Milline on meie pere lemmikpiim?

Ilm on õues vägagi talviseks muutunud ja nii tahaks rohkem tubaste asjadega tegeleda. Kuna peame ülikoolis koostama rühmatööna projektõppe plaani, kus minu rühma teemaks on piim, siis tekkis soov kodus üht-teist ära proovida. See viis mõtteni kaasata oma tegemistesse ka ülejäänud pereliikmed ja hinnata, milline piim maitseb meile kõige rohkem.

Sel korral jätsin oma loomad välja ja kõik piimad olid pärit poest. Valik sai suhteliselt väike, sest eesmärgiks ei olnud osta kokku liitrite kaupa piima, vaid teha järeldusi erinevate töötlemisastmete mõju kohta maitsele. Valasin topsidesse neli erinevat piima: esimeses ja teise olid n-ö tavalised pastöriseeritud piimad: ühes Alma 3,5% ja teises Farmi 2,5% piim. Kolmandasse panin Poolas toodetud kõrgpastöriseeritud piima. Ausalt, ma ei olnud taolist toodet mitte kunagi varem ostnud ega proovinud, nii et ühelt poolt oli suur uudishimu, teisalt eelarvamus ületöötlemise pärast. Igatahes nüüd otsustasin ära proovida. Neljandasse valasin kõige vähem töödeldud piima, OÜ Lõunapiim Mõniste farmis toodetud pastöriseerimata mahepiima.

Kõigepealt lasin maitsta ja meeldivuse järgi järjestada lastel. Olin tõeliselt üllatunud, kui nende read tulid täpselt vastupidised: üks pani kõrgpastöriseeritud piima esimeseks, teine viimaseks.  Küsisin igaks juhuks mitu korda üle, et kas nad ikka said aru, kumba pidi tuleb piimad reastada. Väitsid, et said. Laste järel degusteeris piima abikaasa, kes algul ütles, et tema arust on kõik joodavad. Kui ma käisin peale, et ta ikka prooviks neid reastada, siis lähtus ta sellest, et mis tundusid lahjemad, need olid kehvemad.

Mina degusteerisin viimasena. Mul oli selles suhtes raskem, et erinevalt teistest pereliikmetest teadsin, millist piima parajasti proovin ning ei saa päris 100% välistada, et see teadmine mõjutas mingil määral hinnanguid. Et tulemus oleks võimalikult täpne, jõin erinevate piimade vahele vett nagu päris degusteerijad ja maitsesin neid ikka päris mitu korda. Pidin tunnistama, et Svenil oli õigus: kõik piimad olid põhimõtteliselt joodavad. Ainus, mis minu jaoks halvas mõttes eristus, oli see kõrgpastöriseeritud piim, millel oli minu jaoks häiriv kõrvalmaitse. Maitsesin igaks juhuks mitu korda, et mitte lasta end eelarvamusel mõjutada, kuid midagi ei muutunud - häiriv kõrvalmaitse jäi ja oli selge, et viimase koha saaja on olemas. Kuna minugi jaoks tundus 2,5% piim teiste kõrval lahja ja vesisevõitu, siis sai see kolmanda koha, aga juua siiski kõlbas. Esimese-teise koha paika saamisega läks kõige rohkem aega, sest ülejäänud maitsesid mulle enam-vähem võrdväärselt. Siiski tundsin korduvate maitsmiste järel, et Lõunapiima toodang on üle 4% rasvasisaldusega veidi liiga rammus ning sellepärast sai see teise koha. Ju olen lahja poepiimaga liiga ära harjunud.

	Malene	Sten	Sven	Merje	KOKKU
Alma 3,5%	1	4	4	4	13
Farmi 2,5%	2	3	1	2	8
kõrgpastöriseeritud 3,2%	4	1	2	1	8
Lõunapiim töötlemata	3	2	3	3	11

 

Et tulemusi oleks lihtsam kokku võtta, otsustasin need kanda tabelisse selliselt, et parim saab neli ja halvim ühe punkti. Liitsin numbrid kokku ning selgus, et kolmandat-neljandat kohta jäid jagama Farmi 2,5% piim ja kõrgpastöriseeritu. Teise koha saavutas töötlemata mahepiim ja meie pere lemmikuks osutus Alma 3,5% piim. Kas neist tulemustest saab põhjapanevaid järeldusi teha? Ilmselt mitte. Siiski - kui Malene tulemused välja jätta, on pereliikmetel üsna sarnane maitse. Ei teagi, kas on ta maitsemeel teistsugune või ajaski rea sassi.

