Koroonast ja karantiinist ja distantsõppest

Nii, kaks distantsõppe nädalat on selja taga! Algul oli muidugi plaanis sellest aeg-ajalt blogida, aga läks nii, et kirjutasin eelmisel nädalavahetusel postituse peaaegu valmis, aga nädala sees ei jäänud niigi palju aega, et see korralikult ära lõpetada. Või siis oli muud olulisemat teha. Kuna ma aga tookord tehtud tööd ei taha päris ära kustutada, tulevadki siia postitusse ka eelmise nädala mõtted ning lõpupoole räägin, kas ja mis on muutunud.

Esimese nädala järel:
Enamus sai lastel tehtud, paar tööd vajab veel täiendamist. Ma ei saa väita, et oleks lihtne olnud. Asi ei ole üldse selles, kas mulle meeldib oma lapsi õpetada või mitte, aga on selge, et see on lisakoormus. Mingi osaga saavad nad jah ise hakkama, aga juba selle nädala jooksul on tulnud uut materjali, mille omandamisel on vahete-vahel siiski minu abi vaja olnud. Kuna lapsed ei ole harjunud päris üksi õppima ega ise täielikult vastutama, on mingil määral vaja ka minupoolset taganttorkimist või kontrolli, et asjad saaksid õigel ajal tehtud. Kuna praegu on meil talus ka väga kiire aeg pluss neljapäeval oli minulgi vaja arvutis tööd teha, oli neis päevades näha kõige rohkem probleeme. 

Üheks väljakutseks on seni olnud ka ühe arvuti jagamine. Ma ei tee iga päev tööd, aga vahete-vahel tuleb teha. Tõlgin aeg-ajalt erinevaid tekste ning kuna majandus on praegu üldse selline ebastabiilne ning me ei tea ka, mis saab näiteks mais, kus meie kurkide müük sõltub suures osas ka laatade toimumisest ja turukaubandusest, ei saa ma lubada ka töödest loobumist. Neljapäeval oli mul just tööd, mille tegemiseks läks päris mitu tundi ning lapsed pidid siis oma õppimist sellele vastavalt kavandama. Meil on tegelikult 3 sülearvutit, aga lapsed suutsid enda omad mõni aeg tagasi niimoodi maha kukutada, et ekraanid on katki. Praegu ei hakka neid linna remonti ka viima. Aitaks monitori taha ühendamine, aga selleks on vaja ühte vahetükki. Püüdes poode ja eriti linnas käimist vältida, tellisin vastavad asjad e-poest, aga seni veel ootame kaupa. Ei tasu ilmselt lootagi, et karantiin nädala pärast läbi saab. Arvan, et pikendatakse vähemalt kahe nädala võrra veel.

Päris palju on viimasel ajal liikunud artikleid, sotsiaalmeedia postitusi jms teemal "võimalus perega kvaliteetaega veeta", "tegeleda asjadega, milleks varem aega pole olnud" jne. Näidake mulle palun inimest, kellel on kooliealised lapsed, kes peavad samal ajal ka oma töö ära tegema ning kellel jääb tõesti varasemast rohkem vaba aega. Minul küll ei jää. Ilmselt küll kohaneb ka meie pere uue olukorraga järjest paremini, aga tegelikult pole ju üldse aega. Lugeda pole aega, loetust blogida pole aega, üldse pole aega blogida. Mul oli kindel plaan koduõppest kirjutada rohkem, jagada huvitavaid ideid, mida lastega koos kodus teen, aga esiteks ei ole mul aega väga palju huvitavaid asju välja mõelda või korraldada, lisaks pole ka blogimiseks mahti. Õhtuti olen nii palju kui vähegi silmi lahti hoida jõuan, püüdnud lugeda, aga see on laia laastus kõik. 

