Lugemine on lahe!

Selle postituse pealkirja näppasin Malenelt. Ta ühel päeval ütles nii, kui rääkisime meie uuest väljakutsest. Ah et millisest väljakutsest? 

Paar nädalat tagasi sattusin juhuslikult kas FB või kuskil mujal peale üleskutsele võtta osa üritusest "Tartumaalt Põhjamaadesse". Oktoobri lõpuks tuleb läbi lugeda 50 Põhjamaade kirjanike raamatut. Nojah, väljakutseid armastava inimesena tahtsin kohe osaleda. Ma ei tea, mis minuga mingitest võistlustest või väljakutsetest kuuldes toimub, kaine mõistus kaoks justkui kuhugi ära. Kuigi ma olen kunagi olnud väga usun lugeja, on fakt see, et eelmise aasta jooksul lugesin läbi vaid 2,5 raamatut ja sellest on 50-ni ikka väga palju minna. Vaba aega pole ka teab mis palju. Aga kui teisiti mõelda, siis olgem ausad, ega ma 24/7 või isegi mitte kogu ärkveloleku aja ilma puhkepausideta rakkes pole ning mida ma seni neil hetkedel tegin? Põhiliselt sisustasin aega telefonis. Seda aega ei pruugi päeva jooksul olla palju, mõnel päeval üldse mitte, aga võib ju proovida. Kui ma ei saa oktoobri lõpuks 50 raamatut loetud, siis ei saa. Ma ei pea osalemise eest kuhugi maksma, mul ei ole mitte midagi kaotada, ainult võita. 

Mõnda Põhjamaade kirjanikku teadsin. Aga mitte palju. Kusjuures läbi aegade minu lemmikraamatu (või täpsemalt triloogia) autor on ka ju norrakas Trygve Gulbranssen. Arvestades, et ülikooli lõpetanuna võiks minust klassiõpetaja kõrval saada ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja, tuleb kirjanduse alane silmaringi laiendamine kindlasti kasuks. Huvitav on see, et olin just enne väljakutsest teada saamist ühe raamatu läbi lugenud, kunagise naabrinaise kirjutatu ning mõtlesin, et peaksin seda rohkem tegema.

Raamatukokku läksin rõõmsalt ja ootusärevalt. Olin otsustanud suhtuda väljakutsesse hästi avatult ning lasta endale pigem raamatuid soovitada. Kuidagi olin just veidi aega tagasi mõelnud lugemisblogi peale ning nüüd andis sellisest väljakutsest osavõtmine põhjust ka blogi tegemiseks. Siin ei tahaks asju nii keeruliseks ajada, lugemisblogidel on minu teada hoopis teine sihtrühm. Anu raamatukogus hakkaski rääkima, et kuna ma olen bloginud, siis ehk ma tahaksin ka väljakutse raames loetud raamatutest kirjutada. Rääkisin talle siis plaanist loetud raamatutest kirjutamiseks hoopis uus blogi teha. Nüüd on mu virtuaalse lugemisnurgakese link ka Pala raamatukogu veebilehel. Blogis on praegu 2 postitust olemas, kohe teen kolmanda ja neljanda ka. Uskumatu, olen veidi rohkem kui nädalaga juba 4 raamatut läbi lugenud! Ma nimelt sattusin ühte triloogiat lugema ja muidugi tahtsin ma teada, mis tegelastest edasi saab. Tegelikult on sellele triloogiale kirjutatud veel ka neljas ja viieski raamat, nii lugesin kiirelt neljanda ka läbi. Viies on aga Palalt praegu juba kellegi teise poolt laenutatud. Loen siis vahepeal midagi muud. Igatahes näib, et saan isegi pooliku jaanuariga kuu plaani täidetud. Kui võrdselt ära jagada, siis tuleks oktoobri lõpuks 50 raamatu lugemiseks iga kuu neid just nimelt 5 lugeda. Tegelikult ongi vist mõistlik talvel veidi rohkem pingutada, sest olgem ausad, kevadel mul ikka nii palju vaba aega pole. Suvel ka ei pruugi olla. 

Kui nüüd keegi selle blogi lugejatest tahab teada minu muljeid loetud raamatutest, vaadake siia (link)!

Tütrega end ajalukku jäädvustamas

Ühel päeval jõudis minuni vahva üleskutse Kalevipoja Kojalt, kus kutsuti inimesi osalema "Kalevipoja" sisselugemisel. 1. mail avatakse Kääpal nimelt korraliku uuenduskuuri läbinud Kalevipoja muuseum, kus üheks ekspositsiooni osaks saab olema võimalus kuulata täispikkuses "Kalevipoega", mille loeksid sisse just tavalised inimesed. Kui ma rääkisin Malenele oma plaanist sel üritusel osaleda, tahtis tema ka. Näitasin talle teksti, arvas, et ei ole raske. Tegelikult oli tekst ikka päris raske, loeti nimelt 1875. aasta versiooni, kus on väga palju tänapäeval isegi veidi arusaamatuid sõnu, eriti lapsele. Samas ma ei tahtnud teda ka keelama hakata, oma tütart tundes uskusin, et ta teeb selle nui neljaks ära.

