TEHINGUD INIMHINGEDEGA

Kuna jätsin ühele kohustuslikule seminarile siingi juba mainitud mandlioperatsioonist taastumise tõttu minemata, tuli tol päeval käsitletud "Mäeküla piimamehe" ainetel essee kirjutada. Otsustasin seda siingi jagada.

Peale raamatu kaante sulgemist  valdasid mind kummalised tunded. Püüdes mõista nii Mari, Tõnu kui mõisahärra tegude motiive, viivad mõtted vägisi omakasu suunas. Oli see tõesti nii – kas tegutsetigi vaid külmalt kaalutledes või ajendasid siiski tunded? Vähemalt osaliselt?

Kaalutletud ja vajadusest tingitud teod saavad alguse juba sellest, kui mõne nädala eest lesestunud Tõnu abiellub naiseõe Mariga. Mehe hilisematest mõtisklusest nähtub, et armastuse või muude sarnaste tunnetega polnud seal midagi tegemist. Pidas ta ju endast tunduvalt nooremat naist pigem kolmandaks lapseks kui abikaasaks, öeldes vestluses mõisahärraga, et „mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad /…/ mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne arjuma“(48). Aga milleks siis naist üldse võtta, kui ta temas pigem last nähakse? Oli vaja. Just nimelt – oli vaja, teisiti lihtsalt ei oleks mees väljakujunenud soorollidega ajastul laste ja majapidamisega hakkama saanud. Mäletan, kui paari aasta eest uurisin veidi põhjalikumalt oma sugupuud ja olin hämmastunud, et üks eelmise sajandivahetuse paiku elanud esivanem abiellus uuesti juba paar kuud peale eelmise naise surma. Ükskõik, kui väga ei kipuks mõtted minema sellele, et küllap sidus see sugulane end oma abieluaegse armastatuga, usun, et pigem oligi kiire naisevõtt vajalik just nimelt selleks, et keegi teeks nn naistetöid – hoolisteks kodu ja emata jäänud laste eest. Armastusega polnud sellisel kiirabielul arvatavasti midagi pistmist. Samal põhjusel võttis ruttu uue naise Prillupi Tõnu, sest „ega´s ta ilma läbi soa“ (18), hoolimata asjaolust, et leinas ja igatses ikka veel oma eelmist abikaasat. Mari nõustus kiire meheleminekuga, sest tema õde Tiina keeldus ja „emb-kumb pidi minema – tal jo Leenu lapsed“ (20).

Kui kiiret naisevõttu võis ajastu kontekstis veel mõista, siis palju raskem on leida õigustust mõisahärra Kremeri ja vaese Tõnu vahel sõlmitud kokkuleppele. Mõisahärra poolt oli algusest peale tegemist külmalt kalkuleeritud tehinguga, lootes, et kasuahnuses ja paremat elu ihaledes on Tõnu kõigega nõus,  kui tal sellest vaid kasu on. Meelehea pakkumine ei tulnud mitte soovist saunikut aidata ja talle planeeritavat häbi korvata, vaid täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel – et ise ei peaks kättemaksu või kallaletungi kartma, arutledes: „Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis“ (33). Ta arvas, et raha pakkumine oleks liialt lihtlabase kauplemise moodi olnud, kuid minu arvates pole küll võimalik vahet teha – kauplemine oli see ikka. Kremeri isekus oli niivõrd suur, et süüdistas tehingust keelduda püüdvat Tõnu kadeduses, tulemata selle peale, et taoline kokkulepe võib rängalt sauniku uhkust riivata. Võimukas mees ei hoolinud sellestki, et vaesest Jaanist sai inetus mängus vaid tühipaljas ettur, kes pühiti ilma olulise põhjuseta mängulaualt lihtsalt minema. Tõnu selja taga naise ärameelitamist pidas vana Kremer alatuks, arvates, et tasu pakkumine on mingil määral parem. Ei olnud parem. Õige oleks olnud teise mehe naine lihtsalt rahule jätta, küllap oleks soovi korral kellegi teise leidnud.

Tõnu peab mõisahärra pakutud tehingut esialgu äärmiselt naljakaks, kuid mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda enam hakkab selles nägema head võimalust saada paremale järjele. Päris südametunnistuseta mees siiski ei ole ja ajal, kus Mari pole veel nõustunud, on ka hetki, kus ta hakkab vahepeal juba suurepärase ideena tundunud tehingus kahtlema ning et Mari ka just vaimustust ei ilmuta, püüab ta loobuda. Sellised mõtted ei kesta siiski kuigi kaua ja oma isekas soovis kindel Kremer suudab veenda teba plaaniga kaasa minema ja selle õnnestumise nimel töötama. Sellest päevast peale, mil mõisahärra veenab saunikut tehingut siiski mitte katki jätma, otsustab Tõnu oma mehesõna maksma panna ja hakkab „teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa“ (65). Kohati näib talle isegi arusaamatu, miks Mari pakutuga siiski nõus ei ole ja peab naist rumalaks, meenutades jälle oma kadunud naist: „Jaa, Leenu – see juba teaks ja teeks, mida tarvis! See oli inimene hinge ja aruga“ (59).  Jääb mulje, justkui peetakse tundeid millekski ebavajalikuks ja lausa tabuks, oluline on vaid mõistuse hääle järgi talitamine. Ometi ei too Mari nõustumine Tõnule oodatud õnne ja rõõmu ning nii lõppeb lugu traagiliselt. Minu kui lugeja jaoks näib, et sauniku meelepaha ei põhjusta mitte see, et talle teeks haiget armastatud naise jagamine teise mehega, pigem on tegemist meheliku uhkuse riivamisega. Ju oli teiste arvamus niivõrd oluline, et see ei lasknud enam rahus elada, mis omakorda viis murede viinaklaasi uputamiseni.

