Aasta 2020 - kokkuvõte

 

1. Kirjelda selle aasta kõige toredamat päeva. Ma ei teagi... Kindlasti on neid olnud. Näiteks see päev oli päris tore, kui me käisime Malenega Kalevipoega sisse lugemas, siis jõuluüritus metsas oli vahva, see päev, kui sain teada, et ma sain tööle, oli tore... Pigem jäävad need hästi toredad päeval aasta esimesse poolde.
2. Kirjelda selle aasta kõige kehvemat päeva. Praegu tuleb meelde 26. november, mis oli vist 2 aasta jooksul ainus päev, kus mul telefoni aku sai tühjaks ja viisin selle mitmeks tunniks autosse laadima. Olin siis tööl ja kui viimane tund kella 15 paiku lõppes, lülitasin telefoni sisse. Siis hakkas tulema... Kõigepealt sõnum abikaasalt, et ta peab Samueli lasteaiast kohe ära tooma, sest oli vist kellegi koroonapositiivse laps lasteaias olnud. Peagi sõnum, et peale uneaega tuleb Siim ka ära tuua, sest terve lasteaed läheb kinni. Siis tuli välja, et järgmisel päeval on kool ka kinni, olukorra selgitamiseks. Hakkasin mõtlema, et miks nii hull reaktsioon. No ja siis tuli 15.30 paiku sõnum Terviseametist, et Samuel peab nüüd 2 nädalat isolatsioonis olema. Mina ei tea siiamaani, kas lasteaias käis siis koroonapositiivne laps või mitte, aga midagi pidi ju olema, et Terviseamet isolatsiooni määras. Minu lastega oli kõik kokkuvõttes korras, aga segadust oli palju ja muidugi ma muretsesin. Liiga palju on sellest koroonast viimasel ajal juttu olnud ja loomulikult paneb see kallite inimeste pärast muretsema.
3. Mis oli selle aasta suurim õnnestumine/kordaminek? Tooksin siin ikkagi välja tööle saamise. Arvestades, et teadsin ette ülikooli lõpetamisega kaasnevat koormust, oleks mulle väiksema koormusega töö ka sobinud, aga ma lihtsalt ei saanud võimalust käest lasta. Nii Palal kui Mustvees on tore, aga ma olen aru saanud, et loodus ja eriti just elusloodus on see, mida tahan ka tulevikus õpetada. See on lihtsalt miski, mille juurde ma alati jõuan, isegi kui esialgu ei ole plaanis. Praegu mulle väga meeldib mu töö.
4. Selle aasta suurim ebaõnnestumine? Siin võiks teha copy-paste eelmise aastaga, ainult selle vahega, et sel aastal pole ühtegi kuud, mille kohta võiksin öelda, et siis läks küll hästi. Nojah, jaanuaris-veebruaris veidi õnnestus. Jutt käib siis kaalu langetamisest, üldse tervislikust toitumisest ja paremast füüsilisest vormist. 
5. Selle aasta kõige vajalikum/mõttekam ost. See on küll olnud meil veel lühikest aega, aga arvan, et robottolmuimeja. Hoiab tõesti palju aega kokku ja kodu on puhas.
6. Selle aasta kõige mõttetum ost. Ilmselt jällegi erinevad väikesed emotsiooniostud, endiselt ei suuda neist päris loobuda.
7. Mida tegid sel aastal sellist, mida varem teinud polnud? Käisin "Estonias" balletti vaatamas. Kui eelmine aasta tõi mulle elu esimese ooperi, siis see aasta elu esimese balleti. Ja muidugi õpetasin esimest korda bioloogiat. Loodusõpetust olen kunagi praktika ajal väiksematele õpetanud. 
8. Millistest uusaastalubadustest pidasid kinni? No kas just lubadustest, aga mul olid mõned eesmärgid, millest kirjutasin lähemalt teises tänases postituses. Näiteks läksin tagasi ülikooli. Lisaks sellele tundsin juba eelmisel aastavahetusel, et alkohol on miski, mida ma tegelikult oma ellu ei vaja. Nii jõin poole aasta peale kokku 3,5 pudelit õlut ja viimase osa jaanipäeval. Peale selle olen alkoholi tarvitanud ainult ühes vanas köharohus. Mulle meeldib olla kaine, mulle ei meeldi uimasus, mida alkohol tekitab. Ma tahan igal hetkel, kui nad mind vajavad, olla laste jaoks adekvaatses seisus olemas. 
9. Millistest uusaastalubadustest sa kinni ei pidanud? No kaalu langetamise plaan oli küll. Ei õnnestunud. Reisida tahtsin ka, aga selle ebaõnnestumine ei sõltunud väga minust.
10. Kus käisid reisil? Nojah, see reisi teema... Pole vist midagi öelda. Norra piletid olid olemas, lend tühistati. Ehk kunagi kevadel Lätis käisime, aga tõesti, ei sõitnud eriti Eestiski ringi.
11. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? No näppu lõikamisi vist pole mõtet arvestada. Midagi tõsist ei olnud, natuke vanu seljaprobleeme ja nüüd häälega rohkem töötades on veidi kurguprobleeme olnud. Nüüd muidugi tobe, sest iga väiksemgi hingamisteede sümptom eeldab töölt koju jäämist, isegi kui ma olen päris kindel, et mul ei saa reaalselt seda koroonat olla. Testil olen ka ära käinud, väga vastik oli. Kusjuures Malene käis ka, hiljem, tema itsitas terve aja. Oli kõdi olnud.
12. Mida sa sooviksid, et oleksid rohkem teinud? Jälle lastega rohkem aega veetnud. Endiselt mõtlen, et teen seda liiga vähe. 
13. Mida sa sooviksid, et oleksid vähem teinud? Jälle sarnane eelmise aastaga: vähem rämpstoitu ja maiustusi, vähem stressisöömist. Et oleksin oma emotsioone rohkem kontrollinud. 
14. Mis sind mõistuse juures hoidis? Jällegi sarnane vastus eelmise aastaga ehk looduses on mõnus, pildistada ka tore ja mõnikord aitab raskes olukorras just see, et on mingi kohustus, kas siis laste või tööga seotud ja lihtsalt pole muud varianti, et end kokku võtta.
15. Kuhu läks enamik su raha? Tegelikult ikka igapäevasteks kulutusteks: toit, lastele vajalikud asjad, igakuised maksud jne
16. Mis oli sinu jaoks kõige raskem? Ilmselt oma aja planeerimine selliselt, et kõik vajalikud asjad tehtud saaks ja endale ka aega jääks. Ikka väga tihti tuli oma ajast lihtsalt loobuda.  
17. Mida sellel aastal tehtust sa kahetsed? Sellel aastal tehtust ehk mitte, aga oleksin võinud praktika ikka eelmisel aastal ära teha, oleks nüüd olnud veidi lihtsam teha ainult magistritööd. 
18. Mida sa sooviksid järgmisel aastal omada, mida sel aastal ei olnud? Midagi sellist, mida välja öelda tahaks, ei tulegi meelde. Aga olgu, ütlen siis, et vormis keha.
19. Mis jääb sulle seda aastat kõige rohkem meenutama? Pole vist mõtet küsidagi ja arvan, et paljud vastaksid samuti - koroona muidugi.
20. Hinda aastat 10-pallisüsteemis. 5 - sel aastal veidi vähem kui eelmisel aastal. Oli muidugi toredaid asju ka, aga tundub, et sel korral jäi veidi rohkem puudu. Järgmise aasta siht siis vähemalt 7 palli :)

Aasta 2020 - ootuste ja eesmärkide täitumine

 

Aasta viimasel päeval oleks paslik vaadata üle aasta alguses seatud eesmärgid ja ootused. Ja neid oli päris palju...

Niisiis:

• Olla lastele võimalikult palju olemas, kõigile neljale. Ma ei tea, kui palju see õnnestus, aga ma vähemalt püüdsin. Kindlasti oleksin soovinud seda teha rohkem. Oli toredaid hetki ja ettevõtmisi lastega, aga kindlasti jäi palju ajanappuse või kehva ajaplaneerimise taha.
• Saavutada kontroll kehakaalu ja toitumise üle. No sellega läks küll pahasti. Algus oli iseenesest paljutõotav, käisin jaanuaris isegi Orgu loengut kuulamas, ehk kuu või veidi kauem jälgisin ka toitumiskava ning kaotasin 4-5 kg, aga siis läks jälle vanaviisi edasi. Eks järgmisel aastal proovin uuesti.
• Õppida paremini aega planeerima. No see on selline laiem eesmärk, et selle saavutamist ongi raske hinnata. Alati saab ju veel vedi paremini planeerida. Aga kas ma oskan aega planeerida paremini kui aasta tagasi, ma ei teagi. Kui, siis hästi natuke.
• Kogeda uusi asju. Malemäng jäi küll veel õppimata, aga kindlasti uusi asju kogesin. Näiteks veebruaris elu esimene ballett Malenega ja ma olen ju sellest õppeaastast esimest korda bioloogia ja loodusõpetuse õpetaja. Küllap leiab veel üht-teist. Nii et sellele eesmärgile + kirja.
• Reisida. Nojah, seda pole vist isegi mõtet kommenteerida. Aasta alguses olid plaanid suured, plaanisime suuremate lastega hea inglise keele tulemuse puhul Londonisse minna, siis ostsin tervele perele juba maikuus Norrasse minekuks lennupiletid ja otsisin isegi võimalusi võimalikult soodsalt kuhugi soojemasse kohta minna... siis tuli koroona ja kõik lendas taevasse. Hea, et Norra piletite raha lõpuks tagasi saime.
• Teha ära juba eelmisel aastal kavas olnud suurprojekt "Garaažist mängumaja". Jälle -, ei jõudnud sellega eriti kaugele.
• Tegeleda oma hobidega. Enamuse osa aastast on see "oma tass täis" olnud vaid unistus. Eriti alates septembrist on tempo olnud nii hullumeelne, et alati on midagi olulist vaja teha.
• Hoida talu toimivana ja loomad õnnelikena. Sellega on vist enam-vähem, kevadel-suvel kasvatasime kurke ja loomi peame ka. Muutusi on toimunud niipalju, et lambakarja vähendasime pisikese hobikarja tasemele, üle talve jäi neid vaid 9 ja lammaste müügiraha eest ostsime hobused.
• Jätkata õpinguid. Sellega on seni läinud plaanipäraselt. Detsembris lõpetasin nii põhipraktika kui kõrvaleriala praktika tundide andmised, momendil vormistan veel kirjalikke töid. Kui nendega saab kõik ilusti korda, siis on jäänudki vaid magistritöö. Seda tuleb siis jaanuaris kohe kirjutama hakata, et mai alguseks valmis saaks. Lihtne see kindlasti ei saa olema, aga ma väga tahan kevadel lõpetada ja see sunnib pingutama.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Kõik ei ole halvasti... aga ma ei vastanud enda seatud ootustele. Nagu kirjutasin aasta alguses, eesmärgid peavadki suured olema ja kui ma poleks nii palju planeerinud, siis oleksin võib-olla veel vähem tehtud saanud.

