalt parem. Nüüd teame ka kindlalt, et distantsõpe kestab veel tunduvalt kauem ja targem on sellega kohaneda. Teine nädal on olnud kuidagi lihtsam. Lapsed hakkavad ka ilmselt kohanema. Esimese nädala esimene päev algas juba ju sellega, et eKool oli umbes, mis tähendas seda, et kui lõunaks alles ülesanded kätte saime, tuli kiirustada, et need õigeks ajaks valmis jõuda. Nüüd on ülesanded olemas sageli juba eelmisel õhtul ja kindlasti hommikul kella 8ks, nii et midagi saab kohe varakult tegema hakata.
Olen mõelnud, et mingil määral olen oma elu ise raskeks teinud. Tegelikult on ju lastel toredad ja abivalmid õpetajad, keda meie eriti tülitanud pole. Olen endale kuidagi iseenesest võtnud õpetaja rolli ning pidanud enda kohustuseks neile materjal selgeks teha. Ma olen üldse kehv abipaluja, ikka tahan ise hakkama saada, isegi kui hind on mõnikord liiga kõrge. Muidugi on ka vanemal oma roll, aga õpetajate abi küsimine ei ole teab mis suur patt. Kas minu lapsed seda nüüd rohkem tegema hakkavad, ma ei tea, sest vaatamata raskustele on mulle nende õpetamine meeldima hakanud.
Oleme lastega nüüd saanud ka muid ühiseid asju ette võtta. Mingi osa on sellest siiski kooliga seotud. Näiteks on Stenil olnud mõlemal nädalavahetusel ülesandeks loodust jälgida, eelmisel korral linde, nüüd putukaid. Mina aga armastan loodust! Nii oleme koos käinud, Malene ka kaasas. Linnuvaatlusele ma ei hakanud kaamerat kaasa võtma, aga putukaid uurima võtsin küll. Päris palju sai maas roomatud, et väikesed ja vilkad tegelased ilusti pildile saada. Mõned sain ka. Ühel päeval käisime lihtsalt metsarajal kõndimas. Nägin Facebookist, et näsiniin õitseb ja ma ei olnud seda mitte kunagi näinud. Läksime siis vaatama, jälle kolmekesi. Ühel päeval käisime metsas mõttega puid tundma õppida - korjasime erinevate puude-põõsaste oksi ja kodus panime sildid külge. Eile valgustasime inkubaatoris olevaid mune läbi, et teada saada, kus areneb tibu ja kus mitte. Olengi nüüd selle kahe nädala jooksul veetnud rohkem aega just suuremate lastega ja mul on selle üle hea meel. Muidu olen rohkem ikka pisikestega.
Arvutiprobleemile tuli ka lahendus, täitsa meeldiv. Saime juba eelmisel reedel tegelikult koolist ühe ilma internetita lauaarvuti ja ühe laptopi, millel laadija oli puudu, laenuks. Selle nädala alguses sain aga teada, et direktor oli esitanud meie ja mõne teise pere eest veel avalduse programmi "Igale lapsele arvuti" ning meile kingiti täiesti uus sülearvuti. Nii et kuidagi positiivsem on tunne. Eks näis, mis edasi saab, aga praegu enam kõige hullem tunne polegi.

Valmistume karantiiniks

Elame äreval ajal. Olukord muutub nii kiiresti. Koroona on teema, millest räägivad ja/või mõtlevad kõik ning praeguse seisuga ei ole enam mõtet arutledagi, kas see mind mõjutab, vaid küsimus on, kuidas. Veel kolm päeva tagasi kirjutasin minagi blogis koroonast (link), olles tegelikult üsna äraootaval seisukohal. Vahepeal on riigis välja kuulutatud eriolukord, koolides peatatakse alates esmaspäevast kontaktõpe, üritused keelatakse, kultuuriasutused suletakse...