Kindlasti mängis tehingu juures suurt rolli ajastu, milles elati. Olgugi, et Tõnu eluajal teda sõlmitud kokkuleppe pärast taga räägiti ja kohati pilgatigi, olid väga paljud mehed nõus lesestunud Mari naiseks võtma, aga seda vaid tingimusel, et naine jätkab vana Kremeri lõbustamist, et piimalepinguga kaasnevad hüved alles jääks. Sellisest suhtumisest nähtub üsna selgelt, milline oli tollane ühiskond ning kuidas naine oli vaid vahend ja kodumasin.

Mari motiive polegi mõtet otsida, sest kuigi ei näi, et tema ja mõisahärra vahel oleks soojemad tunded olnud, ta lihtsalt leppis sellise elukorraldusega. Tollases patriarhaarses ühiskonnas oli naise allumine loomulik isegi juhul, kui soov oli talle endale suhtelisel vastumeelne. Ega ta Tõnugagi ju armastusest abiellunud, ikka sellepärast, et pidi. Kremeri vastu tunnete puudumist näitab seegi, et ta loobus Tõnu surma järel võimalusest mõisaprouaks saada ja otsustas minna linna vaba naise elu elama.

On üsna selge, et „Mäeküla piimamees“ kirjeldab arvukaid tehinguid, millel pole tunnetega kuigi palju pistmist. Hukutava isekuse ajendil tehakse täpselt seda, mis näib hetkel vajalik ja mõistlik, astutakse üle neist, kes teele ette jäävad. Loost õhkub külmust ja kalkuleeritust.

ALLIKAD:

Vilde, E. (1974) Mäeküla piimamees. Tallinn: Eesti Raamat

ÜLIKOOLIS ÕPPIJA 10 KÄSKU

Esimese kursuse esimese semestri lõpuks pidime andragoogikas koostama õpimapi. Arvestuse sooritamise päevale eelnenud ööl seda kokku pannes tekkis tahtmine tööd kuidagi asjalike õpetussõnadega vürtsitada - pidimegi ju kirjeldama seda, mida ja kuidas oleme kursuse jooksul õppinud. Nii sündisid mõtted, mida tasub meenutada ka praegu, juba kolmanda semestri lõpu eel.

1. Sa oled siin, ülikoolis, oma vabal tahtel ja sellepärast ei ole sul mõtet viriseda, et kui raske see kõik on.
2.  Ära mõtle välja ebausutavaid vabandusi juhul, kui sa ei suuda iseseisvate tööde tähtaegadest kinni pidada.
3.  Ära unusta ka pereliikmeid, kes juba kuude kaupa saavad sinu tähelepanust vaid killukese.
4.  Austa õppejõude ja kaastudengeid, sest see on viisakas ja tahad ju, et sind ka austatakse.
5.   Ära kadesta usinaid kaastudengeid, kellel on alati kõik õigeks ajaks tehtud, sest sa ise oled süüdi, et ei oska oma aega planeerida.
6.  Ära unusta sessi ajal korralikult toituda, isegi õhtusöögi võid sel ajal ise süüa ning ei pea vaenlasele andma.
7.  Ära spikerda, sest spikrite koostamisega oled sa nagunii kõik selgeks saanud.
8.  Saa juba aru, et õppematerjalide ööseks padja alla panemisest ei ole mitte mingit kasu, pealegi magad sa siis halvasti.
9.  Kui sul on rasked hetked, mõtle oma kursusekaaslaste peale, võib-olla on kellelgi veel raskem. Mõtle kursusekaaslaste peale ka siis, kui neil on raske, võib-olla saad sa aidata.
10.  Pea alati meeles, et sa ei tulnud selleks siia, et alla anda. Elu ei peagi lihtne olema ja on palju huvitavam, kui see on täis väljakutseid.

