Tuesday, October 11, 2016

Parim pudrumeister 2016? Seekord mitte!

No nii, ma ei saa ikka kuidagi ilma ennast proovile panemata või võistlemata - nii kui mõnda üleskutset näen, lähen peast lolliks. Juhtusin autosõidu ajal raadiot kuulama (mida juhtub tegelikult väga harva) ja räägiti käimasolevast pudrumeistri võistlusest, mida korraldab Herkuless. Stuudios oli eelmise aasta võitja Helena, kelle elu on peale võistlust väga palju muutunud, saanud justkui hoo sisse: ta on väga palju tervislikust toitumisest rääkimas käinud, lisaks ilmub detsembris kokaraamat. Igatahes näis võistlus huvitav ja tuli pea tööle panna. Mulle meeldib küll toiduvalmistamisel erinevate maitsetega katsetada, aga putrude puhul ei ole seda eriti teinud. Peamiselt vist põhjusel, et sel kellaajal, mil lastele hommikuputru valmistan, olen lihtsalt liiga unine ja ei viitsi. Putru ma siiski teen, küll mitte päris igal hommikul, aga 3 - 4 korda nädalas kindlasti. 
Tuli katsetama hakata. Hommikuti keedan tavaliselt soolast putru, st piima sisse panen natuke soola ja sinna sisse siis helbed või muud taolist. Minu lemmikuks on seni olnud kaerakliipuder, lapsedki söövad seda meeleldi. Soolaga keedetud puder on hea selles suhtes, et mina, kes ma eriti magusat ei armasta, söön putru võisilmaga ja need, kes magusat tahavad, söövad lihtsalt moosiga. Enne pudrumeistri võistlust ei olnud kunagi pudrule keetmise ajal või üldse enne serveerimist suhkrut lisanud. Ei tea, kas süüdi olid kummalised rasedusaegsed isud (mida mul enda arust sel korral polegi olnud) või oli asi muus, aga katsetama hakkasin kõigepealt just magusate putrudega. Minu esimene katsetus toimus alles paar päeva enne võistluse lõppu ja kuna jäin valminud pudruga enam-vähem rahule, siis saatsin kohe retsepti ära. Tegemist oli pudruga, mille algvariandi keetsin kaerakliidest ning lisasin kuivatatud jõhvikaid, piparmünti ja šokolaadi. Katsetasin veel karamelliseeritud õuntega, midagi panin veel juurde, aga see puder oli kuidagi maitsetu ja kuna hetkel polnud tahtmist ideed edasi arendada, siis seda retsepti saatma ei hakanudki. Viimane katsetus oli hoopis soolane, lisasin kaerahelbepudrule praetud sibulat ja porgandit ning kukeseenejahu. Üsna hea tuli ja saatsin sellegi retsepti teele, alles viimasel õhtul. Juba järgmisel päeval tuli teade, et olen valitud finaali. Sain teada, et finaali valiti 10 pudruvalmistajat, aga mitte konkreetsed retseptid, nii sain veel mõelda, millisega sinna lähen. Või kas üldse lähen, sest olgem ausad, kaheksa kuud rasedana ei ole kuigi mugav tunde bussis või rongis veeta ja autoga ma lihtsalt ei taha Tallinnasse minna. Ega see mugavam ega ohutum poleks olnudki.