Teksti harjutama hakkasime üleeile, reede õhtupoolikul. Kui Malene nägi väljaprinditud lehtedelt reaalselt, kui palju seda teksti ikka on ja kui ta oli veidi lugenud, muutus tema entusiasm pigem ahastuseks. Pisaraid ei tulnud ka kuigi kaua oodata. Ütles, et selline tunne, nagu esimeses klassis lugema õppides, ometi loeb ta väga hästi ja kusjuures väga palju tänapäeva lapse kohta. Hakkasin ennast süüdistama last keerulisse olukorda panemises, sest ma olin näinud juba varem, et see ON raske tekst.

Tegime väikese pausi. Rahustasin lapse maha ning otsustasime vaatamata kõigele jätkata. Tahe oli tal endiselt olemas, sel hetkel oleks ta lihtsalt eelistanud pigem veidi vähem teksti. Hiljem sain ma muidugi teada, miks ta nii lootusetuna end tundis - ta oli kuidagi aru saanud, et lähme alles castingule, mitte juba salvestusele. Hakkas kartma, et teda ei valitagi. Õhtu lõpuks oli olukord juba palju lootusrikkam. Mõned vead tulid sisse küll, aga meil oli veel laupäeva hommik ka. Salvestusgraafik oli paika pandud ning meie ajad 14.40 ja 15.00. Nii saime hommikul paar korda üle lugeda. 

Malene tundis end eile hommikupoolikul hästi, aga siis läksin mina närvi. Enda pärast väga mitte, aga kartsin just, et Malene ei saa hakkama. Või pigem seda, et kui tal läheb väga palju sassi, siis on seal mingi kuri helimees, kes hakkab temaga pahandama, siis hakkab Malene nutma ja edasi on juba raske end kokku võtta. Liiga elav fantaasia mul! Nii elav, et kõhus lausa keeras, mida pole ammu juhtunud.

Läksime igaks juhuks Kääpale varem kohale. Lisaks n-ö tavalistele inimestele pidid kohale tulema ka mõned tuntumad näod, eesotsas kultuuriministri Tõnis Lukase ning klounipaari Piip ja Tuut kehastava Haide Männamäe ja Toomas Trossiga. Nemad kolm pidid meiega umbes samal ajal seal olema, nimelt oli valmis seatud kaks stuudiot ja täiesti juhuslikult sattusid meie ajad kattuma. 

Ajasime Malenega rahulikult juttu, kui kuulsime ülalt korruselt lähenevaid samme ning peagi seisiski uksel just stuudiost tulnud Tõnis Lukas kirjus maavillases kampsunis. Ta teretas meid. Teretasime vastu. Kuidagi imelik ja kohmetu tunne oli. "Malene, see on Vabariigi kultuuriminister," ütlesin ma. Malene naeratas kohmetult. Siis küsis juba minister, et kas meie tulime ka "Kalevipoega" lugema ja et kas mõlemad. Paar lauset vahetasime veel. Siis tahtis keegi vist kohalik ministrile oma ema tutvustada ja nii nad teise ruumi kadusid. 

Äkki öeldi, et nüüd on meie kord...

Võisin ka Malenega kaasa minna. Ta soovis ka, et läheksin. Helimees oli nooremapoolne mees, sõbralik ja meeldiv inimene, ei midagi sellist, mida kartsin. Tema tegi meist siin postituses kasutatud pildid. Ta rahustas kohe, et Malene saab hakkama ja et kui läheb sassi, teeme selle koha uuesti. Mõned kohad tuligi uuesti teha. Päris mitu. Aga ta on ju laps! Minu arust ääretult tubli tüdruk ja tegelikult sai kenasti hakkama. Planeeritust rohkem kulunud ajast ei teinud ka keegi välja. Malene järel lugesin oma osa sisse mina, läks ka täitsa kenasti. Helimees tundis huvi, et ega ma häälega tööd ei tee, arvas, et ehk võiksin. Mul olevat hea diktsioon.  

Võimalik, ehk ongi. Kui teadlikult püüan. Igapäevaelus ilmselt mitte, olen ise märganud, et kipun vahete-vahel üsna hooletult rääkima.

Peale salvestust sõime kõhu täis ja tulime koju. Kuna Piip ja Tuut salvestasid meiega samal ajal, siis nägime neid vaid korraks ning esialgu plaanis olnud ühispilt jäi ära. Väga vahva ettevõtmine igatahes, meie Malenega oleme mõlemad rahul, et läksime. Ootame juba põnevusega muuseumi avamist.

Mälumängurid

Kui ma nägin poes (imekombel just poes, mitte sotsiaalmeedias nagu tavaliselt) Peipsiääre valla mälumänguturniiri kuulutust, teadsin kohe, et tahan osaleda. Probleem oli aga selles, et mul polnud võistkonda. Seda oli aga vaja, sest nii tark või hull ma ka pole, et üksi viieliikmeliste tiimide vastu läheksin. 

Ühel päeval mainisin mokaotsast abikaasale, et võiks minna. Ta polnud väga huvitatud. Juba samal päeval Steniga ajaloo olümpiaadiks valmistudes tekkis mul aga enda arust suurepärane mõte - minna perega ehk siis täpsemalt mina, abikaasa ja Sten. Ja ehk võtta keegi veel juurde. Sten on juba 13 ja väga hea faktimäluga, pealegi on mälumängus vahete-vahel selliseid nn noortele mõeldud küsimusi, millele keskealised enamasti vastata ei osta.

Rääkisin Stenile mõttest ja mingil määral minu üllatuseks oli ta täitsa nõus. Vaimustuses ehk mitte, aga nõus. Nüüd oli Sveni veenmine ka lihtne, sest kui laps ka juba tahab, siis ikka võib minna. Nii oligi. Kui aga Malene meie plaanist kuulis, tahtis temagi kaasa tulla. Ta on selles suhtes minu moodi, et armastab erinevaid väljakutseid.