 

1. OPIJÄRGNE PÄEV

Hommikul äratati juba päris vara ja toodi kraadiklaas, kell oli ehk 6.30. Tegelikult olin vist juba pooleldi ärkvel ja ega see öö esimene ärkamine polnud, vähemalt neljas. Üldiselt keerasin vaid külge ja uinusin uuesti, kuid ühel korral, kuskil 5 paiku, võtsin lõpuks valuvaigisti ära. Varem ei olnud selleks eriti vajadust tundnud. Igatahes palavikku mul endiselt polnud, ehk rohu tõttu, kraadiklaas näitas 36,6. Peale kraadimist ärkasin 8 paiku. Jõudsin vaevu märgata, et mulle on jäetud kapi peale hommikusöök, jogurt ja kohupiimakreem, kui õde tuli mind läbivaatusele kutsuma. Mind juhatati ühe ukse taha istuma. Kuulsin, kuidas arst seletas ühele teisele patsiendile, kuidas tuleb nüüd edasi olla. Kui mina sisse läksin, siis vaatas arst esmalt kurgu hästi ettevaatlikult üle ja jäi nähtuga rahule. Edasi hakkas ta rääkima opijärgsest perioodis, jagades kõikvõimalikke juhiseid. Sain teada, et lahustuvad tabletid pole üldse hea mõte, sest rikuvad ajapikku magu, pealegi on kihiseva joogi allaneelamine veidi piinarikas (oli jah tegelikult). Veel mainis arst, et kui mul oleks kodus Analgini või Pentalgin, siis neid võiksin ka kasutada ja neil olevat isegi tugevam valuvastane toime kui lubatud Solpadeine´il ja Dolmenil. Kahjuks ei ole neid Eestis saada, variant oleks minna Lätti või Venemaale. Kuna ma ise ei olnud hetkel võimeline kuhugi kaugemale sõitma, panin mõtte esialgu ootele.

Peagi ütles arst, et peab ära minema ja lubas tulla hiljem palatisse, et jutt lõpetada. Ta tuligi, üsna ruttu, ja jätkas opijärgseks perioodiks juhiste jagamist. Palju sellest oli tuttav, olin isegi sõna-sõnalt sama juttu kuulnud, kui ukse taga läbivaatuse järjekorras ootasin. Küllap on arst seda juttu nii palju rääkinud, et tekst ongi muutunud juba sõna-sõnalt samaks. Ah jaa, tuppa tagasiminek oli minu jaoks ka väheke naljakas, sest unise peaga olin unustanud toanumbri vaadata, samuti ei mäletanud ma tuldud teed. Hakkasin siis enda arust õiges suunas minema. Mulle meenus, et ukse peal oli olnud vist number 3, aga polnud kindel. Õnneks oli minu palatiuks lahti ja tundsin palatikaaslase ära. Jube piinlik oleks olnud pöörduda personali poole palvega mulle õige palat kätte näidata. Selgus, et viibisin siiski palatis nr 6, mitte 3. Ehk oli 3 hoopis selle meestepalati ukse peal, kus olin algul pikutanud? Seda ma ei hakanud välja uurima.

Kuna arst oli muuhulgas öelnud, et võin koju minna niipea, kui soovin, helistasin Svenile ja küsisin, kas ta saaks järele tulla. Kuigi ta pidi sel päeval niikuinii Malenet linna viima, olin algul mõelnud õhtuni pikutada, et mitte topelt sõita, aga nüüd tahtsin siiski koju. Sven oli nõus enam-vähem kohe startima. Mingil hetkel võeti mul kanüül ära, mille järel otsustasin koleda haiglarüü oma riiete vastu vahetada. Lisaks käisin ära ka kappide juures, kus tõdesin rõõmsalt, et jope oli endiselt kappide peal. Panin selle siis oma kohale tagasi ja läksin palatisse telefonikõnet ootama.

Lahkudes jäi üle vaid maksta voodipäevatasu 2,50 ja sammuda vapralt trepist alla, kus maja ees ootas mind abikaasa. Istusin autosse ja selgitasin hästi vaikselt, sest rääkida oli valus, et ta peab apteegist mulle valuvaigisteid tooma. Apteeki pidin ta küll tagasi saatma, sest kumbagi ravimit vaid üks pakk oli minu arust ikka vähevõitu.

Kuna magusast oli mul juba täiesti kõrini, püüdsin nuputada midagi soolast, mida süüa saaksin. Heureka! – sült. Tükid poleks kõige parem mõte olnud ja sellepärast teadsin, et saan süüa vaid kallerdist. Nii saatsin Sveni kohe koju jõudes Pala poodi, andes kaasa õpetussõnad valida võimalikult rohke kallerdisega sült. Kui ta tuli tagasi kanalihasüldiga, olin isegi veidi pettunud, kuna arvasin selle maitse olevat minu praeguse lihaisu jaoks liiga nõrga. Siiski, kui ma kohe koju jõudes karbi kiirelt avasin ja ettevaatlikult pool teelusikatäit suhu pistsin, üllatusin meeldivalt – süldikallerdis pole mulle kunagi nii hästi maitsenud. Selgus, et mulle sobivat osa oli siiski vähem kui lootsin ja kõhtu ei saanud kuigi täis. Samas sai suurem lihaisu täidetud. Midagi muud parajasti võtta ei olnud ja kuna tegelikult väga näljane enam polnud, sättisin end mugavalt voodisse pikutama ja hakkasin telekat vaatama. Veeklaas oli muidugi kogu aeg ligi ja püüdsin sealt võtta võimalikult palju. Kuna Sven pidi samal päeval uuesti linna minema, andsin talle kaasa nimekirja toiduainetega, mida maapoest ei saa ja millest õnnestuks mul midagi võimalikult hea maitsega valmistada.