Karantiini pikkus sõltub tegelikult meist kõigist. Meie pere on olnud ikka väga kodune. Käime ainult kohalikus poes ja sedagi mitte iga päev. Üksi. Kellegagi mujal ka kokku ei saa. Täna oli küll vaja Kallastele minna ühte retseptiravimit tooma. Toidupoodides olen teenindajatel kummikindaid märganud juba ammu, aga apteegis nägin neid ka näomaske kandmas. Eks seal käibki vist kõige rohkem haigeid inimesi, igasugu haigustega. Kui ma poe ette sõitsin, tabas mind üllatus, sest autosid oli palju ja tavaliselt vist nädalavahetustel toimunud turumüük käis täie hooga. Ei olnud tegemist toidukauba müügiga, peale singiputka oli seal riidekaup, mida on igal laadal. Mina veel arvasin, et rahvakogunemised on keelatud...

Kallastelt sõitsin Kudinale, traktorile ja ka autole oli kütust vaja. Veidi pikk sõit küll, aga Alatskivil erimärgistatut ei müüda ja põllumajanduslikke töid tegevale traktorile ei ole ju mõtet kallist kütust sisse panna. Kudinal sain meeldiva üllatuse kütusehindade näol. Kuna ma polnud ammu üheski tanklas käinud, kodus olles autole kütust ei kulu, ma tegelikult polnud hindadega kursis. Igatahes maksis seal erimärgistatud diisel 0,89 ja tavaline diisel 1,19. Halvaks üllatuseks oli aga see, et mingil hetkel tuli kohale autotäis rahvast, kes nagu ei näinud üldse karantiinist aru saavat. Mina olen aru saanud, et terve perega ei peaks ringi sõitma, lisaks peaks teistega distantsi hoidma. Seal olid kaasas ka lapsed, kes minu tankimise ajal tulid mulle tunduvalt lähemale kui meeter. Samuti ei hoidnud distantsi minu taga tankimisautomaadi järjekorras oodanud pereema. Nojah, ehk on värskes õhus haiguste levik tõesti vähesem, aga milleks riskida? Mingil põhjusel on ju juhised antud just sellised nagu need on ning ma arvan, et kõigi huvides on neist kinni pidada. Asi ei olegi selles, kui palju keegi koroonat kardab või kui raskeks haiguseks seda peab, aga fakt on see, et see karantiin ei ole teab mis mõnus ega mugav asi ning piirangud ei kao enne, kui haiguse levikule on piiri suudetud panna. Võtkem siis end kokku ja pidagem vastu!

Teise nädala järel:
Nagu eelnevast lugeda võis, oli mu meeleolu eelmisel nädalavahetusel üsna tusane. Tundus, et kogu see asi käib lihtsalt üle jõu... Praegu on tunne juba tunduvalt parem. Nüüd teame ka kindlalt, et distantsõpe kestab veel tunduvalt kauem ja targem on sellega kohaneda. Teine nädal on olnud kuidagi lihtsam. Lapsed hakkavad ka ilmselt kohanema. Esimese nädala esimene päev algas juba ju sellega, et eKool oli umbes, mis tähendas seda, et kui lõunaks alles ülesanded kätte saime, tuli kiirustada, et need õigeks ajaks valmis jõuda. Nüüd on ülesanded olemas sageli juba eelmisel õhtul ja kindlasti hommikul kella 8ks, nii et midagi saab kohe varakult tegema hakata.
Olen mõelnud, et mingil määral olen oma elu ise raskeks teinud. Tegelikult on ju lastel toredad ja abivalmid õpetajad, keda meie eriti tülitanud pole. Olen endale kuidagi iseenesest võtnud õpetaja rolli ning pidanud enda kohustuseks neile materjal selgeks teha. Ma olen üldse kehv abipaluja, ikka tahan ise hakkama saada, isegi kui hind on mõnikord liiga kõrge. Muidugi on ka vanemal oma roll, aga õpetajate abi küsimine ei ole teab mis suur patt. Kas minu lapsed seda nüüd rohkem tegema hakkavad, ma ei tea, sest vaatamata raskustele on mulle nende õpetamine meeldima hakanud.
Oleme lastega nüüd saanud ka muid ühiseid asju ette võtta. Mingi osa on sellest siiski kooliga seotud. Näiteks on Stenil olnud mõlemal nädalavahetusel ülesandeks loodust jälgida, eelmisel korral linde, nüüd putukaid. Mina aga armastan loodust! Nii oleme koos käinud, Malene ka kaasas. Linnuvaatlusele ma ei hakanud kaamerat kaasa võtma, aga putukaid uurima võtsin küll. Päris palju sai maas roomatud, et väikesed ja vilkad tegelased ilusti pildile saada. Mõned sain ka. Ühel päeval käisime lihtsalt metsarajal kõndimas. Nägin Facebookist, et näsiniin õitseb ja ma ei olnud seda mitte kunagi näinud. Läksime siis vaatama, jälle kolmekesi. Ühel päeval käisime metsas mõttega puid tundma õppida - korjasime erinevate puude-põõsaste oksi ja kodus panime sildid külge. Eile valgustasime inkubaatoris olevaid mune läbi, et teada saada, kus areneb tibu ja kus mitte. Olengi nüüd selle kahe nädala jooksul veetnud rohkem aega just suuremate lastega ja mul on selle üle hea meel. Muidu olen rohkem ikka pisikestega.
Arvutiprobleemile tuli ka lahendus, täitsa meeldiv. Saime juba eelmisel reedel tegelikult koolist ühe ilma internetita lauaarvuti ja ühe laptopi, millel laadija oli puudu, laenuks. Selle nädala alguses sain aga teada, et direktor oli esitanud meie ja mõne teise pere eest veel avalduse programmi "Igale lapsele arvuti" ning meile kingiti täiesti uus sülearvuti. Nii et kuidagi positiivsem on tunne. Eks näis, mis edasi saab, aga praegu enam kõige hullem tunne polegi.

