Operatsioonipäev

Ma tegelikult ei plaaninud mandlioperatsiooniga seotud kogemusi ja tundeid kellegagi jagada ning panin kirja vaid enda jaoks. Aga samas, miks ka mitte! Sellepärast kavatsen lähiajal teiste postituste vahel osade kaupa avaldada paari nädala eest kirja pandud tekstid. Kirjeldused on detailsed, kohati liigagi detailsed, aga ei näe ka mõtet midagi ära kustutada.

Enne mandlioperatsioonile minekut olin täitsa kindel, et panen oma kogemuse ilmtingimata kirja, selleks vedasin haiglasse kaasa mitu kaustikut ja loomulikult kirjutusvahendid, kuid alles kolmandal päeval suutsin end niipalju kokku võtta, et seda päriselt tehagi.

Olin tol hommikul (ja tegelikult mitmel sellele eelneval päeval ja ööl) kohutavalt närvis. Tundsin, kuidas registratuuris oma järjekorda oodates jalad värisesid. Üldse oli see ootamine ajuvaba, ma ei saanud aru, milleks oli mind kutsutud kohale kella 9-ks, kui 10 min enne õiget aega jõudes pääsesin registratuuri alles 9.40! Nojah, mis seal ikka, tegelikult, kui nii kaua juba ootasin, siis läks närv kuidagi üle ja totaalsest paanikast sai õrn ärevus. Minu hirmud seisnesin peamiselt selles, et kartsin seda, et minu närvilisust nähes hakatakse mulle üldnarkoosi peale suruma (millest olin kategooriliselt loobuda otsustanud) – natuke naljakas ju, ise närveerin, aga otsustan enda retsimise ajal üleval olla. Olen alati kartnud, et ma ei ärkagi narkoosist üles. Ei teagi miks, sest reaalselt juhtub seda üliharva. Ehk on hirmu põhjus seotud kaudselt sellega, et ise olen loomaarstina näinud loomade südame seiskumist täiesti tavalise opi järel, mis on mõnel juhul ka surmaga lõppenud. Nojah, ja siis kartsin ma veel, et mingil põhjusel otsustatakse nüüd, kus olen vaimselt selleks nii valmis kui üldse võimalik, mind mingil põhjusel praegu mitte lõigata ja pean selle valmistumise veel kunagi läbi tegema. Või sattun tulevikus oma terviseprobleemide tõttu erakorralisele opile, kindlasti kõige ebasobivamal ajal. Praegu olin ma ju päris hästi valmistunud ja elu niimoodi ära korraldanud, et saaksin endale seda kahenädalast taastumist lubada.

Opieelsel päeval tegin vea ja googeldasin ning erinevaid opijärgse perioodi kirjeldusi oli päris õudne lugeda. Ise olin loll. Aga püüdsin end siiski kuidagi rahulikuks sundida ning lohutasin end mõttega, et lokaalanesteesiaga olevat taastumine kiirem. Minu arvamus põhines nii raviarsti räägitul kui ka internetiavarustest leitul.

Niisiis, täitsin paberid ära ja mind saadeti kolmandale korrusele, kus tuli paraku veel veidi oodata. Siiski tundus, et lokaalanesteesia soov aitas mind kiiremini opile, sest osakonna pingil sain istuda vaid hetke ja nii mõnigi, kes oli seal enne mind, jäi sinna ka pärast mind. Selle lühikese aja jooksul, mil seal istusin, hirmutas mind ära ühe lapse meeleheitlik kisa, nii et pidin pisaraid tagasi hoidma. Sundisin end siiski rahulikkusele, jälle üldnarkoosi kartuses. Varsti mind kutsuti, anti kätte kohutavalt kole ja ebamugav haiglapidžaama, mille pidin selga panema, jätta lubati vaid oma aluspüksid. Olin nii närvis, et õde pidi mulle kaks korda selgitama, mida pean riietumise järel tegema ja kuhu minema. Kusjuures unustasin oma jopi kappide peale ja õnneks oli see ka järgmisel päeval seal veel alles – vahepeal mulle isegi ei meenunud, et ma jätsin selle kappi panemata.