Uued postkastid

On läinud nii nagu arvasin - koroona ja karantiin pole erinevalt paljudest mulle andnud müstilist lisaaega tegeleda asjadega, millega varem ajapuudusel ei jõudnud ning blogipostituste sagedus on selleks vägagi sobiv näide. Nüüd ma siis jõudsin. Või oli lihtsalt piisavalt inspiratsiooni.

Mõne päeva eest läksin posti võtma, nagu ikka aeg-ajalt. Igapäevaselt me ei käi, enamasti mõne korra nädalas. Tol päeval tabas mind aga üllatus, sest vana grupipostkast oli seinalt kadunud ning selle asemel säravoranž uus. Muidugi mulle meeldib, kui ajakirjad, kirjad jms märjaks ei saa ning on turvaliselt luku taga, aga nüüd oli probleem selles, et see oli luku taga ka meie jaoks. Küsisin kohe abikaasalt, kas teda on postkastide vahetusest teavitatud, aga ta oli sama tark kui mina. Kuna oli muid asju ka teha, läks see teema üldse meelest ja tuli jutuks alles paar päeva hiljem naabrinaisega vesteldes. Temal oli juba varem eraldi üksik lukustatud postkast ning uus teda otseselt ei puudutanud  ja väga palju infot temalt ei saanud. Küll oli ta juhuslikult naabrimehega juttu ajades kuulnud, et keegi Eesti Postist oli just nimelt sellele naabrimehele, sest tema kuuri seinal postkastid on, toonud uue ja palunud see seina panna. Seda ta siis oligi teinud. Võtmete asukohast ega sellest, milline siis meie postkast on, ei saanud ikka aimugi. Mõtlesime, et olekski mõistlik sellelt naabrimehelt küsida.

Möödus veel päev ja meil tulid lastega postkastid jutuks. Kuna olin neile just hiljuti pangakontod teinud ning kaardid pidid postiga koju tulema, tuletasid nad seda meelde. Mina olin kaardid täiesti ära unustanud! Olin eelmisel päeval saanud poest, kus meil on ka postipunkt, kohaliku postiljoni numbri, aga telefon ei vastanud. Otsustasin helistada Omniva klienditeenindusse. Jah, tõenäoliselt oleksin naabritelt lõpuks vajaliku info kätte saanud, aga tahtsin just nimelt Omnivast kellegagi suhelda. Muidugi oli mul eelkõige vaja infot võtme asukoha kohta, aga tahtsin ka teada anda, mida arvan ilma igasuguse teavituseta postkastide vahetusest. 

Klienditeenindaja, kelle lõpuks liinile sain, oli küll meeldiv ja asjalik, hääle järgi minust palju noorem naisterahvas, kes kuulas mu ilusti ära ning püüdis igati aidata. Päris kõigile küsimustele ta vastuseid ei omanud, aga uuris need kogenumalt kolleegilt välja. Sain teada, et võtmed on postkasti kaane all. Olin muidugi püüdnud postkasti avada, aga kuna mul just sellistega absoluutselt kogemusi ei olnud ega tahtnud midagi jõuga murdes ära lõhkuda, olin üsna ettevaatlik. Kaas pidigi aga magnetiga kinni olema, mis tähendas, et seda tuli just nimelt veidi sikutada. Kaane all pidi olema ka märgistus, et teaksin, milline postkastidest meie oma on.

Läksin üsna kohe postkastide juurde. Kaane sain kenasti üles ja seal olid ka võtmed teibiga postkasti külge kinnitatud kilekotikeses. Märgistust ma aga ei leidnud kuskilt. Ülevalt pilust oli näha, millistes midagi sees on ning kuna me polnud enda omale ammu ligi pääsenud, eeldasin, et ehk meie omas midagi siiski on.  Lähtusin ka loogikast, et kui varem oli meie postkast vasakult kolmas, siis ehk on ka nüüd. Oligi! Pangakaardid ning eraldi ümbrikud koodidega olid ka olemas. Nojah, keegi oleks võinud kaane alt võtmed võtta ja pangakaardid kätte saada. Aga ega see vist polekski muid probleeme tekitanud, kui et oleks pidanud uued kaardid tellima. Enne kasutamist tuleb need ju aktiveerida ning seda igaüks teha ei saa.

Sellised segased lood siis. Muidugi tore, et on uued postkastid. Täitsa tasuta veel, vähemalt minu teada. Aga oleks võinud inimesi teavitada, väga palju segadust oleks jäänud olemata.

Koroonast ja karantiinist ja distantsõppest

Nii, kaks distantsõppe nädalat on selja taga! Algul oli muidugi plaanis sellest aeg-ajalt blogida, aga läks nii, et kirjutasin eelmisel nädalavahetusel postituse peaaegu valmis, aga nädala sees ei jäänud niigi palju aega, et see korralikult ära lõpetada. Või siis oli muud olulisemat teha. Kuna ma aga tookord tehtud tööd ei taha päris ära kustutada, tulevadki siia postitusse ka eelmise nädala mõtted ning lõpupoole räägin, kas ja mis on muutunud.

Esimese nädala järel:
Enamus sai lastel tehtud, paar tööd vajab veel täiendamist. Ma ei saa väita, et oleks lihtne olnud. Asi ei ole üldse selles, kas mulle meeldib oma lapsi õpetada või mitte, aga on selge, et see on lisakoormus. Mingi osaga saavad nad jah ise hakkama, aga juba selle nädala jooksul on tulnud uut materjali, mille omandamisel on vahete-vahel siiski minu abi vaja olnud. Kuna lapsed ei ole harjunud päris üksi õppima ega ise täielikult vastutama, on mingil määral vaja ka minupoolset taganttorkimist või kontrolli, et asjad saaksid õigel ajal tehtud. Kuna praegu on meil talus ka väga kiire aeg pluss neljapäeval oli minulgi vaja arvutis tööd teha, oli neis päevades näha kõige rohkem probleeme. 

Üheks väljakutseks on seni olnud ka ühe arvuti jagamine. Ma ei tee iga päev tööd, aga vahete-vahel tuleb teha. Tõlgin aeg-ajalt erinevaid tekste ning kuna majandus on praegu üldse selline ebastabiilne ning me ei tea ka, mis saab näiteks mais, kus meie kurkide müük sõltub suures osas ka laatade toimumisest ja turukaubandusest, ei saa ma lubada ka töödest loobumist. Neljapäeval oli mul just tööd, mille tegemiseks läks päris mitu tundi ning lapsed pidid siis oma õppimist sellele vastavalt kavandama. Meil on tegelikult 3 sülearvutit, aga lapsed suutsid enda omad mõni aeg tagasi niimoodi maha kukutada, et ekraanid on katki. Praegu ei hakka neid linna remonti ka viima. Aitaks monitori taha ühendamine, aga selleks on vaja ühte vahetükki. Püüdes poode ja eriti linnas käimist vältida, tellisin vastavad asjad e-poest, aga seni veel ootame kaupa. Ei tasu ilmselt lootagi, et karantiin nädala pärast läbi saab. Arvan, et pikendatakse vähemalt kahe nädala võrra veel.

Päris palju on viimasel ajal liikunud artikleid, sotsiaalmeedia postitusi jms teemal "võimalus perega kvaliteetaega veeta", "tegeleda asjadega, milleks varem aega pole olnud" jne. Näidake mulle palun inimest, kellel on kooliealised lapsed, kes peavad samal ajal ka oma töö ära tegema ning kellel jääb tõesti varasemast rohkem vaba aega. Minul küll ei jää. Ilmselt küll kohaneb ka meie pere uue olukorraga järjest paremini, aga tegelikult pole ju üldse aega. Lugeda pole aega, loetust blogida pole aega, üldse pole aega blogida. Mul oli kindel plaan koduõppest kirjutada rohkem, jagada huvitavaid ideid, mida lastega koos kodus teen, aga esiteks ei ole mul aega väga palju huvitavaid asju välja mõelda või korraldada, lisaks pole ka blogimiseks mahti. Õhtuti olen nii palju kui vähegi silmi lahti hoida jõuan, püüdnud lugeda, aga see on laia laastus kõik. 

Karantiini pikkus sõltub tegelikult meist kõigist. Meie pere on olnud ikka väga kodune. Käime ainult kohalikus poes ja sedagi mitte iga päev. Üksi. Kellegagi mujal ka kokku ei saa. Täna oli küll vaja Kallastele minna ühte retseptiravimit tooma. Toidupoodides olen teenindajatel kummikindaid märganud juba ammu, aga apteegis nägin neid ka näomaske kandmas. Eks seal käibki vist kõige rohkem haigeid inimesi, igasugu haigustega. Kui ma poe ette sõitsin, tabas mind üllatus, sest autosid oli palju ja tavaliselt vist nädalavahetustel toimunud turumüük käis täie hooga. Ei olnud tegemist toidukauba müügiga, peale singiputka oli seal riidekaup, mida on igal laadal. Mina veel arvasin, et rahvakogunemised on keelatud...

