Monday, January 13, 2020

Pühapäevalõuna Orguga


Aasta esimeses postituses tõin välja päris palju soove ja eesmärke ning üks neist oli kaaluprobleemiga tegelemine. Eile astusin pisikese sammu selles suunas.
Kõik teavad Erik Orgut ilmselt vähemal või rohkemal määral. Kui ma ühel päeval nägin Facebookis kuulutust, et ta tuleb Varale loengut-töötuba läbi viima, mõtlesin, et võiks minna. Selge see, et ühest mõnetunnisest üritusest ei saa imesid oodata, aga mingit kasu lootsin siiski saada. Motivatsiooni, teadmisi vms. Eks oli minus oli teatud kogus uudishimu ka, ikkagi tuntud inimene ja päris huvitav on tuntud inimestega reaalses elus kohtuda. 
Loomulikult jäin ma hiljaks. Selles suhtes pole midagi loomulikku, et ma tegelikult vihkan hilinemist, aga kuidagi läheb nii, et kipun igale poole hiljaks jääma, olgu siis põhjuseks vale ajaplaneerimine või lihtsalt totakad kokkusattumised. Eile näiteks tegin rahulikult omi asju, läksin kohvi jooma, et oma tegemiste juurde naasta, kuid pilku kellale heites tuli mulle järsku pähe, et kui ma tahan kella 12ks Varale jõudma, peaksin 11.30 kindlasti liikuma hakkama. Sel hetkel oli kell juba 11 läbi. Olgu, neelasin siis viimased kohvilonksud kiirelt alla ja panin kohe riidesse. Meikida väga ei viitsinud, ainult natuke puudrit, ripsmetušš ja hästi neutraalne huuleläige. Sain tegelikult üsna kiiresti valmis. Viskasin kiirelt telefoni kotti ja olin peaaegu valmis minema, ainult rahakott oli kadunud. Otsisin seda enam-vähem kõikjalt ja päris kaua, aga ei leidnud ega leidnud. Vaatasin siis veel igaks juhuks uuesti kotti ja seal see oligi! Ma ei saa aru, kuidas ma seda varem polnud märganud, olin ju ometi sinna telefoni pannud ning mul on üsna suur rahakott. Igatahes kiirustasin minema. See tähendab, et jooksin autosse, aga sõidukiirus jäi siiski normi piiresse - kes see siis kaalu langetama hakkab, kui ma end hunnikusse sõidan? See polnud ju eluliselt oluline üritus. Varale jõudsin tegelikult peaaegu õigeks ajaks, st kell 12 olin õige maja juures. Sel hetkel ma aga ei teadnud seda ning nähes esmalt põhikooli silti, arvasin, et see peab kuskil mujal olema. Panin Vara kogukonnakeskuse Google Maps´i sisse ning see juhatas mind ilusti sama maja juurde viiva teise teeni (mis oli ka tegelikult vale). Igatahes mingil hetkel märkasin, et ühe ukse juures oli ka teine silt ning see oligi õige uks.
Üritusest võttis osa 25 inimest, neist vaid üks mees ja erinevalt naistest oli tema hoopis sportlane, kellel vormiga ilmselgelt selliseid probleeme polnud, nagu ülejäänutel. Kuna ma jõudsin hiljem, siis Orgu juba rääkis. Istusin ainsale vabale toolile, omamata päevakavast mingit aimu, aga igal juhul valmis kuulama ja üht-teist kõrva taha panema.

Päev või siis osa päevast ehk täpsemalt kolm tundi, oli jagatud põhimõtteliselt kaheks. Esimeses osas Erik rääkis toitumisest ja selle alustaladest, samas ei olnud see otseselt loeng, vaid ta ootas meilt ka aktiivsust. Enne oma teadmiste esitamist tahtis ta teada, mida meie teame. Kuigi ma varem olin arvanud, et olen teoorias väga tugev, siis selgus, et päris nii see ka pole. Midagi teadsin, aga üht-teist jäi vajaka ka. Pigem oli asi selles, et ei osanud oma teadmisi teistele arusaadavalt väljendada. Ma ei hakka loomulikult kogu jutu sisu ümber jutustama, aga paar huvitavat asja panen kirja küll. Mina, nagu enamus meist, teab kindlasti, et igasugu ebatervislik toit ja erinevad kaloripommid annavad väga palju kaloreid, aga kui palju täpselt sellest keharasva tuleb, me tavaliselt ei mõtle. Näiteks 3500 kCal võrdub 0,5 kg keharasvaga. See on põhimõtteliselt 1 kg kooki, 800 g keeksi, 600 g šokolaadi..., igatahes polegi teab mis suur kogus toitu. Mis siis enam imestada, et kust see ülekaal küll tuleb? Päris ühe päevaga 1 kg kooki näiteks ära ei sööks, aga kahe päevaga pole probleemigi, kui on maitsev kook. Teine asi, mis veidi mõtlema pani, oli seotud vanusega. Vanematel inimestel läheb nimelt aeg kiiremini. Orgu tõi välja katsete tulemused, kus erinevas vanuses inimestel paluti mõttes lugeda kolm minutit ning tõesti oli vahe sees. Eks me kõik mäleta, et nooremana läks aeg aeglasemalt, eriti enne täiskasvanuks saamist. Eesti keskmist eluiga arvestades olen mina kuskil poole peal (muidugi tahaks rohkem, aga seda minult ei küsita) ning mõttetu oleks veel aega raisata. See tähendab, et kõigega, sh enda paremasse vormi viimisega, tuleb alustada nüüd ja kohe.
Kui rääkimise osa mööda sai, tuli lõbusam osa ehk hakkasime süüa tegema. Mitte et ma muidu ei oskaks, aga lihtsalt vahva oli. Mis siis, et kõik inimesed olid mulle võõrad. Toit oli ka hea. Lihtne, aga hea. Tegime kurgi, tomati ja jääsalatiga värsket salatit, millele juurde kanafileed, peekonit, leivakrutoone ja riivitud juustu. Lisaks smuuti maitsestamata jogurti, banaani ja maasikaga. Maitseks veidi mett. Kooki saime ka, Orgu omanimelist kooki, mida ilmselt suuremates poodides müüakse. Kringlit ei pakutudki :D Aga kringliteema tuli jutuks küll. Isegi mitu korda. Tuli välja, et näiteks kaneelirullid on Eriku jaoks tegelikult palju suurem kiusatus. Ja kiusatustele tuleb ka järele anda, lihtsalt mitte tihti ja mitte suurtes kogustes.
Täna olen igatahes indu täis. Ma ei saa öelda, et see üritus minuga imesid tegi, olin oma peas juba jõudnud selleni, et muutusi tuleb teha. Pigem andis veel powerit juurde ja innustas. Täna tegin näiteks eilset smuutit, aga mina kasutasin keefiri ning maasikate asemel mustikaid, sest avastasin, et maasikad on sügavkülmast ootamatult otsa saanud.