Sügis lammastega

Praegu on sügis jõudnud juba nii kaugele, et tuleb teha talveks viimased ettevalmistused, et nii ise kui loomad selle külma ja kõleda aja ilma märkimisväärsete kadudeta üle elaksid. Samuti tuleb sügisel mõelda juba kevadele, mis lambakasvatajale tähendab eelkõige seda, millal oleks soovi oma lammastelt järglasi saada. Kahel eelneval aastal oleme otsustanud jäärad karja panna alles novembri alguses, et talled sünniksid aprillis, mil suuremad külmakraadid üldjuhul möödas. Tänavu otsustasime aga teisiti. Esialgu oli plaan sättida lammaste poegimine juba päris märtsi alguseks, aga paraku kulus erinevate tegemiste peale aeg niimoodi ära, et päris planeeritud ajal me siiski loomade sorteerimiseni ei jõudnud, vaid see lükkus kuskil nädala võrra edasi. Nii et päris märtsi esimestel päevadel ei ole mõtet tallesid oodata, küll aga kuu esimese ja teise kolmandiku piirimail. Anname endale aru, et selleks, et varasemal poegimisel oleks mõtet, peame olema valmis ise veidi rohkem vaeva nägema, sest ilma tellida ei saa. Kui väljas paugub paarikümnekraadine pakane (mis on märtsi lõpus täitsa võimalik), siis tuleb meil endil kaitsta loomi, eelkõige vastsündinud tallesid, ilmastiku mõjude eest. Samuti on heitlike kevadilmadega võimalikud paduvihmad koos tugevate tuulehoogudega, mis on tihti külmast halvemadki.

Veel oktoobri alguses oli meil kuus jäära, mis on ilmselgelt paljuvõitu. See oli selge, et kolmeaastase pruuni peenvillasega meil endal midagi teha ei ole, kuid õnneks leidsime talle uue karja, kus tegusid teha. Oma peenvillastele hankisin suvel hoopis imekaunite lokkidega Wensleydale tõugu härra, kes nüüd sai enda haaremisse lisaks neljale finullile ka ühe Islandi lamba ja ühe tumedapealise ristandi. Nimetame seda pisikest karja hobikarjaks, sest ma ikka üritan vahetevahel leida aega veidi unustuste hõlma vajunud kudumisharrastusele.

Eelmisel kahel aastal kasutatud Läti tumedapealine poiss läks lihaveiste juurde ja sai endale kaasa kaks utte. Tegelikult poleks meil seda jäära ka enam vaja olnud, aga kuueaastasele uut kodu leida pole enam lihtne ja kuna tegemist on ääretult sõbraliku tegelasega, siis lihaks teha ka ei tahtnud. Ega nii vana looma liha enam teab mis maitseelamust ei pakugi.

Paari aasta eest otsustasime tumedapealiste kõrval hakata arendama ka valgepealiste lammaste karja ja siis soetasime endale dalaverelise jäärapoisi. Tema on nüüd kaks aastat meile ilusaid järglasi andnud ja et ta saaks seda veel teha, jagasime nn valgepealiste karja kahe jäära vahel. Vanematele jäi siis see kolmeaastane poiss. Et valgepealisi tallesid kevadel veidi rohkem sünniks, panime sellesse karja ka selliseid lambaid, kes on küll tumedama või kirju peaga, aga kelle kohta teame, et nad pole isegi 50% tumedapealised, vaid tegemist ongi segase päritoluga ristanditega.

Suvel soetasime veel ühe uue jäära, märtsikuus sündinud üsna arvestatava tekseli veresuse ja välimusega poisi. Teda oli vaja Dala jäära järglastele, nii eelmisel kui sellel kevadel sündinutele. Tean küll, et tekselit esmaspoegijatele ei soovitata, kuid tegemist ei olegi päris puhta tekseliga ja eks me pea valmis olema vajadusel rohkem abistama. 