Oodatud õhtu jõudis kätte eile ja kella 19ks olime kenasti Koosa rahvamajas, pastakas kaasas ja valmis teistele tuult alla tegema. Okei, viimasega pingutasin veidi üle, tegelikult olin ma juba enne võistlust kindel, et võidule loota ei tasu. Teadsin nimelt vähemalt ühte väga tugevat võistkonda, et meil kahe täiskasvanu ja kahe lapsega polnud lootustki. Ah, ega me sinna ju võidu pärast läinudki, võtsime seda kui vahvat võimalust perega koos aega veeta ja end proovile panna.
Võistkonnale nime valimine läks üsna valutult. Arutasime ka igasugu naljakaid variante, aga mul oli mitu päeva olnud peas juba Family. Lastele see muidu meeldis, aga nad tahtsid seda täiendada ning üks neist pakkus välja Family Team. Kõik olid rahul. Täitsa loogiline ka, oleme ju perevõistkond.

Algul läks päris hästi - esimesest voorust koguni 9 punkti 10-st. Näod olid üsna rõõmsad. Teine voor oli juba veidi kehvem, teemaks tehnika, millest mina tean väga vähe. Õnneks oli meil Sven, kes meesterahvana sel alal minust tunduvalt üle. Lisaks tõid 2 väärtuslikku punkti lapsed, kes tundsid eksimatult ära Snapchati logo. Esimesena ütles õige vastuse välja Malene, aga Sten teadis ka. Mina panin lihtsalt kirja, sest kuigi nimetus on mulle tuttav, ma ise seda ei kasuta ning logo ka ei tundnud.

Kõige kehvemad olime spordis, kus tuli isegi nulliringiga leppida. Muidu oleme end ikka ralliga kursis hoidnud, aga no ei tulnud meelde, kus Ott Tänak selle MM võidu ära vormistas. Oli jah Kataloonia, mitte Türgi!

Kokkuvõttes pidime leppima 5. kohaga, 7 võistkonna hulgast, täpsemad tulemused ja veidi juttu on ka meie valla spordilehel (link). Korraldaja ehk Vara Spordi lehel on lisaks olemas ka küsimused (link) .
Pole hullu tegelikult. Viimased ju polnud. Väga võiduhimulise inimesena pean endale vahete-vahel siiski meelde tuletama, mis põhjusel me sinna läksime ja tegelikult oli tore. 12. veebruaril uue hooga ja loodetavasti ka ühe peresisese lisaliikmega, meil ju võistkonnas üks vaba koht. Lõppkokkuvõttes läheb kolmest mängust arvesse kaks, nii et ehk ei ole kõik veel kadunud.

Pühapäevalõuna Orguga

Aasta esimeses postituses tõin välja päris palju soove ja eesmärke ning üks neist oli kaaluprobleemiga tegelemine. Eile astusin pisikese sammu selles suunas.

Kõik teavad Erik Orgut ilmselt vähemal või rohkemal määral. Kui ma ühel päeval nägin Facebookis kuulutust, et ta tuleb Varale loengut-töötuba läbi viima, mõtlesin, et võiks minna. Selge see, et ühest mõnetunnisest üritusest ei saa imesid oodata, aga mingit kasu lootsin siiski saada. Motivatsiooni, teadmisi vms. Eks oli minus oli teatud kogus uudishimu ka, ikkagi tuntud inimene ja päris huvitav on tuntud inimestega reaalses elus kohtuda. 

Loomulikult jäin ma hiljaks. Selles suhtes pole midagi loomulikku, et ma tegelikult vihkan hilinemist, aga kuidagi läheb nii, et kipun igale poole hiljaks jääma, olgu siis põhjuseks vale ajaplaneerimine või lihtsalt totakad kokkusattumised. Eile näiteks tegin rahulikult omi asju, läksin kohvi jooma, et oma tegemiste juurde naasta, kuid pilku kellale heites tuli mulle järsku pähe, et kui ma tahan kella 12ks Varale jõudma, peaksin 11.30 kindlasti liikuma hakkama. Sel hetkel oli kell juba 11 läbi. Olgu, neelasin siis viimased kohvilonksud kiirelt alla ja panin kohe riidesse. Meikida väga ei viitsinud, ainult natuke puudrit, ripsmetušš ja hästi neutraalne huuleläige. Sain tegelikult üsna kiiresti valmis. Viskasin kiirelt telefoni kotti ja olin peaaegu valmis minema, ainult rahakott oli kadunud. Otsisin seda enam-vähem kõikjalt ja päris kaua, aga ei leidnud ega leidnud. Vaatasin siis veel igaks juhuks uuesti kotti ja seal see oligi! Ma ei saa aru, kuidas ma seda varem polnud märganud, olin ju ometi sinna telefoni pannud ning mul on üsna suur rahakott. Igatahes kiirustasin minema. See tähendab, et jooksin autosse, aga sõidukiirus jäi siiski normi piiresse - kes see siis kaalu langetama hakkab, kui ma end hunnikusse sõidan? See polnud ju eluliselt oluline üritus. Varale jõudsin tegelikult peaaegu õigeks ajaks, st kell 12 olin õige maja juures. Sel hetkel ma aga ei teadnud seda ning nähes esmalt põhikooli silti, arvasin, et see peab kuskil mujal olema. Panin Vara kogukonnakeskuse Google Maps´i sisse ning see juhatas mind ilusti sama maja juurde viiva teise teeni (mis oli ka tegelikult vale). Igatahes mingil hetkel märkasin, et ühe ukse juures oli ka teine silt ning see oligi õige uks.