Monday, January 6, 2020

Näitlemisest külateatris

Mina enne 05.01.2020 etendust
Näitlemine on mulle huvi pakkunud juba kooliajast peale. Kahjuks olin aga tollal liiga uje ning võtsin julguse kokku näiteringi minna alles gümnaasiumi viimases klassis. Oli tore aasta. Kool sai aga läbi ning nii see harrastus tollal sinnapaika jäigi. Uuesti hakkasin näitlemisega tegelema vist 6-7 aastat tagasi, kui vanemad lapsed käisid lasteaias, poiss ehk kooliski. Võtsin siis Assikvere näitetrupiga ühendust ja ütlesin, et tahaksin tulla. Minu suureks rõõmuks võeti mind kohe vastu ja nii osalesin nende tegemistes päris mitu aastat. Vist neli näidendit tegime, ühe neist kirjutasin mina, mängides seal ka peaosa.  Viimaseks jäi "Sõber meriröövel" 2016. aastal, kui viimased etendused tegin juba suure kõhuga ehk koos Samueliga. Sel põhjusel mul tollal näitlemine katki jäigi. Ma oleksin ilmselt leidnud ka beebi kõrvalt võimaluse proovides käia, aga ma ise ei tahtnud. Ei raatsinud Samuelist eemal olla. Keeruline sünnitus ja läbi elatud eluohtlik olukord pani mind palju asju elus ümber hindama ja nii sai prioriteediks ning põhiliseks asjaks, millega üldse tegelikult tegeleda tahtsin, beebi ning üldse perekond. Oma hobidele ja eriti neile, kus peaks kodust eemal olema, ma ei tahtnud aega kulutada. 
2018. aasta hilissügisel, kui Siim oli paarikuune, pöördus minu poole Margit, Pala kultuurimaja juhataja, ja rääkis oma plaanist Palal näiteringi tegevus taastada. Kunagi ammu oli siin näitering olnud, aga juba aastaid mitte, mina olin sellest vaid kuulnud. Ma olin vägagi kahtleval seisukohal. Esiteks loomulikult sellepärast, et beebi oli ikka väga pisike. Pealegi ega mul polnud erilist esinemissoovi. Varem olin küll selline, kes armastas tähelepanu ja tahtis silma paista, aga nüüd enam mitte. Teatritegemine siiski pakkus huvi, kuigi pigem oleksin proovinud kunstniku või mõne muu lavataguse tegija ametit, samas et ma oleksin nüüd oma kahtlase kunstimeelega julgenud end etenduse kunstnikuks pakkuda, seda polnud ka. Igatahes olin siiski nõus teiste võimalike trupiliikmete ja lavastajaga kohtuma, andmata kindlat lubadust osaleda. 
Hetk ühest juulikuisest proovist
Kahtlused püsisid kaua, ka juba siis, kui proovid käisid ning loobumine poleks teiste suhtes ilus olnud. Üks osa minust arvas pidevalt, et ma ei peaks kodust ära olema, kuigi see oli vaid korra nädalas paar tundi ning olin ju paari minuti kaugusel. See oli ka ilmselt kõige olulisem põhjus, miks ma Assikvere truppi tagasi ei läinud. Teine oli muidugi see, et sinna mind tol hetkel ei kutsutud ja ise end pakkuma poleks ma siis niikuinii läinud. Praegu olen ma muidugi oma otsuse üle osaleda väga rõõmus.
Minu tegelase nimi on Hilda, tegemist on kodukanti gaasitrassi ehitama tulnud kolhoosnikuga, kes kohtub seal oma kunagise koolikaaslasega, kellega neil oli ja on nüüd ka vastastikune sümpaatia. Ma tegelikult ei tahtnud nii suurt rolli, aga mind veendi sellega, et olen trupis kõige noorem naine (kuigi hiljem selgus, et siiski pole) ning lõpuks arvasin, et vahet ei ole, kui väike roll on, proovis peab ikka kohal olema, teksti päheõppimisega mul pole väga probleemi olnud. Esialgse plaani kohaselt pidi näidend, "Sookollid ehk Naisevõtt pole naljaasi", lavale jõudma 2019. aasta jaanipäevaks. Algul me aga võtsime üsna rahulikult ja nii polnud enamik meist valmis jaanipäeval esinema. Otsustasime natuke veel proove teha ja lõpuks panime esietenduse kuupäevaks paika 4. augusti. Eks alati on ju tunne, et 1-2 proovi jääb puudu, aga mina arvan, et kui kuupäev on paigas, siis küll selleks ajaks ka valmis saab. Lihtsalt võetakse end kokku.
Meile tehti grimmi ka
Kõik oli justkui hästi ning ma olin juba pikka aega olnud rahul oma otsusega ikka tulla ja näidelda, oli ju Siim selle aja jooksul üsna palju kasvanud ning sai ilma minuta vajadusel kauem hakkama, aga kaks päeva enne esietendust olin vanemate pool Võrumaal ning sõin singileiba, kui ootamatult tundsin suus algul imelikku tunnet ja siis valu - mu esihammas oli kõva kamarat hammustades murdunud. Ega see hammas päris terve polnudki, palju parandatud jne, nii et hea vist, et senigi vastu pidas. Sellest õnnetustest kirjutasin veidi ka oma aastalõpupostituses, kus mainisin ka, et oli valus nii süüa kui rääkida, sest hammas ei murdunud päris kohe ära, vaid jäi ühest servast kinni. Sel hetkel oli aga mu põhiline probleem see, et ma ei taha puuduva esihambaga lavale minna. Sain siis omal nahal tunda, kui olulised hambad on ja kui palju enesekindlust mõjutavad. Muidugi ma oleksin tahtnud etendust edasi lükata, aga kaks päeva oli selleks liiga lühike aeg, kuulutused juba väljas ja teistel vaim valmis. Muidugi tahtis osa minust lihtsalt mitte kohale minna ja telefoni välja lülitada, aga ma ei teinud seda - see oleks teiste suhtes väga inetu olnud. Nii võtsin end tõsiselt kokku, harjutasin kodus teksti võimalikult selgelt välja ütlema ja läksin. Kaasnäitlejate ja vaatajate sõnul sain kenasti hakkama, ise ma selles nii kindel polnud.
Augustis ühe etendusega piirdusimegi. Nii mõnelgi olid tulemas ajad, mil nad olid kas ära või rohkem hõivatud ja mina polnud lihtsalt nõus rohkem ilma hambata lavale minema. Nii jõudsime teise etenduseni, mis toimus ka Palal, alles eile ehk umbes aasta peale esimest kohtumist. Tegime kaks proovi, et teksti ja kõike muud meelde tuletada. Olgem ausad, natuke läks ikka sassi. Veidi teksti jäi ka vahelt ära, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Ma enda esinemise kohta ei oskagi midagi öelda, sain vist jälle hakkama ja tekst ka oli vist peas. Seda tean küll, et vähemalt üks sõna oli teisiti, sest augustis jätsin ära oma esimese repliigi esimese sõna "vaata", sest hamba puudumise tõttu tulid kõige kehvemini välja just "s" ja "v" ning ma ei tahtnud oma hävingut kohe esimee sõnaga alustada.
Lavastaja tööhoos