Selle otsuse tegin juba üsna varakult, et kui ma lähen, siis valmistan seda piparmündi ja šokolaadiga putru. Mõned päevad oli veel aega, nii sain retsepti paar korda erinevate helvestega läbi proovida. Korra tegin kiirkaerahelvestega (mida ma igapäevaselt eriti ei kasuta), korra neljaviljahelvestega, esimene oli parem. Ei hakanudki kindlalt otsustama, milliseid helbeid finaalvõistlusel kasutan, mõtlesin, et eks teen sellest, mida kohapeal olemas on. Mõned asjad pidi niigi kaasa võtma ja ei tahtnud kotti liiga raskeks teha.
Eile lõuna paiku startisin autoga Tartu poole, et minna seal Tallinna bussi peale ja tulla õhtul sama teed tagasi. Olin otsustanud, et kui mind juba finaali valiti, siis teen selle lõpuni kaasa. Lõppvoor toimus restoranis Farm, kus kõik kümme finalisti pidid valmistama ühte putru. Kasutasin sel korral täisterakaerahelbeid.
Putru serveerisime žüriiliikmetele, kes andsid siis, kui kõik maitstud oli, oma punktid koos kommenteeridega. Tegelikult olin lootnud, et kuulutatakse välja lihtsalt võitja ja punkte avalikult välja ei öelda, sest erilisi võidulootusi ei olnud ma hellitanud ning eks ma veidi kartsin avalikku kriitikat. Kuna olin end sättinud äärmisele kohale, et keegi minust ja mu suurest kõhust mööda käima ei peaks, juhtus nii, et mu võistlejanumbriks sai 1, mis tähendab, et sain oma punktid teada esimesena. Hinnati 5-pallisüsteemis. Kui järjest tulid esimesed kolm viit, siis olin küll meeldivalt üllatunud. Seejärel tulid mõned neljad ja üks viis veel ning mu lõppskooriks jäi 36 (40 võimalikust). Kuna minu punktid öeldi esimesena, ei osanud sellest midagi arvata. Loomulikult olin rõõmus, et kriitikat sain suhteliselt vähe ja põhiprobleemiks oli see, et puder oli liiga magus. Šokolaadi-piparmündi kooslust kiitsid seevastu paljud. Ju siis polegi mul rasedana maitsemeel päris väärastunud.
Võitjaks tuli soolane kaerahelbepuder, milles sisaldus parmesani juustu ja peekonit. Täitsa hea oli, sain ka veidi maitsta. Usun, et ta on võitu igati väärt ning naudib saadud tiitlit ja sellega kaasnevat palju enam. Ma täpselt ei teagi, mitmendat kohta vääris minu puder, sest punktide lugemine läks vahepeal sassi, aga olin kas esikolmikus või selle piirimail.
Erinevaid Herkuless tooteid täis kinkekott käes, kiirustasin bussi peale, et võimalikult ruttu koju tagasi jõuda. Tuleb vist uusi pudruretsepte hakata välja töötama, sest kinkekott sisaldas ka tatrahelbeid, mida ma eriti hea meelega ei söö. Kui uue kööginagi valmis saan, riputan võistluselt kaasa saadud Herkuless kirjadega põlle eelmisel sügisel leivaküpsetusvõistluselt saadud Leiburi põlle kõrvale ning jätkan valmistumist lähituleviku suurimaks väljakutseks - umbes kuu aja pärast, peale 7-aastast pausi, näeb ilmavalgust meie pere uusim liige.

