Parim pudrumeister 2016? Seekord mitte!

No nii, ma ei saa ikka kuidagi ilma ennast proovile panemata või võistlemata - nii kui mõnda üleskutset näen, lähen peast lolliks. Juhtusin autosõidu ajal raadiot kuulama (mida juhtub tegelikult väga harva) ja räägiti käimasolevast pudrumeistri võistlusest, mida korraldab Herkuless. Stuudios oli eelmise aasta võitja Helena, kelle elu on peale võistlust väga palju muutunud, saanud justkui hoo sisse: ta on väga palju tervislikust toitumisest rääkimas käinud, lisaks ilmub detsembris kokaraamat. Igatahes näis võistlus huvitav ja tuli pea tööle panna. Mulle meeldib küll toiduvalmistamisel erinevate maitsetega katsetada, aga putrude puhul ei ole seda eriti teinud. Peamiselt vist põhjusel, et sel kellaajal, mil lastele hommikuputru valmistan, olen lihtsalt liiga unine ja ei viitsi. Putru ma siiski teen, küll mitte päris igal hommikul, aga 3 - 4 korda nädalas kindlasti. 

Tuli katsetama hakata. Hommikuti keedan tavaliselt soolast putru, st piima sisse panen natuke soola ja sinna sisse siis helbed või muud taolist. Minu lemmikuks on seni olnud kaerakliipuder, lapsedki söövad seda meeleldi. Soolaga keedetud puder on hea selles suhtes, et mina, kes ma eriti magusat ei armasta, söön putru võisilmaga ja need, kes magusat tahavad, söövad lihtsalt moosiga. Enne pudrumeistri võistlust ei olnud kunagi pudrule keetmise ajal või üldse enne serveerimist suhkrut lisanud. Ei tea, kas süüdi olid kummalised rasedusaegsed isud (mida mul enda arust sel korral polegi olnud) või oli asi muus, aga katsetama hakkasin kõigepealt just magusate putrudega. Minu esimene katsetus toimus alles paar päeva enne võistluse lõppu ja kuna jäin valminud pudruga enam-vähem rahule, siis saatsin kohe retsepti ära. Tegemist oli pudruga, mille algvariandi keetsin kaerakliidest ning lisasin kuivatatud jõhvikaid, piparmünti ja šokolaadi. Katsetasin veel karamelliseeritud õuntega, midagi panin veel juurde, aga see puder oli kuidagi maitsetu ja kuna hetkel polnud tahtmist ideed edasi arendada, siis seda retsepti saatma ei hakanudki. Viimane katsetus oli hoopis soolane, lisasin kaerahelbepudrule praetud sibulat ja porgandit ning kukeseenejahu. Üsna hea tuli ja saatsin sellegi retsepti teele, alles viimasel õhtul. Juba järgmisel päeval tuli teade, et olen valitud finaali. Sain teada, et finaali valiti 10 pudruvalmistajat, aga mitte konkreetsed retseptid, nii sain veel mõelda, millisega sinna lähen. Või kas üldse lähen, sest olgem ausad, kaheksa kuud rasedana ei ole kuigi mugav tunde bussis või rongis veeta ja autoga ma lihtsalt ei taha Tallinnasse minna. Ega see mugavam ega ohutum poleks olnudki.

Selle otsuse tegin juba üsna varakult, et kui ma lähen, siis valmistan seda piparmündi ja šokolaadiga putru. Mõned päevad oli veel aega, nii sain retsepti paar korda erinevate helvestega läbi proovida. Korra tegin kiirkaerahelvestega (mida ma igapäevaselt eriti ei kasuta), korra neljaviljahelvestega, esimene oli parem. Ei hakanudki kindlalt otsustama, milliseid helbeid finaalvõistlusel kasutan, mõtlesin, et eks teen sellest, mida kohapeal olemas on. Mõned asjad pidi niigi kaasa võtma ja ei tahtnud kotti liiga raskeks teha.

Eile lõuna paiku startisin autoga Tartu poole, et minna seal Tallinna bussi peale ja tulla õhtul sama teed tagasi. Olin otsustanud, et kui mind juba finaali valiti, siis teen selle lõpuni kaasa. Lõppvoor toimus restoranis Farm, kus kõik kümme finalisti pidid valmistama ühte putru. Kasutasin sel korral täisterakaerahelbeid.

Putru serveerisime žüriiliikmetele, kes andsid siis, kui kõik maitstud oli, oma punktid koos kommenteeridega. Tegelikult olin lootnud, et kuulutatakse välja lihtsalt võitja ja punkte avalikult välja ei öelda, sest erilisi võidulootusi ei olnud ma hellitanud ning eks ma veidi kartsin avalikku kriitikat. Kuna olin end sättinud äärmisele kohale, et keegi minust ja mu suurest kõhust mööda käima ei peaks, juhtus nii, et mu võistlejanumbriks sai 1, mis tähendab, et sain oma punktid teada esimesena. Hinnati 5-pallisüsteemis. Kui järjest tulid esimesed kolm viit, siis olin küll meeldivalt üllatunud. Seejärel tulid mõned neljad ja üks viis veel ning mu lõppskooriks jäi 36 (40 võimalikust). Kuna minu punktid öeldi esimesena, ei osanud sellest midagi arvata. Loomulikult olin rõõmus, et kriitikat sain suhteliselt vähe ja põhiprobleemiks oli see, et puder oli liiga magus. Šokolaadi-piparmündi kooslust kiitsid seevastu paljud. Ju siis polegi mul rasedana maitsemeel päris väärastunud.

Võitjaks tuli soolane kaerahelbepuder, milles sisaldus parmesani juustu ja peekonit. Täitsa hea oli, sain ka veidi maitsta. Usun, et ta on võitu igati väärt ning naudib saadud tiitlit ja sellega kaasnevat palju enam. Ma täpselt ei teagi, mitmendat kohta vääris minu puder, sest punktide lugemine läks vahepeal sassi, aga olin kas esikolmikus või selle piirimail.

Erinevaid Herkuless tooteid täis kinkekott käes, kiirustasin bussi peale, et võimalikult ruttu koju tagasi jõuda. Tuleb vist uusi pudruretsepte hakata välja töötama, sest kinkekott sisaldas ka tatrahelbeid, mida ma eriti hea meelega ei söö. Kui uue kööginagi valmis saan, riputan võistluselt kaasa saadud Herkuless kirjadega põlle eelmisel sügisel leivaküpsetusvõistluselt saadud Leiburi põlle kõrvale ning jätkan valmistumist lähituleviku suurimaks väljakutseks - umbes kuu aja pärast, peale 7-aastast pausi, näeb ilmavalgust meie pere uusim liige.

Šokolaadipuder mündi ja jõhvikatega

Koostis:

veidi vett

piima

kaerahelbeid (vastavalt vedeliku kogusele)

kuivatatud jõhvikaid (mõtlesin nüüd, et värskete marjadega oleks ehk paremgi olnud)

kuivatatud ja peenestatud piparmünti (ilmselt sobiks siingi värske)

tumedat šokolaadi

maitse järgi suhkrut ja veidi soola

Valmistamine: Keevasse vee ja piima segusse lisada kõigepealt sool, piparmünt ja jõhvikad, seejärel kaerahelbed. Keeta, kuni helbed on pehmed. Tõsta pott tulelt ja riivida sisse tume šokolaad. Segada korralikult läbi ja maitsestada suhkruga.