Meil on koos väga vahva trupp. Kummaline, et päris mitut trupi liiget ma varem ei teadnudki, kuigi elavad siinsamas. Meil saab nii nalja kui naeru, samas teeme tööd ja näeme vaeva. Seda võib öelda eriti lavastaja kohta. Tema peab olema see, kes hoolitseb selle eest, et kõik eraldi andekad inimesed moodustaksid etendusel harmoonilise ja vaatajatele toredaid elamusi pakkuva terviku ning alati pole see lihtne. Malle Pärna näol on tegemist on ju professionaalse näitlejaga, mis on omaette väärtus. Ma arvan, et ta sobib meie trupile ja loodetavasti sobime meie talle ka. Räägiks siin hoopis loo minu isiklikust esimesest kohtumisest temaga. Tema ilmselt ei mäleta sellest midagi, sest ta ei teadnud mind, aga mina teda teadsin. Imelik, et ma talle seda lugu varem rääkinud ei ole, aga annan siis võimaluse siit lugeda. Igatahes oli see juba päris ammu, ehk 3-4 aastat tagasi. Läksin raamatukokku ülikooliõpingutega seotud kirjandust otsima ja võtsin raamatu "Kuidas õpetajana ellu jääda". Sel ajal, kui mina seal raamatu laenutust vormistasin, tuli Malle ja küsis raamatu pealkirja silmates: "Kas õpetajatel on tänapäeval siis nii raske?" Kas just sõna-sõnalt, aga midagi taolist oli. Ma ei mäletagi, kas ja mida ma talle vastasin, aga võimalik, et lihtsalt naeratasin kohmetult.

Lähiajal selgub, kas selle näidendiga on nüüd kõik või esineme mõne korra veel. Olen rõõmus, et nii mõnigi nõustub minuga, et kas nüüd kohe lähinädalatel või üldse mitte. Peale seda on plaanis uus tükk ette võtta, mis täpselt, see selgub. Kavatsen osa võtta. Seekord enam mitte kodust puudumise pärast süütunnet tundes, vaid enamjaolt rõõmu ja teotahtega. Pole ju enam rinnalast ning need mõned tunnid nädalas võiks endale lubada.

Wednesday, January 1, 2020

Aasta 2020 - ootused ja eesmärgid


Head uut aastat, armsad lugejad! Olgu see täis rõõmu, kordaminekuid, põnevust ja kõike muud, mida ise soovite!
Kuigi ma eelmist aastat kokku võtvas postituses rääkisin veidi aasta tagasi antud lubadustest, siis ega ma päris kindel ei ole, kas neid just nii nimetama peaks. Pigem just eesmärgid, soovid või midagi taolist. Minu jaoks on lubadus põhimõtteliselt püha, mis tähendab seda, et kui olen juba kellelegi midagi lubanud, siis püüan seda mistahes hinnaga täita. On tulnud ette olukordi, kus siiski mingil põhjusel olen lubadust murdnud, aga see teeb mu enesetunde kohutavalt halvaks ning pigem ütlengi lubaduste asemel, et "ma väga proovin", "soovin" vms.
Niisiis, selle aasta eesmärgid ja ootused... Panen neid kirja päris mitu ja mitte tähtsuse järjekorras, vaid nii, nagu parajasti pähe tuleb. Võimalik, et tulebki tähtsuse järjekorras.