Valmistume karantiiniks

Elame äreval ajal. Olukord muutub nii kiiresti. Koroona on teema, millest räägivad ja/või mõtlevad kõik ning praeguse seisuga ei ole enam mõtet arutledagi, kas see mind mõjutab, vaid küsimus on, kuidas. Veel kolm päeva tagasi kirjutasin minagi blogis koroonast (link), olles tegelikult üsna äraootaval seisukohal. Vahepeal on riigis välja kuulutatud eriolukord, koolides peatatakse alates esmaspäevast kontaktõpe, üritused keelatakse, kultuuriasutused suletakse...

Inimesed on asunud ettevalmistusi tegema ja ei saa väita, et kõik sellesse mõistlikult suhtuksid. Mina enda arust suhtun, aga midagi ma varusin. Poleks ehk olnud täna mõistlik linna ronida, aga ei olnud valikut. Neil päevil alustame sarnaselt eelmiste aastatega kurgikasvatushooaega, ja kõigepealt oli vaja tagada vajalike asjade olemasolu. Väetised jms. Lisaks on meil loomad ning nendegi söödavarusid oli vaja täiendada. Ei tea ju, mis seis näiteks nädala pärast on. Huvitav, kui paljud meist oleksid kolme päeva eest osanud täna kehtivaid või lähipäevade jooksul kehtima hakkavaid piiranguid aimata? Selles suhtes saan neist paaniliselt asjade varujatest aru, sest kuigi mujal on toidupoed ikka lahti jäänud või kuidagi inimeste toiduga varustatus tagatud, ei tea me ju täpselt, mis piiranguid veel kehtestatakse.

Linnas käies me siiski teab mis palju ringi ei hulkunud. Polnud tahtmist. Esimeseks peatuseks oli Scandagra, kust oligi vaja talupidamiseks, nii taime-, kui loomakasvatuseks, vajalikke kaupu. Jõudsime kohale kuskil kella 10 paiku ja pood oli täiesti tühi. Ootasin tegelikult, et vähemalt mõni klient on veel, aga ei. Samas olime õnnelikud, et pikemat järjekorras ootamist polnud vaja karta. Selle aja jooksul, kui kaubad ära vormistasime, see võttis tegelikult üsna palju aega, hakkas rahvast aga kogunema. Selleks hetkeks, kui uksest välja läksime, seisis järjekorras vähemalt 10 inimest. Ju olid maainimesed hakanud tasapisi linna jõudma. 