Šokolaadipuder mündi ja jõhvikatega

Koostis:
veidi vett
piima
kaerahelbeid (vastavalt vedeliku kogusele)
kuivatatud jõhvikaid (mõtlesin nüüd, et värskete marjadega oleks ehk paremgi olnud)
kuivatatud ja peenestatud piparmünti (ilmselt sobiks siingi värske)
tumedat šokolaadi
maitse järgi suhkrut ja veidi soola
Valmistamine: Keevasse vee ja piima segusse lisada kõigepealt sool, piparmünt ja jõhvikad, seejärel kaerahelbed. Keeta, kuni helbed on pehmed. Tõsta pott tulelt ja riivida sisse tume šokolaad. Segada korralikult läbi ja maitsestada suhkruga.

Thursday, September 8, 2016

Õunakastidest mänguasjakastid

Mingil hetkel sai mul kõrini odavatest plastikust ja papist mänguasjakastidest, mis kippusid pidevalt ära lagunema. Samas polnud väga huvitatud ka korralikumate, st kallimate ostmisest. Kunagi isegi ütlesin välja, et peaks ise lauajuppidest midagi kokku klopsima, aga mõtteks see siiski vaid jäigi. Küll aga sündis mõte teha omanäolised ja vastupidavad mänguasjakastid vanadest õunakastidest. Nüüd tegin hea idee lõpuks teoks.
Kokku läks töösse kuus kasti, mõned uuemad ja ilusamad, teised veidi rohkem räsitud. Leidsin isegi ühe võib-olla mitmekümneaastase, mille serva olid hiired või rotid ära närinud. Esimeseks ja kõige tüütumaks tööks oli kastide lihvimine, milleks kasutasin relakat koos ümmarguste, krõpsuga vastava aluse külge käivate paberitega. Üldjuhul mind tolmu eest kaitsevad maskid häirivad ja kuna tegemist ei olnud värvitud, lakitud või muul
viisil töödeldud kastidega, proovisin esialgu ilma maskita, aga sain üsna ruttu aru, et see pole siiski hea mõte - tolm läks nii ninna kui suhu ja ajas kohutavalt köhima. Mask oli mul siiski igaks juhuks soetatud, sel korral veidi kallim, hingamist hõlbustava tuulutusavaga, mis võimaldas end tööd tehes suhteliselt normaalselt tunda. Lihvimist lõpetades nägin küll välja nagu tõeline tolmuahv, alustades juustest ja lõpetades riietega, aga kastid paistsid juba üsna ilusad. Isegi nii ilusad, et kahte neist otsustasin värvimise asemel hoopis lakkida. Näriliste tegutsemisjäljed vormisin sujuvamaks ja nii sai vana kast endale väga laheda serva. Mõned üksikud kohad käisin veel käsitsi liivapaberiga üle, aga väga palju energiat sellele ei kulutanud - eesmärgiks polnudki saad perfektselt siledat pinda.
Värvimiseks kasutasin tavalisi seinte jaoks mõeldud vesialuselisi värve. Uusi loomulikult ei ostnud, vaid kasutasin ära erinevaid remonditöödest üle jäänud jääke, mida siis vastavalt soovile kokku segasin. Mingil põhjusel olen ma värvikoguste arvutamisega peaaegu alati veidi mööda pannud, just nii, et jube palju jääb üle ja sellepärast on üht-teist ikka kogunenud. Pealegi on värvipotte ju vaid teatud suurustes ja väiksemaid töid tehes jääb paratamatult midagi üle. Kui mul poleks neid jääke olnud, siis mine tea, võib-olla oleksin uued ostnud, aga praegu ei näinud sel küll mõtet. Sarnaselt värvile kasutasin ka laki puhul ülejääke, ilusat helepruuni seinalakki.
Kuna plaanis oli teha siiski lastele mänguasjakastid, pidasin vajalikuks neid lisaks värvimisele ja lakkimisele veel kuidagi kaunistada. Lapsed olid mu mõttega igati nõus. Lakitud kastide puhul kasutasin decoupage´i ehk salvrätitehnikat, poiss sai oma kastile autopildid ja tüdruk lilled. Tehnikat eraldi kirjeldama ei hakka, mainin vaid ära, et kasutasin täiesti tavalisi salvrätte ja veega veidi lahjendatud PVA liimi. Liimi lahjendasin sellepärast, et tegemist ei olnud toidupoodides müüdava vedela variandiga, vaid sellisega, mida müüakse ehituspoodides ja mis on õrna salvrätipaberi jaoks liiga paks. 
Värvitud kastidele oli algselt plaanis midagi peale maalida, aga õnneks tuli õigel ajal mõte teha need hoopis vahtralehetemplite abil sügiseselt värviliseks. "Õnneks" sellepärast, et ma pole tegelikult suurem asi maalija ja tõenäoliselt oleksin töö lihtsalt untsu keeranud. Nojah, tüdrukule sobilikud lilled oleksin ehk enam-vähem normaalselt ära teinud, aga poiss ei olnud lilledest huvitatud ja autode või muu taolisega läheks juba raskeks. Vahtralehekujundite tegemiseks võtsin puu otsast päris vahtralehed, tegin värviga kokku ja vajutasin jäljendi kastile. Proovisin mõlemat pidi, aga ilusam jäi siis, kui kandsin värvi lehe alumisele poolele.
Kaunistuste vastupidavuse parandamiseks lakkisin kastid veel värvitu mööblilakiga ja peale kuivamist sain need uutele omanikele üle anda. Lapsed jäid tulemusega rahule ja mina ise ka. Poisile meeldis kõige rohkem muidugi autopiltidega kast, tüdrukule lilledega. Samuti jäid nad rahule vahtralehtedega kastidega. Mulle endale meeldis kõige rohkem see lilledega, lisaks tuli minu arvates väga hästi välja see igivana näritud servaga kast, mille laineline serv sobitus kenasti kõige muuga kokku.


