Operatsioonipäev

Ma tegelikult ei plaaninud mandlioperatsiooniga seotud kogemusi ja tundeid kellegagi jagada ning panin kirja vaid enda jaoks. Aga samas, miks ka mitte! Sellepärast kavatsen lähiajal teiste postituste vahel osade kaupa avaldada paari nädala eest kirja pandud tekstid. Kirjeldused on detailsed, kohati liigagi detailsed, aga ei näe ka mõtet midagi ära kustutada.

Enne mandlioperatsioonile minekut olin täitsa kindel, et panen oma kogemuse ilmtingimata kirja, selleks vedasin haiglasse kaasa mitu kaustikut ja loomulikult kirjutusvahendid, kuid alles kolmandal päeval suutsin end niipalju kokku võtta, et seda päriselt tehagi.

Olin tol hommikul (ja tegelikult mitmel sellele eelneval päeval ja ööl) kohutavalt närvis. Tundsin, kuidas registratuuris oma järjekorda oodates jalad värisesid. Üldse oli see ootamine ajuvaba, ma ei saanud aru, milleks oli mind kutsutud kohale kella 9-ks, kui 10 min enne õiget aega jõudes pääsesin registratuuri alles 9.40! Nojah, mis seal ikka, tegelikult, kui nii kaua juba ootasin, siis läks närv kuidagi üle ja totaalsest paanikast sai õrn ärevus. Minu hirmud seisnesin peamiselt selles, et kartsin seda, et minu närvilisust nähes hakatakse mulle üldnarkoosi peale suruma (millest olin kategooriliselt loobuda otsustanud) – natuke naljakas ju, ise närveerin, aga otsustan enda retsimise ajal üleval olla. Olen alati kartnud, et ma ei ärkagi narkoosist üles. Ei teagi miks, sest reaalselt juhtub seda üliharva. Ehk on hirmu põhjus seotud kaudselt sellega, et ise olen loomaarstina näinud loomade südame seiskumist täiesti tavalise opi järel, mis on mõnel juhul ka surmaga lõppenud. Nojah, ja siis kartsin ma veel, et mingil põhjusel otsustatakse nüüd, kus olen vaimselt selleks nii valmis kui üldse võimalik, mind mingil põhjusel praegu mitte lõigata ja pean selle valmistumise veel kunagi läbi tegema. Või sattun tulevikus oma terviseprobleemide tõttu erakorralisele opile, kindlasti kõige ebasobivamal ajal. Praegu olin ma ju päris hästi valmistunud ja elu niimoodi ära korraldanud, et saaksin endale seda kahenädalast taastumist lubada.

Opieelsel päeval tegin vea ja googeldasin ning erinevaid opijärgse perioodi kirjeldusi oli päris õudne lugeda. Ise olin loll. Aga püüdsin end siiski kuidagi rahulikuks sundida ning lohutasin end mõttega, et lokaalanesteesiaga olevat taastumine kiirem. Minu arvamus põhines nii raviarsti räägitul kui ka internetiavarustest leitul.

Niisiis, täitsin paberid ära ja mind saadeti kolmandale korrusele, kus tuli paraku veel veidi oodata. Siiski tundus, et lokaalanesteesia soov aitas mind kiiremini opile, sest osakonna pingil sain istuda vaid hetke ja nii mõnigi, kes oli seal enne mind, jäi sinna ka pärast mind. Selle lühikese aja jooksul, mil seal istusin, hirmutas mind ära ühe lapse meeleheitlik kisa, nii et pidin pisaraid tagasi hoidma. Sundisin end siiski rahulikkusele, jälle üldnarkoosi kartuses. Varsti mind kutsuti, anti kätte kohutavalt kole ja ebamugav haiglapidžaama, mille pidin selga panema, jätta lubati vaid oma aluspüksid. Olin nii närvis, et õde pidi mulle kaks korda selgitama, mida pean riietumise järel tegema ja kuhu minema. Kusjuures unustasin oma jopi kappide peale ja õnneks oli see ka järgmisel päeval seal veel alles – vahepeal mulle isegi ei meenunud, et ma jätsin selle kappi panemata.