Kallastelt sõitsin Kudinale, traktorile ja ka autole oli kütust vaja. Veidi pikk sõit küll, aga Alatskivil erimärgistatut ei müüda ja põllumajanduslikke töid tegevale traktorile ei ole ju mõtet kallist kütust sisse panna. Kudinal sain meeldiva üllatuse kütusehindade näol. Kuna ma polnud ammu üheski tanklas käinud, kodus olles autole kütust ei kulu, ma tegelikult polnud hindadega kursis. Igatahes maksis seal erimärgistatud diisel 0,89 ja tavaline diisel 1,19. Halvaks üllatuseks oli aga see, et mingil hetkel tuli kohale autotäis rahvast, kes nagu ei näinud üldse karantiinist aru saavat. Mina olen aru saanud, et terve perega ei peaks ringi sõitma, lisaks peaks teistega distantsi hoidma. Seal olid kaasas ka lapsed, kes minu tankimise ajal tulid mulle tunduvalt lähemale kui meeter. Samuti ei hoidnud distantsi minu taga tankimisautomaadi järjekorras oodanud pereema. Nojah, ehk on värskes õhus haiguste levik tõesti vähesem, aga milleks riskida? Mingil põhjusel on ju juhised antud just sellised nagu need on ning ma arvan, et kõigi huvides on neist kinni pidada. Asi ei olegi selles, kui palju keegi koroonat kardab või kui raskeks haiguseks seda peab, aga fakt on see, et see karantiin ei ole teab mis mõnus ega mugav asi ning piirangud ei kao enne, kui haiguse levikule on piiri suudetud panna. Võtkem siis end kokku ja pidagem vastu!

Teise nädala järel:
Nagu eelnevast lugeda võis, oli mu meeleolu eelmisel nädalavahetusel üsna tusane. Tundus, et kogu see asi käib lihtsalt üle jõu... Praegu on tunne juba tunduvalt parem. Nüüd teame ka kindlalt, et distantsõpe kestab veel tunduvalt kauem ja targem on sellega kohaneda. Teine nädal on olnud kuidagi lihtsam. Lapsed hakkavad ka ilmselt kohanema. Esimese nädala esimene päev algas juba ju sellega, et eKool oli umbes, mis tähendas seda, et kui lõunaks alles ülesanded kätte saime, tuli kiirustada, et need õigeks ajaks valmis jõuda. Nüüd on ülesanded olemas sageli juba eelmisel õhtul ja kindlasti hommikul kella 8ks, nii et midagi saab kohe varakult tegema hakata.
Olen mõelnud, et mingil määral olen oma elu ise raskeks teinud. Tegelikult on ju lastel toredad ja abivalmid õpetajad, keda meie eriti tülitanud pole. Olen endale kuidagi iseenesest võtnud õpetaja rolli ning pidanud enda kohustuseks neile materjal selgeks teha. Ma olen üldse kehv abipaluja, ikka tahan ise hakkama saada, isegi kui hind on mõnikord liiga kõrge. Muidugi on ka vanemal oma roll, aga õpetajate abi küsimine ei ole teab mis suur patt. Kas minu lapsed seda nüüd rohkem tegema hakkavad, ma ei tea, sest vaatamata raskustele on mulle nende õpetamine meeldima hakanud.
Oleme lastega nüüd saanud ka muid ühiseid asju ette võtta. Mingi osa on sellest siiski kooliga seotud. Näiteks on Stenil olnud mõlemal nädalavahetusel ülesandeks loodust jälgida, eelmisel korral linde, nüüd putukaid. Mina aga armastan loodust! Nii oleme koos käinud, Malene ka kaasas. Linnuvaatlusele ma ei hakanud kaamerat kaasa võtma, aga putukaid uurima võtsin küll. Päris palju sai maas roomatud, et väikesed ja vilkad tegelased ilusti pildile saada. Mõned sain ka. Ühel päeval käisime lihtsalt metsarajal kõndimas. Nägin Facebookist, et näsiniin õitseb ja ma ei olnud seda mitte kunagi näinud. Läksime siis vaatama, jälle kolmekesi. Ühel päeval käisime metsas mõttega puid tundma õppida - korjasime erinevate puude-põõsaste oksi ja kodus panime sildid külge. Eile valgustasime inkubaatoris olevaid mune läbi, et teada saada, kus areneb tibu ja kus mitte. Olengi nüüd selle kahe nädala jooksul veetnud rohkem aega just suuremate lastega ja mul on selle üle hea meel. Muidu olen rohkem ikka pisikestega.
Arvutiprobleemile tuli ka lahendus, täitsa meeldiv. Saime juba eelmisel reedel tegelikult koolist ühe ilma internetita lauaarvuti ja ühe laptopi, millel laadija oli puudu, laenuks. Selle nädala alguses sain aga teada, et direktor oli esitanud meie ja mõne teise pere eest veel avalduse programmi "Igale lapsele arvuti" ning meile kingiti täiesti uus sülearvuti. Nii et kuidagi positiivsem on tunne. Eks näis, mis edasi saab, aga praegu enam kõige hullem tunne polegi.

Valmistume karantiiniks

Elame äreval ajal. Olukord muutub nii kiiresti. Koroona on teema, millest räägivad ja/või mõtlevad kõik ning praeguse seisuga ei ole enam mõtet arutledagi, kas see mind mõjutab, vaid küsimus on, kuidas. Veel kolm päeva tagasi kirjutasin minagi blogis koroonast (link), olles tegelikult üsna äraootaval seisukohal. Vahepeal on riigis välja kuulutatud eriolukord, koolides peatatakse alates esmaspäevast kontaktõpe, üritused keelatakse, kultuuriasutused suletakse...

Inimesed on asunud ettevalmistusi tegema ja ei saa väita, et kõik sellesse mõistlikult suhtuksid. Mina enda arust suhtun, aga midagi ma varusin. Poleks ehk olnud täna mõistlik linna ronida, aga ei olnud valikut. Neil päevil alustame sarnaselt eelmiste aastatega kurgikasvatushooaega, ja kõigepealt oli vaja tagada vajalike asjade olemasolu. Väetised jms. Lisaks on meil loomad ning nendegi söödavarusid oli vaja täiendada. Ei tea ju, mis seis näiteks nädala pärast on. Huvitav, kui paljud meist oleksid kolme päeva eest osanud täna kehtivaid või lähipäevade jooksul kehtima hakkavaid piiranguid aimata? Selles suhtes saan neist paaniliselt asjade varujatest aru, sest kuigi mujal on toidupoed ikka lahti jäänud või kuidagi inimeste toiduga varustatus tagatud, ei tea me ju täpselt, mis piiranguid veel kehtestatakse.

Linnas käies me siiski teab mis palju ringi ei hulkunud. Polnud tahtmist. Esimeseks peatuseks oli Scandagra, kust oligi vaja talupidamiseks, nii taime-, kui loomakasvatuseks, vajalikke kaupu. Jõudsime kohale kuskil kella 10 paiku ja pood oli täiesti tühi. Ootasin tegelikult, et vähemalt mõni klient on veel, aga ei. Samas olime õnnelikud, et pikemat järjekorras ootamist polnud vaja karta. Selle aja jooksul, kui kaubad ära vormistasime, see võttis tegelikult üsna palju aega, hakkas rahvast aga kogunema. Selleks hetkeks, kui uksest välja läksime, seisis järjekorras vähemalt 10 inimest. Ju olid maainimesed hakanud tasapisi linna jõudma. 

Järgmine peatus oli toidupood. Valisime väiksema Ujula Konsumi. Coopi poodide kaubapaigutus on ka tuttav, leiab kiiresti kõik asjad üles. Kaubavalik samas täiesti piisav või ehk olen ma lihtsalt vähenõudlik. Esimese asjana läks korvi ristsõnaajakiri mulle, siis üks Samueli jaoks. Järgmiseks ka Samuelile mõeldes plastiliin. Kuigi lasteaed otseselt suletud pole, soovitatakse lapsi sinna mitte viia ning kuna me töötame kodus, siis ei hakka vägisi peale pressima. Pealegi oleks teda üsna keeruline uksest välja saada, kui õde-vend koolist kodus on. See aga tähendab, et tema aega tuleb kuidagi mõistlikult ära sisustada. Me küll elame maal, kus õue minek ei tähenda teiste inimestega kokkupuutumist, aga päev läbi ju õues ei ole ning ilmastikutingimustega tuleb ka arvestada. Samuelile meeldib lasteaias väga plastiliini voolimine ning sellepärast ma talle selle ostsingi. Tegelikult üks kinnine pakk on kodus olemas ka, aga see on veidi teistsugune, rulli ja vormidega ja puha. Kuna Siim on veel pisike, olen kodus seni plastiliiniga mängimist vältinud, aga nüüd leian selleks kõigile sobiva võimaluse. 

Järgmisena suundusin WC-paberi riiuli juurde. Ausõna, ma ei teinud seda suures varumishulluses, aga mul päriselt oli enne poeskäiku vaid 1,5 rulli kodus ja kuuel inimesel kulub seda omajagu. Kusjuures poodi sisse astudes märkasin kohe, et enamusest ostukärudes on ka WC-paber. Ma tõesti ei saa aru, millest selline hullus?! Aga kui inimesed tunnevad end korralikku WC-paberivaru omades hästi, siis olgu pealegi.

Kuivaineriiuli juures haigutas korralik tühjus. Muud veel oli, aga pastatoodetega oli ikka väga kehvasti, ainult mõned pakid neid kõige kallimaid. Pöörasin käru ümber ja otsustasin koju jõudes hoopis kohalikust Pala poest läbi käia (kust ma saingi hunniku makarone ja üht-teist veel, ainult tatar hakkas otsa lõppema). 

Puu- ja köögiviljaleti juures tabas mind huvitav üllatus - sinna oli eraldi väljapanekuna paigutatud seesama ingverijook, millest eelmises postituses kirjutasin ja millest viimasel ajal on sotsiaalmeedias ka veidi räägitud. Huvitav, kas seda on palju küsitud, et pandi nähtavasse kohta või näeb kauplus selles head teenimisvõimalust, kuna on kuulnud, et seda kiidetakse?