Tuesday, September 6, 2016

METSA ILU

Niipea, kui olin peale viit päeva Tallinnas koju tagasi jõudnud, ei suutnud vastu panna kiusatusele metsa minna. Metsas on tore ka niisama hulkuda, aga sel korral võtsin kaasa panged ja seenenoad kindla eesmärgiga talvevarusid täiendada. Kukeseeni olen sel aastal juba päris palju korjanud ja kõikvõimalikel viisidel hoidistanud, aga tahaks talveks veidi mitmekesisemat toidulauda. Mulle meeldib metsas käia ka üksi, aga sel korral kutsusin mehe kaasa - kahekesi saab kiiremini korjatud ja kvaliteetaeg vabas looduses tuleb alati kasuks.
Me ei pidanud pettuma, riisikaid oli juba päris palju. Põhilise osa saagist moodustasid tõmmud riisikaid, kuid vähemal määral leidus ka tava-, kase-, männi- ja porgandriisikaid. Viimased olid kahjuks enamasti ussitanud, nii jõudsid pange vaid üksikud. Ühe toreda riisika ehk võiseene leidsin ka, esmakordselt elus. Kukeseeni näis esmalt üsna vähe olevat, kuid kahepeale suutsime siiski pool pangetäit kokku saada. Puravikke oli ka tunduvalt vähem kui paari nädala eest, siis korjasin erinevaid puravikuliike kokku enam-vähem pangetäie, millest suur osa jõudis marineerituna purki. Ju hakkab nende aeg lõppema. Pange jõudsid ka üksikud timpnarmikud, mille näol on tegemist minu sellesuvise avastusega. Seni metsa jäetud liigi näol on tegemist väga maitsvate seentega.
Kõige parem meel oli meil ehk sirmikute üle - neist tehtud šnitslitele ei saa seenemaailmas vastu miski. Kahjuks leidsime neid sel korral metsast vaid kaks, sellepärast paneerisin ja praadisin ka mõned suuremad puravikud, mis ei jää maitse poolest sirmikutele väga palju alla.
Peale maitsvate söögiseente leidus päris palju selliseid, mis tuli metsa jätta, kui väga nad oma iluga ka ei meelitanud. Õnneks olen aastate jooksul seeni päris hästi tundma õppinud ja tean, millistest eemale hoida. Loomulikult tuleb ette, et leian metsast neid, mida ei tunne ja mõnikord otsustan proovida seeni, mida varem söönud ei ole, aga sel juhul pean olema päris kindel, et need ka süüa sünnivad ja ei ole mõne mittesöödava või lausa mürgise liigiga kergesti segi aetavad. Metsas seenel käies tuleb lähtuda sellest, et mida ei tunne, seda ei korja ega söö.
Tunnistan ausalt, et seeni korjata meeldib mulle palju rohkem kui neid puhastada ja toiduks valmistada. Siiski olen mitmekesisema talvise toidulaua nimel valmis veidi pingutama, nii said tallele pandud selle suve/sügise esimesed soolaseened ja üheksa purki marineeritud seeni: viis purki riisikaid ja neli kukeseeni. Kindlasti ei jäänud see sügise viimaseks seenelkäiguks, kavatsen metsas käia nii kaua, kui ilm ja kasvav beebikõht seda võimaldavad.
Alljärgnevatel piltidel on erinevad kärbseseened, üks mürgisem kui teine. Neid võiks kindlasti metsas vaid imetleda, puutuda või lausa korjata ei ole mõtet.