Inimesed on asunud ettevalmistusi tegema ja ei saa väita, et kõik sellesse mõistlikult suhtuksid. Mina enda arust suhtun, aga midagi ma varusin. Poleks ehk olnud täna mõistlik linna ronida, aga ei olnud valikut. Neil päevil alustame sarnaselt eelmiste aastatega kurgikasvatushooaega, ja kõigepealt oli vaja tagada vajalike asjade olemasolu. Väetised jms. Lisaks on meil loomad ning nendegi söödavarusid oli vaja täiendada. Ei tea ju, mis seis näiteks nädala pärast on. Huvitav, kui paljud meist oleksid kolme päeva eest osanud täna kehtivaid või lähipäevade jooksul kehtima hakkavaid piiranguid aimata? Selles suhtes saan neist paaniliselt asjade varujatest aru, sest kuigi mujal on toidupoed ikka lahti jäänud või kuidagi inimeste toiduga varustatus tagatud, ei tea me ju täpselt, mis piiranguid veel kehtestatakse.

Linnas käies me siiski teab mis palju ringi ei hulkunud. Polnud tahtmist. Esimeseks peatuseks oli Scandagra, kust oligi vaja talupidamiseks, nii taime-, kui loomakasvatuseks, vajalikke kaupu. Jõudsime kohale kuskil kella 10 paiku ja pood oli täiesti tühi. Ootasin tegelikult, et vähemalt mõni klient on veel, aga ei. Samas olime õnnelikud, et pikemat järjekorras ootamist polnud vaja karta. Selle aja jooksul, kui kaubad ära vormistasime, see võttis tegelikult üsna palju aega, hakkas rahvast aga kogunema. Selleks hetkeks, kui uksest välja läksime, seisis järjekorras vähemalt 10 inimest. Ju olid maainimesed hakanud tasapisi linna jõudma. 

Järgmine peatus oli toidupood. Valisime väiksema Ujula Konsumi. Coopi poodide kaubapaigutus on ka tuttav, leiab kiiresti kõik asjad üles. Kaubavalik samas täiesti piisav või ehk olen ma lihtsalt vähenõudlik. Esimese asjana läks korvi ristsõnaajakiri mulle, siis üks Samueli jaoks. Järgmiseks ka Samuelile mõeldes plastiliin. Kuigi lasteaed otseselt suletud pole, soovitatakse lapsi sinna mitte viia ning kuna me töötame kodus, siis ei hakka vägisi peale pressima. Pealegi oleks teda üsna keeruline uksest välja saada, kui õde-vend koolist kodus on. See aga tähendab, et tema aega tuleb kuidagi mõistlikult ära sisustada. Me küll elame maal, kus õue minek ei tähenda teiste inimestega kokkupuutumist, aga päev läbi ju õues ei ole ning ilmastikutingimustega tuleb ka arvestada. Samuelile meeldib lasteaias väga plastiliini voolimine ning sellepärast ma talle selle ostsingi. Tegelikult üks kinnine pakk on kodus olemas ka, aga see on veidi teistsugune, rulli ja vormidega ja puha. Kuna Siim on veel pisike, olen kodus seni plastiliiniga mängimist vältinud, aga nüüd leian selleks kõigile sobiva võimaluse. 

Järgmisena suundusin WC-paberi riiuli juurde. Ausõna, ma ei teinud seda suures varumishulluses, aga mul päriselt oli enne poeskäiku vaid 1,5 rulli kodus ja kuuel inimesel kulub seda omajagu. Kusjuures poodi sisse astudes märkasin kohe, et enamusest ostukärudes on ka WC-paber. Ma tõesti ei saa aru, millest selline hullus?! Aga kui inimesed tunnevad end korralikku WC-paberivaru omades hästi, siis olgu pealegi.

Kuivaineriiuli juures haigutas korralik tühjus. Muud veel oli, aga pastatoodetega oli ikka väga kehvasti, ainult mõned pakid neid kõige kallimaid. Pöörasin käru ümber ja otsustasin koju jõudes hoopis kohalikust Pala poest läbi käia (kust ma saingi hunniku makarone ja üht-teist veel, ainult tatar hakkas otsa lõppema). 

