Enamus mind tundvaid inimesi teab, et sünnipäevad ei ole minu jaoks päevad, mida hirmsasti tähistada tahaks ning pigem elan need lihtsalt üle. Siiski ei peaks see päev olema nii õnnetu, et kingituste saamine asendub rohkete ebaõnnestumiste ja nõmedate kokkusattumuste jadaga.
Esimene halb üllatus tabas mind juba hommikul, kui abikaasa kirjutas mulle, et pisikestel tibudel on soojenduslambi pirn läbi. Olin ise Tallinnas koolis ja ei saanud teha muud, kui juhendada, kust võiks tagavarapirni leida. Selgus, et keegi on selle maha ajanud või on juhtunud midagi muud, aga igatahes oli see katki. Ei jäänudki muud üle kui linna uue järele minna. Õnneks oli tibusid nii vähe, et nad ei saanud moodustada kuhja, kus alumised oleksid lihtsalt ära lämbunud. Praegu, kaks päeva hiljem, saan öelda, et kõik läks siiski hästi, pirn sai toodud piisavalt ruttu ja ühtki tibu selle tagajärjel ei kaotanud. Muidugi lasin igaks juhuks osta kaks pirni ning loodetavasti ei juhtu tagavarapirniga jälle mõnda õnnetust. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Kahjuks sellega ei olnud ebaõnn veel läbi ja hullem oli alles ees.
Otsustasin, et käin poes torti ja šampust ostmas Jõgeval, kuna muidu oleksin rongist maha jäänud ning pidanud järgmisega koju sõitma. Tordi ja šampuse valimise peale läks päris palju aega, sest kuidagi ei suutnud otsustada. Lõpuks võtsin siiski isuäratavana paistva trühvlitordi ja ühe suvalise alkoholivaba šampuse. Ma lihtsalt olin otsustanud, et see sünnipäev on alkoholivaba. Miks? Aga miks ka mitte?! Korvis oli veel üht-teist ja suundusin kassasse. Seal selgus, et kaardimaksed ei tööta. Nojah, just siis polnud mul eriti sularaha kaasas. Vähemalt mitte piisavalt kogu kauba eest tasumiseks. Mõtlesin, et lähen võtan siis sularahaautomaadist raha. Ütlesin kassapidajale, et lähen toon raha ja jätan korvi kassa juurde. Minul on konto SEB pangas, kuid Selveri juures on vaid Swedbanki automaat. Teadsin küll, et teise panga automaadist on raha võtmine tasuline, aga otsustasin siiski seda teha. Minu suureks üllatuseks tuli ette tekst, mis ütles midagi sellist, et ei saa kaardi väljaandjaga ühendust vms. Kuna ma ei ole teab mis ajast teise panga automaadist raha välja võtnud, siis mõtlesin oma rumalusest, et ehk seda ei saagi enam teha. Otsustasin SEB automaadi juures ära käia, kuigi sinna oli mõnisada meetrit. Poolel teel meenus, et olin küll pangakaardi kaasa võtnud, aga unustanud telefoni ja autovõtmed ostukorvi. Koti olin üldse autosse jätnud, sest kuna mul on endiselt käsi kipsis ja teadsin, mida poest ostma lähen, siis arvasin, et mul on ainult ostukotiga lihtsam. Igatahes panin pangakaardi, telefoni ja autovõtmed ostukorvi põhja ühte äärde, jälgides hoolikalt, et ma sinna raskeid asju peale ei paneks. SEB poole jalutades ma küll korraks mõtlesin, et ehk juhtub telefoniga midagi, aga pidasin silmas pigem seda, et kaob ära. Samas rahustasin end maha mõttega, et vaevalt keegi seda korvi põhjast otsima teab hakata.
