Õunakastidest mänguasjakastid

Mingil hetkel sai mul kõrini odavatest plastikust ja papist mänguasjakastidest, mis kippusid pidevalt ära lagunema. Samas polnud väga huvitatud ka korralikumate, st kallimate ostmisest. Kunagi isegi ütlesin välja, et peaks ise lauajuppidest midagi kokku klopsima, aga mõtteks see siiski vaid jäigi. Küll aga sündis mõte teha omanäolised ja vastupidavad mänguasjakastid vanadest õunakastidest. Nüüd tegin hea idee lõpuks teoks.

Kokku läks töösse kuus kasti, mõned uuemad ja ilusamad, teised veidi rohkem räsitud. Leidsin isegi ühe võib-olla mitmekümneaastase, mille serva olid hiired või rotid ära närinud. Esimeseks ja kõige tüütumaks tööks oli kastide lihvimine, milleks kasutasin relakat koos ümmarguste, krõpsuga vastava aluse külge käivate paberitega. Üldjuhul mind tolmu eest kaitsevad maskid häirivad ja kuna tegemist ei olnud värvitud, lakitud või muul

viisil töödeldud kastidega, proovisin esialgu ilma maskita, aga sain üsna ruttu aru, et see pole siiski hea mõte - tolm läks nii ninna kui suhu ja ajas kohutavalt köhima. Mask oli mul siiski igaks juhuks soetatud, sel korral veidi kallim, hingamist hõlbustava tuulutusavaga, mis võimaldas end tööd tehes suhteliselt normaalselt tunda. Lihvimist lõpetades nägin küll välja nagu tõeline tolmuahv, alustades juustest ja lõpetades riietega, aga kastid paistsid juba üsna ilusad. Isegi nii ilusad, et kahte neist otsustasin värvimise asemel hoopis lakkida. Näriliste tegutsemisjäljed vormisin sujuvamaks ja nii sai vana kast endale väga laheda serva. Mõned üksikud kohad käisin veel käsitsi liivapaberiga üle, aga väga palju energiat sellele ei kulutanud - eesmärgiks polnudki saad perfektselt siledat pinda.

Värvimiseks kasutasin tavalisi seinte jaoks mõeldud vesialuselisi värve. Uusi loomulikult ei ostnud, vaid kasutasin ära erinevaid remonditöödest üle jäänud jääke, mida siis vastavalt soovile kokku segasin. Mingil põhjusel olen ma värvikoguste arvutamisega peaaegu alati veidi mööda pannud, just nii, et jube palju jääb üle ja sellepärast on üht-teist ikka kogunenud. Pealegi on värvipotte ju vaid teatud suurustes ja väiksemaid töid tehes jääb paratamatult midagi üle. Kui mul poleks neid jääke olnud, siis mine tea, võib-olla oleksin uued ostnud, aga praegu ei näinud sel küll mõtet. Sarnaselt värvile kasutasin ka laki puhul ülejääke, ilusat helepruuni seinalakki.

Kuna plaanis oli teha siiski lastele mänguasjakastid, pidasin vajalikuks neid lisaks värvimisele ja lakkimisele veel kuidagi kaunistada. Lapsed olid mu mõttega igati nõus. Lakitud kastide puhul kasutasin decoupage´i ehk salvrätitehnikat, poiss sai oma kastile autopildid ja tüdruk lilled. Tehnikat eraldi kirjeldama ei hakka, mainin vaid ära, et kasutasin täiesti tavalisi salvrätte ja veega veidi lahjendatud PVA liimi. Liimi lahjendasin sellepärast, et tegemist ei olnud toidupoodides müüdava vedela variandiga, vaid sellisega, mida müüakse ehituspoodides ja mis on õrna salvrätipaberi jaoks liiga paks. 

Värvitud kastidele oli algselt plaanis midagi peale maalida, aga õnneks tuli õigel ajal mõte teha need hoopis vahtralehetemplite abil sügiseselt värviliseks. "Õnneks" sellepärast, et ma pole tegelikult suurem asi maalija ja tõenäoliselt oleksin töö lihtsalt untsu keeranud. Nojah, tüdrukule sobilikud lilled oleksin ehk enam-vähem normaalselt ära teinud, aga poiss ei olnud lilledest huvitatud ja autode või muu taolisega läheks juba raskeks. Vahtralehekujundite tegemiseks võtsin puu otsast päris vahtralehed, tegin värviga kokku ja vajutasin jäljendi kastile. Proovisin mõlemat pidi, aga ilusam jäi siis, kui kandsin värvi lehe alumisele poolele.