Koju jõudes oli aeg võtta sisse ka Solpadeine. Kuigi arst oli seletanud pikalt, kuidas on lihtsam seda purustada ja soovitanud võtta pulbrina, arvasin tabletti nähes, et ehk see läheb siiski tervelt alla. Võtsin kohe koos tabletiga veidi vett suhu ja proovisin neelata. Ei olnudki teab mis jube, läks ilusti alla. Jõin veel vett peale ja heitsin voodisse. Mõne tunni möödudes, kui olin juba paar saadet ära vaadanud, uinusin. Puhkus oli täitsa mõnus.

Õhtul läks valu päris jubedaks, kiirgas ka kõrvadesse ja tundus, et tabletid ei aita enam üldse. Pidasin plaani võtta Diklofenakki, mis on mul seoses seljavaludega niikuinii kodus olema. Millegipärast siiski ei julgenud, kartsin võimalikke tüsistusi. Sellepärast otsustasin selle päeva kuidagi üle elada ja vajadusel järgmisel päeval küsida, kas soovitud ravimit tohib opijärgselt võtta.

Vaatasin õhtul veel telekat ja mingil hetkel uinusin. Öösel ärkasin jälle mitu korda. Ühel korral tundus valu juba päris kohutav ja siis meenus mulle, et olin uinunud enne ööseks mõeldud Dolmeni sissevõtmist. Tabletid alla neelatud, suutsin lõpuks siiski uinuda ja magasin kenasti hommikuni.

Teist adventi tähistades metsa seenele

Viimasel ajal on Facebookis silma jäänud pildid lähipäevadel korjatud seenesaakidest ja usina korilasena (või pigem ajapuuduse tõttu metsas kolamist igatsedes) tekitas minus kohutavat tahtmist endagi head seenekohad üle vaadata. Ehk näkkab? Abikaasaga metsa poole liikudes otsustasime end võimsast tuuleiilist mitte häirida lasta - kui suur saab olla võimalus, et murduv puu just meile peale kukub? - detsembrikuise seenesousti igatsus oli selleks liiga suur. 

Kõigepealt võtsime ette kõige kindlama valiku, kust suvel on alati õnnestunud vähemalt kastme jagu korjata. Metsa jõudes olin šokeeritud - suurel osal laiutas lagendik. Hetkega sai selgeks, et järgmisel aastal on seenesaagid tõenäoliselt poole väiksemad. Või tuleb uue kohad otsida. Muidugi on omanikul õigus teha oma metsaga täpselt seda, mida tahab, kuid õnnetu olin ikka. Õnneks oli üht-teist ka alles - tegelikult kuulub minu lemmikmets mitmele omanikule ja piiritähiste järgi oli näha, et lõikas vaid üks - nii otsustasime järelejäänud seenekohad siiski üle vaadata. Mitte midagi! Me ei saanud mitte ühtki seent! Minus tõstis pead eht-eestlaslik kadedus, et kuidas teised saavad detsembris seeni ja mina mitte, justkui oleks detsembrikuine seenesaak midagi tavapärast.

Ma ei olnud veel nõus alla andma ja nii suundusime järgmisesse metsa. Sealgi polnud olukord kuigi lootusrikas. Siiski - olime juba peaaegu lahkumas, kui Sven leidiski kukeseene! Veidi küll heledam kui suvel, aga muidu täiesti korralik seen. Kahjuks jõudis ta seene nii ruttu maha lõigata, et pildile saada seda ei õnnetunudki. No nii, nüüd ei saanud ju ära minna ja otsustasime veidi veel ringi vaadata. Järgmised seened ei sattunud kuidagi meie vaatevälja ja ajapikku jõudis meile kohale teadmine, et rikkalikust saagist võime vaid und näha. Ühe kukeseene me siiski veel leidsime, täpsemalt küll Sven leidis jälle, ja selle sain ka tema kasvukohas pildile jäädvustada. Polnud küll sama ilus kui esimene, aga detsembrikuine kukeseen siiski, pole siin midagi hädaldada.

Kui meile oli kahe seene ja läbi tallatud meetrite järel jõudnud kohale teadmine, et ilmselt neid seeni polegi oluliselt rohkem kui kaks, otsustasime kahetsustundega ära minna. 

Kolmandas metsas polnud jälle ühtki seent. Nägime vaid jahimeeste autosid ja lootsime, et mõnele põgenevale põdrale ette ei jää. Hiljem selgus siiski, et kuigi lähedalasuvas metsas käis usin jaht, olid need jahimehed hoopis leitud metsseakorjuseid üle vaatamas. 

"Nojah, seakatk siis siia ka jõudnud!" nentisin metsast koju minnes.

Koduteel käisime läbi ühest "meie kohast" oma talu metsas, kuhu oleme püsti pannud palklaua ja grillahju ning kus laiuvalt lagendikult saab heal aastal maitsvaid porgandriisikaid korjata.  Seeni me sealt leida ei lootnudki, tahtsime vaid korraks läbi käia. Sellist rohelust oli aga äärmiselt kummaline näha, justkui oleks keset detsembrit septembrisse sattunud. Kahjuks jääb see koht lammastest liiga kaugele ja aastavahetuse eel uue karjaaia ehitamine oleks olnud pehmelt öeldes kummaline.