Üritusest võttis osa 25 inimest, neist vaid üks mees ja erinevalt naistest oli tema hoopis sportlane, kellel vormiga ilmselgelt selliseid probleeme polnud, nagu ülejäänutel. Kuna ma jõudsin hiljem, siis Orgu juba rääkis. Istusin ainsale vabale toolile, omamata päevakavast mingit aimu, aga igal juhul valmis kuulama ja üht-teist kõrva taha panema.

Päev või siis osa päevast ehk täpsemalt kolm tundi, oli jagatud põhimõtteliselt kaheks. Esimeses osas Erik rääkis toitumisest ja selle alustaladest, samas ei olnud see otseselt loeng, vaid ta ootas meilt ka aktiivsust. Enne oma teadmiste esitamist tahtis ta teada, mida meie teame. Kuigi ma varem olin arvanud, et olen teoorias väga tugev, siis selgus, et päris nii see ka pole. Midagi teadsin, aga üht-teist jäi vajaka ka. Pigem oli asi selles, et ei osanud oma teadmisi teistele arusaadavalt väljendada. Ma ei hakka loomulikult kogu jutu sisu ümber jutustama, aga paar huvitavat asja panen kirja küll. Mina, nagu enamus meist, teab kindlasti, et igasugu ebatervislik toit ja erinevad kaloripommid annavad väga palju kaloreid, aga kui palju täpselt sellest keharasva tuleb, me tavaliselt ei mõtle. Näiteks 3500 kCal võrdub 0,5 kg keharasvaga. See on põhimõtteliselt 1 kg kooki, 800 g keeksi, 600 g šokolaadi..., igatahes polegi teab mis suur kogus toitu. Mis siis enam imestada, et kust see ülekaal küll tuleb? Päris ühe päevaga 1 kg kooki näiteks ära ei sööks, aga kahe päevaga pole probleemigi, kui on maitsev kook. Teine asi, mis veidi mõtlema pani, oli seotud vanusega. Vanematel inimestel läheb nimelt aeg kiiremini. Orgu tõi välja katsete tulemused, kus erinevas vanuses inimestel paluti mõttes lugeda kolm minutit ning tõesti oli vahe sees. Eks me kõik mäleta, et nooremana läks aeg aeglasemalt, eriti enne täiskasvanuks saamist. Eesti keskmist eluiga arvestades olen mina kuskil poole peal (muidugi tahaks rohkem, aga seda minult ei küsita) ning mõttetu oleks veel aega raisata. See tähendab, et kõigega, sh enda paremasse vormi viimisega, tuleb alustada nüüd ja kohe.

Kui rääkimise osa mööda sai, tuli lõbusam osa ehk hakkasime süüa tegema. Mitte et ma muidu ei oskaks, aga lihtsalt vahva oli. Mis siis, et kõik inimesed olid mulle võõrad. Toit oli ka hea. Lihtne, aga hea. Tegime kurgi, tomati ja jääsalatiga värsket salatit, millele juurde kanafileed, peekonit, leivakrutoone ja riivitud juustu. Lisaks smuuti maitsestamata jogurti, banaani ja maasikaga. Maitseks veidi mett. Kooki saime ka, Orgu omanimelist kooki, mida ilmselt suuremates poodides müüakse. Kringlit ei pakutudki :D Aga kringliteema tuli jutuks küll. Isegi mitu korda. Tuli välja, et näiteks kaneelirullid on Eriku jaoks tegelikult palju suurem kiusatus. Ja kiusatustele tuleb ka järele anda, lihtsalt mitte tihti ja mitte suurtes kogustes.

Täna olen igatahes indu täis. Ma ei saa öelda, et see üritus minuga imesid tegi, olin oma peas juba jõudnud selleni, et muutusi tuleb teha. Pigem andis veel powerit juurde ja innustas. Täna tegin näiteks eilset smuutit, aga mina kasutasin keefiri ning maasikate asemel mustikaid, sest avastasin, et maasikad on sügavkülmast ootamatult otsa saanud.

Näitlemisest külateatris

Mina enne 05.01.2020 etendust

Näitlemine on mulle huvi pakkunud juba kooliajast peale. Kahjuks olin aga tollal liiga uje ning võtsin julguse kokku näiteringi minna alles gümnaasiumi viimases klassis. Oli tore aasta. Kool sai aga läbi ning nii see harrastus tollal sinnapaika jäigi. Uuesti hakkasin näitlemisega tegelema vist 6-7 aastat tagasi, kui vanemad lapsed käisid lasteaias, poiss ehk kooliski. Võtsin siis Assikvere näitetrupiga ühendust ja ütlesin, et tahaksin tulla. Minu suureks rõõmuks võeti mind kohe vastu ja nii osalesin nende tegemistes päris mitu aastat. Vist neli näidendit tegime, ühe neist kirjutasin mina, mängides seal ka peaosa.  Viimaseks jäi "Sõber meriröövel" 2016. aastal, kui viimased etendused tegin juba suure kõhuga ehk koos Samueliga. Sel põhjusel mul tollal näitlemine katki jäigi. Ma oleksin ilmselt leidnud ka beebi kõrvalt võimaluse proovides käia, aga ma ise ei tahtnud. Ei raatsinud Samuelist eemal olla. Keeruline sünnitus ja läbi elatud eluohtlik olukord pani mind palju asju elus ümber hindama ja nii sai prioriteediks ning põhiliseks asjaks, millega üldse tegelikult tegeleda tahtsin, beebi ning üldse perekond. Oma hobidele ja eriti neile, kus peaks kodust eemal olema, ma ei tahtnud aega kulutada. 