Wednesday, June 29, 2016

Puidust kingitus - oma ja isiklik

Tunnistan kohe, et tänases postituses on natuke enesekiitust. Seda ka põhjusega, sest olengi enda üle uhke.
Alguse sai see umbes nädala eest, kui hakkasin tõsisemalt mõtlema abikaasa sünnipäevakingituse peale. Algne mõte oli osta mõni tööriist, mida ikka majapidamises vaja läheb, aga millegipärast ei tundunud ükski kingitus "selle õigena". Jaanipäeva õhtul, kui esinesime näidendiga Assikvere seltsimajas ja lava taga maki kõrval istudes (et hoolitseda etenduse helilise poole eest) oli mul kogu terve tunni jooksul silme ees klaveri peale asetatud autasu, millega omistati aasta parima kodanikuühenduse tiitel. Nii tekkis mõte teha oma mehele taoline auhind, läbi mille anda teada, kui oluline ta on ja kui väga ma teda hindan. Mõeldud, tehtud? Mitte päris. Autasu nimetus oli küll üsna ruttu selge, kuid milline kuju teha, see oli veidi keerulisem probleem. Teadsin küll, et teen midagi puidust, kuna mulle meeldib selle materjali välimus, samuti armastan seda töödelda, aga mida täpselt, oli veel segane. Pidin ka kriitiliselt hindama enda puidutöötlemisoskusi. Lõplik mõte sündis alles metsas, kui läksin tööks vajalikku materjali otsima, lootes leida mõnda inspireerivat oksakest.
Algul kavatsesin tööprotsessi pildistada, aga see jäi siiski tegemata - tundus kuidagi segav. Pealegi ei ole selles midagi nii keerulist, mida teised ilma minu õpetuseta teha ei suudaks. 
Töö oli suhteliselt lihtne ja võttis mõned tunnid. Lihvimiseks kasutasin algul relakat, hiljem taldlihvijat, veidi tuli appi võtta ka nuga ja liivapaber. Kõige aeganõudvam oli puidule teksti graveerimine, käele ja seljale ka väsitav. Kuju alusega ühendamiseks kasutasin puittüübleid, lisades kindluse mõttes veidi PVA liimi. Paar kihti läbipaistvat mööblilakki ja valmis see oligi!
Nagu alguses mainisin, olen enda üle uhke. See ei tähenda küll, et kõik oleks olnud perfektne. Alustada võib kasvõi sellest, et kuju jaoks võetud oks polnud just parim - veidi ilmastikust räsitud. Tegin sellega küll niipalju kui suutsin, aga puidu pinda päris ilusaks ikka ei saanud. Tööd lakkides avastasin oma suureks meelehärmiks, et olin kuju alusele valepidi kinnitanud, alusel oleva teksti poole jäi vale külg. Midagi katastroofilist selles küll polnud, aga teistpidi oleks olnud ilusam. Kahjuks ei saanud ma sel hetkel enam midagi muuta, sest liim oli kuivanud.
Sünnipäevalaps oli kingituse üle väga rõõmus. Üllatunud vist ka, sest varjasin seda osavalt, isegi lastele ei näidanud. Olen rahul, et tegin kingituse ise, et kinkisin midagi, mis on just talle mõeldud. Kipume tihti pidama enda kõrval olevaid inimesi iseenesestmõistetavaks ja unustame neile öelda, kui olulised nad on. Kahjuks tuleb ette meid korralikult raputavaid olukordi, mis  panevad elu ümber hindama ja tuletavad meelde, et miski ei ole igavene. Et keegi ei ole igavene. Peaksime rohkem hoidma ja hindama meie kõrval olevaid inimesi ja neile nende olulisusest sagedamini teada andma. Tehkem seda!

