METSA ILU

Niipea, kui olin peale viit päeva Tallinnas koju tagasi jõudnud, ei suutnud vastu panna kiusatusele metsa minna. Metsas on tore ka niisama hulkuda, aga sel korral võtsin kaasa panged ja seenenoad kindla eesmärgiga talvevarusid täiendada. Kukeseeni olen sel aastal juba päris palju korjanud ja kõikvõimalikel viisidel hoidistanud, aga tahaks talveks veidi mitmekesisemat toidulauda. Mulle meeldib metsas käia ka üksi, aga sel korral kutsusin mehe kaasa - kahekesi saab kiiremini korjatud ja kvaliteetaeg vabas looduses tuleb alati kasuks.

Me ei pidanud pettuma, riisikaid oli juba päris palju. Põhilise osa saagist moodustasid tõmmud riisikaid, kuid vähemal määral leidus ka tava-, kase-, männi- ja porgandriisikaid. Viimased olid kahjuks enamasti ussitanud, nii jõudsid pange vaid üksikud. Ühe toreda riisika ehk võiseene leidsin ka, esmakordselt elus. Kukeseeni näis esmalt üsna vähe olevat, kuid kahepeale suutsime siiski pool pangetäit kokku saada. Puravikke oli ka tunduvalt vähem kui paari nädala eest, siis korjasin erinevaid puravikuliike kokku enam-vähem pangetäie, millest suur osa jõudis marineerituna purki. Ju hakkab nende aeg lõppema. Pange jõudsid ka üksikud timpnarmikud, mille näol on tegemist minu sellesuvise avastusega. Seni metsa jäetud liigi näol on tegemist väga maitsvate seentega.

Kõige parem meel oli meil ehk sirmikute üle - neist tehtud šnitslitele ei saa seenemaailmas vastu miski. Kahjuks leidsime neid sel korral metsast vaid kaks, sellepärast paneerisin ja praadisin ka mõned suuremad puravikud, mis ei jää maitse poolest sirmikutele väga palju alla.

Peale maitsvate söögiseente leidus päris palju selliseid, mis tuli metsa jätta, kui väga nad oma iluga ka ei meelitanud. Õnneks olen aastate jooksul seeni päris hästi tundma õppinud ja tean, millistest eemale hoida. Loomulikult tuleb ette, et leian metsast neid, mida ei tunne ja mõnikord otsustan proovida seeni, mida varem söönud ei ole, aga sel juhul pean olema päris kindel, et need ka süüa sünnivad ja ei ole mõne mittesöödava või lausa mürgise liigiga kergesti segi aetavad. Metsas seenel käies tuleb lähtuda sellest, et mida ei tunne, seda ei korja ega söö.

Tunnistan ausalt, et seeni korjata meeldib mulle palju rohkem kui neid puhastada ja toiduks valmistada. Siiski olen mitmekesisema talvise toidulaua nimel valmis veidi pingutama, nii said tallele pandud selle suve/sügise esimesed soolaseened ja üheksa purki marineeritud seeni: viis purki riisikaid ja neli kukeseeni. Kindlasti ei jäänud see sügise viimaseks seenelkäiguks, kavatsen metsas käia nii kaua, kui ilm ja kasvav beebikõht seda võimaldavad.

Alljärgnevatel piltidel on erinevad kärbseseened, üks mürgisem kui teine. Neid võiks kindlasti metsas vaid imetleda, puutuda või lausa korjata ei ole mõtet.