Avatud talude päev

Eile olid külastajatele üle Eesti avatud paljud huvitavad talud. Kevadel mõtlesin selle peale isegi, kuid arvasin siis, et kolimine võtab niigi palju aega ja energiat ning selle kaose sisse ei tahtnud külalisi kutsuda. Praegu saangi öelda, et mul oli täiesti õigus, sest ikka veel pakime asju lahti, kuigi päevast, mil kohast, kus seni oleme käinud külas ja kus on olnud nii loomad kui kasvuhooned, sai meie kodu, on möödunud rohkem kui kuu. Huuh, tuli alles pikk lause! Aga jah, ma arvan, et ei oleks suutnud seda päeva korraldada nii, et oleksin ise ka rahule jäänud.

Oma talu me eile siiski tutvustasime. Küll mitte kohapeal oma kodus, vaid olin terve päev Kääpal, kus käin neljapäeviti talutoodangut, põhiliselt kurke müümas. Sellest kirjutan millalgi pikemalt. Seekord piirdun eilse päeva ja sellele eelnenud ettevalmistustega.

Kui sain ettepaneku avatud talude päeval osaleda, olin ühtaegu põnevil, kuid samas ka mures, sest esmalt ei tulnud mul eriti palju ideid, mida peale kurkide müümise teha. Kui hakkasin mõtlema laiemalt, siis tulid ka mõtted. Olgugi et müümas käies piirdub toodang põhiliselt kurkidega, on meie talus palju rohkemat: lambad, veised, erinevad linnud jne. Loomakarja ma kohale vedada ei kavatsenud, nii sündis mõte teha fotod ja need telgi seinale üles riputada. Nojah, alustuseks hea mõte küll, aga seda tundus ikkagi vähe olevat. Mõned päevad enne üritust tulin ideele näidata, kuidas villast saab lõnga. Ega ma isegi mingi spetsialist ei ole, aga üht-teist oskan ja olen teinud. Nii otsisin välja kraasid, käsi- kui trummelkraasi ja kedervarre, sest töökorras vokki mul momendil ei ole. Loomulikult oli ka villa vaja. Kuna seoses kolimisega ma päris täpselt ei tea, kus ja mis asju mul on, siis hakkasin kohe villa pesema, mõtlemata selle, et ehk mul kuskil on pestud villa. Selle olemasolu avastasin õnneks üritusele eelneval päeval, sest muidu oleks olukord olnud täbaravõitu - iga päev tuli natuke vihma ja juhtus sedagi, et võrkkottidega kuivama pandud vill sai mõne piisa. Küllap oleks saun ka asja ära ajanud, vanasti ma ikka kuivatasin saunas villa, aga kuna nüüd mul mingit pestud villa oli, siis ei hakanud sellega vaeva nägema.

Lisaks pakutavale kaubale ja tegevustele pidin mõtlema ka sellele, kuidas muuta telk külastajatele atraktiivsemaks. Nojah, need fotod. Peale nende kirjutasin ka lühitutvustuse, mille printisin värvilistele paberitele. Kõige töömahukamad olid talu nimetähed, mida tahtsin telgi esiküljele kinnitada, kuid valmis said needki. Visiitkaarte oli lihtne teha, avastasin, et mul on arvutis isegi selline programm, mis on mõeldud just erinevate trükiste kujundamiseks. Loomulikult trükkisin need just rohelisele, mitte mõnda muud värvi kartongile, sest see lihtsalt oli minulik. Täpiks i peale kavatsesin laudadele omatehtud rustikaalsete vaasidega panna männioksad - Männimäe talu ikkagi. Õhtul voodisse heites olin suhteliselt kindel, et enam-vähem kõige peale on mõeldud ja kõik oleks pidanud justkui suurepäraselt sujuma.