Kui lambad olid eraldatud ja gruppidesse jagatud, siis lugesime paberile kontrolli mõttes üles märgitud loomad kokku ja saime täpselt 80 - nii palju uttesid polegi meil kunagi üle talve jäänud. Karjamaade poolest ei ole aga veel piir käes, paarikümne võrra saaks kindlasti karja suurendada. Samas, ega meil kiiret ei ole ja lihtsalt karja suurendamise pärast loomi rohkem üle talve ei jäta. Võtame asja rahulikult ning püüame kvantiteedi asemel panna rõhku kvaliteedile.

Parim pudrumeister 2016? Seekord mitte!

No nii, ma ei saa ikka kuidagi ilma ennast proovile panemata või võistlemata - nii kui mõnda üleskutset näen, lähen peast lolliks. Juhtusin autosõidu ajal raadiot kuulama (mida juhtub tegelikult väga harva) ja räägiti käimasolevast pudrumeistri võistlusest, mida korraldab Herkuless. Stuudios oli eelmise aasta võitja Helena, kelle elu on peale võistlust väga palju muutunud, saanud justkui hoo sisse: ta on väga palju tervislikust toitumisest rääkimas käinud, lisaks ilmub detsembris kokaraamat. Igatahes näis võistlus huvitav ja tuli pea tööle panna. Mulle meeldib küll toiduvalmistamisel erinevate maitsetega katsetada, aga putrude puhul ei ole seda eriti teinud. Peamiselt vist põhjusel, et sel kellaajal, mil lastele hommikuputru valmistan, olen lihtsalt liiga unine ja ei viitsi. Putru ma siiski teen, küll mitte päris igal hommikul, aga 3 - 4 korda nädalas kindlasti. 

Tuli katsetama hakata. Hommikuti keedan tavaliselt soolast putru, st piima sisse panen natuke soola ja sinna sisse siis helbed või muud taolist. Minu lemmikuks on seni olnud kaerakliipuder, lapsedki söövad seda meeleldi. Soolaga keedetud puder on hea selles suhtes, et mina, kes ma eriti magusat ei armasta, söön putru võisilmaga ja need, kes magusat tahavad, söövad lihtsalt moosiga. Enne pudrumeistri võistlust ei olnud kunagi pudrule keetmise ajal või üldse enne serveerimist suhkrut lisanud. Ei tea, kas süüdi olid kummalised rasedusaegsed isud (mida mul enda arust sel korral polegi olnud) või oli asi muus, aga katsetama hakkasin kõigepealt just magusate putrudega. Minu esimene katsetus toimus alles paar päeva enne võistluse lõppu ja kuna jäin valminud pudruga enam-vähem rahule, siis saatsin kohe retsepti ära. Tegemist oli pudruga, mille algvariandi keetsin kaerakliidest ning lisasin kuivatatud jõhvikaid, piparmünti ja šokolaadi. Katsetasin veel karamelliseeritud õuntega, midagi panin veel juurde, aga see puder oli kuidagi maitsetu ja kuna hetkel polnud tahtmist ideed edasi arendada, siis seda retsepti saatma ei hakanudki. Viimane katsetus oli hoopis soolane, lisasin kaerahelbepudrule praetud sibulat ja porgandit ning kukeseenejahu. Üsna hea tuli ja saatsin sellegi retsepti teele, alles viimasel õhtul. Juba järgmisel päeval tuli teade, et olen valitud finaali. Sain teada, et finaali valiti 10 pudruvalmistajat, aga mitte konkreetsed retseptid, nii sain veel mõelda, millisega sinna lähen. Või kas üldse lähen, sest olgem ausad, kaheksa kuud rasedana ei ole kuigi mugav tunde bussis või rongis veeta ja autoga ma lihtsalt ei taha Tallinnasse minna. Ega see mugavam ega ohutum poleks olnudki.

Selle otsuse tegin juba üsna varakult, et kui ma lähen, siis valmistan seda piparmündi ja šokolaadiga putru. Mõned päevad oli veel aega, nii sain retsepti paar korda erinevate helvestega läbi proovida. Korra tegin kiirkaerahelvestega (mida ma igapäevaselt eriti ei kasuta), korra neljaviljahelvestega, esimene oli parem. Ei hakanudki kindlalt otsustama, milliseid helbeid finaalvõistlusel kasutan, mõtlesin, et eks teen sellest, mida kohapeal olemas on. Mõned asjad pidi niigi kaasa võtma ja ei tahtnud kotti liiga raskeks teha.