Desovahenditest on viimasel ajal ka palju juttu olnud, et kui palju need ikka maksavad jne. Mul mingi variant oli kodus olemas, aga mõtlesin varusid igaks juhuks veidi täiendada. Apteeki eraldi minna ei tahtnud, ravimeid, vitamiine jms on piisavalt, suundusin hoopis poe alkoholileti juurde 80% viina otsima. Muidugi oli see kenasti olemas, aga täitsa lõpp, kui palju see maksis! Leidsin kahe tootja oma, ühe hind u 18 eurot, teisel 15. Võtsin odavama, ei näinud põhjust kallima peale raha raisata. Ehk ei lähe üldse vaja, sest igapäevaselt panustan pigem ikka kätepesule. Ma pole ka juba väga väga kaua alkoholi ostnud, ei olnud hindadega üldse kursis.

Tänase, 13 ja reede, meeldivaks üllatuseks oli e-mail Vanemuisest. Mul on nimelt 22. märtsiks etendusele piletid ja nüüd ma ilmselgelt sinna ei lähe. Kusjuures olin juba enne teatrite sulgemist seda otsustanud. E-mailis anti siis teada, et mul on võimalik piletit aasta lõpuni ümber vahetada või raha tagasi küsida. Ma tegelikult olin selle raha kaotamisega juba arvestanud, nii et täitsa tore oli sellisel äreval päeval üks tore üllatus saada.

Tunne on segane, ärevus on sees. Ega kerge ei saa olema. Just seda trükkides nägin taustaks käivast AKst Eesti kaarti, kus punasega oli ära märgitud Tallinn, Saaremaa ja Võrumaa. Aga mu vanemad elavad ju Võrumaal ja nad on kindlalt riskigrupis... Nii vanuse kui krooniliste haiguste poolest. Mul on ääretult hea meel, et eelmisel nädalavahetusel neil külas käisin, sest nüüd mõnda aega kindlasti minna ei taha. Mitte, et ma kardaks ise haigust saada, pigem püüan vältida selle vanematele viimist. Üldse kavatsen kodus püsida nii palju kui see võimalik. Süüa on vahepeal vaja poest tuua, aga meil on ka kodus päris palju olemas ja ehk iga päev pole vaja minna. Eks näis, kuidas suudame kogu pere mõistusel hoida, lapsed ju harjunud koolis käima, sõpradega suhtlema. Ise tahaks ka end vahepeal tuulutada. Hetkel olen küll väga õnnelik selle üle, et elan maal eramajas ja kohe kodu kõrval on mets. Korteris nelja seina vahel läheks küll hulluks. Enda meelelahutusele mõeldes varusin hommikul enne linnaminekut ka mõned raamatud. Sel hetkel ma küll ei teadnud veel kindlalt, et raamatukogu esmaspäevast kinni on, aga aimasin, et seda võib juhtuda. Iseasi on muidugi, kui palju mul reaalselt hakkab seda vaba aega olema, kui lisakohustusena on nüüd lastega õppimine, lasteaialapse aja sisustamine ning igapäevane töö jätkub ka ju. Meie jaoks ju aasta kiireim aeg.

Püsige teie ka kodus ja tehke omalt poolt parim, et see olukord normaliseeruks. Pole mõtet vaielda, kui hull see haigus on, aga selge on, et kui ka haigust ei karda, siis piirangud on ju ometi paljudele ebameeldivad. Selge on ka, et need piirangud ei kao enne haiguse leviku piiramist ja see on väga palju inimeste endi teha.

Koroonaviirusest

Pole vist inimest, kes poleks viimasel ajal koroonaviirusest kuulnud. Sellest lihtsalt räägitakse palju, aga ilmselt ka põhjusega. Kui millestki räägitakse, siis tekkib inimestel igasuguseid arvamusi, mis koroona puhul jagunevad laias laastus kolmeks: need, kes kardavad paaniliselt, need, kes üldse ei muretse ja siis vahepealne variant.

Mina kuulun vist nende keskmiste hulka. Kindlasti ei ole ma paanikas, aga samas ei mõista absoluutselt inimesi, kes nui neljaks ikka ohupiirkondadesse reisivad. Ma ei saa ka aru neist, kelle arust on see suur ravimitööstuste vandenõu. Tahaks küsida, et kust see info pärineb? Oletame, et ongi, aga ka sel juhul peab iga inimene ikka tegema oma parima, et kaitsta nii end kui lähedasi. Selle suhtes pole vahet, kust ja kuidas see viirus täpselt lahti pääses, nakkav ta ju on ning teatud gruppidele potentsiaalselt surmav ka. Jah, praegusele statistikale tuginedes mul pole väga vist põhjust karta enda pärast, samuti laste pärast mitte, sest kellelgi meist teadaolevalt kroonilisi haigusi pole ning immuunsus peaks ta normaalne olema. Ma olen viimasel ajal hakanud küll igaks juhuks C-vitamiini sööma ja lastele annan ka, aga see on mõistlik tegelikult ka gripi jm viiruste vastu. Vahelduva eduga võtan punase päevakübara kapsleid ka. Küll aga olen juhul, kui see viirus peaks meil rohkem levima hakkama, mures oma vanemate ja teiste eakamate lähedaste pärast. Neilt, kes nii süüdimatult kõigile soovitustele vilistavad, tahakski küsida, et kas teil on siis oma lähedastest ükskõik? Kui ka enda pärast muretsema ei pea. Väga hea, kui see on "lihtsalt üks külmetushaigus" või kergem kui gripp, aga kui pole?

Ma saan mingil määral aru ka inimestest, kes väga kardavad. Ilmselt on suur osa neist just need riskigruppi kuuluvad, samas on teine asi, mis hirmu tekitab, teadmatus. Tegelikult on ju praegu infot väga vähe ning kindlaid järeldusi ei saa teha üheski suunas. Vettpidava statistika jaoks on alati vajalik piisava suurusega valim, aga koroona puhul meil seda ju veel pole. Näiteks tänagi oli Terevisioonis intervjuu viroloogiga, kelle enamik vastuseid oli stiilis "Arvatakse, et...", "Loodetakse, et...". Kui spetsialistidki ei tea, siis kuidas saavad tavainimesed teada? Teadmatus ja infopuudus ongi tegelikult põhiline, mis mind ka hirmutab. Praeguse info põhjal ei pea ma jah oma laste pärast väga muretsema, aga ei saa ju kindlalt väita, et viirus ei muteeru (kusjuures on andmeid, et ta seda teeb) ning ei muutu kõigile vanusegruppidele ohtlikuks. Ma tahaks lihtsalt, et teaksin, millega täpselt tegemist on, millega tuleb arvestada, kuidas end kaitsta jne. Ollakse jah arvamusel, et kätepesu aitab nakkust vältida, aga ainult sellest ju ei piisa. Maskide kohta levivad arvamused on väga vastakad, mõnede arvates kaitsevad, teiste arust jälle mitte. Aga 100% kindlad pole need ikka.

Värskes õhus viibimine on kasulik nii suurtele kui väikestele

Hiljuti nägin Facebookis ühte naljapostitust (kus tegelikult sisaldus päris palju tõde), mis tõi lisaks erinevatele respiratoorsetele nähtudele koroonaviiruse tunnusena ära ka vastupandamatu reisikihu. Nojah, sellega on nii, et ma ei ole aastaid väga reisimisest puudust tundnud. Kodune Eesti ja Läti on täitsa piisavad olnud, siingi avastamist. Küll aga on mul just eelmise aasta lõpus-selle alguses tekkinud suur tahtmine reisida. Meil oli juba tervele perele vaheajaks Lido veepargi piletid pluss ööbimine Jurmalas broneeritud ja makstudki, aga siis jäid väikesed poisid haigeks ja lükkasime nädala võrra edasi. Siis läks aga auto katki ning väiksemasse mahuks meid vaid 5 ning ma ei võtnud seda riski, et üksi nelja lapsega veeparki minna. Nii tühistasin plaanid. Ma ei saa küll väita, et koroona pärast, sest sel momendil tundus üksi nelja lapse valvamine veepargis ohtlikum, aga kindlasti on koroona üks põhjus, miks uut broneeringut ei teinud. Olukord võib ju nii kiiresti muutuda ning tegelikult on meil kevadel väga kiire ka. Nii et sinna see loodetud puhkus läks. Kui kokku hoiaks, õnnestuks ehk vähemalt suvel kuhugi reisida, aga tõesti ei julge praegu plaane teha. Väga tahaks, aga ei julge. Tegelikult mingid plaanid meil siiski on, aga need olid juba enne koroonat. Ehk et meil on ostetud mai lõpuks lennupiletid Stavangeri ja tagasi. Riiast. Tegemist ei ole küll lihtsalt turismireisiga, vaid perekondliku üritusega. Kas ma lähme? Ei tea praegu. Ei saa kuidagi teada. Sinna on üle 2 kuu aega ning olukord võib väga palju muutuda. Kindel on aga see, et mina ei hakka kangekaelselt minema, kui soovitatakse mitte minna. Tundub ka, et AirBaltic sulgeb üsna kiirelt lennuliine ohupiirkondadesse. Nii et kui lennuk ei lähe, ei lähe ka meie. Variant on ka see, et selleks ajaks on koroona lihtsalt igal pool nii palju levinud, et pole vahet, kus käid. Muidugi loodame, et selleks ajaks viiruse levik üldse vaibub, aga kas ja millal vaibub, pole kellelgi ju aimugi. Nii et mõistlik on vist igaks juhuks valida selline meelelahutus, mida saab keha kas päris kodus või vähemalt Eestis. Viimasel ajal olen päris palju pildistamas käinud ja seda saan igal juhul teha. Lihtsalt kaamera kaasa ja loodusesse. Lastega saab ka looduses igasugu asju teha. Arvan, et maainimesed ongi teatud mõttes paremas seisus, sest paljudel on ikkagi kodus miski, mida (või keda) ära süüa saab, kasvatatakse toitu ja kui ka poed peaksid tühjad olema, nii kergelt nälga ei jää. Samuti on maal asustustihedus väiksem ning kui linnas tähendab kodus karantiinis olek üsna tõenäoliselt nelja seina vahel istumist, siis maal saab kasvõi oma õuel värsket õhku hingata, kui just maja taha metsa minek peaks mingil põhjusel halva mõttena tunduma.