  • Olla lastele võimalikult palju olemas, kõigile neljale. On selge, et erinevas vanuses lastel on erinevad vajadused ja kõigi vajadused ei ole kohe näha, aga ma tõesti tahan olla hea lapsevanem ning anda oma parima, et neist julged, iseseisvad, empaatiavõimelised jne inimesed kasvatada. Lisaks igapäevastele asjadele tahan neile pakkuda ka huvitavaid elamusi nii kodus kui kodust väljaspool. 
  • Saavutada kontroll kehakaalu ja toitumise üle. Võib ju mõelda, et on tähtsamaidki asju, pole aega jne, aga lisaks välimusele mõjutab kehakaal ka tervist ja mitte vähe ning kui pole tervist, pole enam midagi. Ma tahan ise elus veel palju ära teha, lapsed vajavad mind veel pikka aega ning haige või hädisena ei suuda ma kumbagi. Lõpp vabandustele ja liikuma, korralikult toituma!
  • Õppida paremini aega planeerima. On selge, et nelja lapse, talu ja erinevate muude kohustuste kõrvalt ei jää kuigi palju aega üle, magada tuleb ju ka. Siiski arvan, et võtmesõnaks on just ajaplaneerimisoskus. Ma armastan küll mõnikord asju spontaanselt teha ja see pole ka alati halb, aga selleks, et aasta lõpus endaga veidi rohkem rahul olla kui eelmisel aastal, tuleb oma tegemised kriitiliselt üle vaadata, vähem niisama aega surnuks lüüa või tühjalt unistada ning rohkem planeerida, lisaks mõelda iga tegevuse puhul, et kas seda on ikka vaja või kas ma seda väga tahan.
  • Kogeda uusi asju. See võib tunduda tähtsusetuna, eriti peale eelmist punkti, aga uued kogemused hoiavad erksana, annavad toredaid emotsioone. Näiteks olen ma ammu tahtnud malemängu selgeks õppida, isegi mängukomplekt juba riiulisse valmis ostetud.
  • Reisida. Ei pruugi üldse pikk reis olla, isegi mitte välismaale, aga mõnikord on tore kodust kaugemal ära käia, kas siis selleks, et huvitavaid elamusi kogeda või selleks, et mõista, kui hea ikka kodus on. Sobib hästi ka esimese punktiga.
  • Teha ära juba eelmisel aastal kavas olnud suurprojekt "Garaažist mängumaja". Liiga suur projekt, et seda päris üksi teha, aga mõte on minu ja siia panen siiski kirja asjad, mida ma tahan teha, mitte asjad, mida teised ka selleks tegema peaksid. Küll hiljem saavad abilised ära mainitud.
  • Tegeleda oma hobidega. Olen teadlik, et hea ema olemiseks peab mõnikord mõtlema ka enda vajadustele, et oma tass oleks täis. Mul on aegade jooksul olnud palju hobisid, millega olen suuremal või vähemal määral tegelenud. Alanud aastal tahaksin eelkõige tegeleda kirjutamise, pildistamise ja käsitööga, mis praegusel eluetapil on kõige südamelähedasemad. Ma ei plaanigi neid tööna teha, kuigi hobi ja töö ühildamine pidi olema ideaalne variant, aga lihtsalt et saada paremaks ja luua midagi. Kui mõni neist peaks kasvõi vähesel määral midagi sisse ka tooma, seda parem, aga esialgu suuri lootusi ei hellita.
  • Hoida talu toimivana ja loomad õnnelikena. Loomad on armsad ja nendega on niisama ka tore, aga on selge, et sellisel määral neid lemmikutena ei peaks. Et loomad ka miskit sisse tooksid, tuleb neile võimaldada korralikud söötmis-pidamistingimused, samas ei saa unustada ka normaalsete müügivõimaluste leidmist, paberitöö korras hoidmist jms. Samuti peab kurgikasvatus korralikult toimima. Mulle meeldib maal niisama ka elada ja talutööd teha ning raha minu jaoks iseenesest tähtis pole, aga reaalsus on see, et mul on neli last ja tänapäeva ühiskonnas päris ilma rahata neile kõike vajalikku pakkuda ei ole võimalik.
  • Jätkata õpinguid. Ma ei saa kirjutada, et tahan ülikooli ära lõpetada, sest sügisel jätkates lõpetan eeldatavasti 2021. aasta kevadel, aga see on tõepoolest lõppeesmärk. Puudu on vähe, kaks praktikat ja magistritöö. Olles kursusekaaslaste pealt kõrvalt näinud, kui raske ja ajamahukas on magistritöö kirjutamine, otsustasin lõppenud aasta sügisel veel ühe aasta vahele jätta. Praegu arvan, et see otsus oli ainuõige, sest Siim oli ikka veel väga pisike, aga kunagi tuleb ju edasi minna ning praegu tundub, et selle aasta sügisel võikski õpingutega jätkata.
Saigi vist enamus kirja. Mis välja jäi, polnud ehk nii oluline. Seda kõike tundub võibolla palju, aga eesmärgid peavadki suured olema. Pealegi, kui need siia niimoodi avalikult kirja panna, kõigile soovijatele lugeda, siis pingutan ehk rohkem.

Kas ja mida teie endale selleks aastaks lubate? Millised on teie eesmärgid/soovid/ootused?





2019. aasta viimane päev ehk päevane aastalõpuüritus


Juba oktoobris, mil ma käisin metsas koguni kahel öömatkal, sündis mõte teha sama ka terve perega. Läks nii, et enne aasta viimast päeva ma selleni ei jõudnudki. Tegelikult oli juba suur osa ettevalmistusi tehtud jõuluvaheeaja alguses, aga kuidagi polnud õiget hetke ning salamisi lootsin valget lumevaipa, mis oleks ettevõtmise veidi vahvamaks teinud. Ning mingil hetkel hakkaski tunduma, et kõige sobivam päev selleks on just nimelt aasta viimane päev, mis võimaldaks ka pisematel lastel sel päeval midagi vahvat ja erilist kogeda. Mul polnud plaaniski lasta aastasel ja kolmesel poole ööni üleval olla, nad väsiksid liigselt ära ning kokkuvõttes poleks kellelgi tore. Suuremad lapsed plaanisid niikuinii ööseks vanaema poole minna, et Palal ilutulestikku vaadata ning keskööl õues käia. 
Mõtlesin, et sellisel lumevabal detsembripäeval on päris pime juba kella 16 ajal ning sel ajal oligi plaanis metsa minna. Oli aga igasugu tegemist ja nii jõudsin alles ettevalmistusi tegema kell 16. Meil on metsas üks mõnus plats koos laua ja pisikese grilliga, sinna tahtsimegi minna. Oli vaja grillile tuli alla teha, tuled üles riputada, kingitused ära peita. Kõige raskem oli esimene ülesanne, sest puud olid vist veidi niiskevõitu ja pidin tuld alustama kolm korda. Selle peale kulus planeeritust tunduvalt rohkem aega. Siis hakkasin tulesid üles riputama. Olin varunud mõned patareide pealt töötavad jõuluvalgustid, aga kahjuks ei taibanud piisavalt patareisid osta. See tähendas, et tuli kasutusele võtta mõned pooltühjad. Osasid tulesid sellepärast põlema ei saanudki. 