Eile lõuna paiku startisin autoga Tartu poole, et minna seal Tallinna bussi peale ja tulla õhtul sama teed tagasi. Olin otsustanud, et kui mind juba finaali valiti, siis teen selle lõpuni kaasa. Lõppvoor toimus restoranis Farm, kus kõik kümme finalisti pidid valmistama ühte putru. Kasutasin sel korral täisterakaerahelbeid.

Putru serveerisime žüriiliikmetele, kes andsid siis, kui kõik maitstud oli, oma punktid koos kommenteeridega. Tegelikult olin lootnud, et kuulutatakse välja lihtsalt võitja ja punkte avalikult välja ei öelda, sest erilisi võidulootusi ei olnud ma hellitanud ning eks ma veidi kartsin avalikku kriitikat. Kuna olin end sättinud äärmisele kohale, et keegi minust ja mu suurest kõhust mööda käima ei peaks, juhtus nii, et mu võistlejanumbriks sai 1, mis tähendab, et sain oma punktid teada esimesena. Hinnati 5-pallisüsteemis. Kui järjest tulid esimesed kolm viit, siis olin küll meeldivalt üllatunud. Seejärel tulid mõned neljad ja üks viis veel ning mu lõppskooriks jäi 36 (40 võimalikust). Kuna minu punktid öeldi esimesena, ei osanud sellest midagi arvata. Loomulikult olin rõõmus, et kriitikat sain suhteliselt vähe ja põhiprobleemiks oli see, et puder oli liiga magus. Šokolaadi-piparmündi kooslust kiitsid seevastu paljud. Ju siis polegi mul rasedana maitsemeel päris väärastunud.

Võitjaks tuli soolane kaerahelbepuder, milles sisaldus parmesani juustu ja peekonit. Täitsa hea oli, sain ka veidi maitsta. Usun, et ta on võitu igati väärt ning naudib saadud tiitlit ja sellega kaasnevat palju enam. Ma täpselt ei teagi, mitmendat kohta vääris minu puder, sest punktide lugemine läks vahepeal sassi, aga olin kas esikolmikus või selle piirimail.

Erinevaid Herkuless tooteid täis kinkekott käes, kiirustasin bussi peale, et võimalikult ruttu koju tagasi jõuda. Tuleb vist uusi pudruretsepte hakata välja töötama, sest kinkekott sisaldas ka tatrahelbeid, mida ma eriti hea meelega ei söö. Kui uue kööginagi valmis saan, riputan võistluselt kaasa saadud Herkuless kirjadega põlle eelmisel sügisel leivaküpsetusvõistluselt saadud Leiburi põlle kõrvale ning jätkan valmistumist lähituleviku suurimaks väljakutseks - umbes kuu aja pärast, peale 7-aastast pausi, näeb ilmavalgust meie pere uusim liige.

Šokolaadipuder mündi ja jõhvikatega

Koostis:

veidi vett

piima

kaerahelbeid (vastavalt vedeliku kogusele)

kuivatatud jõhvikaid (mõtlesin nüüd, et värskete marjadega oleks ehk paremgi olnud)

kuivatatud ja peenestatud piparmünti (ilmselt sobiks siingi värske)

tumedat šokolaadi

maitse järgi suhkrut ja veidi soola

Valmistamine: Keevasse vee ja piima segusse lisada kõigepealt sool, piparmünt ja jõhvikad, seejärel kaerahelbed. Keeta, kuni helbed on pehmed. Tõsta pott tulelt ja riivida sisse tume šokolaad. Segada korralikult läbi ja maitsestada suhkruga.

Õunakastidest mänguasjakastid

Mingil hetkel sai mul kõrini odavatest plastikust ja papist mänguasjakastidest, mis kippusid pidevalt ära lagunema. Samas polnud väga huvitatud ka korralikumate, st kallimate ostmisest. Kunagi isegi ütlesin välja, et peaks ise lauajuppidest midagi kokku klopsima, aga mõtteks see siiski vaid jäigi. Küll aga sündis mõte teha omanäolised ja vastupidavad mänguasjakastid vanadest õunakastidest. Nüüd tegin hea idee lõpuks teoks.