Väga ebamugav oli inimeste vahelt kolmandale korrusele „ootesaali“ poole minnes läbi kõndida, sest rinnahoidjat pidžaama all ju polnud. Võtsin siiski kogu oma väärikuseraasu kokku, ristasin käed rinnal ja lihtsalt läksin. Diivanil ootasid ees juba üks vene pere opile mineva poisiga ja üks naisterahvas (kes, nagu hiljem selgus, läks ninavaheseina opile ja sattusime pärast ühte palatisse). Võtsin istet ja jäin ootama. Meile pidi helistatama ja kutsutama tagasi teisele korrusele. Kui telefon esimest korda helises, ei pidanud mina vajalikuks toru haarata, olgugi et olin kõige lähemal, sest olin jõudnud ju viimasena. Õnneks reageeris see venelasest pereisa kiiresti. Suur oli mu üllatus, kui kõne lõppedes püüdis ta võimalikult arusaadavalt minu nime välja hääldada. Hüppasin püsti ja kiirustasin opiplokki. Kusjuures näljatunne andis õrnalt küll tunda, aga seda oli kuidagi lihtne maha suruda, sest ma lihtsalt kartsin oksele hakata ja see poleks haavadele kindlasti head teinud. Muidu oli infolehel kirjas vaid soovitus lokaalanesteesia patsientidel mitte süüa paar tundi enne oppi. Hommikusöögi olin jätnud ära lootuses kohe haiglasse jõudes opile saada ning haiglas lihtsalt polnud midagi süüa. Vett jõin küll, aga igaks juhuks pidasin ka sellega piiri.

Opiplokis näidati mulle kätte üks kaheksast voodist, kus istuda ja oodata. Ma ei olnud seal teab mis kaua, aga selle aja jooksul nägin vist ühte last opile minemas ja kahte sealt tagasi toodama. Mõlemad üldnarkoosis. Hmm, huvitav, kas see oligi siis see ärkamistuba, kuhu viiakse? Igatahes olin seal istudes veel rohkem kindel oma otsuses lokaalanesteesia kasuks, sest ühe lapse ärkamine nägi ikka väga kohutav välja – jube segadus ja jõuga pikali hoidmine. Usun siiani, et pidevalt ärkvel olles on lihtsam olukorraga sujuvalt kohaneda. Ega sel hetkel mul vist polnudki enam valikut, sest paberid olid täidetud vastavalt ja nüüd ümber mõeldes oleksin pidanud ilmselt uuesti registratuurist alustama. Neil polnud ju mu kehakaalugi, mis on üldnarkoos puhul ülioluline.

Varsti kutsus arst mind läbivaatusele ja juttu rääkima. Vaatas korra kurku, tundis huvi senise käekäigu üle (olin pidanud ju üle aasta järjekorras ootama) ning rõhutas eriti seda, et pean kindlasti arvestama sellega, et kaks nädalat istun kodus ja midagi füüsilist teha ei tohi. Siis hakkasin lõpuks tõsiselt mõtlema sellele, et ehk ei saagi 20.11 (10. päeval peale oppi) kooli minna, mis tähendaks mulle tõsiselt suurtes kogustes iseseisvat tööd: läbitöötatud artiklitest konspektid pluss essee „Mäeküla piimamehest“. Kui arst lõpuks küsis, et kas mul on küsimusi, siis ei tulnud mul midagi pähe ja vastasin täpselt nii, nagu mõtlesin: 

„Ma tahaks lihtsalt, et see oleks juba läbi.“ 

Olin selleks hetkeks lihtsalt nii tüdinud.

Läbivaatuse ja vestluse järel saadeti mind sellesama voodi peale istuma. Kuulsin, kuidas üks õdedest mainis minu pabereid vaadates, et osakonnas ei ole vajalikku antibiootikumi. Seoses väidetava penitsilliiniallergiaga (ema ütles, et mul on see) ei saa minul tavapäraseid antibiootikume kasutada. Kartsin juba, et jäetakse sellepärast op ära või hakatakse penitsilliini manustades inimkatseid tegema, aga õnneks leiti vajalik antibiootikum kuskilt. Peagi toodi mulle väike plastiktopsike kolme tabletiga: kaks paratsetamooli ja üks rahusti. Võtsin rohud sisse ja jõin hoolega vett peale. Neelasin vett nii innukalt, et arst küsis seda märgates, et kas tahaksin veel juua. Muidugi tahtsin, olin ju tüsistuste kartuses püüdnud ka vett vältida. Niisiis tõi arst ise, ilma õdesid kamandamata, mulle kraanist topsitäie vett, mille kulistasin ka alla. Seejärel mõõtis õde mul vererõhku (üllatus-üllatus, polnudki lakke hüpanud, täitsa normaalne 130/70), pani kanüüli ja süstis antibiootikumi. Siis jäeti hetk rohtude mõjumiseks ja peagi kutsuti mind operatsioonile.