Järgmine peatus oli toidupood. Valisime väiksema Ujula Konsumi. Coopi poodide kaubapaigutus on ka tuttav, leiab kiiresti kõik asjad üles. Kaubavalik samas täiesti piisav või ehk olen ma lihtsalt vähenõudlik. Esimese asjana läks korvi ristsõnaajakiri mulle, siis üks Samueli jaoks. Järgmiseks ka Samuelile mõeldes plastiliin. Kuigi lasteaed otseselt suletud pole, soovitatakse lapsi sinna mitte viia ning kuna me töötame kodus, siis ei hakka vägisi peale pressima. Pealegi oleks teda üsna keeruline uksest välja saada, kui õde-vend koolist kodus on. See aga tähendab, et tema aega tuleb kuidagi mõistlikult ära sisustada. Me küll elame maal, kus õue minek ei tähenda teiste inimestega kokkupuutumist, aga päev läbi ju õues ei ole ning ilmastikutingimustega tuleb ka arvestada. Samuelile meeldib lasteaias väga plastiliini voolimine ning sellepärast ma talle selle ostsingi. Tegelikult üks kinnine pakk on kodus olemas ka, aga see on veidi teistsugune, rulli ja vormidega ja puha. Kuna Siim on veel pisike, olen kodus seni plastiliiniga mängimist vältinud, aga nüüd leian selleks kõigile sobiva võimaluse. 

Järgmisena suundusin WC-paberi riiuli juurde. Ausõna, ma ei teinud seda suures varumishulluses, aga mul päriselt oli enne poeskäiku vaid 1,5 rulli kodus ja kuuel inimesel kulub seda omajagu. Kusjuures poodi sisse astudes märkasin kohe, et enamusest ostukärudes on ka WC-paber. Ma tõesti ei saa aru, millest selline hullus?! Aga kui inimesed tunnevad end korralikku WC-paberivaru omades hästi, siis olgu pealegi.

Kuivaineriiuli juures haigutas korralik tühjus. Muud veel oli, aga pastatoodetega oli ikka väga kehvasti, ainult mõned pakid neid kõige kallimaid. Pöörasin käru ümber ja otsustasin koju jõudes hoopis kohalikust Pala poest läbi käia (kust ma saingi hunniku makarone ja üht-teist veel, ainult tatar hakkas otsa lõppema). 

Puu- ja köögiviljaleti juures tabas mind huvitav üllatus - sinna oli eraldi väljapanekuna paigutatud seesama ingverijook, millest eelmises postituses kirjutasin ja millest viimasel ajal on sotsiaalmeedias ka veidi räägitud. Huvitav, kas seda on palju küsitud, et pandi nähtavasse kohta või näeb kauplus selles head teenimisvõimalust, kuna on kuulnud, et seda kiidetakse?

Desovahenditest on viimasel ajal ka palju juttu olnud, et kui palju need ikka maksavad jne. Mul mingi variant oli kodus olemas, aga mõtlesin varusid igaks juhuks veidi täiendada. Apteeki eraldi minna ei tahtnud, ravimeid, vitamiine jms on piisavalt, suundusin hoopis poe alkoholileti juurde 80% viina otsima. Muidugi oli see kenasti olemas, aga täitsa lõpp, kui palju see maksis! Leidsin kahe tootja oma, ühe hind u 18 eurot, teisel 15. Võtsin odavama, ei näinud põhjust kallima peale raha raisata. Ehk ei lähe üldse vaja, sest igapäevaselt panustan pigem ikka kätepesule. Ma pole ka juba väga väga kaua alkoholi ostnud, ei olnud hindadega üldse kursis.

Tänase, 13 ja reede, meeldivaks üllatuseks oli e-mail Vanemuisest. Mul on nimelt 22. märtsiks etendusele piletid ja nüüd ma ilmselgelt sinna ei lähe. Kusjuures olin juba enne teatrite sulgemist seda otsustanud. E-mailis anti siis teada, et mul on võimalik piletit aasta lõpuni ümber vahetada või raha tagasi küsida. Ma tegelikult olin selle raha kaotamisega juba arvestanud, nii et täitsa tore oli sellisel äreval päeval üks tore üllatus saada.