2018. aasta hilissügisel, kui Siim oli paarikuune, pöördus minu poole Margit, Pala kultuurimaja juhataja, ja rääkis oma plaanist Palal näiteringi tegevus taastada. Kunagi ammu oli siin näitering olnud, aga juba aastaid mitte, mina olin sellest vaid kuulnud. Ma olin vägagi kahtleval seisukohal. Esiteks loomulikult sellepärast, et beebi oli ikka väga pisike. Pealegi ega mul polnud erilist esinemissoovi. Varem olin küll selline, kes armastas tähelepanu ja tahtis silma paista, aga nüüd enam mitte. Teatritegemine siiski pakkus huvi, kuigi pigem oleksin proovinud kunstniku või mõne muu lavataguse tegija ametit, samas et ma oleksin nüüd oma kahtlase kunstimeelega julgenud end etenduse kunstnikuks pakkuda, seda polnud ka. Igatahes olin siiski nõus teiste võimalike trupiliikmete ja lavastajaga kohtuma, andmata kindlat lubadust osaleda. 

Hetk ühest juulikuisest proovist

Kahtlused püsisid kaua, ka juba siis, kui proovid käisid ning loobumine poleks teiste suhtes ilus olnud. Üks osa minust arvas pidevalt, et ma ei peaks kodust ära olema, kuigi see oli vaid korra nädalas paar tundi ning olin ju paari minuti kaugusel. See oli ka ilmselt kõige olulisem põhjus, miks ma Assikvere truppi tagasi ei läinud. Teine oli muidugi see, et sinna mind tol hetkel ei kutsutud ja ise end pakkuma poleks ma siis niikuinii läinud. Praegu olen ma muidugi oma otsuse üle osaleda väga rõõmus.

Minu tegelase nimi on Hilda, tegemist on kodukanti gaasitrassi ehitama tulnud kolhoosnikuga, kes kohtub seal oma kunagise koolikaaslasega, kellega neil oli ja on nüüd ka vastastikune sümpaatia. Ma tegelikult ei tahtnud nii suurt rolli, aga mind veendi sellega, et olen trupis kõige noorem naine (kuigi hiljem selgus, et siiski pole) ning lõpuks arvasin, et vahet ei ole, kui väike roll on, proovis peab ikka kohal olema, teksti päheõppimisega mul pole väga probleemi olnud. Esialgse plaani kohaselt pidi näidend, "Sookollid ehk Naisevõtt pole naljaasi", lavale jõudma 2019. aasta jaanipäevaks. Algul me aga võtsime üsna rahulikult ja nii polnud enamik meist valmis jaanipäeval esinema. Otsustasime natuke veel proove teha ja lõpuks panime esietenduse kuupäevaks paika 4. augusti. Eks alati on ju tunne, et 1-2 proovi jääb puudu, aga mina arvan, et kui kuupäev on paigas, siis küll selleks ajaks ka valmis saab. Lihtsalt võetakse end kokku.

Meile tehti grimmi ka

Kõik oli justkui hästi ning ma olin juba pikka aega olnud rahul oma otsusega ikka tulla ja näidelda, oli ju Siim selle aja jooksul üsna palju kasvanud ning sai ilma minuta vajadusel kauem hakkama, aga kaks päeva enne esietendust olin vanemate pool Võrumaal ning sõin singileiba, kui ootamatult tundsin suus algul imelikku tunnet ja siis valu - mu esihammas oli kõva kamarat hammustades murdunud. Ega see hammas päris terve polnudki, palju parandatud jne, nii et hea vist, et senigi vastu pidas. Sellest õnnetustest kirjutasin veidi ka oma aastalõpupostituses, kus mainisin ka, et oli valus nii süüa kui rääkida, sest hammas ei murdunud päris kohe ära, vaid jäi ühest servast kinni. Sel hetkel oli aga mu põhiline probleem see, et ma ei taha puuduva esihambaga lavale minna. Sain siis omal nahal tunda, kui olulised hambad on ja kui palju enesekindlust mõjutavad. Muidugi ma oleksin tahtnud etendust edasi lükata, aga kaks päeva oli selleks liiga lühike aeg, kuulutused juba väljas ja teistel vaim valmis. Muidugi tahtis osa minust lihtsalt mitte kohale minna ja telefoni välja lülitada, aga ma ei teinud seda - see oleks teiste suhtes väga inetu olnud. Nii võtsin end tõsiselt kokku, harjutasin kodus teksti võimalikult selgelt välja ütlema ja läksin. Kaasnäitlejate ja vaatajate sõnul sain kenasti hakkama, ise ma selles nii kindel polnud.