Vaatamata lõõskavale tormile olid need väga vahvad tunnid. Olin küll natuke pettunud, et mina neid kahte seent ei leidnud, sest reaalsus on see, et heal seeneajal olen palju osavam seeneleidja ja -korjaja. Seekord pidin leppima vaid minu jaoks tundmatute seentega, millega ei osanud/julgenud peale pildistamise midagi muud ette võtta.

Õhtul sõime seenekastet. Kahest seenest tehtud kastet. Seda oli häbematult vähe, kuid ma ei saanud ju erilist saaki lihtsalt minema visata. Maitse oli üsna hea, kuid suvisele/sügisesele kukeseenesoustile jäi siiski alla.

Karneval

Mulle väga meeldivad huvitavad üritused, mida lastele koolis korraldatakse, samuti meeldib mulle kostüüme välja mõelda ja valmis teha. Mis aga ei meeldi, on see, kui mul on järgmiseks päevaks vaja teha lapsele loomakostüüm ja mul pole ühtki head ideed. Hiljuti just nii oligi ning ma ei saa väita, et oleksin ülearu rõõmustanud. Ei, ma ei saanud toimuvast karnevalist alles eelmisel päeval teada, lihtsalt ise jätsin meisterdamise (ja mõttetöö) viimasele minutile. Tobe on end jälle selle ebameeldiva operatsioonijärgse perioodiga välja vabandada, kuid nii tõepoolest oli ja ja saavad need, kes on kunagi selle ise läbi teinud, minust suurepäraselt aru. Vähemalt minul ei olnud jaksu ega tahtmist end varem kokku võtta.
Õhtu oli käes ja pidin siiski midagi välja mõtlema. Kuna mul on alati raske leppida keskpärase või liiga lihtsa tulemusega, teadsin, et mõned tunnid tuleb ikka kulutada. Aga mitte ühtki head ideed ei olnud! Korraks käis vaid peast läbi rumal uitmõte anda lapsele kooli kaasa ehtne lambanahk, et ta lihtsalt võtaks sellele ümber, aga asja sellest plaanist poleks saanud - liiga raske ja ebamugav. Õnneks on mõnikord nii, et just teadmine kohe-kohe saabuvast tähtajast aitab end viimasel hetkel kokku võtta. Alustasin sellest, et lasin peast läbi lapse riideesemed ja püüdsin nuputada, millisele loomale võiks mõni neist sobida. Olukorra tegi keeruliseks see, et enamus tänapäevastest lasteriietest on kuidagi kaunistatud, olgu siis kirjade, piltide või muu taolisega ja ka parima kujutlusvõime juures ei näe neid vaimusilmas looma keha katmas. Et ma hakkan algusest lõpuni kostüümi õmblema, ei tulnud mulle pähegi - see poleks ühe õhtuga lihtsalt võimalik olnud, pealegi ei olnud mul kodus vajalikku materjali.
Mõtteis riiete lappamisest polnud esialgu suurt abi. Mingil hetkel tuli sedasama rumalat lambanaha mõtet edasi arendades pähe, et vanavanemate pool on kõiksugu metsloomanahku ja uurisin kohe, et ega seal rebasesaba pole. Ei olnud, aga seal oli ilma sabata rebasenahk, mille lõikamiseks anti mulle vaba voli. Siis meenus mulle, et kapis on eelmise aasta koolietenduses kasutatud karukostüümi juurde kuulunud pruunid püksid, mida arvasin oranži puudumisel rebasele suurepäraselt sobivat. Enda kappi revideerides vaatas mulle vastu üks oranž ja veidi kulunud maika, mille otsustasin ka poisi kostüümi jaoks ohverdada. Internetiavarustest rebasemaski otsimine oli kogu tegevuse lihtsaim osa. Prinditud  maski kleepisin papitükile ja lõikasin välja. Esialgne mõte see lihtsalt ära värvida näis liiga lihtsa ja tavalisena, nii hakkasin nahatükke liimima. Võttis aega, aga huvitav oli. Õmblesin saba pükste külge ja maika peale jäi ka veel üks sobiva suurusega nahatükk.
Kokku kulutasin umbes kolm tundi. Tulemust võib näha piltidelt. Alati saab paremini, aga üldiselt jäin rahule.

Operatsioonipäev

Ma tegelikult ei plaaninud mandlioperatsiooniga seotud kogemusi ja tundeid kellegagi jagada ning panin kirja vaid enda jaoks. Aga samas, miks ka mitte! Sellepärast kavatsen lähiajal teiste postituste vahel osade kaupa avaldada paari nädala eest kirja pandud tekstid. Kirjeldused on detailsed, kohati liigagi detailsed, aga ei näe ka mõtet midagi ära kustutada.

Enne mandlioperatsioonile minekut olin täitsa kindel, et panen oma kogemuse ilmtingimata kirja, selleks vedasin haiglasse kaasa mitu kaustikut ja loomulikult kirjutusvahendid, kuid alles kolmandal päeval suutsin end niipalju kokku võtta, et seda päriselt tehagi.