Mind juhatati toolile. Istusin täiesti loomulikus asendis, isegi hambaarsti juures pannakse rohkem pikali. Aga ju oli nii vaja. Toolis võtsin lõpuks prillid eest, sest esiteks ei olnud mul mingit tahtmist pärast prillidelt verepritsmeid pühkida ja teiseks poleks mul niikuinii seal midagi silmipaitavat vaadata olnud. Rinnale seoti neerukauss, et saaksin vajadusel verd välja sülitada, lisaks pandi käele võimalikuks veresoonte kauteteriseerimiseks vajalik asi. Mingit käte ega jalgade rihmadega kinnitõmbamist polnud, sellest ei tehtud isegi juttu. Kõik tundus kuidagi loomulik. Isegi opilinu polnud ja juukseid jäid ka lahti, ilma mingi mütsita.

Protseduur algas aerosooli pihustamisega kurku, see pidi veidi tuimestama, et süst ei oleks nii valus. Süst oli siiski valus, väga valus, kuid pigem mitte torge, vaid see, kui rohi kudedesse läks. Aga hullem kui hambaarsti juures siiski ei olnud. Nojah, siis see algaski. Oli lõikamist, sikutamist, vereseguse sülje sülitamist, tupsutamist ja veresoonte kõrvetamist, kusjuures viimane oligi kõige ebameeldivam. Mitte valu pärast, sest seda polnud tunda, aga just kaasneva lõhna pärast. Eks ma olen varem ka kõrbeva liha lõhna tundnud, aga mõte, et see koht, kust lõhn tuleb, asub mu enda kehas, oli üsna õõvastav. Surusin vastikustunde maha ja jäin rahulikuks. Korraks tundsin sikutamise või lõikamise ajal ka valu, aga siis tehti kohe tuimestit juurde ja edasi selle pärast enam muretsema ei pidanud. Võimalikud verepritsmed prillidel olid ka asjatu kartus, sest näol ei olnud ainsatki täppi. Arsti näol ka vist mitte, aga selles pole ma päris kindel.

Olin üllatunud, kui öeldi, et protseduur kestis 25 minutit, minu arust läks see palju kiiremini. Igatahes mingil hetkel oli see läbi, mind aidati ratastooli istuma (kuigi tundsin, et suudaksin ka ise) ja sõidutati palatisse.

Palatis anti kätte neerukauss ja hunnik pabereid, mille peale verd sülitada ning kästi külili lamada. Tegin, nagu öeldud. Mind üllatas vere hulk, just nimelt selles mõttes, et arvasin seda ikka suurtes kogustes tulevat. Helepunast verd tuli ikka väga vähe, enamus oli pruunikas, juba pooleldi kuivanud. Mingil hetkel jäin magama. Ma ei oska ajaliselt midagi kirjeldada, sest ajataju oli üsnagi kadunud ja seinal kella polnud. Igatahes mingil järgmisel hetkel ma ärkasin. Kuna sülg tundus üsna puhas, peaaegu et täitsa puhas, vajutasin pisikest punast nuppu ja enam-vähem kohe oli minu juures väga lahke ja sõbralik õde. Tahtsin juua, seda toodi kohe, siis oli mul vaja telekas tööle saada, siis tahtsin kapist oma kotti, et võtta sealt telefon ja kõige tipuks oli mul valuvaigistit ka vaja. Mul lihtsalt tundus, et nüüd hakkab valu juba liiga hulluks minema ja kuna igal pool paluti valu mitte kannatada, siis ei hakanud ma seda tegema. Kõik mu soovid täideti kiiresti, lisaks küsiti, kas jäätist tahaksin. Otsustasin proovida ja ausalt öelda läks täitsa normaalselt alla. Mulle tundus, et elul polegi väga viga ja mõtlesin juba peaaegu, et ei tea, mis need teised virisevad, üldse pole hull. Saatsin lähedastele paar sõnumit ja hakkasin telekat vaatama. Üsna varsti tuli üks teine õde, mul praegu ei meenugi, miks, kes torises veidi, et mul pole sülg puhas. Tegelikult siiski oli, kuid kuna ma olin just mahakukkunud pabereid korrastanud, olid värske verega paberid pealpool ning sealt see arvamus. Ma ei viitsinud midagi seletada ja asi piirduski selle väikese kommentaariga. Ju ta arvas, et ma poleks pidanud veel sööma ega jooma.