Väga ebamugav oli inimeste vahelt kolmandale korrusele „ootesaali“ poole minnes läbi kõndida, sest rinnahoidjat pidžaama all ju polnud. Võtsin siiski kogu oma väärikuseraasu kokku, ristasin käed rinnal ja lihtsalt läksin. Diivanil ootasid ees juba üks vene pere opile mineva poisiga ja üks naisterahvas (kes, nagu hiljem selgus, läks ninavaheseina opile ja sattusime pärast ühte palatisse). Võtsin istet ja jäin ootama. Meile pidi helistatama ja kutsutama tagasi teisele korrusele. Kui telefon esimest korda helises, ei pidanud mina vajalikuks toru haarata, olgugi et olin kõige lähemal, sest olin jõudnud ju viimasena. Õnneks reageeris see venelasest pereisa kiiresti. Suur oli mu üllatus, kui kõne lõppedes püüdis ta võimalikult arusaadavalt minu nime välja hääldada. Hüppasin püsti ja kiirustasin opiplokki. Kusjuures näljatunne andis õrnalt küll tunda, aga seda oli kuidagi lihtne maha suruda, sest ma lihtsalt kartsin oksele hakata ja see poleks haavadele kindlasti head teinud. Muidu oli infolehel kirjas vaid soovitus lokaalanesteesia patsientidel mitte süüa paar tundi enne oppi. Hommikusöögi olin jätnud ära lootuses kohe haiglasse jõudes opile saada ning haiglas lihtsalt polnud midagi süüa. Vett jõin küll, aga igaks juhuks pidasin ka sellega piiri.

Opiplokis näidati mulle kätte üks kaheksast voodist, kus istuda ja oodata. Ma ei olnud seal teab mis kaua, aga selle aja jooksul nägin vist ühte last opile minemas ja kahte sealt tagasi toodama. Mõlemad üldnarkoosis. Hmm, huvitav, kas see oligi siis see ärkamistuba, kuhu viiakse? Igatahes olin seal istudes veel rohkem kindel oma otsuses lokaalanesteesia kasuks, sest ühe lapse ärkamine nägi ikka väga kohutav välja – jube segadus ja jõuga pikali hoidmine. Usun siiani, et pidevalt ärkvel olles on lihtsam olukorraga sujuvalt kohaneda. Ega sel hetkel mul vist polnudki enam valikut, sest paberid olid täidetud vastavalt ja nüüd ümber mõeldes oleksin pidanud ilmselt uuesti registratuurist alustama. Neil polnud ju mu kehakaalugi, mis on üldnarkoos puhul ülioluline.

Varsti kutsus arst mind läbivaatusele ja juttu rääkima. Vaatas korra kurku, tundis huvi senise käekäigu üle (olin pidanud ju üle aasta järjekorras ootama) ning rõhutas eriti seda, et pean kindlasti arvestama sellega, et kaks nädalat istun kodus ja midagi füüsilist teha ei tohi. Siis hakkasin lõpuks tõsiselt mõtlema sellele, et ehk ei saagi 20.11 (10. päeval peale oppi) kooli minna, mis tähendaks mulle tõsiselt suurtes kogustes iseseisvat tööd: läbitöötatud artiklitest konspektid pluss essee „Mäeküla piimamehest“. Kui arst lõpuks küsis, et kas mul on küsimusi, siis ei tulnud mul midagi pähe ja vastasin täpselt nii, nagu mõtlesin: 

„Ma tahaks lihtsalt, et see oleks juba läbi.“ 

Olin selleks hetkeks lihtsalt nii tüdinud.