Olin tol hommikul (ja tegelikult mitmel sellele eelneval päeval ja ööl) kohutavalt närvis. Tundsin, kuidas registratuuris oma järjekorda oodates jalad värisesid. Üldse oli see ootamine ajuvaba, ma ei saanud aru, milleks oli mind kutsutud kohale kella 9-ks, kui 10 min enne õiget aega jõudes pääsesin registratuuri alles 9.40! Nojah, mis seal ikka, tegelikult, kui nii kaua juba ootasin, siis läks närv kuidagi üle ja totaalsest paanikast sai õrn ärevus. Minu hirmud seisnesin peamiselt selles, et kartsin seda, et minu närvilisust nähes hakatakse mulle üldnarkoosi peale suruma (millest olin kategooriliselt loobuda otsustanud) – natuke naljakas ju, ise närveerin, aga otsustan enda retsimise ajal üleval olla. Olen alati kartnud, et ma ei ärkagi narkoosist üles. Ei teagi miks, sest reaalselt juhtub seda üliharva. Ehk on hirmu põhjus seotud kaudselt sellega, et ise olen loomaarstina näinud loomade südame seiskumist täiesti tavalise opi järel, mis on mõnel juhul ka surmaga lõppenud. Nojah, ja siis kartsin ma veel, et mingil põhjusel otsustatakse nüüd, kus olen vaimselt selleks nii valmis kui üldse võimalik, mind mingil põhjusel praegu mitte lõigata ja pean selle valmistumise veel kunagi läbi tegema. Või sattun tulevikus oma terviseprobleemide tõttu erakorralisele opile, kindlasti kõige ebasobivamal ajal. Praegu olin ma ju päris hästi valmistunud ja elu niimoodi ära korraldanud, et saaksin endale seda kahenädalast taastumist lubada.

Opieelsel päeval tegin vea ja googeldasin ning erinevaid opijärgse perioodi kirjeldusi oli päris õudne lugeda. Ise olin loll. Aga püüdsin end siiski kuidagi rahulikuks sundida ning lohutasin end mõttega, et lokaalanesteesiaga olevat taastumine kiirem. Minu arvamus põhines nii raviarsti räägitul kui ka internetiavarustest leitul.

Niisiis, täitsin paberid ära ja mind saadeti kolmandale korrusele, kus tuli paraku veel veidi oodata. Siiski tundus, et lokaalanesteesia soov aitas mind kiiremini opile, sest osakonna pingil sain istuda vaid hetke ja nii mõnigi, kes oli seal enne mind, jäi sinna ka pärast mind. Selle lühikese aja jooksul, mil seal istusin, hirmutas mind ära ühe lapse meeleheitlik kisa, nii et pidin pisaraid tagasi hoidma. Sundisin end siiski rahulikkusele, jälle üldnarkoosi kartuses. Varsti mind kutsuti, anti kätte kohutavalt kole ja ebamugav haiglapidžaama, mille pidin selga panema, jätta lubati vaid oma aluspüksid. Olin nii närvis, et õde pidi mulle kaks korda selgitama, mida pean riietumise järel tegema ja kuhu minema. Kusjuures unustasin oma jopi kappide peale ja õnneks oli see ka järgmisel päeval seal veel alles – vahepeal mulle isegi ei meenunud, et ma jätsin selle kappi panemata.

Väga ebamugav oli inimeste vahelt kolmandale korrusele „ootesaali“ poole minnes läbi kõndida, sest rinnahoidjat pidžaama all ju polnud. Võtsin siiski kogu oma väärikuseraasu kokku, ristasin käed rinnal ja lihtsalt läksin. Diivanil ootasid ees juba üks vene pere opile mineva poisiga ja üks naisterahvas (kes, nagu hiljem selgus, läks ninavaheseina opile ja sattusime pärast ühte palatisse). Võtsin istet ja jäin ootama. Meile pidi helistatama ja kutsutama tagasi teisele korrusele. Kui telefon esimest korda helises, ei pidanud mina vajalikuks toru haarata, olgugi et olin kõige lähemal, sest olin jõudnud ju viimasena. Õnneks reageeris see venelasest pereisa kiiresti. Suur oli mu üllatus, kui kõne lõppedes püüdis ta võimalikult arusaadavalt minu nime välja hääldada. Hüppasin püsti ja kiirustasin opiplokki. Kusjuures näljatunne andis õrnalt küll tunda, aga seda oli kuidagi lihtne maha suruda, sest ma lihtsalt kartsin oksele hakata ja see poleks haavadele kindlasti head teinud. Muidu oli infolehel kirjas vaid soovitus lokaalanesteesia patsientidel mitte süüa paar tundi enne oppi. Hommikusöögi olin jätnud ära lootuses kohe haiglasse jõudes opile saada ning haiglas lihtsalt polnud midagi süüa. Vett jõin küll, aga igaks juhuks pidasin ka sellega piiri.

Opiplokis näidati mulle kätte üks kaheksast voodist, kus istuda ja oodata. Ma ei olnud seal teab mis kaua, aga selle aja jooksul nägin vist ühte last opile minemas ja kahte sealt tagasi toodama. Mõlemad üldnarkoosis. Hmm, huvitav, kas see oligi siis see ärkamistuba, kuhu viiakse? Igatahes olin seal istudes veel rohkem kindel oma otsuses lokaalanesteesia kasuks, sest ühe lapse ärkamine nägi ikka väga kohutav välja – jube segadus ja jõuga pikali hoidmine. Usun siiani, et pidevalt ärkvel olles on lihtsam olukorraga sujuvalt kohaneda. Ega sel hetkel mul vist polnudki enam valikut, sest paberid olid täidetud vastavalt ja nüüd ümber mõeldes oleksin pidanud ilmselt uuesti registratuurist alustama. Neil polnud ju mu kehakaalugi, mis on üldnarkoos puhul ülioluline.