Augustis ühe etendusega piirdusimegi. Nii mõnelgi olid tulemas ajad, mil nad olid kas ära või rohkem hõivatud ja mina polnud lihtsalt nõus rohkem ilma hambata lavale minema. Nii jõudsime teise etenduseni, mis toimus ka Palal, alles eile ehk umbes aasta peale esimest kohtumist. Tegime kaks proovi, et teksti ja kõike muud meelde tuletada. Olgem ausad, natuke läks ikka sassi. Veidi teksti jäi ka vahelt ära, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Ma enda esinemise kohta ei oskagi midagi öelda, sain vist jälle hakkama ja tekst ka oli vist peas. Seda tean küll, et vähemalt üks sõna oli teisiti, sest augustis jätsin ära oma esimese repliigi esimese sõna "vaata", sest hamba puudumise tõttu tulid kõige kehvemini välja just "s" ja "v" ning ma ei tahtnud oma hävingut kohe esimee sõnaga alustada.

Lavastaja tööhoos

Meil on koos väga vahva trupp. Kummaline, et päris mitut trupi liiget ma varem ei teadnudki, kuigi elavad siinsamas. Meil saab nii nalja kui naeru, samas teeme tööd ja näeme vaeva. Seda võib öelda eriti lavastaja kohta. Tema peab olema see, kes hoolitseb selle eest, et kõik eraldi andekad inimesed moodustaksid etendusel harmoonilise ja vaatajatele toredaid elamusi pakkuva terviku ning alati pole see lihtne. Malle Pärna näol on tegemist on ju professionaalse näitlejaga, mis on omaette väärtus. Ma arvan, et ta sobib meie trupile ja loodetavasti sobime meie talle ka. Räägiks siin hoopis loo minu isiklikust esimesest kohtumisest temaga. Tema ilmselt ei mäleta sellest midagi, sest ta ei teadnud mind, aga mina teda teadsin. Imelik, et ma talle seda lugu varem rääkinud ei ole, aga annan siis võimaluse siit lugeda. Igatahes oli see juba päris ammu, ehk 3-4 aastat tagasi. Läksin raamatukokku ülikooliõpingutega seotud kirjandust otsima ja võtsin raamatu "Kuidas õpetajana ellu jääda". Sel ajal, kui mina seal raamatu laenutust vormistasin, tuli Malle ja küsis raamatu pealkirja silmates: "Kas õpetajatel on tänapäeval siis nii raske?" Kas just sõna-sõnalt, aga midagi taolist oli. Ma ei mäletagi, kas ja mida ma talle vastasin, aga võimalik, et lihtsalt naeratasin kohmetult.

Lähiajal selgub, kas selle näidendiga on nüüd kõik või esineme mõne korra veel. Olen rõõmus, et nii mõnigi nõustub minuga, et kas nüüd kohe lähinädalatel või üldse mitte. Peale seda on plaanis uus tükk ette võtta, mis täpselt, see selgub. Kavatsen osa võtta. Seekord enam mitte kodust puudumise pärast süütunnet tundes, vaid enamjaolt rõõmu ja teotahtega. Pole ju enam rinnalast ning need mõned tunnid nädalas võiks endale lubada.

Aasta 2020 - ootused ja eesmärgid

Head uut aastat, armsad lugejad! Olgu see täis rõõmu, kordaminekuid, põnevust ja kõike muud, mida ise soovite!
Kuigi ma eelmist aastat kokku võtvas postituses rääkisin veidi aasta tagasi antud lubadustest, siis ega ma päris kindel ei ole, kas neid just nii nimetama peaks. Pigem just eesmärgid, soovid või midagi taolist. Minu jaoks on lubadus põhimõtteliselt püha, mis tähendab seda, et kui olen juba kellelegi midagi lubanud, siis püüan seda mistahes hinnaga täita. On tulnud ette olukordi, kus siiski mingil põhjusel olen lubadust murdnud, aga see teeb mu enesetunde kohutavalt halvaks ning pigem ütlengi lubaduste asemel, et "ma väga proovin", "soovin" vms.
Niisiis, selle aasta eesmärgid ja ootused... Panen neid kirja päris mitu ja mitte tähtsuse järjekorras, vaid nii, nagu parajasti pähe tuleb. Võimalik, et tulebki tähtsuse järjekorras.