Ma ei tea, kas ülal pildil olevad asjad aitavad kaasa ka koroonast tervenemisel, aga muidu külmetushaiguste puhul küll. Mul oli hiljuti hästi jube nohu, põhkkoopad näisid lausa umbes olevat, köha ka ning niipea kui neid koos kasutama hakkasin, olukord leevendus. Lisaks oli C-vitamiin ka veel. Mis aga üldse ravimisse ja vaktsineerimisse puutub, siis olen kindlasti võimalikult looduslike alternatiivide poolt, aga kui on ikka näha, et need ei toimi või kui töötatakse välja kindlalt toimiv ravim või vaktsiin, siis ma ei kavatse küll jätta neid sellepärast kasutamata, et keegi teenib selle pealt. Eks me kõik taha teenida, lihtsalt inimeste tervise pealt teenimine on alati miski, mis palju küsimusi tekitab.

Muusikaliselt kultuurne pühapäev mõne väikese sekeldusega

Ma olen järjest enam hakanud mõtlema laste maailmapildi avardamise ja erinevate kogemuste pakkumise peale. Lisaks meelelahutusele on eesmärgiks ka nende kultuuriline harimine, mistõttu püüan lisaks nende endi ettepanekutele ka omalt poolt huvitavaid ideid "ette sööta". Eelmisel sügisel käisime lasteooperit vaatamas, hiljuti külastasin Malenega Estonias balletietendust. Muidu oleksin hea meelega Steni ka kaasa võtnud, aga kuna ta juba ooperisse väga tulla ei tahtnud, siis mõtlesin, et las seekord jääda. Malenele aga meeldisid nii ooper kui ballett väga ning ta avaldas veel soovi sarnastele etendustele minna. Nii pakkusin välja muusikali "Kaunitar ja koletis". Ma olin küll sellest kuulnud, aga idee piletid osta tekkis mul tegelikult Stig Rästa, Saara Piusi jt jõulutuuri kontserdil Tartu Peetri kirikus. Olime nimelt ämmale piletid kinkinud, aga kuna tal polnud endal kaaslast välja pakkuda, läksin mina kaasa. Kontsert oli mõnus, kusjuures minu esimene jõulukontsert (kuidagi palju esimesi viimasel ajal) ning seal rääkis Saara sellest, et ta sai ka tuuril osalenud Kärt Antoniga just "Kaunitari ja koletise" proovides tuttavaks. Koju jõudes otsustasin uurida ning täitsa oli veel pileteid saadaval. Valisin kõige viimase ehk 1. märtsi etenduse, aeg lihtsalt oli sobivaim.

Jõulukontsert Tartu Peetri kirikus

Eile jõudis oodatud päev kätte, aga et kõik läheks stressivabalt, seda küll polnud. Kodust saime jah õigel ajal minema, lausa 5 min planeeritust varem. Hüppasin veel kiirelt Pala poest läbi, sukkpüksid olid otsa saanud. Meigikoti otsustasin kaasa võtta, arvasin, et sõidame Vanemuise juurde kohale ja küll siis on aega meikida. Teatris ju ei lasta hilinejaid sisse ning ei tahtnud riskida.

Tee oli küll veidi plögane, aga seda kuni Jõhvi-Tartu maanteeni, kus oli täiesti normaalne sõita. Jõudsime Tartusse ka enda arust täitsa õigel ajal. Probleemid algasid aga Vanemuise lähedale jõudes. Muidugi ma ei lootnud teatrihoone kõrvale parkida, aga seda ma ka ei osanud arvata, et isegi seal läheduses lihtsalt ei ole mitte kuskile parkida. Tiirutasin ringi päris kaua, nii et mingil hetkel läks juba väga kiireks. Lootsin siis Kaubamaja juurde õue parkida, aga sealgi olid kõik kohad täis. Ei jäänud üle muud kui sõita Kaubamaja sisse parklasse. Muidugi võttis see kaua aega ning lausa nii kaua, et autost välja astudes oli kell juba 11.52 ehk etenduse alguseni vaid 8 minutit. Kontrollisin kiirelt, et mul oleks ikka telefon kaasas, sest seal olid piletid ja panime jooksu. Malene oli tubli, aga minul oli poole Vanemuise mäe peal hing paelaga kaelas ning tee, mis tahad, ma lihtsalt ei suutnud enam. Pidingi kõndima. See oli mulle üsna hea wake up call, et ma lihtsalt pean oma vormi paremaks saama. Olenn muidugi viimastel nädalatel maadelnud kerge külmetuse ja nohuga, ehk on see ka omakorda organismi nõrgestanud. Igatahes kõndisin edasi nii kiiresti kui vähegi suutsin. Õnneks nägin veel mõnda lapsevanemat uksest sisse minemas. Kusjuures mingil hetkel taipasin, et ma ei olegi üle kontrollinud, kas etendus toimub väikeses või suures majas. Olin kogu aeg eeldanud, et suures. Õnneks ma ei eksinud, sest muidu oleksime küll väga palju hiljaks jäänud.

Tormasime uksest sisse ja hakkasin kiirelt sukkpükse jalga panema. Polnud aega kuhugi kõrvale ka minna, ammugi WCsse. Ega seal selleks hetkeks enam kedagi polnud ka. Meigi tegemise peale ma isegi ei mõelnud enam. Andsime riided ära ja panime jooksu, minul kingad näpus, sest kontsadega joosta oleks veel hullem olnud. Meil oli ju vaja päris mitu treppi ülespoole minna, kuna Malene soovil olin rõdule piletid ostnud. Uksed olid veel lahti, huuhh. Hingeldasin nii mis kole, samal ajal üritasin telefonist kiirelt pileteid üles otsida. Näitasime need ette ning läksime kohale. Etendus algas peaaegu kohe.

Janu oli täiesti kohutav ja kurk kuivas. Aga siis ma avastasin, et olin rahakoti autosse jätnud, mis tähendas kolme tundi janus... kraanivee järgi ka isu polnud. Hiljem alles taipasin, et meil oli väga vedanud. Olin nimelt sõidu ajal Malenelt küsinud, et kas ta õpilaspileti võttis kaasa. Oli maha unustanud. Lootsin siis, et ei küsita, sest muidugi olin sooduspiletid ostnud. Endale ka, sest olen ju TLU tudeng ning ikka tuleb soodsamaid võimalusi kasutada. Kui Malene puhul on näha, et ta on laps ning ilmselgelt õpilane, nii et tegelikult ma ei uskunud, et ta ukse taha jäetakse, küll aga küsitakse soodustust tõendavat dokumenti alati minult. Seekord õnneks ei küsitud, sest dokument oli ju rahakotis ja autos.

Kui etendusest ise rääkida, siis mulle väga meeldis. Tõsiselt võimas elamus. Selles oli kõike - traagikat, naeru, põnevust, armastust. Üldse ei ole piletirahast kahju ning janutunne läks ka üsna ruttu üle. Kui üldse midagi kritiseerida, siis vähemalt rõdul istudes näis orkestri muusika laulust veidi üle olevat, aga võibolla parteris seda probleemi polnud. Igal juhul võiks kunagi veel minna. Malene arvas ka nii. 

Salapärased jäljed ja jänesekapsad ehk talvine jalutuskäik metsas

Viimasel ajal on üsna kiire olnud ja polnud ammu metsa jõudnud. Mets aga rahustab ja annab jõudu ning ma tundsid sellest väga puudust. Nii otsustasin eile hoolimata vesisest ja mitte eriti meeldivast ilmast mõnusa jalutuskäigu ette võtta. Täiesti üksi, et 100% just loodusele ja metsale keskenduda.

See talv on olnud erakordselt soe ja hoolimata eile öösel maha sadanud lume jäänustest ja tekkinud jääst on õhus pigem kevade hõngu. Kuna siit-sealt on silma hakanud lumikellukeste pilte, mõtlesin, et vaatan oma tuttava sinilillekoha üle. Õisi ma muidugi näha ei lootnud, selleks on ikka väga-väga vara, aga tahtsin näha, kas seal on juba mingeid kevade märke. Sealt oli lumi juba täiesti kadunud, nii oli pilt suhteliselt roheline. Just nimelt roheline, mitte pruun, nagu võiks ilma lumeta külmemal talvel oodata. Aga pole ju külm talv, lausa soe. Igatahes sinilillede õiealgeid siiski polnud. Õnneks, sest külma võib ju veel tulla ning ei tahaks, et ilmastik lisaks lumevalgele talvele meid ka ühest kevade kauneimast pildist ilma jätaks. Mida ma aga nägin, olid täiesti rohelised jänesekapsad. Maitsesin, olid küll hapukad, aga vist mitte nii pehmed ja mõnusad kui kevadel. Paari lehe maitsmisest mulle täiesti piisas, pealegi võib väga suurtes kogustes jänesekapsa söömine kahju teha.

Suundusin edasi metsa poole. Kõikjal vaatas vastu rohelus ja lihtsalt oli kevade tunne. Ma ei plaaninud teha võimalikult suurt ringi, sest eesmärgiks polnud mitte treening, vaid metsa nautimine. Lihtsalt liigutamise pärast minnes oleksin kõndimiskepid ka kaasa võtnud. Ma lihtsalt kolasin veidi ringi, vaatasin loodust ja otsisin loomade tegevuse jälgi. Nagu alati, jäi ette nii kitsede kui erinevate koerlaste jäljed. Oleksin muidugi elusaid loomi ka näha tahtnud, aga seda õnne pole mul peaaegu mitte kunagi. 