Kokku läks töösse kuus kasti, mõned uuemad ja ilusamad, teised veidi rohkem räsitud. Leidsin isegi ühe võib-olla mitmekümneaastase, mille serva olid hiired või rotid ära närinud. Esimeseks ja kõige tüütumaks tööks oli kastide lihvimine, milleks kasutasin relakat koos ümmarguste, krõpsuga vastava aluse külge käivate paberitega. Üldjuhul mind tolmu eest kaitsevad maskid häirivad ja kuna tegemist ei olnud värvitud, lakitud või muul

viisil töödeldud kastidega, proovisin esialgu ilma maskita, aga sain üsna ruttu aru, et see pole siiski hea mõte - tolm läks nii ninna kui suhu ja ajas kohutavalt köhima. Mask oli mul siiski igaks juhuks soetatud, sel korral veidi kallim, hingamist hõlbustava tuulutusavaga, mis võimaldas end tööd tehes suhteliselt normaalselt tunda. Lihvimist lõpetades nägin küll välja nagu tõeline tolmuahv, alustades juustest ja lõpetades riietega, aga kastid paistsid juba üsna ilusad. Isegi nii ilusad, et kahte neist otsustasin värvimise asemel hoopis lakkida. Näriliste tegutsemisjäljed vormisin sujuvamaks ja nii sai vana kast endale väga laheda serva. Mõned üksikud kohad käisin veel käsitsi liivapaberiga üle, aga väga palju energiat sellele ei kulutanud - eesmärgiks polnudki saad perfektselt siledat pinda.

Värvimiseks kasutasin tavalisi seinte jaoks mõeldud vesialuselisi värve. Uusi loomulikult ei ostnud, vaid kasutasin ära erinevaid remonditöödest üle jäänud jääke, mida siis vastavalt soovile kokku segasin. Mingil põhjusel olen ma värvikoguste arvutamisega peaaegu alati veidi mööda pannud, just nii, et jube palju jääb üle ja sellepärast on üht-teist ikka kogunenud. Pealegi on värvipotte ju vaid teatud suurustes ja väiksemaid töid tehes jääb paratamatult midagi üle. Kui mul poleks neid jääke olnud, siis mine tea, võib-olla oleksin uued ostnud, aga praegu ei näinud sel küll mõtet. Sarnaselt värvile kasutasin ka laki puhul ülejääke, ilusat helepruuni seinalakki.

Kuna plaanis oli teha siiski lastele mänguasjakastid, pidasin vajalikuks neid lisaks värvimisele ja lakkimisele veel kuidagi kaunistada. Lapsed olid mu mõttega igati nõus. Lakitud kastide puhul kasutasin decoupage´i ehk salvrätitehnikat, poiss sai oma kastile autopildid ja tüdruk lilled. Tehnikat eraldi kirjeldama ei hakka, mainin vaid ära, et kasutasin täiesti tavalisi salvrätte ja veega veidi lahjendatud PVA liimi. Liimi lahjendasin sellepärast, et tegemist ei olnud toidupoodides müüdava vedela variandiga, vaid sellisega, mida müüakse ehituspoodides ja mis on õrna salvrätipaberi jaoks liiga paks. 

Värvitud kastidele oli algselt plaanis midagi peale maalida, aga õnneks tuli õigel ajal mõte teha need hoopis vahtralehetemplite abil sügiseselt värviliseks. "Õnneks" sellepärast, et ma pole tegelikult suurem asi maalija ja tõenäoliselt oleksin töö lihtsalt untsu keeranud. Nojah, tüdrukule sobilikud lilled oleksin ehk enam-vähem normaalselt ära teinud, aga poiss ei olnud lilledest huvitatud ja autode või muu taolisega läheks juba raskeks. Vahtralehekujundite tegemiseks võtsin puu otsast päris vahtralehed, tegin värviga kokku ja vajutasin jäljendi kastile. Proovisin mõlemat pidi, aga ilusam jäi siis, kui kandsin värvi lehe alumisele poolele.

Kaunistuste vastupidavuse parandamiseks lakkisin kastid veel värvitu mööblilakiga ja peale kuivamist sain need uutele omanikele üle anda. Lapsed jäid tulemusega rahule ja mina ise ka. Poisile meeldis kõige rohkem muidugi autopiltidega kast, tüdrukule lilledega. Samuti jäid nad rahule vahtralehtedega kastidega. Mulle endale meeldis kõige rohkem see lilledega, lisaks tuli minu arvates väga hästi välja see igivana näritud servaga kast, mille laineline serv sobitus kenasti kõige muuga kokku.