• Olla lastele võimalikult palju olemas, kõigile neljale. On selge, et erinevas vanuses lastel on erinevad vajadused ja kõigi vajadused ei ole kohe näha, aga ma tõesti tahan olla hea lapsevanem ning anda oma parima, et neist julged, iseseisvad, empaatiavõimelised jne inimesed kasvatada. Lisaks igapäevastele asjadele tahan neile pakkuda ka huvitavaid elamusi nii kodus kui kodust väljaspool. 
• Saavutada kontroll kehakaalu ja toitumise üle. Võib ju mõelda, et on tähtsamaidki asju, pole aega jne, aga lisaks välimusele mõjutab kehakaal ka tervist ja mitte vähe ning kui pole tervist, pole enam midagi. Ma tahan ise elus veel palju ära teha, lapsed vajavad mind veel pikka aega ning haige või hädisena ei suuda ma kumbagi. Lõpp vabandustele ja liikuma, korralikult toituma!
• Õppida paremini aega planeerima. On selge, et nelja lapse, talu ja erinevate muude kohustuste kõrvalt ei jää kuigi palju aega üle, magada tuleb ju ka. Siiski arvan, et võtmesõnaks on just ajaplaneerimisoskus. Ma armastan küll mõnikord asju spontaanselt teha ja see pole ka alati halb, aga selleks, et aasta lõpus endaga veidi rohkem rahul olla kui eelmisel aastal, tuleb oma tegemised kriitiliselt üle vaadata, vähem niisama aega surnuks lüüa või tühjalt unistada ning rohkem planeerida, lisaks mõelda iga tegevuse puhul, et kas seda on ikka vaja või kas ma seda väga tahan.
• Kogeda uusi asju. See võib tunduda tähtsusetuna, eriti peale eelmist punkti, aga uued kogemused hoiavad erksana, annavad toredaid emotsioone. Näiteks olen ma ammu tahtnud malemängu selgeks õppida, isegi mängukomplekt juba riiulisse valmis ostetud.
• Reisida. Ei pruugi üldse pikk reis olla, isegi mitte välismaale, aga mõnikord on tore kodust kaugemal ära käia, kas siis selleks, et huvitavaid elamusi kogeda või selleks, et mõista, kui hea ikka kodus on. Sobib hästi ka esimese punktiga.
• Teha ära juba eelmisel aastal kavas olnud suurprojekt "Garaažist mängumaja". Liiga suur projekt, et seda päris üksi teha, aga mõte on minu ja siia panen siiski kirja asjad, mida ma tahan teha, mitte asjad, mida teised ka selleks tegema peaksid. Küll hiljem saavad abilised ära mainitud.
• Tegeleda oma hobidega. Olen teadlik, et hea ema olemiseks peab mõnikord mõtlema ka enda vajadustele, et oma tass oleks täis. Mul on aegade jooksul olnud palju hobisid, millega olen suuremal või vähemal määral tegelenud. Alanud aastal tahaksin eelkõige tegeleda kirjutamise, pildistamise ja käsitööga, mis praegusel eluetapil on kõige südamelähedasemad. Ma ei plaanigi neid tööna teha, kuigi hobi ja töö ühildamine pidi olema ideaalne variant, aga lihtsalt et saada paremaks ja luua midagi. Kui mõni neist peaks kasvõi vähesel määral midagi sisse ka tooma, seda parem, aga esialgu suuri lootusi ei hellita.
• Hoida talu toimivana ja loomad õnnelikena. Loomad on armsad ja nendega on niisama ka tore, aga on selge, et sellisel määral neid lemmikutena ei peaks. Et loomad ka miskit sisse tooksid, tuleb neile võimaldada korralikud söötmis-pidamistingimused, samas ei saa unustada ka normaalsete müügivõimaluste leidmist, paberitöö korras hoidmist jms. Samuti peab kurgikasvatus korralikult toimima. Mulle meeldib maal niisama ka elada ja talutööd teha ning raha minu jaoks iseenesest tähtis pole, aga reaalsus on see, et mul on neli last ja tänapäeva ühiskonnas päris ilma rahata neile kõike vajalikku pakkuda ei ole võimalik.
• Jätkata õpinguid. Ma ei saa kirjutada, et tahan ülikooli ära lõpetada, sest sügisel jätkates lõpetan eeldatavasti 2021. aasta kevadel, aga see on tõepoolest lõppeesmärk. Puudu on vähe, kaks praktikat ja magistritöö. Olles kursusekaaslaste pealt kõrvalt näinud, kui raske ja ajamahukas on magistritöö kirjutamine, otsustasin lõppenud aasta sügisel veel ühe aasta vahele jätta. Praegu arvan, et see otsus oli ainuõige, sest Siim oli ikka veel väga pisike, aga kunagi tuleb ju edasi minna ning praegu tundub, et selle aasta sügisel võikski õpingutega jätkata.

Saigi vist enamus kirja. Mis välja jäi, polnud ehk nii oluline. Seda kõike tundub võibolla palju, aga eesmärgid peavadki suured olema. Pealegi, kui need siia niimoodi avalikult kirja panna, kõigile soovijatele lugeda, siis pingutan ehk rohkem.

Kas ja mida teie endale selleks aastaks lubate? Millised on teie eesmärgid/soovid/ootused?

2019. aasta viimane päev ehk päevane aastalõpuüritus

Juba oktoobris, mil ma käisin metsas koguni kahel öömatkal, sündis mõte teha sama ka terve perega. Läks nii, et enne aasta viimast päeva ma selleni ei jõudnudki. Tegelikult oli juba suur osa ettevalmistusi tehtud jõuluvaheeaja alguses, aga kuidagi polnud õiget hetke ning salamisi lootsin valget lumevaipa, mis oleks ettevõtmise veidi vahvamaks teinud. Ning mingil hetkel hakkaski tunduma, et kõige sobivam päev selleks on just nimelt aasta viimane päev, mis võimaldaks ka pisematel lastel sel päeval midagi vahvat ja erilist kogeda. Mul polnud plaaniski lasta aastasel ja kolmesel poole ööni üleval olla, nad väsiksid liigselt ära ning kokkuvõttes poleks kellelgi tore. Suuremad lapsed plaanisid niikuinii ööseks vanaema poole minna, et Palal ilutulestikku vaadata ning keskööl õues käia. 

Mõtlesin, et sellisel lumevabal detsembripäeval on päris pime juba kella 16 ajal ning sel ajal oligi plaanis metsa minna. Oli aga igasugu tegemist ja nii jõudsin alles ettevalmistusi tegema kell 16. Meil on metsas üks mõnus plats koos laua ja pisikese grilliga, sinna tahtsimegi minna. Oli vaja grillile tuli alla teha, tuled üles riputada, kingitused ära peita. Kõige raskem oli esimene ülesanne, sest puud olid vist veidi niiskevõitu ja pidin tuld alustama kolm korda. Selle peale kulus planeeritust tunduvalt rohkem aega. Siis hakkasin tulesid üles riputama. Olin varunud mõned patareide pealt töötavad jõuluvalgustid, aga kahjuks ei taibanud piisavalt patareisid osta. See tähendas, et tuli kasutusele võtta mõned pooltühjad. Osasid tulesid sellepärast põlema ei saanudki. 