Koju otsustasin mina metsateed mööda, sest puude vahel lihtsalt uidanud olin juba piisavalt. Tee peal oli jääd ja veidi lund ka. Olin juba põhimõtteliselt kodus, lammaste aediku metsapoolse otsani vaid mõnikümmend meetrit, kui minu pilku püüdsid veidi teistsugused jäljed. Minu esimene mõte oli karu, kuigi tundusid veidi väiksevõitu. Iseenesest poleks selles midagi erakordset olnudki, sest talveuneilma vist väga ning tegelikult on jutuks olnud, et meie lammaste lähedal metsas on karu jälgi nähtud. Ühel aastal nägime neid isegi äralõhutud maamesilaste pesa kõrval liival.

Kui koju jõudes abikaasale telefonist jäljepilte näitasin, ütles tema ka kohe, et karu. Ta muidugi küsis, et kas kartsin ka, aga ausalt ei kartnud. Kui ma oleksin ringi teinud teistpidi ehk näinud jälgi metsa minnes, mitte juba peaaegu koju jõudes, siis ma ei usu, et see mu plaane oleks muutnud. Jäljed polnud enam päris värsked, pealegi ei ole ma kunagi metsloomi kartnud. Eriti mitte päevasel ajal valges. Panin siis aga pildi igaks juhuks Facebooki üles ja saatsin tuttavale jahimehele ning karu jaoks peeti jälgi siiski liiga väikeseks. Arvati, et mäger. Nojah, mägra jälgi pole ma ka reaalselt looduses näinud, nii et mis seal imestada, et ära ei tundnud. Pean end looduse alal küll keskmisest eestlasest targemaks, aga tundub, et mul on veel väga palju õppida. Määramise tegi keerulisemaks asjaolu, et jäljed ei olnud päris värsked ning need olid jõudnud juba osaliselt ära sulada.

Oli mõnus pühapäevane jalutuskäik. Peaksin seda tihemini tegema, aitab päris hästi akusid laadida. Sain end liigutada, hingata sisse mõnusat metsaõhku ning näha põnevaid jälgi. Karu küll polnud, aga mäger ka piisavalt huvitav.

Kuidas ma filmivõtetel käisin?

Näitlemine on mulle huvi pakkunud juba väga kaua. Muidugi hobina, mitte tööna. Olen ka alati tahtnud filmis mängida. Kui ma ühel päeval nägin vastavas FB grupis üleskutset, kus kutsuti näitlejaid BFM (Balti Filmi- ja Meediakooli) lõpufilmi, otsustasin proovida. Kuna võtted pidid toimuma Tartumaal, siis seda parem. 

Esialgu vastati mulle, et kõik rollid on täidetud. Järgmisel päeval kirjutati aga, et ikka oleks üks roll pakkuda. Lisaks selgus, et võtted toimuvad Alatskivi lossis, mis on ju 10-11 km minu kodust. Ei saanud lasta võimalust käest ja otsustasin osaleda, kuigi teadsin, et see tähendaks järjest mitut kodust ära oldud päeva. Reede õhtul nimelt käisime Sveniga teatris, laupäeval oli mul linna asja (see polnud küll ette planeeritud) ja pühapäeval ootas ees balletikülastus Tallinnas (link). Mulle nimelt ei meeldi mitu päeva järjest tundide kaupa kodust ära olla, hakkan laste järgi igatsema.

Läksin siis eile kohale. Töö juba käis ja mullegi anti kohe kätte väljavalitud kostüüm. Mõõdud olin varem saatnud. Esialgne variant kujutas endast helesinist üle põlve seelikut, sama värvi pintsakut ja valget pluusi. Läks kenasti selga, oli isegi veidi lohvakas. Siis tahtis kostümeerija proovida aga esialgu välja valitud varianti, ilusat lõheroosat/beežikat kleiti. Algul oli see vist mõõtude pärast kõrvale jäetud. Läks seegi selga, veidi nagu oli kitsas, aga seda vaadates aru ei saanud. Jäi siis teine variant. Valitud kingadega oli küll nii, et surusin, mis ma surusin, kumbki paar jalga ei läinud. Kuna mul oli palutud oma kingad kaasa võtta, sain õnneks neid kasutada. Selle helesinise kostüümiga minu mustad ega tumepunased väga ei sobinud, kuigi otsustati mustade kasuks, aga roosakaga sobisid mõlemad. Jäid tumepunased, sest need sobisid mu küüntega kokku. Hiljem tehti ilus lokkidega soeng ja grimm ning olingi valmis. Paar inimest mainis hiljem, et selle kleidi ja soenguga olin nagu teisest sajandist, nagu mõisapreili. Filmi tegevustik peaks küll minu teada tänapäeval toimuma.

Eilsel võttepäeval tundsin omal nahal, mida tähendab see, et filmivõtetel tuleb palju oodata. Tuligi. Vaba aja sisustamiseks oli mul kaasa võetud raamat, aga vahete-vahel hakkasid käed ikka telefoni järele sügelema. Lisaks muidugi sai vesteldud inimestega, kellel parajasti stseeni polnud. Tuntumatest tegijatest olid kohal Raivo Adlas, Andres Tabun ja Erki Laur, lisaks paar Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala tudengit ja üks samuti FB grupi kaudu võttele sattunud noormees.

Minu rolliks oli tegelikult 40+ naine, pruudi ema. Kogu filmi sisu ma ei teagi, aga mingi osa sellest on pulmapäev, kus peigmees sureb ootamatult ja mina siis pidin pruuti lohutama. Roll oli sõnatu ja mul oli vaid 2 stseeni: ühes lohutasin toolil istuvat ja nutvat "tütart", keda mängis armas tudeng Marion ning pidin hästi vihase näoga laibavedajale otsa vaatama. Teises lohutasin teda seistes, kui tema peigmehe surnukeha minema viidi. Kohal olin aga kokku kella 12st 19.30ni. Esimesel stseenil tehti muidugi hästi palju duubleid, vist isegi 11, seal osales ka palju tegelasi, teist tehti vist 5 korda.

Koju jõudes olin kohutavalt väsinud. Tundub, et istumine ja ootamine väsitab isegi rohkem kui füüsilise töö tegemine. Lisaks oli loss kohutavalt külm. Ei tahtnud kogu aeg jope seljas ka istuda. Huvitav oli siiski ning ma ei välista, et võimaluse tekkides võtaksin veel filmiprojektidest osa. 

Elu esimene ballett ja Tallinn

Sügisel oli mingi periood, kus mul tekkis äkki hirmus tahtmine teatris käia. Mitte ainult ise, aga ma mõtlesin ka lastele veidi kultuurseid elamusi pakkuda. Et nemad ei saaks neljakümnele lähenedes öelda, et nad pole kunagi ooperit ega balletti vaatamas käinud. Ostsin siis mõned piletid. Ooperis käisime sügisel ära, mina abikaasaga ja vanemad lapsed ning oli täitsa tore. Balletietendust tuli aga tunduvalt kauem oodata, lihtsalt ei saanud varasemaks pileteid.

Täna jõudis oodatud päev siiski kätte. Ilus kuupäev, 02.02.2020, Tartu rahu aastapäev ehk et Tartus oleks lisaks balletietendusele olnud ehk rohkemgi vaadata. Meie aga läksime hoopis Tallinnasse. Malenega kahekesi, sest juba ooper näis meesperele liiast olevat ning erilist tantsuhuvi neil pole. Malene aga tahtis minna ning mina ka, ikkagi elu esimene ballett.

Mõtlesin, et kui juba Tallinnasse minna võiks veidi rohkemgi ringi vaadata. Eriti kuna rongi ja etenduse vahele jäi nii enne kui pärast u 1,5 tundi. Pealegi polnud minagi käinud ei Riigikogu hoone ega Kadrioru lossi juures, kuigi üle nelja aasta seal ülikoolis õppinud, neist kolmel viibinud seal nädalaste sessioonidena. Ju ei jäänud tollal vaba aega või lihtsalt ei viitsinud.

Enne etendust me väga kaugele minna ei tahtnud, eriti mitte kohta, kust õigeks ajaks tagasi jõudmine peaks ühistranspordist sõltuma. Nii otsustasime jalutada vanalinnas, kust Estonia juurde jõuab ka vabalt kõndida. Kuhugi sisse me küll ei saanud, aga vaatasime üle sellised olulised riikliku tähtsusega hooned nagu Riigikogu hoone ja Stenbocki maja, nägime ära Toomkiriku, Piiskopi aia ja Niguliste kiriku.

Füüsiliselt oli kõige raskem Patkuli vaateplatvormile ronimine, riided olid ka ju valitud teatrisse minekuks, mitte matkamiseks. Aga vaade oli pingutust väärt. Jõudsime veel ära käia Taani kuninga aias ja siis oligi aeg teatrisse suunduda.

Ma olen rahul, et valisime sellise muinasjutulise etenduse nagu "Alice imedemaal". Mullegi meeldivad muinasjutud ja kuna pole suurem asi tantsuinimene, siis arvan, et ma poleks pigem täiskasvanud vaatajale suunatud etendustest nii hästi aru saanud. Ikkagi elu esimene ballett. Aga ma nautisin, nii dekoratsioone, kostüüme, valgusemänge ja arvutitrikke.

Malenele meeldis ka, arvas, et võiks veel kunagi minna. Mul on tõsiselt hea meel, et tema näol on kasvamas vahva teatrisõbrast kaaslane, kellega saab võimalikult eriilmelisi etendusi vaatama minna.

Balleti järel suundusime Kadriorgu. Sealt on hea trammiga otse Balti jaama sõita, pealegi tahtsime presidendilossi ka üle vaadata.

Trammist maha astudes ja veidi kõndides jäi kõigepealt teele hoopis Kadrioru kunstimuuseum. Sisse me seekord ei astunud, tahtsime ikka 15.24 rongile jõuda, aga hoone avaldas ka väljast suurt muljet.

Kunstimuuseumi juurest paistis ka Russalka, mille juurde samuti kõndima ei hakanud. panime hoopis GPSi tööle ja suundusime ikka presidendi residentsi otsima. Mõneminutise jalutuskäigu järel olime kohal. Ega sealgi ju sisse saanud, aga vähemalt sai hoone ära nähtud.