Just siis, kui olin saate vaatamisse süvenenud, kuulsin palati ukse tagant vestlust teemal, et keegi tuleb ümber paigutada, sest ta on meestepalatis ja iial ei tea, mis õhtupoole võib toimuda. Ei möödunud kuigi kaua, kui kaks õde tuli minu palatisse ja ma mõistsin, et jutt käiski minust, mind oli naistekohtade nappuses tühja meestepalatisse paigutatud. Ja mina veel olin mõelnud, et nii tore üksi olla, saan telekal kanaleid valida ja tunda end täiesti vabalt! No igatahes öeldi nüüd, et tuleb ümber kolida, sest kui õhtupoole peaks juhtuma, et mõni mees vajab kohta, tuleks mul meesterahvaga vannituba ja WC-d jagada. Ega ma vastu vaidlema ka ei hakanud, aga kuna tundsin end juba täitsa mugavalt, poleks viitsinud liigutada.

Õed võtsid mu koti, mis polnud küll teab mis raske, aga arvati, et ma ei tohiks seda ise tõsta. Mind juhatati palatisse, kus ootas ees seesama ninaopil käinud naine. Sain koha akna alla, mis muidu polnudki halb, aga palatikaaslane oli teleka niimoodi enda poole ära keeranud, et ma vaevu nägin. Rääkida oli väga ebamugav ja nii ma ei maininud midagi. Pealegi ei tulnud sel kellaajal niikuinii midagi teab mis huvitavat. Mingil hetkel ta siiski vist märkas, et vaatan ka ühe silmaga teleka poole ja ta keeras selle ise veidi minu poole. Varsti sain puldigi enda kätte, sest palatikaaslane vist ei viitsinudki vaadata. Aga seda tuleb küll mainida, et meeste palati telekas oli palju parem. Nii ebaõiglane!

Õhtu jooksul sõin veel kaks jäätist ja viimasel söögikorral küsisin vahelduseks jogurtit. Mõnus oli see, et mul kindlaid söögikordi polnudki, vaid kui tahtsin, siis toodi ja päris tihti küsiti ka ise, et kas tahan süüa. Palatikaaslasega rääkisin vaid hädapärast, sest see oli tõesti ebamugav tegevus. Siiski võtsin end niipalju kokku, et ütlesin lastele telefonis „head ööd“. Mehega suhtlesin messengeris. Kui mulle tundus, et valu hakkab jälle liiga tugevaks minema, küsisin valuvaigistit. Kui eelmised doosid peale oppi olin saanud veenisüstina, siis nüüd pakuti kahte pisikest tabletti. Ehmusin veidi ära, kaheldes, kas suudan need alla neelata. Kuna õde arvas, et suudan küll, otsustasin proovida – polnudki midagi teab mis hullu ja rohke veega õnnestus see probleemideta. Mul kästi üldse palju juua ja kuigi see oli üsna valus, kuuletusin kenasti – ei tahtnud vedelikupuudusega endale lisaprobleeme tekitada. Mingil hetkel toodi kraadiklaas, mis näitas täpselt 37 kraadi. Mulle jäeti ka kaks lahustuvat paratsetamooli, mis pidin öösel valu tekkimisel poole tassi veega sisse võtma. Uinusin kella 23 paiku.

Leiburi Leivategu 2015 - amatöörina proffide seas

Mind vähegi tundvad inimesed teavad, kui väga meeldib mulle võistelda. Olen senise elu jooksul osalenud väga erinevatel võistlustel, võitagi on mõnel korral õnnestunud, samuti olen pidanud kaotuse või enda arvates kehva kohaga leppima.

Leiburi Leivateo võistlusest olen osa võtnud varemgi, kahe aasta eest, kus saatsin koguni vist kolm retsepti. Ühes oli lisandina sibul, teises kukeseenejahu ja kolmandat enam ei mäletagi. Tookord finaali ei pääsenud ja ei saa väita, et see mind üllatas. Seda enam rõõmustasin finaalipääsu üle nüüd, kus valmistada tuli peenleib. Kui hoolega meenutada, siis kunagi, enam kui kümne aasta eest, proovisin ma midagi peenleiva sarnast teha, kuid päris peenleib see siiski vist ei olnud. Näiteks ei sisaldanud see keetu, mis on peenleiva oluline komponent. Niisiis tähendas seekordne võistlema minek täiesti uue asja õppimist. 

