Lusikakonkursile!

Päris mitu inimest on küsinud, et mis siis nendest lusikatest sai, mida suure hoolega kasepakust voolisin ja võistlusele saata kavatsesin. Eelmine lusikateemaline postitus lõppes sellega, et panin lusikad kuivama lootuses, et need lõhki ei kuiva. Juhhuu! - ei kuivanud! Umbes nädalaga oli puit kenasti kuiv ja ilma ühegi lõheta. 

Kuna mul oli siis hästi palju tegemist, siis jäidki lusikad mõneks ajaks seisma. Nii kauaks, et võistluse lõpptähtaeg jõudis juba nii lähedale, et oli viimane aeg need lõplikult viimistleda, kui üldse osaleda. Selleks ajaks olin juba otsustanud, et ma ikka osalen. Asusin tööle.

Kõige tüütum ja aeganõudvam oli lihvimine, sest ma polnud noaga üleliia osav olnud ja pind oli üsna konarlik. Alustasin nr 40 liivapaberiga ja liikusin edasi järjest peenemate juurde. Viimaseks jäi nr 220, millega töötlemise järel oli pind juba ilus sile. Sellega töö siiski veel ei lõppenud, tahtsin lusikaid kuidagi pilkupüüdvamaks muuta.

Võistlusel on kaks kategooriat, arhailine ja modernne lusikas. Minul saigi nii, et väljavalitutest üks oli üsna traditsioonilise kujuga, teine mitte päris. Arhailist lusikat ma eriti kaunistada ei kavatsenud, aga kuna puidu graveerimist on kasutatud juba päris kaua (küll mitte elektrilise aparaadiga), tahtsin seda siiski teha. Enne tuli lusikas siiski linaõliga töödelda. Lusika saba ühele poolele põletasin mingi parajasti pähe tulnud mustri ja teisele poole kirjutasin "perenaine". Seda põhjusel, et vanasti oli puulusikatel kirjas just nimelt omaniku nimi. Nime päris kirjutada ei tahtnud, samuti tundus kummaline kirjutada "peremees", kui tegija on taluperenaine. Loogilisem oleks, kui peremees teeb perenaisele lusika, aga mitte vastupidi.

Modernse lusikaga oli veidi rohkem tööd. Ega mul polnudki algul kindlat mõtet, mida sellega teha. Hakkasin tasapisi lihvima, lootes, et töö käigus tuleb mingi mõte. Tuligi! Nii hakkasin poole lihvimise pealt hoopis noaga sellesse mustreid lõikama. See võttis päris kaua aega, kuid midagi sain tehtud. Püüdsin olla võimalikult ettevaatlik, sest kui ma oleksin midagi päris nässu keeranud, siis oleksin saanud saata vaid ühe lusika, uut poleks enam teha jõudnud ja ülejäänud lihvimata toorikud polnud minu arvates piisavalt head. Muster sai enam-vähem. Enne lihvimist see küll teab mis kaunis ei olnud, aga lootsin, et liivapaber teeb asja paremaks. Õnneks tegigi. Ma ei tea, miks olin teinud ka ühe südamekujulise süvendi. Algul mõtlesin selle nii jättagi, aga see ei tundunud siiski hea mõte. Järsku tuli hoopis parem idee - liimida süvendisse mingi kaunistus. Kaalusin erinevaid võimalusi, kuid mingil hetkel turgatas pähe, et lepapuit on ju kasest hoopis erinevat värvi. Teadsin, et viimasest suitsuahju kasutusest on meil veel mõned lepahalud alles, siis hakkasingi lepast südant välja lõikama. Sain esimese korraga täitsa kenasti hakkama. Veidi liivapaberiga lihvimist ja saingi selle lusika külge liimida. Täitsa ilus jäi!

Nüüd tuli natuke jälle oodata, kuni liim kuivab, siis sain selle lusika ka linaõliga üle teha. Siinkohal pean vajalikuks mainida, et kui te ei taha, et vead oleksid puidust esemel näha, siis ärge linaõli kasutage, sest peale puidu struktuuri tõi see kenasti välja ka noatäkked, mida ma polnud vist piisavalt korralikult ära lihvinud. Ma ei lasknud siiski tujul langeda, sest tegemist oli siiski üldse mu elu teise ja kolmanda omatehtud puulusikaga. Aga see selleks, linaõliga viimistlemisega ei lõppenud töö ka selle lusika puhul. Mingil hetkel oli mul tekkinud mõte kasutada kaunistamiseks kasetohtu. Lõikasin siis sobiva laiusega ribad ja harutasin need ühekihiliseks.  Ma ei olnud varem kasetohuga peale tule alustamise mitte midagi teinud. See on tegelikult küllalt keeruline materjal, vähemalt ühekihiliseks harutatult, sest kipub katki minema, kui sellega piisavalt ettevaatlik ei ole. Lõpuks sain  siiski hakkama enam-vähem sellise kaunistusega, mida olin planeerinud. 

Nüüd ei jäänud üle muud kui lusikad ümbrikusse ja posti. Sellega seoses tulid ette küll väikesed sekeldused, sest pakk sattus eksikombel Smartposti asemel Omniva automaati. Õnneks jõudis see siiski õige inimese kätte ja nüüd ei olegi teha muud kui tulemusi oodata. Ega ma eriti ei looda. Vist esimest korda elus läksin võistlusele lihtsalt osalema. Kuidas ma saaksingi arvata, et mul kogenud meistrite kõrval on täieliku amatöörina võimalik auhinnalist kohta saada. Sellepärast olin ma ka kindel, et saan lusikad pärast tagasi. Nimelt oli konkursi tingimustes kirjas, et auhinnalise koha saanud lähevad Ajaloomuuseumisse. Veidi aega tagasi tuli aga teade, et Ajaloomuuseum soovib kõiki konkursil osalevaid lusikaid. Tunnistan ausalt, et ma ei olnud päris kindel, et tahan neid sinna jätta. Asi pole mitte kadeduses või selles, et annaksin need ära tasuta, vaid tegemist on ju mu esimeste katsetustega, millel on minugi jaoks teatud ajalooline väärtus. Pärast pikka kaalumist otsustasin siiski nõustuda - kui Ajaloomuuseum arvab, et mu lusikad on väärt seal eksponeerimist, siis peaksin tegelikult uhke olema. Pealegi on mul päris esimene lusikas ju veel kodus olemas.