Tegime mõned pildid ja kiirustasime trammipeatusse. Balti jaamas hüppasime ruttu Selverist läbi, sest kõht oli vahepeal päris tühjaks läinud. Paar minutit enne rongi väljumist olime rongis. Kahjuks pidime sõidu veetma neil ebamugavatel klapptoolidel, sest rong oli lihtsalt nii täis. Siiski oli väsinud jalgade ja valutava seljaga koju jõudes tuju hea, tütrega pealinnas veedetud päev oli väga vahva.

Lugemine on lahe!

Selle postituse pealkirja näppasin Malenelt. Ta ühel päeval ütles nii, kui rääkisime meie uuest väljakutsest. Ah et millisest väljakutsest? 

Paar nädalat tagasi sattusin juhuslikult kas FB või kuskil mujal peale üleskutsele võtta osa üritusest "Tartumaalt Põhjamaadesse". Oktoobri lõpuks tuleb läbi lugeda 50 Põhjamaade kirjanike raamatut. Nojah, väljakutseid armastava inimesena tahtsin kohe osaleda. Ma ei tea, mis minuga mingitest võistlustest või väljakutsetest kuuldes toimub, kaine mõistus kaoks justkui kuhugi ära. Kuigi ma olen kunagi olnud väga usun lugeja, on fakt see, et eelmise aasta jooksul lugesin läbi vaid 2,5 raamatut ja sellest on 50-ni ikka väga palju minna. Vaba aega pole ka teab mis palju. Aga kui teisiti mõelda, siis olgem ausad, ega ma 24/7 või isegi mitte kogu ärkveloleku aja ilma puhkepausideta rakkes pole ning mida ma seni neil hetkedel tegin? Põhiliselt sisustasin aega telefonis. Seda aega ei pruugi päeva jooksul olla palju, mõnel päeval üldse mitte, aga võib ju proovida. Kui ma ei saa oktoobri lõpuks 50 raamatut loetud, siis ei saa. Ma ei pea osalemise eest kuhugi maksma, mul ei ole mitte midagi kaotada, ainult võita. 

Mõnda Põhjamaade kirjanikku teadsin. Aga mitte palju. Kusjuures läbi aegade minu lemmikraamatu (või täpsemalt triloogia) autor on ka ju norrakas Trygve Gulbranssen. Arvestades, et ülikooli lõpetanuna võiks minust klassiõpetaja kõrval saada ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja, tuleb kirjanduse alane silmaringi laiendamine kindlasti kasuks. Huvitav on see, et olin just enne väljakutsest teada saamist ühe raamatu läbi lugenud, kunagise naabrinaise kirjutatu ning mõtlesin, et peaksin seda rohkem tegema.

Raamatukokku läksin rõõmsalt ja ootusärevalt. Olin otsustanud suhtuda väljakutsesse hästi avatult ning lasta endale pigem raamatuid soovitada. Kuidagi olin just veidi aega tagasi mõelnud lugemisblogi peale ning nüüd andis sellisest väljakutsest osavõtmine põhjust ka blogi tegemiseks. Siin ei tahaks asju nii keeruliseks ajada, lugemisblogidel on minu teada hoopis teine sihtrühm. Anu raamatukogus hakkaski rääkima, et kuna ma olen bloginud, siis ehk ma tahaksin ka väljakutse raames loetud raamatutest kirjutada. Rääkisin talle siis plaanist loetud raamatutest kirjutamiseks hoopis uus blogi teha. Nüüd on mu virtuaalse lugemisnurgakese link ka Pala raamatukogu veebilehel. Blogis on praegu 2 postitust olemas, kohe teen kolmanda ja neljanda ka. Uskumatu, olen veidi rohkem kui nädalaga juba 4 raamatut läbi lugenud! Ma nimelt sattusin ühte triloogiat lugema ja muidugi tahtsin ma teada, mis tegelastest edasi saab. Tegelikult on sellele triloogiale kirjutatud veel ka neljas ja viieski raamat, nii lugesin kiirelt neljanda ka läbi. Viies on aga Palalt praegu juba kellegi teise poolt laenutatud. Loen siis vahepeal midagi muud. Igatahes näib, et saan isegi pooliku jaanuariga kuu plaani täidetud. Kui võrdselt ära jagada, siis tuleks oktoobri lõpuks 50 raamatu lugemiseks iga kuu neid just nimelt 5 lugeda. Tegelikult ongi vist mõistlik talvel veidi rohkem pingutada, sest olgem ausad, kevadel mul ikka nii palju vaba aega pole. Suvel ka ei pruugi olla. 

Kui nüüd keegi selle blogi lugejatest tahab teada minu muljeid loetud raamatutest, vaadake siia (link)!

Tütrega end ajalukku jäädvustamas

Ühel päeval jõudis minuni vahva üleskutse Kalevipoja Kojalt, kus kutsuti inimesi osalema "Kalevipoja" sisselugemisel. 1. mail avatakse Kääpal nimelt korraliku uuenduskuuri läbinud Kalevipoja muuseum, kus üheks ekspositsiooni osaks saab olema võimalus kuulata täispikkuses "Kalevipoega", mille loeksid sisse just tavalised inimesed. Kui ma rääkisin Malenele oma plaanist sel üritusel osaleda, tahtis tema ka. Näitasin talle teksti, arvas, et ei ole raske. Tegelikult oli tekst ikka päris raske, loeti nimelt 1875. aasta versiooni, kus on väga palju tänapäeval isegi veidi arusaamatuid sõnu, eriti lapsele. Samas ma ei tahtnud teda ka keelama hakata, oma tütart tundes uskusin, et ta teeb selle nui neljaks ära.

Teksti harjutama hakkasime üleeile, reede õhtupoolikul. Kui Malene nägi väljaprinditud lehtedelt reaalselt, kui palju seda teksti ikka on ja kui ta oli veidi lugenud, muutus tema entusiasm pigem ahastuseks. Pisaraid ei tulnud ka kuigi kaua oodata. Ütles, et selline tunne, nagu esimeses klassis lugema õppides, ometi loeb ta väga hästi ja kusjuures väga palju tänapäeva lapse kohta. Hakkasin ennast süüdistama last keerulisse olukorda panemises, sest ma olin näinud juba varem, et see ON raske tekst.

Tegime väikese pausi. Rahustasin lapse maha ning otsustasime vaatamata kõigele jätkata. Tahe oli tal endiselt olemas, sel hetkel oleks ta lihtsalt eelistanud pigem veidi vähem teksti. Hiljem sain ma muidugi teada, miks ta nii lootusetuna end tundis - ta oli kuidagi aru saanud, et lähme alles castingule, mitte juba salvestusele. Hakkas kartma, et teda ei valitagi. Õhtu lõpuks oli olukord juba palju lootusrikkam. Mõned vead tulid sisse küll, aga meil oli veel laupäeva hommik ka. Salvestusgraafik oli paika pandud ning meie ajad 14.40 ja 15.00. Nii saime hommikul paar korda üle lugeda. 

Malene tundis end eile hommikupoolikul hästi, aga siis läksin mina närvi. Enda pärast väga mitte, aga kartsin just, et Malene ei saa hakkama. Või pigem seda, et kui tal läheb väga palju sassi, siis on seal mingi kuri helimees, kes hakkab temaga pahandama, siis hakkab Malene nutma ja edasi on juba raske end kokku võtta. Liiga elav fantaasia mul! Nii elav, et kõhus lausa keeras, mida pole ammu juhtunud.

Läksime igaks juhuks Kääpale varem kohale. Lisaks n-ö tavalistele inimestele pidid kohale tulema ka mõned tuntumad näod, eesotsas kultuuriministri Tõnis Lukase ning klounipaari Piip ja Tuut kehastava Haide Männamäe ja Toomas Trossiga. Nemad kolm pidid meiega umbes samal ajal seal olema, nimelt oli valmis seatud kaks stuudiot ja täiesti juhuslikult sattusid meie ajad kattuma. 

Ajasime Malenega rahulikult juttu, kui kuulsime ülalt korruselt lähenevaid samme ning peagi seisiski uksel just stuudiost tulnud Tõnis Lukas kirjus maavillases kampsunis. Ta teretas meid. Teretasime vastu. Kuidagi imelik ja kohmetu tunne oli. "Malene, see on Vabariigi kultuuriminister," ütlesin ma. Malene naeratas kohmetult. Siis küsis juba minister, et kas meie tulime ka "Kalevipoega" lugema ja et kas mõlemad. Paar lauset vahetasime veel. Siis tahtis keegi vist kohalik ministrile oma ema tutvustada ja nii nad teise ruumi kadusid. 

Äkki öeldi, et nüüd on meie kord...

Võisin ka Malenega kaasa minna. Ta soovis ka, et läheksin. Helimees oli nooremapoolne mees, sõbralik ja meeldiv inimene, ei midagi sellist, mida kartsin. Tema tegi meist siin postituses kasutatud pildid. Ta rahustas kohe, et Malene saab hakkama ja et kui läheb sassi, teeme selle koha uuesti. Mõned kohad tuligi uuesti teha. Päris mitu. Aga ta on ju laps! Minu arust ääretult tubli tüdruk ja tegelikult sai kenasti hakkama. Planeeritust rohkem kulunud ajast ei teinud ka keegi välja. Malene järel lugesin oma osa sisse mina, läks ka täitsa kenasti. Helimees tundis huvi, et ega ma häälega tööd ei tee, arvas, et ehk võiksin. Mul olevat hea diktsioon.  

Võimalik, ehk ongi. Kui teadlikult püüan. Igapäevaelus ilmselt mitte, olen ise märganud, et kipun vahete-vahel üsna hooletult rääkima.

Peale salvestust sõime kõhu täis ja tulime koju. Kuna Piip ja Tuut salvestasid meiega samal ajal, siis nägime neid vaid korraks ning esialgu plaanis olnud ühispilt jäi ära. Väga vahva ettevõtmine igatahes, meie Malenega oleme mõlemad rahul, et läksime. Ootame juba põnevusega muuseumi avamist.