Puu- ja köögiviljaleti juures tabas mind huvitav üllatus - sinna oli eraldi väljapanekuna paigutatud seesama ingverijook, millest eelmises postituses kirjutasin ja millest viimasel ajal on sotsiaalmeedias ka veidi räägitud. Huvitav, kas seda on palju küsitud, et pandi nähtavasse kohta või näeb kauplus selles head teenimisvõimalust, kuna on kuulnud, et seda kiidetakse?

Desovahenditest on viimasel ajal ka palju juttu olnud, et kui palju need ikka maksavad jne. Mul mingi variant oli kodus olemas, aga mõtlesin varusid igaks juhuks veidi täiendada. Apteeki eraldi minna ei tahtnud, ravimeid, vitamiine jms on piisavalt, suundusin hoopis poe alkoholileti juurde 80% viina otsima. Muidugi oli see kenasti olemas, aga täitsa lõpp, kui palju see maksis! Leidsin kahe tootja oma, ühe hind u 18 eurot, teisel 15. Võtsin odavama, ei näinud põhjust kallima peale raha raisata. Ehk ei lähe üldse vaja, sest igapäevaselt panustan pigem ikka kätepesule. Ma pole ka juba väga väga kaua alkoholi ostnud, ei olnud hindadega üldse kursis.

Tänase, 13 ja reede, meeldivaks üllatuseks oli e-mail Vanemuisest. Mul on nimelt 22. märtsiks etendusele piletid ja nüüd ma ilmselgelt sinna ei lähe. Kusjuures olin juba enne teatrite sulgemist seda otsustanud. E-mailis anti siis teada, et mul on võimalik piletit aasta lõpuni ümber vahetada või raha tagasi küsida. Ma tegelikult olin selle raha kaotamisega juba arvestanud, nii et täitsa tore oli sellisel äreval päeval üks tore üllatus saada.

Tunne on segane, ärevus on sees. Ega kerge ei saa olema. Just seda trükkides nägin taustaks käivast AKst Eesti kaarti, kus punasega oli ära märgitud Tallinn, Saaremaa ja Võrumaa. Aga mu vanemad elavad ju Võrumaal ja nad on kindlalt riskigrupis... Nii vanuse kui krooniliste haiguste poolest. Mul on ääretult hea meel, et eelmisel nädalavahetusel neil külas käisin, sest nüüd mõnda aega kindlasti minna ei taha. Mitte, et ma kardaks ise haigust saada, pigem püüan vältida selle vanematele viimist. Üldse kavatsen kodus püsida nii palju kui see võimalik. Süüa on vahepeal vaja poest tuua, aga meil on ka kodus päris palju olemas ja ehk iga päev pole vaja minna. Eks näis, kuidas suudame kogu pere mõistusel hoida, lapsed ju harjunud koolis käima, sõpradega suhtlema. Ise tahaks ka end vahepeal tuulutada. Hetkel olen küll väga õnnelik selle üle, et elan maal eramajas ja kohe kodu kõrval on mets. Korteris nelja seina vahel läheks küll hulluks. Enda meelelahutusele mõeldes varusin hommikul enne linnaminekut ka mõned raamatud. Sel hetkel ma küll ei teadnud veel kindlalt, et raamatukogu esmaspäevast kinni on, aga aimasin, et seda võib juhtuda. Iseasi on muidugi, kui palju mul reaalselt hakkab seda vaba aega olema, kui lisakohustusena on nüüd lastega õppimine, lasteaialapse aja sisustamine ning igapäevane töö jätkub ka ju. Meie jaoks ju aasta kiireim aeg.

Püsige teie ka kodus ja tehke omalt poolt parim, et see olukord normaliseeruks. Pole mõtet vaielda, kui hull see haigus on, aga selge on, et kui ka haigust ei karda, siis piirangud on ju ometi paljudele ebameeldivad. Selge on ka, et need piirangud ei kao enne haiguse leviku piiramist ja see on väga palju inimeste endi teha.