Varsti kutsus arst mind läbivaatusele ja juttu rääkima. Vaatas korra kurku, tundis huvi senise käekäigu üle (olin pidanud ju üle aasta järjekorras ootama) ning rõhutas eriti seda, et pean kindlasti arvestama sellega, et kaks nädalat istun kodus ja midagi füüsilist teha ei tohi. Siis hakkasin lõpuks tõsiselt mõtlema sellele, et ehk ei saagi 20.11 (10. päeval peale oppi) kooli minna, mis tähendaks mulle tõsiselt suurtes kogustes iseseisvat tööd: läbitöötatud artiklitest konspektid pluss essee „Mäeküla piimamehest“. Kui arst lõpuks küsis, et kas mul on küsimusi, siis ei tulnud mul midagi pähe ja vastasin täpselt nii, nagu mõtlesin: 

„Ma tahaks lihtsalt, et see oleks juba läbi.“ 

Olin selleks hetkeks lihtsalt nii tüdinud.

Läbivaatuse ja vestluse järel saadeti mind sellesama voodi peale istuma. Kuulsin, kuidas üks õdedest mainis minu pabereid vaadates, et osakonnas ei ole vajalikku antibiootikumi. Seoses väidetava penitsilliiniallergiaga (ema ütles, et mul on see) ei saa minul tavapäraseid antibiootikume kasutada. Kartsin juba, et jäetakse sellepärast op ära või hakatakse penitsilliini manustades inimkatseid tegema, aga õnneks leiti vajalik antibiootikum kuskilt. Peagi toodi mulle väike plastiktopsike kolme tabletiga: kaks paratsetamooli ja üks rahusti. Võtsin rohud sisse ja jõin hoolega vett peale. Neelasin vett nii innukalt, et arst küsis seda märgates, et kas tahaksin veel juua. Muidugi tahtsin, olin ju tüsistuste kartuses püüdnud ka vett vältida. Niisiis tõi arst ise, ilma õdesid kamandamata, mulle kraanist topsitäie vett, mille kulistasin ka alla. Seejärel mõõtis õde mul vererõhku (üllatus-üllatus, polnudki lakke hüpanud, täitsa normaalne 130/70), pani kanüüli ja süstis antibiootikumi. Siis jäeti hetk rohtude mõjumiseks ja peagi kutsuti mind operatsioonile.

Mind juhatati toolile. Istusin täiesti loomulikus asendis, isegi hambaarsti juures pannakse rohkem pikali. Aga ju oli nii vaja. Toolis võtsin lõpuks prillid eest, sest esiteks ei olnud mul mingit tahtmist pärast prillidelt verepritsmeid pühkida ja teiseks poleks mul niikuinii seal midagi silmipaitavat vaadata olnud. Rinnale seoti neerukauss, et saaksin vajadusel verd välja sülitada, lisaks pandi käele võimalikuks veresoonte kauteteriseerimiseks vajalik asi. Mingit käte ega jalgade rihmadega kinnitõmbamist polnud, sellest ei tehtud isegi juttu. Kõik tundus kuidagi loomulik. Isegi opilinu polnud ja juukseid jäid ka lahti, ilma mingi mütsita.

Protseduur algas aerosooli pihustamisega kurku, see pidi veidi tuimestama, et süst ei oleks nii valus. Süst oli siiski valus, väga valus, kuid pigem mitte torge, vaid see, kui rohi kudedesse läks. Aga hullem kui hambaarsti juures siiski ei olnud. Nojah, siis see algaski. Oli lõikamist, sikutamist, vereseguse sülje sülitamist, tupsutamist ja veresoonte kõrvetamist, kusjuures viimane oligi kõige ebameeldivam. Mitte valu pärast, sest seda polnud tunda, aga just kaasneva lõhna pärast. Eks ma olen varem ka kõrbeva liha lõhna tundnud, aga mõte, et see koht, kust lõhn tuleb, asub mu enda kehas, oli üsna õõvastav. Surusin vastikustunde maha ja jäin rahulikuks. Korraks tundsin sikutamise või lõikamise ajal ka valu, aga siis tehti kohe tuimestit juurde ja edasi selle pärast enam muretsema ei pidanud. Võimalikud verepritsmed prillidel olid ka asjatu kartus, sest näol ei olnud ainsatki täppi. Arsti näol ka vist mitte, aga selles pole ma päris kindel.

Olin üllatunud, kui öeldi, et protseduur kestis 25 minutit, minu arust läks see palju kiiremini. Igatahes mingil hetkel oli see läbi, mind aidati ratastooli istuma (kuigi tundsin, et suudaksin ka ise) ja sõidutati palatisse.