Kohale jõudsin kell 9 ehk tund aega enne ürituse algust. Tundus nagu piisavalt ettevalmistusaega olevat. Olin küll veidi mures, et kas telgi piisavalt ruttu üles saan, sest polnud seda veel pakendist välja võtnud, aga arvasin, et kui raske see ikka olla saab - enamasti on taolistel asjadel ju joonised kaasas. Nojah ja sellest telgist saigi minu suurim probleem. Joonised olid küll kaasas ja erinevad detailid nummerdatud, aga asi oli selles, et need lihtsalt ei püsinud koos. Ega ma jah poe kõige kallimat telki ei olnud ostnud, pigem ikka vastupidi, aga et see nii kehv on, poleks ka arvata osanud. Telk lihtsalt lagunes ära, kui üritasin seda kokku panna. Olen ääretult tänulik kahele inimesele, kes mulle appi tõttasid, üksi või ainult laste abiga, kes ka kaasas olid, ei oleks ma seda õhtuks ka püsti saanud. Algul tundus küll, et isegi abilistest ei ole kasu, aga kui neil tekkis mõte ühenduskohad kinni teipida, siis hakkas sujuma. Laiema ja tugevama teibiga oleks muidugi lihtsam olnud, aga lõpuks saime hakkama ja kui kate oli hinge kinni hoides peale saadud, oli juba lootust, et kui väga suurt tuult ei tule, siis elame päeva üle. Kuna minu telk oli korvpalliplatsil paigutatud täpselt korvirõnga alla, siis sidusin telgi igaks juhuks selle posti külge.

Kogu see jama võttis nii palju aega, et kell 10, kui üritus algas, kinnitasin veel telgile seinu. Panin kiiresti kurgid ja kaalu letile, et vähemalt nende müügiga algust teha saaks ja püüdsin võimalikult kiiresti villatöö asjad ka paika panna ning telgi dekoreerida. Ma ei teagi, mis kell oli, kui kõik lõplikult valmis sai, ma ausalt ei tahtnud vaadata, aga üsna varsti algas leivateo õpituba, mis pidi toimuma kell 12, nii et... Igatahes kurke olid ostnud juba päris paljud.

Lisaks villa töötlemisele oli mul plaanis lasta külastajatel salli kududa, nii et igaüks koob ühe värvi, mis oleks eelmisest erinev. Pärast oleks olnud põnev triipe üle lugeda. Kahjuks ma esialgu unustasin selles hommikuses kaoses sallikudumise üldse ära. Kui mul said kõik asjad valmis ja mul see lõpuks meelde tuli, siis mõtlesin, et pole enam mõtet, nagunii on enamus rahvast ära käinud. Tegelikult see siiski nii ei olnud ja oleks võinud ikka üritada. Eks teinekord proovin uuesti.

Vaatamata viperustele olen üritusega siiski väga rahul. Lisaks kurkide müügile sain tutvustada nii oma talu kui näidata, mida ja kuidas saab villa töödelda. Villatöid proovisid oma käega proovida erinevas vanuses inimesed, kuid ülekaalus olid siiski lapsed. Kraasid, nii trummel- kui käsikraasid, olid veidi populaarsemad kui kedervars, mis tundus paljudele vist keerulisevõitu. Vaadati küll huviga, kuidas mina sellega töötasin, aga ise kätte võtsid vähesed. Huvi pakkusid ka erinevate lambatõugude villad, mida olin näitamiseks kaasa võtnud, samuti erinevate taimede ja muude looduslike vahenditega värvitud lõngad. Mõned võtsid visiitkaardid, et tulevikus erinevatel põhjustel kontakteeruda või lihtsalt end meie tegemistega kursis hoida. Vaatamata palavusele, mis telgis oli veel raskemini talutav kui väljaspool seda, oli mul täitsa tore päev ja tundus, et sain ka külastajatele midagi pakkuda. Kindlasti ei välista ma tulevikus sarnastest üritustest osa võtmist, kuid siis varun ma endale veel rohkem lisaaega ja ühtki pakendis asja, mille kokku panemist eelnevalt proovinud veel pole, ma kaasa ei võta.