Et koduseid leivaküpsetajaid veidi abistada, avaldas Leibur oma lehel ka peenleiva valmistamise juhised, millest lähtusin algul minagi. Et avastasin selleaastase võistluse üleskutse alles kuu aega enne selle toimumist, jäi aega üsna napiks. Olen vist õnnelik, et mul läks õnneks juba esimesel korral. Maitse vajas küll timmimist, kuid ahjust välja tulnud kakukesed nägid välja üsna peenleiva sarnased. Et mulle meeldib toitudesse kõikvõimalikke erilisi asju panna, siis olin kindel, et seegi kord ei jää erandiks. Esialgu katsetasin koriandri ja safraniga, viimane muutis leiva kaunilt kollaseks. Kusjuures ma ei saa senini aru, miks otsustasin neid variante mitte edasi arendada, sest maitse poolest olid need huvitavad ja täitsa head. Mingil põhjusel näis, et need ei ole piisavalt erilised. Nii olin väga rõõmus, kui mul tekkis ei-tea-kust mõte ühendada omavahel hele ja tume tainas. Küllap nägin internetiavarustes sebrakoogi pilti. Muidu on mõte hea, aga peenleib peab olema ju hele (mida mainisid kokkuvõtet tehes ka võistluse kohtunikud). Siiski olen tehtud otsusega rahul ja ei arva, et see mu võiduvõimalused ära nullis.

Tagantjärgi tunnistan endale täitsa ausalt, et vaevalt mul teistsuguse leivaga võiduvõimalused paremad oleksid olnud. Võisteldes kogenud leivaküpsetajatega, kes teavad tõenäoliselt palju paremini, kuidas seda teha tuleb ja on retsepti väljaarendamisse palju energiat panustanud, oleks minusuguse amatööri võit olnud suur õnn ja veidi ehk ebaõiglanegi. Nagu näha, saatus mind ei soosinud, sest neist neljast katsetusest, mida saadetud retseptiga tegin, õnnestus võistluse jaoks küpsetamine kõige vähem. Mis siis valesti läks? Paljugi. Kõigepealt läks keet liiga hapuks ja kuna olin otsustanud suhkru retseptist välja jätta, tähendas see ka liiga haput leiba. Küpsetamise päeval kerkisid leivad liiga vähe või pigem panin nad liiga vara ahju, kartes, et kerkivad lõhki ja rikuvad välimuse ära. Küllap tingis vähese kerkimise ka asjaolu, et kahe leivateo vahele oli mandlioperatsioonist taastumise tõttu jäänud peaaegu kaks nädalat ja juuretis ei olnud nii värske, kui oleks pidanud olema. Pärm ei suutnud olukorda päästa. Oleksin pidanud lihtsalt uue juuretise ostma, aga ma ei teinud seda.

Muidugi on hea end nüüd mandlioperatsiooniga välja vabandada, aga kindlasti muutis see mu olukorra raskemaks. Esimesel nädalal oli nii valus, et ma isegi ei mõelnud millegi küpsetamise peale. Süüa poleks seda niikuinii saanud. Mul veel niigi vedas, et erinevalt paljudest, kes foorumistes ja blogides kirjeldasid maitsemeele muutumist, jäin mina sellest "kingitusest" ilma. Vähemalt seda, et ma näiteks magusat ei tunne, küll ei ole ja ei olnud ka alguses. Päris huvitav oleks olnud kadunud maitsemeelega toiduga seotud võistlusele minna! No igatahes lootsin ma lihtsalt heale õnnele ja ei hakanud end harjutamisega piinama. Finaalvõistlus toimus 14ndal operatsioonijärgsel päeval ja siis tundsin end juba piisavalt hästi. 

Kas ma olen pettunud? Ei, üldsegi mitte. Isegi imestan, et pole, sest pole kunagi kaotada osanud. Võita oleks muidugi tahtnud, kes poleks, aga annan endale aru, et ma polnud seda kuidagi ära teeninud ja enamus finaalileibadest maitsesid minu omast paremini. Mul oli ainult see huvitav kirju välimus, mis peenleivavõistluse puhul pigem ei tulnud kasuks. Samas usun ma, et kui leib oleks ikka väga hästi maitsenud, siis poleks see tume tainas võitu takistanud. Ja ega ma päris tühjade kätega tagasi ei tulnud - uus põll, huvitavad leivad ja erinevate maitsetega piparkoogitaignad lohutasid päris kenasti. Viimase üle rõõmustasid eriti lapsed, sest muidu oleks me piparkooke tegema hakanud tõenäoliselt alles vahetult enne jõule, kui ma oleks taignateo ette võtnud.