Kingitusi oli kokku neli. Need polnud midagi suurt ja hangitud pigem väiksematele mõeldes. Või pigem just Samuelile mõeldes, sest kõigil on palju toredam, kui temal on huvitavat tegevust. Nii peitsin ära mudelauto, pisikese kombaini, Actimeli nelipaki ja paki präänikuid. Ega ma neid tegelikult väga ära ei peitnudki, märgistasin kohad pisikeste patareitoitel küünaldega. Panin tuled põlema ja kiirustasin koju tagasi. Märkamatult oli kulunud terve tund, aga õues kenasti kottpime ja matk võis alata. Kell 16 olekski veel liiga valge olnud.
Ilm oli veidi jahe ning tuuline, tuli end soojalt riidesse panna. Väike Siim istus jalutuskärus, Samuel kõndis ise, aga tahtsis enamuse ajast minu käest kinni hoida. Meil oli küll kaasas kaks prožektorit pluss minul pealamp, aga eks lapse jaoks oli ikka veidi kõhe. Meie kodust on sinna platsile kõndida mõnisada meetrit, nii hakkasid tuled paistma üsna varsti. Siis läks Samuelil põnevaks, talle väga meeldis. Mina ohkasin kergendatult, nähes et ka pooltühjade/pooltäis patareidega tuled põlevad endiselt. Ja grillis oli ka tuli alles ning vorstikesed sai üsna kohe peale panna. 

Vorstide küpsemise ajal käisime kingitusi otsimas, suuremad lapsed tundsid söödavatest asjadest rõõmu ja Samuelil sai lisaks kaks uut mänguasja. Kõik kuidagi sujus hästi - vorstid küpsesid, seni sõid lapsed präänikuid ja Actimeli, siis sõime vorste, jõime glögi peale ja grillisime vahukomme. Ma algul mõtlesin, et Samuel on veel liiga väike ja temale lasen kommi ise lihtsalt natuke soojaks, aga ta arvas üsna ruttu, et ise on seda palju põnevam teha. Ta on tule juures tegelikult üsna ettevaatlik, pisikesest peale küdevat ahju ja pliiti näinud ning teab, et väga lähedale minna ei tasu. Kuigi väikesed põletushaavad on ta saanud vaid korra ja seda hoopis elektripliidi juures. Igatahes olid grilltikud piisavalt pikad, vaatasin, et ta ikka hoiaks end piisavalt kaugele ning kommi liiga kuumaks ei laseks. 

Kõik sujus kenasti. Siis oli aeg teha väike tulešõu ehk mul olid säraküünlad, sirged ja tähekujulised, maa sisse torgatud ja tahtsin need üksteise järel põlema panna. Just siis otsustas selleks tarbeks kaasa võetud gaasipliidi süütaja töötamise lõpetada ning ei läinudki põlema. Sai see siis tühjaks või ma lihtsalt ei saanud vorstide söömisest rasvaste ning külmunud sõrmedega hakkama, mine tea. Tikud aga kustutas tuul enne säraküünla süttimist ära. Lõputult oodata ei saanud ja võtsin kasutusele plaani B ehk korjasin säraküünlad kokku ning süütasin veel põleval grillil. Polnud küll päris see, mis plaanis, aga midagi ikka. Siis oligi aeg asjad kokku korjata ja kodu poole suunduda. 

Koos kõndimisega olime ära veidi üle tunni. Suuremad lapsed ütlesid, et neile meeldis. Samueli käitumisest ja näoilmetest oli ka aru saada, et talle meeldis. Siimul oli vist üsna ükskõik, see tähendab, et ta oli rahulik, sõi ja jõi, mida pakuti, aga erilist rõõmu ka ei väljendanud. Kodus ootasid meid seapraad, ahjukartulid ja seenesalat ning jõhvika-martsipanitort. Siis viisime suuremad lapsed vanaema poole ja väikesed jäid meiega koju.
Magama sain kella 2 paiku. Oleks vabalt võinud varem minna, aga tegin igasugu asju, näiteks kirjutasin blogipostitust, töötlesin pilte jne. Kesköö ajal käisin õues ka. Ilutulestik sel korral erilist muljet ei jätnud. Midagi kaugelt kumas, midagi oli näha ka, aga rohkem paugud ja müra. Samas ma poleks tahtnud ka, et keegi lähemal oleks tulevärki teinud, see oleks ilmselt selleks ajaks juba üle kahe tunni maganud poisid üles äratanud. Nüüd oli müra piisavalt vaikne, et tuppa mitte kosta. Päris alkoholivaba õhtu siiski polnud, jõin tervelt pool pudelit õlut ära. Rohkem lihtsalt ei tahtnud. Pole enam seda alkoholisoont. Viimase kahe aasta jooksul olen suurema osa ajast olnud kas rase või imetav ema, mis minu jaoks alkoholi välistavad ja nii on harjumus kadunud. Pealegi mulle meeldib, et saan vabalt sõita, kui tahan, olen lastele adekvaatses konditsioonis ka öösel olemas. Järgmise päeva pohmell pole ka kindlasti miski, mille pärast juua ja väga ei kujuta küll ette, kuidas pohmas peaga kahe väikese lapsega hakkama saada. 