SEB sularahaautomaadid olid üldse suletud. Taipasin, et raha ma ei saa ning otsustasin, et lähen toon siis lihtsalt telefoni ja võtmed ära ja ning ostan tordi ja šampuse Konsumist, kus saab vajadusel ka Säästukaardiga maksta. Selverisse tagasi jõudes nägin, et selles kassas, kuhu olin korvi koos kaubaga jätnud, polnud enam kedagi. Minu korvi ka polnud. Küsisin kõrvalkassast, et kus mu telefon ja võtmed on ja need ulatati mulle sealse kapi pealt. Samal ajal helistas mu vend ja üks töötaja oli üritanud kõnele vastata, kuid ta ei saanud seda teha. Mina nägin ekraanil sellist pilti, mis ilmub siis, kui telefoni koodi panemisel klikkida kohale, kus antakse võimalus hädaabisse helistamiseks. Arvasin, et nad on kogemata telefoni koodi mitu korda valesti pannud ja teades, et mingil hetkel võib niimoodi telefoni üldse lukku panna, olin pahane, et nad seda üldse puutusid. Samal hetkel helistas vend uuesti ja üritasin Selverist välja kõndides kõnele vastata. Minu meelehärmiks see ei õnnestunud kuidagi, ekraan lihtsalt ei reageerinud. Kartsin juba, et ongi telefon kuidagi lukku läinud, kuid sel hetkel märkasin, et telefon on vasakust servast katki ja sealt jooksevad üle ekraani mitu mõra. Tormasin tagasi Selverisse aru pärima. Keegi ei teadnud midagi. See töötaja, kes mulle telefoni oli ulatanud, ütles, et lihtsalt võttis selle sealt kapi pealt. Seda, kes oli korvist asjad välja võtnud, ei osatud öelda. Küllap see müüja, kes oli seal kassas olnud, aga sel hetkel teda seal enam polnud. Järgmisel hetkel tegin midagi väga rumalat ja kõndisin oma katkise telefoniga lihtsalt minema. Samas, mida mulle ikka öeldud oleks? Et kuna telefon oli asjade all, siis rasked asjad, näiteks šampusepudel, lõhkusidki selle ära. Võib-olla lõhkusidki, aga seda ei saa ma ilmselt kunagi teada. Ma olen korduvalt niimoodi poes käinud, et telefon on hoolikalt korvi ühte serva pandud ja midagi ei ole juhtunud. Kas ma olin tõesti nii kaua ära, et oli vaja üldse asjad korvist ära panna? Ju ei oodatud mind enam tagasi. Kui ma oleksin sularaha saanud, siis ega ma ei oleks rõõmustanud, et pean jälle hakkama kaupa poe pealt kokku korjama.
Kuna mu telefon on juba 2,5 aastat vana ja viimasel ajal on kahtlaseid rikkeid esinenud, nagu näiteks lülitab telefon ilma aku tühjenemisest hoiatamata end välja, siis arvasin, et ju pidi nii minema. Otsustasin, et lähen siis Konsumisse. Poe uksest sisse taipasin, et ma ei saa ju Säästukaardiga maksta, sest koodid on telefonis. Sel hetkel jõudis pärale, et mul on väga palju andmeid telefonis, sealhulgas mõned vahvad klõpsud lastest, arstiaegade ja muu vajalikuga kalender jne. Kuna ekraan ei tööta, siis ma ei saa ju andmeid kätte. Mõtlesin, et peaks Telia esindusse minema, aga ma ei teadnud, kus ja kas see Jõgeval üldse on ning telefon ju ei töötanud, et seda vaadata. Sel hetkel ei olnud mingit tahtmist kellegagi suhelda, et seda küsida. Otsustasin lihtsalt koju minna. Ilma tordi ja šampuseta, sest SEB maksed ei töötanud ka Konsumis.
Ilmselt ei olnud rike kuigi ulatuslik ega kestnud kaua, sest ajakirjandusest selle kohta infot ei leidnud.
Oleks ju võinud hiljem SEB-st uurida, aga mis kasu sest enam oleks olnud. Samuti ei oleks kasu olnud Selverisse kaebamisest või telefoni hüvitamise nõudmisest, sest nagu eelnevalt mainisin, siis oleks nagunii mind süüdistatud ja ega ma ju isegi päris kindel pole, et ma ei olnud süüdi. Kui rumal saab inimene olla, et ilma katteta telefon korvi põhja panna ja sinna unustada?!
Natuke ironiseerides võib vaid öelda: "Aitäh, SEB ja Jõgeva Selveri töötajad, et saan endale uue telefoni osta!"
Sellest, kuidas ma telefonist andmed ikka kätte sain, järgmises postituses (link).
No comments:
Post a Comment