METSA ILU

Niipea, kui olin peale viit päeva Tallinnas koju tagasi jõudnud, ei suutnud vastu panna kiusatusele metsa minna. Metsas on tore ka niisama hulkuda, aga sel korral võtsin kaasa panged ja seenenoad kindla eesmärgiga talvevarusid täiendada. Kukeseeni olen sel aastal juba päris palju korjanud ja kõikvõimalikel viisidel hoidistanud, aga tahaks talveks veidi mitmekesisemat toidulauda. Mulle meeldib metsas käia ka üksi, aga sel korral kutsusin mehe kaasa - kahekesi saab kiiremini korjatud ja kvaliteetaeg vabas looduses tuleb alati kasuks.

Me ei pidanud pettuma, riisikaid oli juba päris palju. Põhilise osa saagist moodustasid tõmmud riisikaid, kuid vähemal määral leidus ka tava-, kase-, männi- ja porgandriisikaid. Viimased olid kahjuks enamasti ussitanud, nii jõudsid pange vaid üksikud. Ühe toreda riisika ehk võiseene leidsin ka, esmakordselt elus. Kukeseeni näis esmalt üsna vähe olevat, kuid kahepeale suutsime siiski pool pangetäit kokku saada. Puravikke oli ka tunduvalt vähem kui paari nädala eest, siis korjasin erinevaid puravikuliike kokku enam-vähem pangetäie, millest suur osa jõudis marineerituna purki. Ju hakkab nende aeg lõppema. Pange jõudsid ka üksikud timpnarmikud, mille näol on tegemist minu sellesuvise avastusega. Seni metsa jäetud liigi näol on tegemist väga maitsvate seentega.

Kõige parem meel oli meil ehk sirmikute üle - neist tehtud šnitslitele ei saa seenemaailmas vastu miski. Kahjuks leidsime neid sel korral metsast vaid kaks, sellepärast paneerisin ja praadisin ka mõned suuremad puravikud, mis ei jää maitse poolest sirmikutele väga palju alla.

Peale maitsvate söögiseente leidus päris palju selliseid, mis tuli metsa jätta, kui väga nad oma iluga ka ei meelitanud. Õnneks olen aastate jooksul seeni päris hästi tundma õppinud ja tean, millistest eemale hoida. Loomulikult tuleb ette, et leian metsast neid, mida ei tunne ja mõnikord otsustan proovida seeni, mida varem söönud ei ole, aga sel juhul pean olema päris kindel, et need ka süüa sünnivad ja ei ole mõne mittesöödava või lausa mürgise liigiga kergesti segi aetavad. Metsas seenel käies tuleb lähtuda sellest, et mida ei tunne, seda ei korja ega söö.

Tunnistan ausalt, et seeni korjata meeldib mulle palju rohkem kui neid puhastada ja toiduks valmistada. Siiski olen mitmekesisema talvise toidulaua nimel valmis veidi pingutama, nii said tallele pandud selle suve/sügise esimesed soolaseened ja üheksa purki marineeritud seeni: viis purki riisikaid ja neli kukeseeni. Kindlasti ei jäänud see sügise viimaseks seenelkäiguks, kavatsen metsas käia nii kaua, kui ilm ja kasvav beebikõht seda võimaldavad.

Alljärgnevatel piltidel on erinevad kärbseseened, üks mürgisem kui teine. Neid võiks kindlasti metsas vaid imetleda, puutuda või lausa korjata ei ole mõtet.

Puidust kingitus - oma ja isiklik

Tunnistan kohe, et tänases postituses on natuke enesekiitust. Seda ka põhjusega, sest olengi enda üle uhke.

Alguse sai see umbes nädala eest, kui hakkasin tõsisemalt mõtlema abikaasa sünnipäevakingituse peale. Algne mõte oli osta mõni tööriist, mida ikka majapidamises vaja läheb, aga millegipärast ei tundunud ükski kingitus "selle õigena". Jaanipäeva õhtul, kui esinesime näidendiga Assikvere seltsimajas ja lava taga maki kõrval istudes (et hoolitseda etenduse helilise poole eest) oli mul kogu terve tunni jooksul silme ees klaveri peale asetatud autasu, millega omistati aasta parima kodanikuühenduse tiitel. Nii tekkis mõte teha oma mehele taoline auhind, läbi mille anda teada, kui oluline ta on ja kui väga ma teda hindan. Mõeldud, tehtud? Mitte päris. Autasu nimetus oli küll üsna ruttu selge, kuid milline kuju teha, see oli veidi keerulisem probleem. Teadsin küll, et teen midagi puidust, kuna mulle meeldib selle materjali välimus, samuti armastan seda töödelda, aga mida täpselt, oli veel segane. Pidin ka kriitiliselt hindama enda puidutöötlemisoskusi. Lõplik mõte sündis alles metsas, kui läksin tööks vajalikku materjali otsima, lootes leida mõnda inspireerivat oksakest.