Tunne on segane, ärevus on sees. Ega kerge ei saa olema. Just seda trükkides nägin taustaks käivast AKst Eesti kaarti, kus punasega oli ära märgitud Tallinn, Saaremaa ja Võrumaa. Aga mu vanemad elavad ju Võrumaal ja nad on kindlalt riskigrupis... Nii vanuse kui krooniliste haiguste poolest. Mul on ääretult hea meel, et eelmisel nädalavahetusel neil külas käisin, sest nüüd mõnda aega kindlasti minna ei taha. Mitte, et ma kardaks ise haigust saada, pigem püüan vältida selle vanematele viimist. Üldse kavatsen kodus püsida nii palju kui see võimalik. Süüa on vahepeal vaja poest tuua, aga meil on ka kodus päris palju olemas ja ehk iga päev pole vaja minna. Eks näis, kuidas suudame kogu pere mõistusel hoida, lapsed ju harjunud koolis käima, sõpradega suhtlema. Ise tahaks ka end vahepeal tuulutada. Hetkel olen küll väga õnnelik selle üle, et elan maal eramajas ja kohe kodu kõrval on mets. Korteris nelja seina vahel läheks küll hulluks. Enda meelelahutusele mõeldes varusin hommikul enne linnaminekut ka mõned raamatud. Sel hetkel ma küll ei teadnud veel kindlalt, et raamatukogu esmaspäevast kinni on, aga aimasin, et seda võib juhtuda. Iseasi on muidugi, kui palju mul reaalselt hakkab seda vaba aega olema, kui lisakohustusena on nüüd lastega õppimine, lasteaialapse aja sisustamine ning igapäevane töö jätkub ka ju. Meie jaoks ju aasta kiireim aeg.

Püsige teie ka kodus ja tehke omalt poolt parim, et see olukord normaliseeruks. Pole mõtet vaielda, kui hull see haigus on, aga selge on, et kui ka haigust ei karda, siis piirangud on ju ometi paljudele ebameeldivad. Selge on ka, et need piirangud ei kao enne haiguse leviku piiramist ja see on väga palju inimeste endi teha.

Koroonaviirusest

Pole vist inimest, kes poleks viimasel ajal koroonaviirusest kuulnud. Sellest lihtsalt räägitakse palju, aga ilmselt ka põhjusega. Kui millestki räägitakse, siis tekkib inimestel igasuguseid arvamusi, mis koroona puhul jagunevad laias laastus kolmeks: need, kes kardavad paaniliselt, need, kes üldse ei muretse ja siis vahepealne variant.

Mina kuulun vist nende keskmiste hulka. Kindlasti ei ole ma paanikas, aga samas ei mõista absoluutselt inimesi, kes nui neljaks ikka ohupiirkondadesse reisivad. Ma ei saa ka aru neist, kelle arust on see suur ravimitööstuste vandenõu. Tahaks küsida, et kust see info pärineb? Oletame, et ongi, aga ka sel juhul peab iga inimene ikka tegema oma parima, et kaitsta nii end kui lähedasi. Selle suhtes pole vahet, kust ja kuidas see viirus täpselt lahti pääses, nakkav ta ju on ning teatud gruppidele potentsiaalselt surmav ka. Jah, praegusele statistikale tuginedes mul pole väga vist põhjust karta enda pärast, samuti laste pärast mitte, sest kellelgi meist teadaolevalt kroonilisi haigusi pole ning immuunsus peaks ta normaalne olema. Ma olen viimasel ajal hakanud küll igaks juhuks C-vitamiini sööma ja lastele annan ka, aga see on mõistlik tegelikult ka gripi jm viiruste vastu. Vahelduva eduga võtan punase päevakübara kapsleid ka. Küll aga olen juhul, kui see viirus peaks meil rohkem levima hakkama, mures oma vanemate ja teiste eakamate lähedaste pärast. Neilt, kes nii süüdimatult kõigile soovitustele vilistavad, tahakski küsida, et kas teil on siis oma lähedastest ükskõik? Kui ka enda pärast muretsema ei pea. Väga hea, kui see on "lihtsalt üks külmetushaigus" või kergem kui gripp, aga kui pole?