Kingitusi oli kokku neli. Need polnud midagi suurt ja hangitud pigem väiksematele mõeldes. Või pigem just Samuelile mõeldes, sest kõigil on palju toredam, kui temal on huvitavat tegevust. Nii peitsin ära mudelauto, pisikese kombaini, Actimeli nelipaki ja paki präänikuid. Ega ma neid tegelikult väga ära ei peitnudki, märgistasin kohad pisikeste patareitoitel küünaldega. Panin tuled põlema ja kiirustasin koju tagasi. Märkamatult oli kulunud terve tund, aga õues kenasti kottpime ja matk võis alata. Kell 16 olekski veel liiga valge olnud.

Ilm oli veidi jahe ning tuuline, tuli end soojalt riidesse panna. Väike Siim istus jalutuskärus, Samuel kõndis ise, aga tahtsis enamuse ajast minu käest kinni hoida. Meil oli küll kaasas kaks prožektorit pluss minul pealamp, aga eks lapse jaoks oli ikka veidi kõhe. Meie kodust on sinna platsile kõndida mõnisada meetrit, nii hakkasid tuled paistma üsna varsti. Siis läks Samuelil põnevaks, talle väga meeldis. Mina ohkasin kergendatult, nähes et ka pooltühjade/pooltäis patareidega tuled põlevad endiselt. Ja grillis oli ka tuli alles ning vorstikesed sai üsna kohe peale panna. 

Vorstide küpsemise ajal käisime kingitusi otsimas, suuremad lapsed tundsid söödavatest asjadest rõõmu ja Samuelil sai lisaks kaks uut mänguasja. Kõik kuidagi sujus hästi - vorstid küpsesid, seni sõid lapsed präänikuid ja Actimeli, siis sõime vorste, jõime glögi peale ja grillisime vahukomme. Ma algul mõtlesin, et Samuel on veel liiga väike ja temale lasen kommi ise lihtsalt natuke soojaks, aga ta arvas üsna ruttu, et ise on seda palju põnevam teha. Ta on tule juures tegelikult üsna ettevaatlik, pisikesest peale küdevat ahju ja pliiti näinud ning teab, et väga lähedale minna ei tasu. Kuigi väikesed põletushaavad on ta saanud vaid korra ja seda hoopis elektripliidi juures. Igatahes olid grilltikud piisavalt pikad, vaatasin, et ta ikka hoiaks end piisavalt kaugele ning kommi liiga kuumaks ei laseks. 

Kõik sujus kenasti. Siis oli aeg teha väike tulešõu ehk mul olid säraküünlad, sirged ja tähekujulised, maa sisse torgatud ja tahtsin need üksteise järel põlema panna. Just siis otsustas selleks tarbeks kaasa võetud gaasipliidi süütaja töötamise lõpetada ning ei läinudki põlema. Sai see siis tühjaks või ma lihtsalt ei saanud vorstide söömisest rasvaste ning külmunud sõrmedega hakkama, mine tea. Tikud aga kustutas tuul enne säraküünla süttimist ära. Lõputult oodata ei saanud ja võtsin kasutusele plaani B ehk korjasin säraküünlad kokku ning süütasin veel põleval grillil. Polnud küll päris see, mis plaanis, aga midagi ikka. Siis oligi aeg asjad kokku korjata ja kodu poole suunduda. 

Koos kõndimisega olime ära veidi üle tunni. Suuremad lapsed ütlesid, et neile meeldis. Samueli käitumisest ja näoilmetest oli ka aru saada, et talle meeldis. Siimul oli vist üsna ükskõik, see tähendab, et ta oli rahulik, sõi ja jõi, mida pakuti, aga erilist rõõmu ka ei väljendanud. Kodus ootasid meid seapraad, ahjukartulid ja seenesalat ning jõhvika-martsipanitort. Siis viisime suuremad lapsed vanaema poole ja väikesed jäid meiega koju.

Magama sain kella 2 paiku. Oleks vabalt võinud varem minna, aga tegin igasugu asju, näiteks kirjutasin blogipostitust, töötlesin pilte jne. Kesköö ajal käisin õues ka. Ilutulestik sel korral erilist muljet ei jätnud. Midagi kaugelt kumas, midagi oli näha ka, aga rohkem paugud ja müra. Samas ma poleks tahtnud ka, et keegi lähemal oleks tulevärki teinud, see oleks ilmselt selleks ajaks juba üle kahe tunni maganud poisid üles äratanud. Nüüd oli müra piisavalt vaikne, et tuppa mitte kosta. Päris alkoholivaba õhtu siiski polnud, jõin tervelt pool pudelit õlut ära. Rohkem lihtsalt ei tahtnud. Pole enam seda alkoholisoont. Viimase kahe aasta jooksul olen suurema osa ajast olnud kas rase või imetav ema, mis minu jaoks alkoholi välistavad ja nii on harjumus kadunud. Pealegi mulle meeldib, et saan vabalt sõita, kui tahan, olen lastele adekvaatses konditsioonis ka öösel olemas. Järgmise päeva pohmell pole ka kindlasti miski, mille pärast juua ja väga ei kujuta küll ette, kuidas pohmas peaga kahe väikese lapsega hakkama saada.