Koroonaviirusest

Pole vist inimest, kes poleks viimasel ajal koroonaviirusest kuulnud. Sellest lihtsalt räägitakse palju, aga ilmselt ka põhjusega. Kui millestki räägitakse, siis tekkib inimestel igasuguseid arvamusi, mis koroona puhul jagunevad laias laastus kolmeks: need, kes kardavad paaniliselt, need, kes üldse ei muretse ja siis vahepealne variant.

Mina kuulun vist nende keskmiste hulka. Kindlasti ei ole ma paanikas, aga samas ei mõista absoluutselt inimesi, kes nui neljaks ikka ohupiirkondadesse reisivad. Ma ei saa ka aru neist, kelle arust on see suur ravimitööstuste vandenõu. Tahaks küsida, et kust see info pärineb? Oletame, et ongi, aga ka sel juhul peab iga inimene ikka tegema oma parima, et kaitsta nii end kui lähedasi. Selle suhtes pole vahet, kust ja kuidas see viirus täpselt lahti pääses, nakkav ta ju on ning teatud gruppidele potentsiaalselt surmav ka. Jah, praegusele statistikale tuginedes mul pole väga vist põhjust karta enda pärast, samuti laste pärast mitte, sest kellelgi meist teadaolevalt kroonilisi haigusi pole ning immuunsus peaks ta normaalne olema. Ma olen viimasel ajal hakanud küll igaks juhuks C-vitamiini sööma ja lastele annan ka, aga see on mõistlik tegelikult ka gripi jm viiruste vastu. Vahelduva eduga võtan punase päevakübara kapsleid ka. Küll aga olen juhul, kui see viirus peaks meil rohkem levima hakkama, mures oma vanemate ja teiste eakamate lähedaste pärast. Neilt, kes nii süüdimatult kõigile soovitustele vilistavad, tahakski küsida, et kas teil on siis oma lähedastest ükskõik? Kui ka enda pärast muretsema ei pea. Väga hea, kui see on "lihtsalt üks külmetushaigus" või kergem kui gripp, aga kui pole?

Ma saan mingil määral aru ka inimestest, kes väga kardavad. Ilmselt on suur osa neist just need riskigruppi kuuluvad, samas on teine asi, mis hirmu tekitab, teadmatus. Tegelikult on ju praegu infot väga vähe ning kindlaid järeldusi ei saa teha üheski suunas. Vettpidava statistika jaoks on alati vajalik piisava suurusega valim, aga koroona puhul meil seda ju veel pole. Näiteks tänagi oli Terevisioonis intervjuu viroloogiga, kelle enamik vastuseid oli stiilis "Arvatakse, et...", "Loodetakse, et...". Kui spetsialistidki ei tea, siis kuidas saavad tavainimesed teada? Teadmatus ja infopuudus ongi tegelikult põhiline, mis mind ka hirmutab. Praeguse info põhjal ei pea ma jah oma laste pärast väga muretsema, aga ei saa ju kindlalt väita, et viirus ei muteeru (kusjuures on andmeid, et ta seda teeb) ning ei muutu kõigile vanusegruppidele ohtlikuks. Ma tahaks lihtsalt, et teaksin, millega täpselt tegemist on, millega tuleb arvestada, kuidas end kaitsta jne. Ollakse jah arvamusel, et kätepesu aitab nakkust vältida, aga ainult sellest ju ei piisa. Maskide kohta levivad arvamused on väga vastakad, mõnede arvates kaitsevad, teiste arust jälle mitte. Aga 100% kindlad pole need ikka.