Sunday, June 26, 2016

Varahommikul rabas

Kogu senise elu olen armastanud jälgida loodust ja selle arengut. Üldiselt on mul õnne olnud elada piisavalt looduse keskel, et isegi spetsiaalselt kuhugi sõitmata näeb palju, ometi on kohti, kuhu lihtsalt tuleb eraldi minna. Üks neist on raba, kus vaatamata liigivaesusele on midagi lummavat ja kaunist.
Tänane rabas käik sündis osaliselt vajadusest - peame kooli jaoks külastama erinevaid kooslusi, et seal toimuvat jälgida ja taimi koguda. Samas, kui ma väidaksin, et muidu poleks läinud, ei oleks see päris tõsi. Nojah, ilmselt oleks läinud mõne nädala pärast, kui saaks juba murakaid korjata. Varase kellaaja valisin puhtalt sellepärast, et ilmaennustused ei lubanud tänaseks olulisemalt jahedamat kui eilne 30 kraadi ning teades enda kuumataluvust, poleks päeval looduses liikumine kõne allagi tulnud. Juba kell 6, kui startisime, oli õues 19 kraadi.
Hommikud on ilusad, väga ilusad. Kahjuks ei ole ma hommikuinimene ja armastan kauem magada, aga kui mingil põhjusel ärkvel ning õues juhtun olema, siis naudin seda vägagi. Mulle meeldib hommikune linnulaul, mulle meeldib, kuidas päike tõuseb järjest kõrgemale taevakaarele ja soojendab tasapisi õhku, mulle meeldib kastemärg rohi ja mõnus õhk... neid asju on palju.
Käisime täna suhteliselt pisikeses rabas Läti piiri lähistel, Jahusoos. Ometi olid seal olemas kõik raba tunnused. Täitsin ülesande jälgida loomi või nende tegevusjälgi: kuulsin linde laulmas, nägin põdra jalajälgi ja märkasin erinevaid putukaid. Samuti sai kogutud piisavalt vajalikke taimi, sealhulgas mõned samblad. Siiski ei saa jätta mainitama, et võrreldes niiduga, kus eile õhtul käisin, oli taimede valik väga kesine - peale kõverate ja kidurate mändide esines seal vaid mõni puhmaliik, paar kõrrelist ja palju sammalt.
Olen rabas varemgi käinud, aga ei ole kunagi sattunud sinna ajal, mil sookail õitseb. Tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt kauni taimega, valget õitemerd nähes annan peaaegu andeks selle uimastava ja peavalu tekitava lõhna, mis tühja kõhuga tundus eriti tugev.
Lasen nüüd piltidel rääkida:

 

Saturday, January 2, 2016

VAATA, FÜÜSIKA!



Järjekordne kooli jaoks tehtud töö, mida pidasin vajalikuks avaldada.