Ma saan mingil määral aru ka inimestest, kes väga kardavad. Ilmselt on suur osa neist just need riskigruppi kuuluvad, samas on teine asi, mis hirmu tekitab, teadmatus. Tegelikult on ju praegu infot väga vähe ning kindlaid järeldusi ei saa teha üheski suunas. Vettpidava statistika jaoks on alati vajalik piisava suurusega valim, aga koroona puhul meil seda ju veel pole. Näiteks tänagi oli Terevisioonis intervjuu viroloogiga, kelle enamik vastuseid oli stiilis "Arvatakse, et...", "Loodetakse, et...". Kui spetsialistidki ei tea, siis kuidas saavad tavainimesed teada? Teadmatus ja infopuudus ongi tegelikult põhiline, mis mind ka hirmutab. Praeguse info põhjal ei pea ma jah oma laste pärast väga muretsema, aga ei saa ju kindlalt väita, et viirus ei muteeru (kusjuures on andmeid, et ta seda teeb) ning ei muutu kõigile vanusegruppidele ohtlikuks. Ma tahaks lihtsalt, et teaksin, millega täpselt tegemist on, millega tuleb arvestada, kuidas end kaitsta jne. Ollakse jah arvamusel, et kätepesu aitab nakkust vältida, aga ainult sellest ju ei piisa. Maskide kohta levivad arvamused on väga vastakad, mõnede arvates kaitsevad, teiste arust jälle mitte. Aga 100% kindlad pole need ikka.

Värskes õhus viibimine on kasulik nii suurtele kui väikestele

Hiljuti nägin Facebookis ühte naljapostitust (kus tegelikult sisaldus päris palju tõde), mis tõi lisaks erinevatele respiratoorsetele nähtudele koroonaviiruse tunnusena ära ka vastupandamatu reisikihu. Nojah, sellega on nii, et ma ei ole aastaid väga reisimisest puudust tundnud. Kodune Eesti ja Läti on täitsa piisavad olnud, siingi avastamist. Küll aga on mul just eelmise aasta lõpus-selle alguses tekkinud suur tahtmine reisida. Meil oli juba tervele perele vaheajaks Lido veepargi piletid pluss ööbimine Jurmalas broneeritud ja makstudki, aga siis jäid väikesed poisid haigeks ja lükkasime nädala võrra edasi. Siis läks aga auto katki ning väiksemasse mahuks meid vaid 5 ning ma ei võtnud seda riski, et üksi nelja lapsega veeparki minna. Nii tühistasin plaanid. Ma ei saa küll väita, et koroona pärast, sest sel momendil tundus üksi nelja lapse valvamine veepargis ohtlikum, aga kindlasti on koroona üks põhjus, miks uut broneeringut ei teinud. Olukord võib ju nii kiiresti muutuda ning tegelikult on meil kevadel väga kiire ka. Nii et sinna see loodetud puhkus läks. Kui kokku hoiaks, õnnestuks ehk vähemalt suvel kuhugi reisida, aga tõesti ei julge praegu plaane teha. Väga tahaks, aga ei julge. Tegelikult mingid plaanid meil siiski on, aga need olid juba enne koroonat. Ehk et meil on ostetud mai lõpuks lennupiletid Stavangeri ja tagasi. Riiast. Tegemist ei ole küll lihtsalt turismireisiga, vaid perekondliku üritusega. Kas ma lähme? Ei tea praegu. Ei saa kuidagi teada. Sinna on üle 2 kuu aega ning olukord võib väga palju muutuda. Kindel on aga see, et mina ei hakka kangekaelselt minema, kui soovitatakse mitte minna. Tundub ka, et AirBaltic sulgeb üsna kiirelt lennuliine ohupiirkondadesse. Nii et kui lennuk ei lähe, ei lähe ka meie. Variant on ka see, et selleks ajaks on koroona lihtsalt igal pool nii palju levinud, et pole vahet, kus käid. Muidugi loodame, et selleks ajaks viiruse levik üldse vaibub, aga kas ja millal vaibub, pole kellelgi ju aimugi. Nii et mõistlik on vist igaks juhuks valida selline meelelahutus, mida saab keha kas päris kodus või vähemalt Eestis. Viimasel ajal olen päris palju pildistamas käinud ja seda saan igal juhul teha. Lihtsalt kaamera kaasa ja loodusesse. Lastega saab ka looduses igasugu asju teha. Arvan, et maainimesed ongi teatud mõttes paremas seisus, sest paljudel on ikkagi kodus miski, mida (või keda) ära süüa saab, kasvatatakse toitu ja kui ka poed peaksid tühjad olema, nii kergelt nälga ei jää. Samuti on maal asustustihedus väiksem ning kui linnas tähendab kodus karantiinis olek üsna tõenäoliselt nelja seina vahel istumist, siis maal saab kasvõi oma õuel värsket õhku hingata, kui just maja taha metsa minek peaks mingil põhjusel halva mõttena tunduma.