Kas ma kavatsen veel peenleiba küpsetada? Jah, kindlasti. Kasvõi selleks, et uusi maitseid arendada. Mul on juba väga huvitavad mõtted, millega alustan niipea, kui arvuti tagant püsti tõusen ja end kööki vean.

Kas ma kavatsen veel leivavõistlustest osa võtta? Jah, kindlasti, võistlemata jätmine poleks lihtsalt minulik. Kui teaks, mis tüüpi leiba järgmisel aastal otsitakse, saaks juba varakult katsetama hakata, et edaspidi vähemalt ise tulemusega rahule jääda.

Toimumata tragöödiast ja enesekontrollist tööpostil

Tramm (pilt on illustreeriv)

Üleeile Tallinnas käies sattusin ühe sündmuse tunnistajaks, kui istusin trammis, teel „Leiburi Leivategu 2015“ võistlusel. Tramm seisis peatuses, et reisijaid peale võtta, kui nägin, kuidas ühel mehel oli nii oluline trammile jõuda, et ta silkas üle trammitee hoolimata asjaolust, et vastassuunast oli tulemas teine tramm. Siinkohal peavad pettuma need, kes arvasid, et sattusin traagilise liiklusõnnetuse tunnistajaks - mees jäi siiski terveks, kuid teda ja trammi lahutas napilt pool meetrit.

Lugu võiks nii lõppedagi, kui selle trammi juht, kus mina istusin, et oleks sisse astunud mehele ausalt oma arvamust välja öelnud, karjudes: „Haige inimene! Te olete haige inimene!“ Nii mitu korda järjest, kuni üks reisija pidas vajalikuks sekkuda, öeldes: „Kuidas Te räägite? Kas Teil häbi ei ole?“

See oli koht, kus oleksin tahtnud omakorda sekkuda, aga millegipärast ma ei teinud seda. Ega sellest mingit kasu poleks olnud. Miski jäi siiski kripeldama ja nii jagan siin oma mõtteid, mida oleksin tookord avaldada tahtnud.

Ilmselt polnud trammijuhi sõnakasutus küll parim, kuid siiski olen tema poolel. Mida mõtlevad küll inimesed, kes niimoodi saatust trotsides seavad ohtu oma elu ja tervise ning potentsiaalselt tekitavad sõidukijuhile närvivapustuse?! Sellises kokkupõrkes, mis oleks võinud tekkida, poleks inimese võimalused tervena pääseda olnud kuigi suured. Ta oleks võinud ka surma saada! Jah, loomulikult oleks taolises õnnetuses jäänud süüdi jalakäija ise, aga vaevalt see teadmine teeks paremaks inimese alla ajanud trammijuhi enesetunde. Sellises olukorras on normaalne, et sõidukijuhi süütunnet ei vähenda oluliselt teadmine, et seaduse silmis ta süüdi ei ole ja süütunne on kõigist võimalikest tunnetest kõige hullem, lihtsalt närides inimest seestpoolt. Miks panna oma vastutustundetu käitumisega igapäevast, paljude arvates mitte just huvitavaimat tööd tegev inimene sellisesse olukorda? Miks süüdistada ebasobivas reageerimises inimest, kes teeb täpselt sama tööd ja oskab ilmselt üsna hästi panna end selle trammijuhi olukorda, kes oleks poole meetri pärast inimesele otsa sõitnud? Usun, et enamik meist ei suuda teatud juhtudel end perfektselt kontrollida, ka siis, kui see näitaks elementaarset viisakust. Mina ei oleks sellises olukorras suutnud. Püüaks end mõnikord teise inimese olukorda panna ja hukkamõistuga mitte kiirustada.

Trammijuhti korrale kutsunud naine väljus minuga samas peatuses. Tänavale jõudnud, tegi ta oma telefoniga trollijuhist pilti, pole aimugi, millisel eesmärgil. Sama ja järgmise päeva uudistest ega sotsiaalmeediast ma seda pilti (koos kommentaaridega) ei leidnud, aga ehk lihtsalt ei sattunud peale. Võib-olla jättis endale mälestuseks.