Läbivaatuse ja vestluse järel saadeti mind sellesama voodi peale istuma. Kuulsin, kuidas üks õdedest mainis minu pabereid vaadates, et osakonnas ei ole vajalikku antibiootikumi. Seoses väidetava penitsilliiniallergiaga (ema ütles, et mul on see) ei saa minul tavapäraseid antibiootikume kasutada. Kartsin juba, et jäetakse sellepärast op ära või hakatakse penitsilliini manustades inimkatseid tegema, aga õnneks leiti vajalik antibiootikum kuskilt. Peagi toodi mulle väike plastiktopsike kolme tabletiga: kaks paratsetamooli ja üks rahusti. Võtsin rohud sisse ja jõin hoolega vett peale. Neelasin vett nii innukalt, et arst küsis seda märgates, et kas tahaksin veel juua. Muidugi tahtsin, olin ju tüsistuste kartuses püüdnud ka vett vältida. Niisiis tõi arst ise, ilma õdesid kamandamata, mulle kraanist topsitäie vett, mille kulistasin ka alla. Seejärel mõõtis õde mul vererõhku (üllatus-üllatus, polnudki lakke hüpanud, täitsa normaalne 130/70), pani kanüüli ja süstis antibiootikumi. Siis jäeti hetk rohtude mõjumiseks ja peagi kutsuti mind operatsioonile.

Mind juhatati toolile. Istusin täiesti loomulikus asendis, isegi hambaarsti juures pannakse rohkem pikali. Aga ju oli nii vaja. Toolis võtsin lõpuks prillid eest, sest esiteks ei olnud mul mingit tahtmist pärast prillidelt verepritsmeid pühkida ja teiseks poleks mul niikuinii seal midagi silmipaitavat vaadata olnud. Rinnale seoti neerukauss, et saaksin vajadusel verd välja sülitada, lisaks pandi käele võimalikuks veresoonte kauteteriseerimiseks vajalik asi. Mingit käte ega jalgade rihmadega kinnitõmbamist polnud, sellest ei tehtud isegi juttu. Kõik tundus kuidagi loomulik. Isegi opilinu polnud ja juukseid jäid ka lahti, ilma mingi mütsita.

Protseduur algas aerosooli pihustamisega kurku, see pidi veidi tuimestama, et süst ei oleks nii valus. Süst oli siiski valus, väga valus, kuid pigem mitte torge, vaid see, kui rohi kudedesse läks. Aga hullem kui hambaarsti juures siiski ei olnud. Nojah, siis see algaski. Oli lõikamist, sikutamist, vereseguse sülje sülitamist, tupsutamist ja veresoonte kõrvetamist, kusjuures viimane oligi kõige ebameeldivam. Mitte valu pärast, sest seda polnud tunda, aga just kaasneva lõhna pärast. Eks ma olen varem ka kõrbeva liha lõhna tundnud, aga mõte, et see koht, kust lõhn tuleb, asub mu enda kehas, oli üsna õõvastav. Surusin vastikustunde maha ja jäin rahulikuks. Korraks tundsin sikutamise või lõikamise ajal ka valu, aga siis tehti kohe tuimestit juurde ja edasi selle pärast enam muretsema ei pidanud. Võimalikud verepritsmed prillidel olid ka asjatu kartus, sest näol ei olnud ainsatki täppi. Arsti näol ka vist mitte, aga selles pole ma päris kindel.

Olin üllatunud, kui öeldi, et protseduur kestis 25 minutit, minu arust läks see palju kiiremini. Igatahes mingil hetkel oli see läbi, mind aidati ratastooli istuma (kuigi tundsin, et suudaksin ka ise) ja sõidutati palatisse.

Palatis anti kätte neerukauss ja hunnik pabereid, mille peale verd sülitada ning kästi külili lamada. Tegin, nagu öeldud. Mind üllatas vere hulk, just nimelt selles mõttes, et arvasin seda ikka suurtes kogustes tulevat. Helepunast verd tuli ikka väga vähe, enamus oli pruunikas, juba pooleldi kuivanud. Mingil hetkel jäin magama. Ma ei oska ajaliselt midagi kirjeldada, sest ajataju oli üsnagi kadunud ja seinal kella polnud. Igatahes mingil järgmisel hetkel ma ärkasin. Kuna sülg tundus üsna puhas, peaaegu et täitsa puhas, vajutasin pisikest punast nuppu ja enam-vähem kohe oli minu juures väga lahke ja sõbralik õde. Tahtsin juua, seda toodi kohe, siis oli mul vaja telekas tööle saada, siis tahtsin kapist oma kotti, et võtta sealt telefon ja kõige tipuks oli mul valuvaigistit ka vaja. Mul lihtsalt tundus, et nüüd hakkab valu juba liiga hulluks minema ja kuna igal pool paluti valu mitte kannatada, siis ei hakanud ma seda tegema. Kõik mu soovid täideti kiiresti, lisaks küsiti, kas jäätist tahaksin. Otsustasin proovida ja ausalt öelda läks täitsa normaalselt alla. Mulle tundus, et elul polegi väga viga ja mõtlesin juba peaaegu, et ei tea, mis need teised virisevad, üldse pole hull. Saatsin lähedastele paar sõnumit ja hakkasin telekat vaatama. Üsna varsti tuli üks teine õde, mul praegu ei meenugi, miks, kes torises veidi, et mul pole sülg puhas. Tegelikult siiski oli, kuid kuna ma olin just mahakukkunud pabereid korrastanud, olid värske verega paberid pealpool ning sealt see arvamus. Ma ei viitsinud midagi seletada ja asi piirduski selle väikese kommentaariga. Ju ta arvas, et ma poleks pidanud veel sööma ega jooma.