Palatis anti kätte neerukauss ja hunnik pabereid, mille peale verd sülitada ning kästi külili lamada. Tegin, nagu öeldud. Mind üllatas vere hulk, just nimelt selles mõttes, et arvasin seda ikka suurtes kogustes tulevat. Helepunast verd tuli ikka väga vähe, enamus oli pruunikas, juba pooleldi kuivanud. Mingil hetkel jäin magama. Ma ei oska ajaliselt midagi kirjeldada, sest ajataju oli üsnagi kadunud ja seinal kella polnud. Igatahes mingil järgmisel hetkel ma ärkasin. Kuna sülg tundus üsna puhas, peaaegu et täitsa puhas, vajutasin pisikest punast nuppu ja enam-vähem kohe oli minu juures väga lahke ja sõbralik õde. Tahtsin juua, seda toodi kohe, siis oli mul vaja telekas tööle saada, siis tahtsin kapist oma kotti, et võtta sealt telefon ja kõige tipuks oli mul valuvaigistit ka vaja. Mul lihtsalt tundus, et nüüd hakkab valu juba liiga hulluks minema ja kuna igal pool paluti valu mitte kannatada, siis ei hakanud ma seda tegema. Kõik mu soovid täideti kiiresti, lisaks küsiti, kas jäätist tahaksin. Otsustasin proovida ja ausalt öelda läks täitsa normaalselt alla. Mulle tundus, et elul polegi väga viga ja mõtlesin juba peaaegu, et ei tea, mis need teised virisevad, üldse pole hull. Saatsin lähedastele paar sõnumit ja hakkasin telekat vaatama. Üsna varsti tuli üks teine õde, mul praegu ei meenugi, miks, kes torises veidi, et mul pole sülg puhas. Tegelikult siiski oli, kuid kuna ma olin just mahakukkunud pabereid korrastanud, olid värske verega paberid pealpool ning sealt see arvamus. Ma ei viitsinud midagi seletada ja asi piirduski selle väikese kommentaariga. Ju ta arvas, et ma poleks pidanud veel sööma ega jooma.

Just siis, kui olin saate vaatamisse süvenenud, kuulsin palati ukse tagant vestlust teemal, et keegi tuleb ümber paigutada, sest ta on meestepalatis ja iial ei tea, mis õhtupoole võib toimuda. Ei möödunud kuigi kaua, kui kaks õde tuli minu palatisse ja ma mõistsin, et jutt käiski minust, mind oli naistekohtade nappuses tühja meestepalatisse paigutatud. Ja mina veel olin mõelnud, et nii tore üksi olla, saan telekal kanaleid valida ja tunda end täiesti vabalt! No igatahes öeldi nüüd, et tuleb ümber kolida, sest kui õhtupoole peaks juhtuma, et mõni mees vajab kohta, tuleks mul meesterahvaga vannituba ja WC-d jagada. Ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud, aga kuna tundsin end juba täitsa mugavalt, poleks viitsinud liigutada.

Õed võtsid mu koti, mis polnud küll teab mis raske, aga arvati, et ma ei tohiks seda ise tõsta. Mind juhatati palatisse, kus ootas ees seesama ninaopil käinud naine. Sain koha akna alla, mis muidu polnudki halb, aga palatikaaslane oli teleka niimoodi enda poole ära keeranud, et ma vaevu nägin. Rääkida oli väga ebamugav ja nii ma ei maininud midagi. Pealegi ei tulnud sel kellaajal niikuinii midagi teab mis huvitavat. Mingil hetkel ta siiski vist märkas, et vaatan ka ühe silmaga teleka poole ja ta keeras selle ise veidi minu poole. Varsti sain puldigi enda kätte, sest palatikaaslane vist ei viitsinudki vaadata. Aga seda tuleb küll mainida, et meeste palati telekas oli palju parem. Nii ebaõiglane!

Õhtu jooksul sõin veel kaks jäätist ja viimasel söögikorral küsisin vahelduseks jogurtit. Mõnus oli see, et mul kindlaid söögikordi polnudki, vaid kui tahtsin, siis toodi ja päris tihti küsiti ka ise, et kas tahan süüa. Palatikaaslasega rääkisin vaid hädapärast, sest see oli tõesti ebamugav tegevus. Siiski võtsin end niipalju kokku, et ütlesin lastele telefonis „head ööd“. Mehega suhtlesin messengeris. Kui mulle tundus, et valu hakkab jälle liiga tugevaks minema, küsisin valuvaigistit. Kui eelmised doosid peale oppi olin saanud veenisüstina, siis nüüd pakuti kahte pisikest tabletti. Ehmusin veidi ära, kaheldes, kas suudan need alla neelata. Kuna õde arvas, et suudan küll, otsustasin proovida – polnudki midagi teab mis hullu ja rohke veega õnnestus see probleemideta. Mul kästi üldse palju juua ja kuigi see oli üsna valus, kuuletusin kenasti – ei tahtnud vedelikupuudusega endale lisaprobleeme tekitada. Mingil hetkel toodi kraadiklaas, mis näitas täpselt 37 kraadi. Mulle jäeti ka kaks lahustuvat paratsetamooli, mis pidin öösel valu tekkimisel poole tassi veega sisse võtma. Uinusin kella 23 paiku.