Uue aasta puhul karjamaale

Jälle on blogimisse pikk paus tulnud ja kuigi korduvalt on olnud mõte jälle midagi kirjutada, ma seda siiski ei teinud. Kuna paus muudkui venis ja venis pikemaks, siis tahtsin üle pika aja esimest postitust teha kas millestki väga huvitavast või mõnel tähendusrikkal päeval. Et esimene jaanuar võiks selleks sobiv päev olla, arvasin juba ammu. Küll olin kindel, et soovin lihtsalt head alanud aastat ja kirjutan uue aasta ootustest. Täna läks aga nii, et blogi teema otsustati minu eest ära ja olen selle üle väga rõõmus. Nojah, sel hetkel, kui helistati ja öeldi, et lehm on seal, kus ta poleks pidanud olema, ma nii rõõmus ei olnud, arvestades asjaolu, et taevast ladistas alla vastikut külma vihma. Eks lehmast tuleb ka aru saada - kui ikka aiast mitte just väga kaugel on ilus roheline "karjamaa", siis pole imestada, et kiusatus tekib. 

Niisiis oli varane pärastlõuna, kui helistati ja öeldi, et punase-valge kaelarihmaga lehm on õpilaskodu taga muruplatsil. See asub meie kodust umbes 100 m kaugusel ja laudast ka umbes sama kaugel. Kuna siinkandis eriti lehmi pole, ammugi mitte selliseid, siis oli selge, et tegemist on meie Pärliga. Võtsin paar viilu leiba, aasta esimene päev ikkagi, ja läksin vaatama. Seal ta oligi - sõi rahulikult, aga isukalt ilusa rohelise, kohati isegi 10-sentimeetrise rohuga muruplatsi peal. Mind märgates hakkas Pärli mulle reipal sammul vastu kõndima. 

Sõrajäljed olid muru peal küll näha, aga väga suuri kahjustusi ei olnud. Lehmakooke ka ei märganud. Õnneks sealsamas olev kunstmuruga jalgpalliplats teda ei ahvatlenud, sealt lehmasõnnikut kraapida oleks küll üsna tüütu olnud. Nii et võtsin Pärlil rihmast kinni ja kõndisime läbi vihma lauda juurde, kus ta on talvel koos lammastega. Oleme tahtnud neile anda võimaluse soovi korral ka talvel väljas olla ja nii on lauda ümber mitte just väga kõrge võrkaed. Lambaid see üldjuhul peab, aga olin kogu aeg kartnud, et lehma jaoks võib aed madalaks jääda. Päris üle astunud Pärli siiski ei olnud, vaid ühes ääres oli maa nii märg, et aiapostid vajusid ise viltu või oli neid väga kerge lihtsalt vastu minnes lükata. Sealt ta välja tuligi. Tegin aiale hädapärase remondi ja jäin lootma, et nüüd püsib Pärli aias. Täna õhtuni on püsinud, eks näis, mis edaspidi saab.

Uue aasta plaanidest ja ootustest ma ei kirjutagi. See ei tähenda, et neid ei oleks. On vägagi palju ja peabki olema, sest sel juhul midagi ikka täitub. Aga mul lihtsalt ei ole kombeks oma tegemistest rääkida enne, kui need juba tehtud pole.