„Vaata, füüsika!“ ütlen lapsele imeilusate värviliste piltidega kaunistatud raamatut ulatades. Silm on suurepäraste optiliste omadustega elund, mis on võimeline eristama 160 eri värvitooni, kuid on tundlikuim rohelisele valgusele.
„Vaata, füüsika!“ ütled klassikaaslasele, püüdes eristada kauguses kiirgavaid valgusallikaid.
Valguse pupillist läbiminekul toimub valguse difraktsioon – valguskiir paindub ja selle levimissuund muutub.  Rohelise valguse korral suudame 50 cm kauguselt eristada ka valgusallikaid, mille vahemaa on 0,1 mm. 25 mm diameetriga silma puhul on sel juhul võrkkestale tekkivate punktide vahemaa 6 μm. Suurematest kaugustest rääkides on heaks näiteks teineteisest 1,2 meetri kaugusel asuvad auto pidurituled, mida suudame eristada u 6,3 km kauguselt. Päriselus tulevad siiski arvesse ka erinevad keskkonnategurid.
„Ära vaata, füüsika!“ hüüan, manitsedes lapsi päikesesse otse mitte vaatama. Silma sattuv ja seal nägemisaistingut põhjustav valgus lähtub mingist valgusallikast. Kui valgusallikas on vaatleja seisukohalt punktvalgusallikaks pidamiseks juba liiga suur, kirjeldatakse seda luminantsi abil, mis on valgust lähetava pinna valgustugevus pindala ühiku kohta. Silma tagapinnal asuvad nägemisel osalevad valgustundlikud rakud: kolvid ja kepikesed. Hämaras, kus luminantsi väärtused jäävad alla 0,01 cd/m2, näeme ainult kepikeste abil, seevastu eredas, üle 10 cd/m2 luminantsi korral vaid kolvikeste abil. Nende kahe numbri vahele jäävate väärtuste korral osalevad mõlemad. Silm kohandub eriti tugeva luminantsiga pindade valgusega pupilli suurust reguleerides. Päikese luminants on aga niivõrd suur, et kahjustab silma, kui sellesse otse vaadata.
„Vaatan, füüsika!“ mõtleb silmaarst nägemishäireid diagnoosides ja vajalikke abivahendeid määrates. Normaalses silmas fokuseeruvad valguskiired võrkkestale ja sellel moodustub terav kujutis. Nägemisvõime puudulikkust põhjustavad valguse murdumise anomaaliad. Silmade uurimise vahend oftalmoskoop töötabki valguse murdumise jälgimise põhimõttel – kui uuritaval silmal esinev valguse murdumise hälve, ei teki korrapärast kiirtekimpu. Korrigeerimisläätse tugevuse arvutamiseks on vaja teada lõpmatuspunkti asukohta ja silma teljesuunalist läbimõõtu, normaalse silma lõpmatuspunkt asub lõpmatuses.
„Ei vaata, füüsika,“ ütlen elus ja eluta looduse vaheliste seoste leidmise järel raamatut ja lugemisest väsinud silmi sulgedes, et minu silmi vaadates tekiks oftalmoskoobis kaunis ja korrapärane kiirtekimp.

ALLIKAS: Holmberg, P. jt (2007) Santorius: elusa looduse füüsika. Tallinn: Ilo

Friday, January 1, 2016

Head uut aastat!


