Bresse Gauloise

 

 

Tänase loo algus ulatub juba eelmisesse suvesse, mil vaatasin üht kokandussaadet, mille pealkirja küll ei mäleta, aga võisteldi tuntud koka Gordon Ramsey juhtimisel ning tema ise kasvatas igal hooajal kas tagaaias või tuttavate juures erinevaid lihaloomi. Nii sain tuttavaks Ixworthi kanatõuga. Tegemist on siis kiirekasvulise lihatõuga. Et eelistan oma perele vajamineva liha ise kasvatada, siis oleme enam-vähem igal aastal broileritibud võtnud, kuid samas olen alati mõelnud, et talus võiks olla hoopis mõni hea lihakana tõug, et tibusid ka ostma ei peaks.

Hakkasin kohe uurima, et kas ja kust oleks võimalik Ixworthi tõugu saada. Üks Suurbritannia kasvataja oli juba nõus mune Eestisse saatma, aga sel hetkel, kui küsisin, tal kanad ei munenud. Pidin uuesti ühendust võtma sel kevadel. Siis tuli see linnugripi jama ja ma loomulikult ei mõelnudki kuskilt välisriigist haudemunade ostmise peale. Juunis võtsin temaga ühendust ja oli küll nõus saatma, aga tal oli mitu tõugu segamini, nii et puhtatõuliste tibude saamise võimalus oleks olnud 50/50. Kui arvestada veel postiga saatmisest tulenevate riskidega, siis sinnapaika see mõte jäigi.

Juuni lõpus sattusin natuke tuttava Läti linnukasvataja kodulehele (link) ja sealt nägin, et ta on toonud uusi tõuge juurde. Muude huvitavate tegelaste seas jäi pilk pidama Prantsusmaalt pärit siniste jalgadega lihakanadel, keda läti keeles nimetati Brese. Eestikeelset nime tõul ei ole, originaalis on tõu nimi Bresse Gauloise. Kui panna eestikeelsesse otsingusse Bresse´i kana, siis leiab arvukalt artikleid maailma kalleimast kanalihast, mille tootmiseks kasutatakse just seda tõugu. Kuna aga Bresse´i kana on piirkonna tähisega toode, täpselt nagu šampanja ja paljud muud tooted, siis võib sama tõugu mujal küll kasvatada, aga Bresse´i kana nime all müüa ei tohi. Nojah, lisaks piirkonnale peaks tibusid toitma piimas leotatud maisiga ja üldse on kõik väga rangelt reglementeeritud.

Niisiis kirjutasin sellele lätlasele

ja minu rõõmuks oli tal selle aasta viimane ports tibusid veel pakkuda. Otsustada oli vaja kiiresti ja nii panime paika plaanid tibudele järele sõita. Nagunii tahtsime Lätti minna, oleksime pidanud lihtsalt natuke kaugemale liikuma. Ühel kenal juunikuu päeval, veidi peale jaanipäeva, läksime minu Läti piiri lähedal elavate vanemate poole, et siis järgmisel päeval lõunanaabritele külla sõita. Öösel tabas mind aga selline kõhuviirus, et plaanid kippusid vägisi kiiva kiskuma. Hommikul ma küll enam ei oksendanud, aga kohutavalt halb oli olla ning abikaasal samuti - nii pidime suureks kurvastuseks reisi edasi lükkama. Suutsin õnneks lätlast veenda tibusid veidi kauem hoidma ja juuli alguses tõime kümme paarinädalast tegelast ära. Praeguseks on nad kasvanud päris suureks ja võin juba öelda, et on tõesti kiirekasvulised, näiteks sama vanadest kotšini tibudest (kes on täiskasvanuna palju suuremad) on nad kasvult juba päris palju üle. Söögiisu on ka muidugi korralik.