Algul kavatsesin tööprotsessi pildistada, aga see jäi siiski tegemata - tundus kuidagi segav. Pealegi ei ole selles midagi nii keerulist, mida teised ilma minu õpetuseta teha ei suudaks. 

Töö oli suhteliselt lihtne ja võttis mõned tunnid. Lihvimiseks kasutasin algul relakat, hiljem taldlihvijat, veidi tuli appi võtta ka nuga ja liivapaber. Kõige aeganõudvam oli puidule teksti graveerimine, käele ja seljale ka väsitav. Kuju alusega ühendamiseks kasutasin puittüübleid, lisades kindluse mõttes veidi PVA liimi. Paar kihti läbipaistvat mööblilakki ja valmis see oligi!

Nagu alguses mainisin, olen enda üle uhke. See ei tähenda küll, et kõik oleks olnud perfektne. Alustada võib kasvõi sellest, et kuju jaoks võetud oks polnud just parim - veidi ilmastikust räsitud. Tegin sellega küll niipalju kui suutsin, aga puidu pinda päris ilusaks ikka ei saanud. Tööd lakkides avastasin oma suureks meelehärmiks, et olin kuju alusele valepidi kinnitanud, alusel oleva teksti poole jäi vale külg. Midagi katastroofilist selles küll polnud, aga teistpidi oleks olnud ilusam. Kahjuks ei saanud ma sel hetkel enam midagi muuta, sest liim oli kuivanud.

Sünnipäevalaps oli kingituse üle väga rõõmus. Üllatunud vist ka, sest varjasin seda osavalt, isegi lastele ei näidanud. Olen rahul, et tegin kingituse ise, et kinkisin midagi, mis on just talle mõeldud. Kipume tihti pidama enda kõrval olevaid inimesi iseenesestmõistetavaks ja unustame neile öelda, kui olulised nad on. Kahjuks tuleb ette meid korralikult raputavaid olukordi, mis  panevad elu ümber hindama ja tuletavad meelde, et miski ei ole igavene. Et keegi ei ole igavene. Peaksime rohkem hoidma ja hindama meie kõrval olevaid inimesi ja neile nende olulisusest sagedamini teada andma. Tehkem seda!

Varahommikul rabas

Kogu senise elu olen armastanud jälgida loodust ja selle arengut. Üldiselt on mul õnne olnud elada piisavalt looduse keskel, et isegi spetsiaalselt kuhugi sõitmata näeb palju, ometi on kohti, kuhu lihtsalt tuleb eraldi minna. Üks neist on raba, kus vaatamata liigivaesusele on midagi lummavat ja kaunist.

Tänane rabas käik sündis osaliselt vajadusest - peame kooli jaoks külastama erinevaid kooslusi, et seal toimuvat jälgida ja taimi koguda. Samas, kui ma väidaksin, et muidu poleks läinud, ei oleks see päris tõsi. Nojah, ilmselt oleks läinud mõne nädala pärast, kui saaks juba murakaid korjata. Varase kellaaja valisin puhtalt sellepärast, et ilmaennustused ei lubanud tänaseks olulisemalt jahedamat kui eilne 30 kraadi ning teades enda kuumataluvust, poleks päeval looduses liikumine kõne allagi tulnud. Juba kell 6, kui startisime, oli õues 19 kraadi.

Hommikud on ilusad, väga ilusad. Kahjuks ei ole ma hommikuinimene ja armastan kauem magada, aga kui mingil põhjusel ärkvel ning õues juhtun olema, siis naudin seda vägagi. Mulle meeldib hommikune linnulaul, mulle meeldib, kuidas päike tõuseb järjest kõrgemale taevakaarele ja soojendab tasapisi õhku, mulle meeldib kastemärg rohi ja mõnus õhk... neid asju on palju.