Mini-jõulumaa ringtee keskel
Linna kuuskSee aasta tuli teisiti. Otseses mõttes. Kui seni olen uut aastat tervitanud ikka meie armsal kodumaal, siis nüüd otsustasin saada uusi kogemusi lõunanaabrite juures. Viimastel aastatel on mind läti keel ja kultuur eriliselt huvitama hakanud ja tahtsin näha, kas eestlaste ja lätlaste vahelised erinevused tulevad välja juba mõne kilomeetri kaugusel piirist.
Kui olime minu vanemate juures kõhu täis söönud ja lapsed magama saatnud, võtsime suuna Ape poole. Tegelikult juba teist korda aasta viimase päeva jooksul, sest päeval käisime seal poes. Juba siis hämmastasid mind sealsed jõuluteemalised kaunistused, mis erinesid meie omadest üsna palju. Näiteks rippusid linna kuusel üsna väheste tulede kõrval kõikvõimalikud ehted, sealhulgas puidust ketastele maalitud rahvussümbolid. Peale selle märkasin päkapikulaadseid olevusi, nii kuuse ümber kui ringtee keskel oleval haljasalal. Justkui mini-jõulumaad. Erilist tulederohkust ei jäänud silma ka keskööl, pigem oli seda tagasihoidlikult. Selles suhtes on mul hea meel, et käisime Apes ka päeval, sest muidu oleks mul need muljetavaldavad kaunistused nägemata jäänud.
Rahvuslik kuuseeheOma kuueliikmelised seltskonnaga jõudsime kohale mõned minutid enne keskööd. Suurel poeesisel platsil kuulas päris arvestatav rahvamass ühe naisterahva kõnet. Pisikese piinlikkustundega pean tunnistama, et ma ei tea, kes ta oli. Samuti ei jõudnud ma sellesse sisse elada niivõrd, et oleksin sealt mõne mõtte tulevaseks aastaks kaasa võtnud. Küll võtan tulevikku kaasa mõtte järgmisena kuuldud presidendikõnest, kus öeldi: "Ärge võrrelge end teistega, vaid ärgake igal hommikul veendumusega, et teie elu on ainulaadne ja et teete enda poolt parima, mida suudate!" Me ei peakski end teistega võrdlema ja olen seda alati püüdnud vältida. Sama asi ei pruugigi erinevate inimese jaoks sama tähtsust omaga ja igaüks peaks elama selle järgi, mida tema soovib ja mida suudab. Peale selle rõhutas Läti president, et me oleksime tänulikud neile inimestele, kes on otsustanud just meiega seda olulist päeva tähistada ja tunneksime nende olemasolu üle rõõmu. Presidendikõne lõpu summutasid juba ilutulestikukärgatused ja nii ma päris kõike ei kuulnud, sellepärast vaatasin täna selle internetist uuesti üle. Mulle tõesti meeldisid seal väljendatud mõtted ja tekkis tahtmine see ka teiste jaoks täispikkuses ära tõlkida. Kas ma seda teen, näitab aeg ning võimalik, et keegi jõuab juba ette.
Aastavahetuseni sekundite lugemineKõne lõppedes ilmusid ekraaniks muudetud katusele numbrid alates 45-st, mis hakkasid tasapisi väiksemaks muutuma - nii loeti sekundeid uue aasta saabumiseni. Jälle midagi teistsugust. Täpselt keskööl hakkas mängima Läti hümn, millele järgnes peaaegu seitsme minuti pikkune ilutulestik, mille juures hämmastas eelkõige see, et tulede vaatemäng oli üle väljaku kõlavasse klassikalisse muusikasse sobitatud. Jäi mulje, et Ape ettevõtjad on päris jõukad, sest just nemad panid ilutulestiku jaoks raha kokku. 
Kultuurimaja peo ootuses
Vaatemäng jättis mulle nii hea mulje, et mul oli juba ükskõik, milline saab olema linnakese kultuurimajas toimuv pidu, kuhu plaanisime ka sisse astuda. Ürituse alguseks oli märgitud 00.30, kuid kummalisel kombel ei liikunud sel kellaajal kultuurimajas sees või selle ümber kuigi palju rahvast. Otsustasime siiski uurima minna. Selgus, et kõik lauad on broneeritud, kuid kuna seina ääres oli toole, siis ei teinud me sellest probleemi. Vestlesime omavahel ja jäime ootama, et midagi toimuks. Üksikud inimesed liikusid, kuid mitte kuigi palju. Samas, kuna lauad olid broneeritud, siis arvasime, et küll inimesed millalgi ikka tulevad. Tulidki, liikumine elavnes umbes 01.30 paiku. Sel ajal hakkas mängima ka bänd ja peagi oli esimene paar tantsupõrandal jalga keerutamas. Otsustasime neile mitte alla jääda ja läksime ka.
Üksikasjalikku peokirjeldust ei ole mõtet anda. Kokkuvõttes võib öelda, et oli vahva. Inimesed olid lõbusad, muusika tantsitav. Loomulikult oli seal ka alkoholiga veidi üle pingutanud tegelasi, kuid nemadki olid lihtsalt lõbusad ja vähemalt meie lahkumiseni ühtegi kaklust ega tüli ei toimunud. Märkasime koridoris ka politseid, aga nad läksid üsna ruttu ära. Tundus, et tulid lihtsalt korraks kontrollima. Kultuurimaja ise oli küll üsna pisike, paljud meie maakultuurimajad on suuremad. 
Mulle on alati meeldinud uusi kogemusi saada ja see kogemus oli vahva. Väga meeldis. Mulle meeldis "külapeol" anonüümsena olla. Mulle meeldis ühena paljudest seista uue aasta ootuses seal platsil ja tervitada aastat 2016, tundes nende inimestega teatud ühtsust. Mulle meeldis teisiti tulnud uus aasta.