Juba oktoobris, mil ma käisin metsas koguni kahel öömatkal, sündis mõte teha sama ka terve perega. Läks nii, et enne aasta viimast päeva ma selleni ei jõudnudki. Tegelikult oli juba suur osa ettevalmistusi tehtud jõuluvaheeaja alguses, aga kuidagi polnud õiget hetke ning salamisi lootsin valget lumevaipa, mis oleks ettevõtmise veidi vahvamaks teinud. Ning mingil hetkel hakkaski tunduma, et kõige sobivam päev selleks on just nimelt aasta viimane päev, mis võimaldaks ka pisematel lastel sel päeval midagi vahvat ja erilist kogeda. Mul polnud plaaniski lasta aastasel ja kolmesel poole ööni üleval olla, nad väsiksid liigselt ära ning kokkuvõttes poleks kellelgi tore. Suuremad lapsed plaanisid niikuinii ööseks vanaema poole minna, et Palal ilutulestikku vaadata ning keskööl õues käia.
Mõtlesin, et sellisel lumevabal detsembripäeval on päris pime juba kella 16 ajal ning sel ajal oligi plaanis metsa minna. Oli aga igasugu tegemist ja nii jõudsin alles ettevalmistusi tegema kell 16. Meil on metsas üks mõnus plats koos laua ja pisikese grilliga, sinna tahtsimegi minna. Oli vaja grillile tuli alla teha, tuled üles riputada, kingitused ära peita. Kõige raskem oli esimene ülesanne, sest puud olid vist veidi niiskevõitu ja pidin tuld alustama kolm korda. Selle peale kulus planeeritust tunduvalt rohkem aega. Siis hakkasin tulesid üles riputama. Olin varunud mõned patareide pealt töötavad jõuluvalgustid, aga kahjuks ei taibanud piisavalt patareisid osta. See tähendas, et tuli kasutusele võtta mõned pooltühjad. Osasid tulesid sellepärast põlema ei saanudki.
Kingitusi oli kokku neli. Need polnud midagi suurt ja hangitud pigem väiksematele mõeldes. Või pigem just Samuelile mõeldes, sest kõigil on palju toredam, kui temal on huvitavat tegevust. Nii peitsin ära mudelauto, pisikese kombaini, Actimeli nelipaki ja paki präänikuid. Ega ma neid tegelikult väga ära ei peitnudki, märgistasin kohad pisikeste patareitoitel küünaldega. Panin tuled põlema ja kiirustasin koju tagasi. Märkamatult oli kulunud terve tund, aga õues kenasti kottpime ja matk võis alata. Kell 16 olekski veel liiga valge olnud.
Ilm oli veidi jahe ning tuuline, tuli end soojalt riidesse panna. Väike Siim istus jalutuskärus, Samuel kõndis ise, aga tahtsis enamuse ajast minu käest kinni hoida. Meil oli küll kaasas kaks prožektorit pluss minul pealamp, aga eks lapse jaoks oli ikka veidi kõhe. Meie kodust on sinna platsile kõndida mõnisada meetrit, nii hakkasid tuled paistma üsna varsti. Siis läks Samuelil põnevaks, talle väga meeldis. Mina ohkasin kergendatult, nähes et ka pooltühjade/pooltäis patareidega tuled põlevad endiselt. Ja grillis oli ka tuli alles ning vorstikesed sai üsna kohe peale panna.
Vorstide küpsemise ajal käisime kingitusi otsimas, suuremad lapsed tundsid söödavatest asjadest rõõmu ja Samuelil sai lisaks kaks uut mänguasja. Kõik kuidagi sujus hästi - vorstid küpsesid, seni sõid lapsed präänikuid ja Actimeli, siis sõime vorste, jõime glögi peale ja grillisime vahukomme. Ma algul mõtlesin, et Samuel on veel liiga väike ja temale lasen kommi ise lihtsalt natuke soojaks, aga ta arvas üsna ruttu, et ise on seda palju põnevam teha. Ta on tule juures tegelikult üsna ettevaatlik, pisikesest peale küdevat ahju ja pliiti näinud ning teab, et väga lähedale minna ei tasu. Kuigi väikesed põletushaavad on ta saanud vaid korra ja seda hoopis elektripliidi juures. Igatahes olid grilltikud piisavalt pikad, vaatasin, et ta ikka hoiaks end piisavalt kaugele ning kommi liiga kuumaks ei laseks.
Kõik sujus kenasti. Siis oli aeg teha väike tulešõu ehk mul olid säraküünlad, sirged ja tähekujulised, maa sisse torgatud ja tahtsin need üksteise järel põlema panna. Just siis otsustas selleks tarbeks kaasa võetud gaasipliidi süütaja töötamise lõpetada ning ei läinudki põlema. Sai see siis tühjaks või ma lihtsalt ei saanud vorstide söömisest rasvaste ning külmunud sõrmedega hakkama, mine tea. Tikud aga kustutas tuul enne säraküünla süttimist ära. Lõputult oodata ei saanud ja võtsin kasutusele plaani B ehk korjasin säraküünlad kokku ning süütasin veel põleval grillil. Polnud küll päris see, mis plaanis, aga midagi ikka. Siis oligi aeg asjad kokku korjata ja kodu poole suunduda.
Koos kõndimisega olime ära veidi üle tunni. Suuremad lapsed ütlesid, et neile meeldis. Samueli käitumisest ja näoilmetest oli ka aru saada, et talle meeldis. Siimul oli vist üsna ükskõik, see tähendab, et ta oli rahulik, sõi ja jõi, mida pakuti, aga erilist rõõmu ka ei väljendanud. Kodus ootasid meid seapraad, ahjukartulid ja seenesalat ning jõhvika-martsipanitort. Siis viisime suuremad lapsed vanaema poole ja väikesed jäid meiega koju.
Magama sain kella 2 paiku. Oleks vabalt võinud varem minna, aga tegin igasugu asju, näiteks kirjutasin blogipostitust, töötlesin pilte jne. Kesköö ajal käisin õues ka. Ilutulestik sel korral erilist muljet ei jätnud. Midagi kaugelt kumas, midagi oli näha ka, aga rohkem paugud ja müra. Samas ma poleks tahtnud ka, et keegi lähemal oleks tulevärki teinud, see oleks ilmselt selleks ajaks juba üle kahe tunni maganud poisid üles äratanud. Nüüd oli müra piisavalt vaikne, et tuppa mitte kosta. Päris alkoholivaba õhtu siiski polnud, jõin tervelt pool pudelit õlut ära. Rohkem lihtsalt ei tahtnud. Pole enam seda alkoholisoont. Viimase kahe aasta jooksul olen suurema osa ajast olnud kas rase või imetav ema, mis minu jaoks alkoholi välistavad ja nii on harjumus kadunud. Pealegi mulle meeldib, et saan vabalt sõita, kui tahan, olen lastele adekvaatses konditsioonis ka öösel olemas. Järgmise päeva pohmell pole ka kindlasti miski, mille pärast juua ja väga ei kujuta küll ette, kuidas pohmas peaga kahe väikese lapsega hakkama saada.
No comments:
Post a Comment