Just siis, kui olin saate vaatamisse süvenenud, kuulsin palati ukse tagant vestlust teemal, et keegi tuleb ümber paigutada, sest ta on meestepalatis ja iial ei tea, mis õhtupoole võib toimuda. Ei möödunud kuigi kaua, kui kaks õde tuli minu palatisse ja ma mõistsin, et jutt käiski minust, mind oli naistekohtade nappuses tühja meestepalatisse paigutatud. Ja mina veel olin mõelnud, et nii tore üksi olla, saan telekal kanaleid valida ja tunda end täiesti vabalt! No igatahes öeldi nüüd, et tuleb ümber kolida, sest kui õhtupoole peaks juhtuma, et mõni mees vajab kohta, tuleks mul meesterahvaga vannituba ja WC-d jagada. Ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud, aga kuna tundsin end juba täitsa mugavalt, poleks viitsinud liigutada.

Õed võtsid mu koti, mis polnud küll teab mis raske, aga arvati, et ma ei tohiks seda ise tõsta. Mind juhatati palatisse, kus ootas ees seesama ninaopil käinud naine. Sain koha akna alla, mis muidu polnudki halb, aga palatikaaslane oli teleka niimoodi enda poole ära keeranud, et ma vaevu nägin. Rääkida oli väga ebamugav ja nii ma ei maininud midagi. Pealegi ei tulnud sel kellaajal niikuinii midagi teab mis huvitavat. Mingil hetkel ta siiski vist märkas, et vaatan ka ühe silmaga teleka poole ja ta keeras selle ise veidi minu poole. Varsti sain puldigi enda kätte, sest palatikaaslane vist ei viitsinudki vaadata. Aga seda tuleb küll mainida, et meeste palati telekas oli palju parem. Nii ebaõiglane!

Õhtu jooksul sõin veel kaks jäätist ja viimasel söögikorral küsisin vahelduseks jogurtit. Mõnus oli see, et mul kindlaid söögikordi polnudki, vaid kui tahtsin, siis toodi ja päris tihti küsiti ka ise, et kas tahan süüa. Palatikaaslasega rääkisin vaid hädapärast, sest see oli tõesti ebamugav tegevus. Siiski võtsin end niipalju kokku, et ütlesin lastele telefonis „head ööd“. Mehega suhtlesin messengeris. Kui mulle tundus, et valu hakkab jälle liiga tugevaks minema, küsisin valuvaigistit. Kui eelmised doosid peale oppi olin saanud veenisüstina, siis nüüd pakuti kahte pisikest tabletti. Ehmusin veidi ära, kaheldes, kas suudan need alla neelata. Kuna õde arvas, et suudan küll, otsustasin proovida – polnudki midagi teab mis hullu ja rohke veega õnnestus see probleemideta. Mul kästi üldse palju juua ja kuigi see oli üsna valus, kuuletusin kenasti – ei tahtnud vedelikupuudusega endale lisaprobleeme tekitada. Mingil hetkel toodi kraadiklaas, mis näitas täpselt 37 kraadi. Mulle jäeti ka kaks lahustuvat paratsetamooli, mis pidin öösel valu tekkimisel poole tassi veega sisse võtma. Uinusin kella 23 paiku.