Kaunistuste vastupidavuse parandamiseks lakkisin kastid veel värvitu mööblilakiga ja peale kuivamist sain need uutele omanikele üle anda. Lapsed jäid tulemusega rahule ja mina ise ka. Poisile meeldis kõige rohkem muidugi autopiltidega kast, tüdrukule lilledega. Samuti jäid nad rahule vahtralehtedega kastidega. Mulle endale meeldis kõige rohkem see lilledega, lisaks tuli minu arvates väga hästi välja see igivana näritud servaga kast, mille laineline serv sobitus kenasti kõige muuga kokku.

METSA ILU

Niipea, kui olin peale viit päeva Tallinnas koju tagasi jõudnud, ei suutnud vastu panna kiusatusele metsa minna. Metsas on tore ka niisama hulkuda, aga sel korral võtsin kaasa panged ja seenenoad kindla eesmärgiga talvevarusid täiendada. Kukeseeni olen sel aastal juba päris palju korjanud ja kõikvõimalikel viisidel hoidistanud, aga tahaks talveks veidi mitmekesisemat toidulauda. Mulle meeldib metsas käia ka üksi, aga sel korral kutsusin mehe kaasa - kahekesi saab kiiremini korjatud ja kvaliteetaeg vabas looduses tuleb alati kasuks.

Me ei pidanud pettuma, riisikaid oli juba päris palju. Põhilise osa saagist moodustasid tõmmud riisikaid, kuid vähemal määral leidus ka tava-, kase-, männi- ja porgandriisikaid. Viimased olid kahjuks enamasti ussitanud, nii jõudsid pange vaid üksikud. Ühe toreda riisika ehk võiseene leidsin ka, esmakordselt elus. Kukeseeni näis esmalt üsna vähe olevat, kuid kahepeale suutsime siiski pool pangetäit kokku saada. Puravikke oli ka tunduvalt vähem kui paari nädala eest, siis korjasin erinevaid puravikuliike kokku enam-vähem pangetäie, millest suur osa jõudis marineerituna purki. Ju hakkab nende aeg lõppema. Pange jõudsid ka üksikud timpnarmikud, mille näol on tegemist minu sellesuvise avastusega. Seni metsa jäetud liigi näol on tegemist väga maitsvate seentega.

Kõige parem meel oli meil ehk sirmikute üle - neist tehtud šnitslitele ei saa seenemaailmas vastu miski. Kahjuks leidsime neid sel korral metsast vaid kaks, sellepärast paneerisin ja praadisin ka mõned suuremad puravikud, mis ei jää maitse poolest sirmikutele väga palju alla.

Peale maitsvate söögiseente leidus päris palju selliseid, mis tuli metsa jätta, kui väga nad oma iluga ka ei meelitanud. Õnneks olen aastate jooksul seeni päris hästi tundma õppinud ja tean, millistest eemale hoida. Loomulikult tuleb ette, et leian metsast neid, mida ei tunne ja mõnikord otsustan proovida seeni, mida varem söönud ei ole, aga sel juhul pean olema päris kindel, et need ka süüa sünnivad ja ei ole mõne mittesöödava või lausa mürgise liigiga kergesti segi aetavad. Metsas seenel käies tuleb lähtuda sellest, et mida ei tunne, seda ei korja ega söö.

Tunnistan ausalt, et seeni korjata meeldib mulle palju rohkem kui neid puhastada ja toiduks valmistada. Siiski olen mitmekesisema talvise toidulaua nimel valmis veidi pingutama, nii said tallele pandud selle suve/sügise esimesed soolaseened ja üheksa purki marineeritud seeni: viis purki riisikaid ja neli kukeseeni. Kindlasti ei jäänud see sügise viimaseks seenelkäiguks, kavatsen metsas käia nii kaua, kui ilm ja kasvav beebikõht seda võimaldavad.

Alljärgnevatel piltidel on erinevad kärbseseened, üks mürgisem kui teine. Neid võiks kindlasti metsas vaid imetleda, puutuda või lausa korjata ei ole mõtet.