Tuesday, December 31, 2019

Aasta 2019 - kokkuvõte


Kui ma märtsis riidest mähkmete kohta postituse tegin, siis oli kindel plaan peagi veel kirjutada. Mitte just mähkmetest, aga üldse igapäevaelust ja minu ümber toimuvast, aga märkamatult on peaaegu üheksa kuud möödunud ning uut postitust pole ikka tulnud. Täna oli aga tahtmine seda teha.
Nagu ikka, on aasta viimastel päevadel siin-seal ette visanud erinevate blogijate aasta kokkuvõtteid või muud taolist. Otsustasin sama teha. Teen seda küsimuste vormis, saades ideid teistelt ning mõeldes ise, mida võiks endalt aasta lõpus küsida.

  1. Kirjelda selle aasta kõige toredamat päeva. Ei tahaks ühte päeva valida. Paljudes päevades on olnud toredaid hetki. Enamasti on need seotud perega koos kuskil käies saadud meeldivate emotsioonidega või üldse lastega. Mõnikord on tore ka lihtsalt kodus olla. Ei teegi midagi erilist, aga õhtul on ikka tunne, et see päev oli küll tore.
  2. Kirjelda selle aasta kõige kehvemat päeva. Praegu meenub kohe 2. august, kui kõva kamarat hammustades murdsin esihamba. Kaks päeva enne näiteringi esietendust, mis tegi olukorra veel nõmedamaks. See oli reedene päev ning olime Tursal mu vanemate pool. Hammas ei murdunudki tervenisti ära, vaid jäi ühte serva pidi kuidagi kinni, mis tähendas seda, et pidin kindlasti kuhugi hambaarsti juurde saama. Õnneks saingi, aga peale väga pikka ootamist öeldi minu suureks pettumuseks, et ainus, mida nad teha saavad, on murdunud hammas ära võtta, et ma süüa ja rääkidagi saaks. Etenduse pidin tegema ära puuduva esihambaga. Päris suur väljakutse oli...
  3. Mis oli selle aasta suurim õnnestumine/kordaminek? Oktoobrikuus võtsin end kokku ja kõndisin või jooksin peaaegu iga päev vähemalt 5 km. See pani ka toitumist jälgima ning kaal langes ka täitsa normaalselt.
  4. Selle aasta suurim ebaõnnestumine? Kaalu langetamine ja tervislik toitumine. Kui oktoober välja arvata, siis ei kannata aasta selles suhtes mitte mingit kriitikat.
  5. Selle aasta kõige vajalikum/mõttekam ost. Mõned nädalad tagasi ostsin pannkoogiküpsetaja, mis on tõesti hea asi. Ah jaa, suvel ostetud madratsid on ka väga head ja vajalikud.
  6. Selle aasta kõige mõttetum ost. Küllap mõned pisikesed emotsiooniostud. Ma ei ole raha kasutamisel teab mis ratsionaalne. Kahjuks.
  7. Mida tegid sel aastal sellist, mida varem teinud polnud? Käisin ooperis näiteks. Mehe ja suuremate lastega lasteooperis "Guugelmuugelpunktkomm". Päris vahva oli.
  8. Millistest uusaastalubadustest pidasid kinni? Lubasin olla aus ja otsekohene. Enamasti see ka õnnestus, kuigi alati polnud lihtne.
  9. Millistest uusaastalubadustest sa kinni ei pidanud? Ma pole päris kindel, kas lubasin kaalust alla võtta ja tervislikult toituda, aga olukorda arvestades arvan, et lubasin. Sellega läks küll nii, nagu läks, aga eks uuel aastal uue hooga.
  10. Kus käisid reisil? Sel aastal käisime üsna vähe, oleks tahtnud käia veidi rohkem. Välisriikidest jõudsime ainult Lätti ja sealgi käisime põhiliselt korraks üle piiri ostlemas. Reisiks võib nimetada ehk juunikuist Saaremaal käiku, kuhu läksime ka algselt nn asja pärast ehk uut pulli üle vaatama, kuid võtsime kogu pere kaasa ning leidsime aega ka huvitavamate vaatamisväärsustega tutvuda. Päev Kiviõli seikluskeskuses oli ka tore, tegemist jagus nii väiksematele kui suurematele lastele.
  11. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Oo jaa, seda tuli ikka ette. Haige olin mõned korrad, põhiliselt nina-kurguprobleemid ning enamasti olin haige koos väikeste poistega. Suurematel lastel ja mehel õnnestus enamasti pääseda. Ei teagi, kas meie kolm siis oleme kõige nõrgema immuunsusega või oli lihtsalt juhus... Aga vigastustest rääkides, siis praegu meenub neid kaks. Esimene oli see hamba murdmine, millest 2. punktis kirjutasin. Teine vigastus oli paar nädalat peale eelmist, kui komistasin pikka seelikusse ja kukkusin põlvili kividele. Midagi katki ei olnud, aga valutas nii hullusti, et ma ei saanud öösel magada ja nii läksin igaks juhuks EMOsse, kus selgus küll, et vaja lihtsalt puhata.
  12. Mida sa sooviksid, et oleksid rohkem teinud? Lastega rohkem aega veetnud, kuigi ma pole kunagi väikestega nii palju aega veetnud. Et oleks neile rohkem põnevaid elamusi pakkunud, mõnikord ei nõua see tegelikult erilist vaeva ega palju raha.
  13. Mida sa sooviksid, et oleksid vähem teinud? Rämpstoitu ja maiustusi söönud. Teiste peal oma pingeid välja elanud. Asju alustanud ja siis huvi kaotanud. Ma olen üsna enesekriitiline tegelikult.
  14. Mis sind mõistuse juures hoidis? Kas ikka hoidis miski? Looduses viibimine ja pildistamine mõjusid kindlasti hästi, kui neiks aega oli. Tegelikult lastega tegelemine ka, sest kuigi see võib omamoodi väsitav olla ning mõnikord on tunne, et enam ei jõua, on eriti just väikesi vaadates selge, et nad vajavad mind ning lihtsalt polegi muud varianti, kui end kokku võtta.
  15. Kuhu läks enamik su raha? Kes seda teab... Ma endiselt ei ole suutnud end kokku võtta, et kõik kulutused ilusti kirja panna, et vaadata, mida poleks nii palju vaja või kust annaks kokku hoida, aga küllap enamus toidule ja lastele kulus. Ehk järgmisel aastal tean paremini.
  16. Mis oli sinu jaoks kõige raskem? Samueli lasteaeda saatmine. Ta tegelikult leppis üsna kenasti, aga mul oli kuidagi raske teda ära saata. Mul pole elus olnud vist perioodi, mil oleksin rohkem nutnud. Ehk mõne raseduse ajal, kus naised on lihtsalt emotsionaalsemalt. Kõik ajas nutma. Kui tema jäi paaril päeval natuke nutusena lasteaeda, läksin koju ja nutsin. Kui lasteaiakasvataja saatis pildi, kuidas Samuel esimest korda lasteaias magab, nutsin. Järele minnes hoidsin pisaraid tagasi... Olgugi et ta polnud esimene lasteaiateed alustav laps ning viimane ka mitte, aga temaga lihtsalt oli väga raske. Põhjus pärineb ilmselt juba tema sünnitusest ja sellele järgnevast ööst... Kunagi ehk kirjutan pikemalt, aga hetkel las olla. 
  17. Mida sellel aastal tehtust sa kahetsed? Mul pole kombeks asju kahetseda. Kui, siis tegemata jäetud asju, vastu võtmata väljakutseid. Minu arust on päris hea ütlemine, et vigadest õpitakse. Mõnikord see õnnestubki.
  18. Mida sa sooviksid järgmisel aastal omada, mida sel aastal ei olnud? Autot, millele võib kindel olla. Üsna nõme on avastada, et jälle ei lähe käima, jälle koliseb kuskilt jne.
  19. Mis jääb sulle seda aastat kõige rohkem meenutama? Olematu talv ehk? Praegu on see vägagi teema. Samueli lasteaiatee algus, esimene ooperikülastus ja palju muudki jääb ilmselt päris pikaks ajaks meelde.
  20. Hinda aastat 10-pallisüsteemis. 6 - nagu juba mainisin, olen üsna enesekriitiline.