Käisime täna suhteliselt pisikeses rabas Läti piiri lähistel, Jahusoos. Ometi olid seal olemas kõik raba tunnused. Täitsin ülesande jälgida loomi või nende tegevusjälgi: kuulsin linde laulmas, nägin põdra jalajälgi ja märkasin erinevaid putukaid. Samuti sai kogutud piisavalt vajalikke taimi, sealhulgas mõned samblad. Siiski ei saa jätta mainitama, et võrreldes niiduga, kus eile õhtul käisin, oli taimede valik väga kesine - peale kõverate ja kidurate mändide esines seal vaid mõni puhmaliik, paar kõrrelist ja palju sammalt.

Olen rabas varemgi käinud, aga ei ole kunagi sattunud sinna ajal, mil sookail õitseb. Tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt kauni taimega, valget õitemerd nähes annan peaaegu andeks selle uimastava ja peavalu tekitava lõhna, mis tühja kõhuga tundus eriti tugev.

Lasen nüüd piltidel rääkida:

 

VAATA, FÜÜSIKA!

Järjekordne kooli jaoks tehtud töö, mida pidasin vajalikuks avaldada.

„Vaata, füüsika!“ ütlen lapsele imeilusate värviliste piltidega kaunistatud raamatut ulatades. Silm on suurepäraste optiliste omadustega elund, mis on võimeline eristama 160 eri värvitooni, kuid on tundlikuim rohelisele valgusele.

„Vaata, füüsika!“ ütled klassikaaslasele, püüdes eristada kauguses kiirgavaid valgusallikaid.

Valguse pupillist läbiminekul toimub valguse difraktsioon – valguskiir paindub ja selle levimissuund muutub.  Rohelise valguse korral suudame 50 cm kauguselt eristada ka valgusallikaid, mille vahemaa on 0,1 mm. 25 mm diameetriga silma puhul on sel juhul võrkkestale tekkivate punktide vahemaa 6 μm. Suurematest kaugustest rääkides on heaks näiteks teineteisest 1,2 meetri kaugusel asuvad auto pidurituled, mida suudame eristada u 6,3 km kauguselt. Päriselus tulevad siiski arvesse ka erinevad keskkonnategurid.

„Ära vaata, füüsika!“ hüüan, manitsedes lapsi päikesesse otse mitte vaatama. Silma sattuv ja seal nägemisaistingut põhjustav valgus lähtub mingist valgusallikast. Kui valgusallikas on vaatleja seisukohalt punktvalgusallikaks pidamiseks juba liiga suur, kirjeldatakse seda luminantsi abil, mis on valgust lähetava pinna valgustugevus pindala ühiku kohta. Silma tagapinnal asuvad nägemisel osalevad valgustundlikud rakud: kolvid ja kepikesed. Hämaras, kus luminantsi väärtused jäävad alla 0,01 cd/m², näeme ainult kepikeste abil, seevastu eredas, üle 10 cd/m² luminantsi korral vaid kolvikeste abil. Nende kahe numbri vahele jäävate väärtuste korral osalevad mõlemad. Silm kohandub eriti tugeva luminantsiga pindade valgusega pupilli suurust reguleerides. Päikese luminants on aga niivõrd suur, et kahjustab silma, kui sellesse otse vaadata.

„Vaatan, füüsika!“ mõtleb silmaarst nägemishäireid diagnoosides ja vajalikke abivahendeid määrates. Normaalses silmas fokuseeruvad valguskiired võrkkestale ja sellel moodustub terav kujutis. Nägemisvõime puudulikkust põhjustavad valguse murdumise anomaaliad. Silmade uurimise vahend oftalmoskoop töötabki valguse murdumise jälgimise põhimõttel – kui uuritaval silmal esinev valguse murdumise hälve, ei teki korrapärast kiirtekimpu. Korrigeerimisläätse tugevuse arvutamiseks on vaja teada lõpmatuspunkti asukohta ja silma teljesuunalist läbimõõtu, normaalse silma lõpmatuspunkt asub lõpmatuses.

„Ei vaata, füüsika,“ ütlen elus ja eluta looduse vaheliste seoste leidmise järel raamatut ja lugemisest väsinud silmi sulgedes, et minu silmi vaadates tekiks oftalmoskoobis kaunis ja korrapärane kiirtekimp.

ALLIKAS: Holmberg, P. jt (2007) Santorius: elusa looduse füüsika. Tallinn: Ilo