Värskes õhus viibimine on kasulik nii suurtele kui väikestele

Hiljuti nägin Facebookis ühte naljapostitust (kus tegelikult sisaldus päris palju tõde), mis tõi lisaks erinevatele respiratoorsetele nähtudele koroonaviiruse tunnusena ära ka vastupandamatu reisikihu. Nojah, sellega on nii, et ma ei ole aastaid väga reisimisest puudust tundnud. Kodune Eesti ja Läti on täitsa piisavad olnud, siingi avastamist. Küll aga on mul just eelmise aasta lõpus-selle alguses tekkinud suur tahtmine reisida. Meil oli juba tervele perele vaheajaks Lido veepargi piletid pluss ööbimine Jurmalas broneeritud ja makstudki, aga siis jäid väikesed poisid haigeks ja lükkasime nädala võrra edasi. Siis läks aga auto katki ning väiksemasse mahuks meid vaid 5 ning ma ei võtnud seda riski, et üksi nelja lapsega veeparki minna. Nii tühistasin plaanid. Ma ei saa küll väita, et koroona pärast, sest sel momendil tundus üksi nelja lapse valvamine veepargis ohtlikum, aga kindlasti on koroona üks põhjus, miks uut broneeringut ei teinud. Olukord võib ju nii kiiresti muutuda ning tegelikult on meil kevadel väga kiire ka. Nii et sinna see loodetud puhkus läks. Kui kokku hoiaks, õnnestuks ehk vähemalt suvel kuhugi reisida, aga tõesti ei julge praegu plaane teha. Väga tahaks, aga ei julge. Tegelikult mingid plaanid meil siiski on, aga need olid juba enne koroonat. Ehk et meil on ostetud mai lõpuks lennupiletid Stavangeri ja tagasi. Riiast. Tegemist ei ole küll lihtsalt turismireisiga, vaid perekondliku üritusega. Kas ma lähme? Ei tea praegu. Ei saa kuidagi teada. Sinna on üle 2 kuu aega ning olukord võib väga palju muutuda. Kindel on aga see, et mina ei hakka kangekaelselt minema, kui soovitatakse mitte minna. Tundub ka, et AirBaltic sulgeb üsna kiirelt lennuliine ohupiirkondadesse. Nii et kui lennuk ei lähe, ei lähe ka meie. Variant on ka see, et selleks ajaks on koroona lihtsalt igal pool nii palju levinud, et pole vahet, kus käid. Muidugi loodame, et selleks ajaks viiruse levik üldse vaibub, aga kas ja millal vaibub, pole kellelgi ju aimugi. Nii et mõistlik on vist igaks juhuks valida selline meelelahutus, mida saab keha kas päris kodus või vähemalt Eestis. Viimasel ajal olen päris palju pildistamas käinud ja seda saan igal juhul teha. Lihtsalt kaamera kaasa ja loodusesse. Lastega saab ka looduses igasugu asju teha. Arvan, et maainimesed ongi teatud mõttes paremas seisus, sest paljudel on ikkagi kodus miski, mida (või keda) ära süüa saab, kasvatatakse toitu ja kui ka poed peaksid tühjad olema, nii kergelt nälga ei jää. Samuti on maal asustustihedus väiksem ning kui linnas tähendab kodus karantiinis olek üsna tõenäoliselt nelja seina vahel istumist, siis maal saab kasvõi oma õuel värsket õhku hingata, kui just maja taha metsa minek peaks mingil põhjusel halva mõttena tunduma.

Ma ei tea, kas ülal pildil olevad asjad aitavad kaasa ka koroonast tervenemisel, aga muidu külmetushaiguste puhul küll. Mul oli hiljuti hästi jube nohu, põhkkoopad näisid lausa umbes olevat, köha ka ning niipea kui neid koos kasutama hakkasin, olukord leevendus. Lisaks oli C-vitamiin ka veel. Mis aga üldse ravimisse ja vaktsineerimisse puutub, siis olen kindlasti võimalikult looduslike alternatiivide poolt, aga kui on ikka näha, et need ei toimi või kui töötatakse välja kindlalt toimiv ravim või vaktsiin, siis ma ei kavatse küll jätta neid sellepärast kasutamata, et keegi teenib selle pealt. Eks me kõik taha teenida, lihtsalt inimeste tervise pealt teenimine on alati miski, mis palju küsimusi tekitab.