Saturday, March 16, 2019

Beebi kuivaks loodust säästes





Aeg lendab linnutiivul ja nii täitus meie pesamunal Siimul eile juba kuus elukuud. No ja blogimispaus on kestnud veelgi kauem, kui mitte arvestada seda sügistalvist postitust huntidest ja karjakelladest. Ma olen kangekaelselt püüdnud jääda truuks oma kunagisele mõttele, mille järgi blogin väga paljudest asjadest minu elus, aga võimalikult vähe lastest ja pereelust (sest et neid pere- ja beebiblogisid on lihtsalt nii palju). Samas on mul pidevalt olnud selline tunne, et hirmsasti tahaks blogida. Lõpuks on vist aeg endale aru anda, et kui mu elu koosneb valdavalt just nimelt laste eest hoolitsemisest ja muule jääb aega väga vähe, siis kui ma blogida tahan, siis seda valdkonda välistada oleks täielik lollus. Pealegi, ma blogin ju lihtsalt sellepärast, et tahan ning et minust saaks kuulus ja tunnustatud blogija, kellel on tuhandeid lugejaid, seda hirmugi pole :D
Tänase teema juurde. Usun, et mõned minu blogi lugejad jälgivad mind Instagramis ja märkasid, et eelmisel nädalal postitasin iga päev mõne riidest mähkmetega seotud pildi. See oli seotud Opadii ja Lilli blogi korraldatud kampaaniaga, kus iga päev pidigi postitama konkreetse teemaga seotud pildi. Kokkuvõttes ma midagi küll ei võitnud, kuid minu vikerkaareteemaline pilt valiti viimase päeva parimaks. Siiski ei tegele ma riidest mähkmetega ainult kampaania korras, vaid need on meie majas juba päris mitu kuud, alates detsembrist. Alguse sai see sellest, et Samuel ei ilmutanud mitte mingit huvi potil käimise vastu. Sai kaks aastat vanaks, aga ikka erilisi edusamme polnud. Potil istumagi polnud nõus, lihtsalt karjus meeleheitlikult ja minul polnud südant teda sundida. Otsustasin talle lihtsalt aega anda ja oodata, kuni ta ise on valmis. Samas oli ikkagi suur soov mähkmetest lahti saada.
Kuna just sügisel sattusin mitmetesse blogidesse, kus riidest mähkmeid kiideti, otsustasin proovi teha.
See maailm on väga-väga kirju ja ma algul ei orienteerunud üldse, mis on mis ja mis võiks meile sobida. Nii otsustasin lihtsalt ühe komplekti tekkida. Ja et ikka jaguks, tellisin kohe 10 Baba+Boo taskumähet. Siis ma muidugi ei teadnud, et potile harjutamise mõttes pole taskumähkmed parim valik, kuna neil on sees fliis, mis jätab väga kuiva tunde. Nii algul erilisi edusamme ei täheldanudki. Jätkasin riidest mähkmete maailmaga tutvumist ja sai juurde tellitud palju erinevaid variante. Kuna neid oli juba päris palju, otsustasin Siimul ka proovi teha. Mõned sobisid väga hästi ja mulle hakkas väga meeldima idee, et ma ei pea enam ühekordseid ostma ning et meie perest ei lähe prügimäele kotitäite kaupa sadu aastaid lagunevat rämpsu. Ilusad on need muidugi ka, pole ausalt kuulnud, et keegi ühekordseid mähkmeid vaataks sellise pilguga, et "oi kui armsad". Nende hoolduses pole ka midagi teab mis keerulist, kui on olemas toimiv pesumasin ja sobiv pulber. Nii et ma ei saa enda kogemuse põhjal kuidagi kinnitada õudusjutte tundide kaupa käsitsi pesemisest või keetmisest või et lapse riided on kogu aeg märjad, sest mähkmed lekivad. Eriti pikalt ei ole mul mõtet hakata kirjeldama, sest riidest mähkmetest on viimasel ajal kirjutanud väga paljud blogijad ning Facebookis on üks tore grupp Riidest mähkmete KKK, kust saab ka oma küsimustele vastused.
Tegelikult ma alustasin valesti. Õigem oleks olnud osta erinevaid, et kõigepealt proovida ära nende sobivus just minu lapsele ning kui sobivad, alles siis juurde osta. Mul vedas, et need sobisid. Siimule tol hetkel mitte nii väga, aga Samuelile olid väga head. Samueli jaoks ma need ju algul ostsingi, Siimul plaanisin ikka ühekordseid kasutada. Etteruttavalt võin öelda, et nüüd sobivad need ka Siimule, millest võib järeldada, et mingil ajal kehvasti istuv mähe võib lapse kasvades ja kehakuju muutudes väga hästi sobima hakata.
Praegune seis on selline, et päeval on Samuel täiesti mähkmevaba, ka uinaku ajal. Eks õnnetusi tuleb ikka ette, aga see on ju loomulik. Umbes kuu peale riidest mähkmetega alustamist märkasin suuremat huvi poti kasutamise vastu, ei teagi, kas oli see mähkmete teene või oli laps lihtsalt valmis seda sammu astuma. Nii on üsna korralik mähkmepark põhiliselt Siimu kasutusel, nii päeval kui öösel, nii kodus kui külas. Igaks olukorraks on võimalik sobiv valida. Kunagi minu valikutest ja katsetustest pikemalt.

