Kahjuritest ja loomakaitsest

Eile jõudsin Facebooki vahendusel ühe tekstini, kus Eesti Loomakaitse Selts jagab soovitusi näriliste tõrjumiseks. Artiklis, kus see lõik sisaldub, on laiemalt juttu küll aiakahjurite tõrjumisest ja mõned soovitused tunduvad täitsa proovimist väärt, aga mind hämmastas tõeliselt järgnev: 

Hiiri ja rotte tuleks püüda lõksudega, mis ei surma ega vigasta ning lõksujäänud loomad tuleks viia kodust kaugemale ja vabaks lasta. Soovitav on viia vähemalt poole kilomeetri kaugusele. Vastasel korral on loom kiiremini tagasi kui te ise koju jõuate. Võimalusel tuleks kinnipüütud rotid ja hiired viia piirkonda, kus pole palju närilisi, sest muidu võivad piirkonna põliselanikud uustulnukat rünnata ning tappa. Kui lõksu jäi poegi imetav emane rott või hiir (rinnanibud on roosad ja suured), siis tuleks loom püütud kohta tagasi lasta, et tema pojad surnuks ei nälgiks. Nelja nädala pärast võib uuesti ema ja pojad kinni püüda ning kodust kaugele viia. Kui kontrollida “eluslõksu” harvemini kui iga 12 tunni tagant, siis tuleks lõksu panna ka natuke vett või vett sisaldavaid toiduaineid nagu näiteks puuviljad, kurk või tomat.

Kogu artiklit, mis on avaldatud 2015. aastal Delfi lemmikloomarubriigis, saab lugeda siit (link).

Jätan nüüd kõrvale isikliku antipaatia, sest see, et minule hiired ja rotid ei meeldi, on tegelikult ju minu probleem. See, et ma neid paaniliselt kardan, on ka tegelikult minu probleem ja sellepärast ei pea neid samuti hävitama.  Küll aga on väga palju muid põhjusi, miks neist tuleb lahti saada. Eelkõige see, et närilised levitavad kõikvõimalikke haigusi. Sajanditetagused katkupuhangud tunduvad ehk tõesti liiga kauged, et neile mõelda, aga ka praegu on haigusi, mida kannavad edasi just nimelt hiired-rotid. Nii inimestele kui loomadele. Kunagi aastate eest olen küülikute ruumis näinud rotti, kelle tagakeha oli täiesti paljas. Loomulikult ma teda lähedalt ei uurinud, aga selge on see, et moepärast ta selline polnud. Tõenäoliselt vägagi levinud nahahaigus, mis oleks võinud minu loomadele üle kanduda.

Ma ei arva, et loomakaitse on mõttetu. Ei ole. On väga palju olukordi, kus peaks sekkuma. Siiski on viimasel ajal jäänud mulje, et tegeldakse pseudoprobleemidega, mille tõttu võivad päriselt abi vajavad loomakesed sellest ilma jääda. Mulle tundub, et sellist näriliste tõrjumist soovitavad inimesed ei tea bioloogiast kuigi palju, sest minu mäletamist mööda räägitakse juba põhikoolis, kui palju järglasi saab aastas üks hiir ning kui vanalt nad on juba võimelised sigima. Oletame, et jätame kõik närilised ellu, aga mida nad siis sööma hakkavad? Meid? 

Mina närilisi lõksuga ei püüa, ei sellisega, mis nad ellu jätab kui sellisega, mis surmab. Viimasega kunagi aastate eest ühe püüdsin, aga kuna ma ei suutnud hiirt lõksu vahelt ära võtta, võtsin pika varrega kühvli, millega sain hiire koos lõksuga minema visata, ilma et oleksin pidanud oma käsi külge panema. Mürki me ka ei kasuta, seda tõesti põhjusel, et kui hiir või rott kannab jalgadega mürgi näiteks küülikupuuril olevatele heintele, võib mürk tappa mu küüliku. Küll olen tänapäeval kasutusel olevate mürkide kohta kuulnud, et need enam läbi närilise teda söövale loomale, ehk näiteks kassile, ei mõju. Minul ongi näriliste tõrjumiseks kassid, kelle kohta on mul öelda ainult head sõnad. Juba aastaid ei ole ma laudas ühtki elusat rotti näinud ja vaid paaril korral mõnda hiirt. Praegu on laudas kaks kassi, Klaabu ja Pelle, kuid minugi poolest võiks neid olla rohkem. Ei teagi, kas tuleks seda nimetada ailurofiiliaks (eile mälumängus õpitud võõrsõna, mis tähendab kassiarmastust) või lihtsalt sooviks oma hooned kahjurivabad hoida. Pigem vist esimene variant ikka. Aitäh, kallid kiisud!