Ma ei tea, kas ülal pildil olevad asjad aitavad kaasa ka koroonast tervenemisel, aga muidu külmetushaiguste puhul küll. Mul oli hiljuti hästi jube nohu, põhkkoopad näisid lausa umbes olevat, köha ka ning niipea kui neid koos kasutama hakkasin, olukord leevendus. Lisaks oli C-vitamiin ka veel. Mis aga üldse ravimisse ja vaktsineerimisse puutub, siis olen kindlasti võimalikult looduslike alternatiivide poolt, aga kui on ikka näha, et need ei toimi või kui töötatakse välja kindlalt toimiv ravim või vaktsiin, siis ma ei kavatse küll jätta neid sellepärast kasutamata, et keegi teenib selle pealt. Eks me kõik taha teenida, lihtsalt inimeste tervise pealt teenimine on alati miski, mis palju küsimusi tekitab.

Muusikaliselt kultuurne pühapäev mõne väikese sekeldusega

Ma olen järjest enam hakanud mõtlema laste maailmapildi avardamise ja erinevate kogemuste pakkumise peale. Lisaks meelelahutusele on eesmärgiks ka nende kultuuriline harimine, mistõttu püüan lisaks nende endi ettepanekutele ka omalt poolt huvitavaid ideid "ette sööta". Eelmisel sügisel käisime lasteooperit vaatamas, hiljuti külastasin Malenega Estonias balletietendust. Muidu oleksin hea meelega Steni ka kaasa võtnud, aga kuna ta juba ooperisse väga tulla ei tahtnud, siis mõtlesin, et las seekord jääda. Malenele aga meeldisid nii ooper kui ballett väga ning ta avaldas veel soovi sarnastele etendustele minna. Nii pakkusin välja muusikali "Kaunitar ja koletis". Ma olin küll sellest kuulnud, aga idee piletid osta tekkis mul tegelikult Stig Rästa, Saara Piusi jt jõulutuuri kontserdil Tartu Peetri kirikus. Olime nimelt ämmale piletid kinkinud, aga kuna tal polnud endal kaaslast välja pakkuda, läksin mina kaasa. Kontsert oli mõnus, kusjuures minu esimene jõulukontsert (kuidagi palju esimesi viimasel ajal) ning seal rääkis Saara sellest, et ta sai ka tuuril osalenud Kärt Antoniga just "Kaunitari ja koletise" proovides tuttavaks. Koju jõudes otsustasin uurida ning täitsa oli veel pileteid saadaval. Valisin kõige viimase ehk 1. märtsi etenduse, aeg lihtsalt oli sobivaim.

Jõulukontsert Tartu Peetri kirikus

Eile jõudis oodatud päev kätte, aga et kõik läheks stressivabalt, seda küll polnud. Kodust saime jah õigel ajal minema, lausa 5 min planeeritust varem. Hüppasin veel kiirelt Pala poest läbi, sukkpüksid olid otsa saanud. Meigikoti otsustasin kaasa võtta, arvasin, et sõidame Vanemuise juurde kohale ja küll siis on aega meikida. Teatris ju ei lasta hilinejaid sisse ning ei tahtnud riskida.