Monday, December 3, 2018

Huntidest, lammastest ja kelladest

Lõpuks üle pika aja postitamine on tingitud vajadusest ja sellest, et lubasin lambakasvatajate FB-grupis lähemalt rääkida sellest, millised kellad meie lammastel kaelas on. Meie karjas on kellad tegelikult juba üsna ammu, või kui nüüd päris täpne olla, neil olid kellad ammu, aga siis võtsime mingil ajal ära ja need jäidki tagasi panemata. Nüüd muutusid need jälle aktuaalseks, kuna esimest korda 12-aastase lambakasvatuse jooksul külastasid meid (tõenäoliselt) hundid, murdes maha või süües ära vähemalt 4 lammast. "Tõenäoliselt" sellepärast, et ründajaid otseselt ei näinud, jäljespetsialist ka pole, aga ma tõesti ei tea siinkandis luusivat ühtki nii näljast koerakarja, kes kolmel järjestikusel ööl murrab lambaid ja sööb neid ära selliselt, et terve tagumine pool läinud või on alles ainult pea. Need rünnakud toimusid septembri lõpus ning tollal õnnestus mul näha ainult ühte jalajälge, mis oli jäänud mutimullahunnikule lamba tagaajamisteel.

Mõne päeva eest nägin meie külas päris palju jälgi, mida pidasin hundikarja omadeks, aga lambakasvatajate grupis olevad kommentaarid panid veidi kahtlema. Samas ei tea ma tõesti siinkandis ühtki suurtest koertest koosnevat karja või üldse mingit koerakarja ringi liikumas. Minu arvates oleks koerad isegi halvem variant, sest hundil on ehk mingigi aukartus inimese ees. Samas, kui suur see aukartus ikka on, kui mõnekümne meetri kaugusele majast lambaid murdma tullakse.
Kuna hundikindla aia ehitamine võtab palju aega ja raha, samuti ei saa karjavalvekoeri päris kohe, otsustasime kunagi Norrast toodud karjakellad üles otsida ja lammastele kaela tagasi panna.

Et neid oli ainult neli, siis hakkasin otsima võimalust hankida neid juurde. Eestist ei leidnud. Nii pöördusin taas Norras elava õe poole. Kellasid oleks saanud küll, aga paarikümneeurone hind pani soodsamaid võimalusi otsima. Suundusin eBay´sse. Seal olid need täiesti olemas. Küll mitte päris sellised nagu Norras, aga kuna hind oli palju palju odavam, otsustasin ikka proovida. Esimese tellimuse tegin Bulgaariast, link. Sealt tellisin kolm kella. Hiina omad tundusid küll veidi kehvakesed, aga kuna maksid tõeliselt vähe, siis tegin tellimuse viiele kellale ikka ära, link. Arvasin, et kui need kõik ilusti kohale jõuavad, siis peaks meie umbes 50-pealisele lambakarjale piisama küll. Ma ei arvanud siis ega arva ka praegu, et kellad on 100% kindel kaitse huntide või muude ründajate vastu, küll usun, et mingil määral need siiski ehmatavad.
Bulgaaria tellimus jõudis kohale üsna ruttu, umbes nädalaga. Need lõngast punutud paelad, mille otsas kellad rippusid, olid küll kenad värvilised, kuid umbes 20 cm pikad ja liiga peened ka. Nii punusin heinapallinöörist ise uued. Rihmad oleksid ehk parem variant, aga kuna tegemist ei ole millegi väga raskega, siis ei usu, et need lammaste kaelale kuidagi viga teeks. Pealegi jääb vill ka veel vahele.

Hiinast tuli kaupa veidi kauem oodata, aga ikka alla kuu. Tegelikult oli pakk teele pandud hoopis Saksamaalt, aga minu jaoks see tähtsust ei omanud. Kellad olid sellised nagu pildil, materjal tundus veidi kehvem ja tilisesid ka pigem jõule meenutavate kellukeste moodi, aga midagi siiski. Meeldivaks üllatuseks oli tellitud viie asemel neid pakis hoopis kuus. Panime needki lammastele kaela.
 Seega on meie lammastest umbes 25 protsendil kellad kaelas ning ma usun, et mitmehäälne tilin veidi ikka hunte eemale peletab. Kui kauaks, eks seda on näha, kuid alates oktoobrist ei ole hundid ega ükski teine halbade kavatsustega kiskja meie lammastel külas käinud. Eks pikemas perspektiivis tuleb muude kaitseviiside peale ka mõelda.
Nüüd eBayśt linke otsides leidsin, et Hong Kongis on ka mingid kellad müügil, link tunduvad paremad kui need Hiina omad. Hmm, ei tea, peaks ehk mõne tellima.