Ega ma siis nendega piirduda ei saanud. Süües kasvab ju isu. Nii hakkasin internetiavarustes ringi kolama, sest Lätist toodud tibud on kõik omavahel sugulased. Leidsingi Saksamaalt kasvataja, kes saadab munad ka Eestisse. Sinna järele sõitma ju ei hakka. Inkubaator oli mul olemas, seni veel kasutamata ja kuigi ma olin selle odava hiinaka töökindluse pärast veidi mures, otsustasin riskida.

Munad tulid kulleriga ja olid suurepäraselt pakitud, see tähendab, et iga muna eraldi pehmes paberis, mis omakorda munakarpides ja karbid rohkete ajalehtedega suures kastis. Vaatamata sellele oli ühel munal väike pragu sees. Kuna aga 10 asemel oli saadetud 12, siis ma esialgu väga ei nurisenud ja jäin ootama aega, mil on võimalik munade läbivalgustamisega teada saada, kas midagi on arenema hakanud. Enne inkubaatorisse panekut valgustasin muidugi ka. Olen varasematel aastatel saanud mune, mida transpordi käigus on nii palju raputatud, et õhuruum pole enam ühes tükis omal kohal, vaid paikneb väikeste mullidena munas laiali. Sellisel juhul muidugi tibusid oodata ei tasu.

Jutt hakkab kuidagi väga pikaks venima. Igatahes viljastatud olid kõik munad, aga paljudel peatus areng erineval ajal. Veel mõned päevad enne koorumist oli umbes pooltes munades elusad looted olemas. Et inkubaator saaks ilusti täis, olin sinna pannud ka oma kanade mune ja oodatud ajal hakkasid kõigepealt augud just neisse tulema. Kui esimene tibu oli väljas, siis polnud ühegi tellitud muna koores auku. Valmistusin mõtteis halvimaks ja alles oli vaid lootusekübeke. Mõtlesin, et kuna saadetud munad olid enda omadest tunduvalt kauem seisnud, siis ehk on põhjus selles. Oli või mitte, aga teise päeva hommikul oli ühes munas siiski auk olemas. Püüdsin rahu säilitada ja inkubaatorit võimalikult vähe avada, et temperatuur ja niiskus stabiilsena püsiksid. Teise päeva õhtuks olid oma kanade munadest tibud väljas, aga Bresse omadel polnud kõigil ikka auke. Pidin veel ootama.

Viimane tibu koorus esimesest viis päeva hiljem väliselt täiesti normaalsena. Kokku sain 11-st inkubaatorisse jõudnud munast 5 tibu. Üks, vist neljandana koorunud, on teistest küll nirum ja väiksem, aga loodan parimat. Ülejäänud tibud on kõik terved ja tublid. Kuna ma ei ole selle tõuga veel väga tuttav, siis olin mitte just heas mõttes üllatunud, kui koorunud tibudel olid jalad täiesti kollased ja polnud võimalik aimatagi, et nende vanematel on sinised jalad. Sõber Google aga rahustas mind maha, sest sain teada, et tibud kooruvadki kollaste jalgadega. Nojah, Lätist toodud tibud olid juba piisavalt vanad, et nende jalad hakkasid õige tooni poole suunduma. Nii et ega ma praegu ei saa veel 100% kindel olla, et ma petta ei saanud. Need tibud näevad välja nagu mistahes valge sulestikuga munakana tibud ja siinkohal ma tegelikult näengi nende ostmisega kaasnevat ohtu - kui kasvataja ei ole piisavalt usaldusväärne, siis selleks, et olla kindel soovitud tõu saamises, ei tasuks tegelikult osta ei haudemune ega väga pisikesi tibusid. Eks see oht on ka paljude teiste tõugude puhul, kuigi suurel osal on juba tibul teatud tunnused olemas. Igatahes ma veel ootan ja loodan, et mõne nädala pärast saan jalgade toonimuutuse üle rõõmustada. Et järgmisel aastal oleks mul kenake ports kanu, kelle järglastest saaks põhimõtteliselt, kui see oleks lubatud, toota maailma kõige kallimat kanaliha.