Tee oli küll veidi plögane, aga seda kuni Jõhvi-Tartu maanteeni, kus oli täiesti normaalne sõita. Jõudsime Tartusse ka enda arust täitsa õigel ajal. Probleemid algasid aga Vanemuise lähedale jõudes. Muidugi ma ei lootnud teatrihoone kõrvale parkida, aga seda ma ka ei osanud arvata, et isegi seal läheduses lihtsalt ei ole mitte kuskile parkida. Tiirutasin ringi päris kaua, nii et mingil hetkel läks juba väga kiireks. Lootsin siis Kaubamaja juurde õue parkida, aga sealgi olid kõik kohad täis. Ei jäänud üle muud kui sõita Kaubamaja sisse parklasse. Muidugi võttis see kaua aega ning lausa nii kaua, et autost välja astudes oli kell juba 11.52 ehk etenduse alguseni vaid 8 minutit. Kontrollisin kiirelt, et mul oleks ikka telefon kaasas, sest seal olid piletid ja panime jooksu. Malene oli tubli, aga minul oli poole Vanemuise mäe peal hing paelaga kaelas ning tee, mis tahad, ma lihtsalt ei suutnud enam. Pidingi kõndima. See oli mulle üsna hea wake up call, et ma lihtsalt pean oma vormi paremaks saama. Olenn muidugi viimastel nädalatel maadelnud kerge külmetuse ja nohuga, ehk on see ka omakorda organismi nõrgestanud. Igatahes kõndisin edasi nii kiiresti kui vähegi suutsin. Õnneks nägin veel mõnda lapsevanemat uksest sisse minemas. Kusjuures mingil hetkel taipasin, et ma ei olegi üle kontrollinud, kas etendus toimub väikeses või suures majas. Olin kogu aeg eeldanud, et suures. Õnneks ma ei eksinud, sest muidu oleksime küll väga palju hiljaks jäänud.

Tormasime uksest sisse ja hakkasin kiirelt sukkpükse jalga panema. Polnud aega kuhugi kõrvale ka minna, ammugi WCsse. Ega seal selleks hetkeks enam kedagi polnud ka. Meigi tegemise peale ma isegi ei mõelnud enam. Andsime riided ära ja panime jooksu, minul kingad näpus, sest kontsadega joosta oleks veel hullem olnud. Meil oli ju vaja päris mitu treppi ülespoole minna, kuna Malene soovil olin rõdule piletid ostnud. Uksed olid veel lahti, huuhh. Hingeldasin nii mis kole, samal ajal üritasin telefonist kiirelt pileteid üles otsida. Näitasime need ette ning läksime kohale. Etendus algas peaaegu kohe.

Janu oli täiesti kohutav ja kurk kuivas. Aga siis ma avastasin, et olin rahakoti autosse jätnud, mis tähendas kolme tundi janus... kraanivee järgi ka isu polnud. Hiljem alles taipasin, et meil oli väga vedanud. Olin nimelt sõidu ajal Malenelt küsinud, et kas ta õpilaspileti võttis kaasa. Oli maha unustanud. Lootsin siis, et ei küsita, sest muidugi olin sooduspiletid ostnud. Endale ka, sest olen ju TLU tudeng ning ikka tuleb soodsamaid võimalusi kasutada. Kui Malene puhul on näha, et ta on laps ning ilmselgelt õpilane, nii et tegelikult ma ei uskunud, et ta ukse taha jäetakse, küll aga küsitakse soodustust tõendavat dokumenti alati minult. Seekord õnneks ei küsitud, sest dokument oli ju rahakotis ja autos.

Kui etendusest ise rääkida, siis mulle väga meeldis. Tõsiselt võimas elamus. Selles oli kõike - traagikat, naeru, põnevust, armastust. Üldse ei ole piletirahast kahju ning janutunne läks ka üsna ruttu üle. Kui üldse midagi kritiseerida, siis vähemalt rõdul istudes näis orkestri muusika laulust veidi üle olevat, aga võibolla parteris seda probleemi polnud. Igal juhul võiks kunagi veel minna. Malene arvas ka nii.