Mälumängurid

Kui ma nägin poes (imekombel just poes, mitte sotsiaalmeedias nagu tavaliselt) Peipsiääre valla mälumänguturniiri kuulutust, teadsin kohe, et tahan osaleda. Probleem oli aga selles, et mul polnud võistkonda. Seda oli aga vaja, sest nii tark või hull ma ka pole, et üksi viieliikmeliste tiimide vastu läheksin. 

Ühel päeval mainisin mokaotsast abikaasale, et võiks minna. Ta polnud väga huvitatud. Juba samal päeval Steniga ajaloo olümpiaadiks valmistudes tekkis mul aga enda arust suurepärane mõte - minna perega ehk siis täpsemalt mina, abikaasa ja Sten. Ja ehk võtta keegi veel juurde. Sten on juba 13 ja väga hea faktimäluga, pealegi on mälumängus vahete-vahel selliseid nn noortele mõeldud küsimusi, millele keskealised enamasti vastata ei osta.

Rääkisin Stenile mõttest ja mingil määral minu üllatuseks oli ta täitsa nõus. Vaimustuses ehk mitte, aga nõus. Nüüd oli Sveni veenmine ka lihtne, sest kui laps ka juba tahab, siis ikka võib minna. Nii oligi. Kui aga Malene meie plaanist kuulis, tahtis temagi kaasa tulla. Ta on selles suhtes minu moodi, et armastab erinevaid väljakutseid.

Oodatud õhtu jõudis kätte eile ja kella 19ks olime kenasti Koosa rahvamajas, pastakas kaasas ja valmis teistele tuult alla tegema. Okei, viimasega pingutasin veidi üle, tegelikult olin ma juba enne võistlust kindel, et võidule loota ei tasu. Teadsin nimelt vähemalt ühte väga tugevat võistkonda, et meil kahe täiskasvanu ja kahe lapsega polnud lootustki. Ah, ega me sinna ju võidu pärast läinudki, võtsime seda kui vahvat võimalust perega koos aega veeta ja end proovile panna.
Võistkonnale nime valimine läks üsna valutult. Arutasime ka igasugu naljakaid variante, aga mul oli mitu päeva olnud peas juba Family. Lastele see muidu meeldis, aga nad tahtsid seda täiendada ning üks neist pakkus välja Family Team. Kõik olid rahul. Täitsa loogiline ka, oleme ju perevõistkond.

Algul läks päris hästi - esimesest voorust koguni 9 punkti 10-st. Näod olid üsna rõõmsad. Teine voor oli juba veidi kehvem, teemaks tehnika, millest mina tean väga vähe. Õnneks oli meil Sven, kes meesterahvana sel alal minust tunduvalt üle. Lisaks tõid 2 väärtuslikku punkti lapsed, kes tundsid eksimatult ära Snapchati logo. Esimesena ütles õige vastuse välja Malene, aga Sten teadis ka. Mina panin lihtsalt kirja, sest kuigi nimetus on mulle tuttav, ma ise seda ei kasuta ning logo ka ei tundnud.

Kõige kehvemad olime spordis, kus tuli isegi nulliringiga leppida. Muidu oleme end ikka ralliga kursis hoidnud, aga no ei tulnud meelde, kus Ott Tänak selle MM võidu ära vormistas. Oli jah Kataloonia, mitte Türgi!

Kokkuvõttes pidime leppima 5. kohaga, 7 võistkonna hulgast, täpsemad tulemused ja veidi juttu on ka meie valla spordilehel (link). Korraldaja ehk Vara Spordi lehel on lisaks olemas ka küsimused (link) .
Pole hullu tegelikult. Viimased ju polnud. Väga võiduhimulise inimesena pean endale vahete-vahel siiski meelde tuletama, mis põhjusel me sinna läksime ja tegelikult oli tore. 12. veebruaril uue hooga ja loodetavasti ka ühe peresisese lisaliikmega, meil ju võistkonnas üks vaba koht. Lõppkokkuvõttes läheb kolmest mängust arvesse kaks, nii et ehk ei ole kõik veel kadunud.

Pühapäevalõuna Orguga

Aasta esimeses postituses tõin välja päris palju soove ja eesmärke ning üks neist oli kaaluprobleemiga tegelemine. Eile astusin pisikese sammu selles suunas.

Kõik teavad Erik Orgut ilmselt vähemal või rohkemal määral. Kui ma ühel päeval nägin Facebookis kuulutust, et ta tuleb Varale loengut-töötuba läbi viima, mõtlesin, et võiks minna. Selge see, et ühest mõnetunnisest üritusest ei saa imesid oodata, aga mingit kasu lootsin siiski saada. Motivatsiooni, teadmisi vms. Eks oli minus oli teatud kogus uudishimu ka, ikkagi tuntud inimene ja päris huvitav on tuntud inimestega reaalses elus kohtuda. 

Loomulikult jäin ma hiljaks. Selles suhtes pole midagi loomulikku, et ma tegelikult vihkan hilinemist, aga kuidagi läheb nii, et kipun igale poole hiljaks jääma, olgu siis põhjuseks vale ajaplaneerimine või lihtsalt totakad kokkusattumised. Eile näiteks tegin rahulikult omi asju, läksin kohvi jooma, et oma tegemiste juurde naasta, kuid pilku kellale heites tuli mulle järsku pähe, et kui ma tahan kella 12ks Varale jõudma, peaksin 11.30 kindlasti liikuma hakkama. Sel hetkel oli kell juba 11 läbi. Olgu, neelasin siis viimased kohvilonksud kiirelt alla ja panin kohe riidesse. Meikida väga ei viitsinud, ainult natuke puudrit, ripsmetušš ja hästi neutraalne huuleläige. Sain tegelikult üsna kiiresti valmis. Viskasin kiirelt telefoni kotti ja olin peaaegu valmis minema, ainult rahakott oli kadunud. Otsisin seda enam-vähem kõikjalt ja päris kaua, aga ei leidnud ega leidnud. Vaatasin siis veel igaks juhuks uuesti kotti ja seal see oligi! Ma ei saa aru, kuidas ma seda varem polnud märganud, olin ju ometi sinna telefoni pannud ning mul on üsna suur rahakott. Igatahes kiirustasin minema. See tähendab, et jooksin autosse, aga sõidukiirus jäi siiski normi piiresse - kes see siis kaalu langetama hakkab, kui ma end hunnikusse sõidan? See polnud ju eluliselt oluline üritus. Varale jõudsin tegelikult peaaegu õigeks ajaks, st kell 12 olin õige maja juures. Sel hetkel ma aga ei teadnud seda ning nähes esmalt põhikooli silti, arvasin, et see peab kuskil mujal olema. Panin Vara kogukonnakeskuse Google Maps´i sisse ning see juhatas mind ilusti sama maja juurde viiva teise teeni (mis oli ka tegelikult vale). Igatahes mingil hetkel märkasin, et ühe ukse juures oli ka teine silt ning see oligi õige uks.

Üritusest võttis osa 25 inimest, neist vaid üks mees ja erinevalt naistest oli tema hoopis sportlane, kellel vormiga ilmselgelt selliseid probleeme polnud, nagu ülejäänutel. Kuna ma jõudsin hiljem, siis Orgu juba rääkis. Istusin ainsale vabale toolile, omamata päevakavast mingit aimu, aga igal juhul valmis kuulama ja üht-teist kõrva taha panema.

Päev või siis osa päevast ehk täpsemalt kolm tundi, oli jagatud põhimõtteliselt kaheks. Esimeses osas Erik rääkis toitumisest ja selle alustaladest, samas ei olnud see otseselt loeng, vaid ta ootas meilt ka aktiivsust. Enne oma teadmiste esitamist tahtis ta teada, mida meie teame. Kuigi ma varem olin arvanud, et olen teoorias väga tugev, siis selgus, et päris nii see ka pole. Midagi teadsin, aga üht-teist jäi vajaka ka. Pigem oli asi selles, et ei osanud oma teadmisi teistele arusaadavalt väljendada. Ma ei hakka loomulikult kogu jutu sisu ümber jutustama, aga paar huvitavat asja panen kirja küll. Mina, nagu enamus meist, teab kindlasti, et igasugu ebatervislik toit ja erinevad kaloripommid annavad väga palju kaloreid, aga kui palju täpselt sellest keharasva tuleb, me tavaliselt ei mõtle. Näiteks 3500 kCal võrdub 0,5 kg keharasvaga. See on põhimõtteliselt 1 kg kooki, 800 g keeksi, 600 g šokolaadi..., igatahes polegi teab mis suur kogus toitu. Mis siis enam imestada, et kust see ülekaal küll tuleb? Päris ühe päevaga 1 kg kooki näiteks ära ei sööks, aga kahe päevaga pole probleemigi, kui on maitsev kook. Teine asi, mis veidi mõtlema pani, oli seotud vanusega. Vanematel inimestel läheb nimelt aeg kiiremini. Orgu tõi välja katsete tulemused, kus erinevas vanuses inimestel paluti mõttes lugeda kolm minutit ning tõesti oli vahe sees. Eks me kõik mäleta, et nooremana läks aeg aeglasemalt, eriti enne täiskasvanuks saamist. Eesti keskmist eluiga arvestades olen mina kuskil poole peal (muidugi tahaks rohkem, aga seda minult ei küsita) ning mõttetu oleks veel aega raisata. See tähendab, et kõigega, sh enda paremasse vormi viimisega, tuleb alustada nüüd ja kohe.

Kui rääkimise osa mööda sai, tuli lõbusam osa ehk hakkasime süüa tegema. Mitte et ma muidu ei oskaks, aga lihtsalt vahva oli. Mis siis, et kõik inimesed olid mulle võõrad. Toit oli ka hea. Lihtne, aga hea. Tegime kurgi, tomati ja jääsalatiga värsket salatit, millele juurde kanafileed, peekonit, leivakrutoone ja riivitud juustu. Lisaks smuuti maitsestamata jogurti, banaani ja maasikaga. Maitseks veidi mett. Kooki saime ka, Orgu omanimelist kooki, mida ilmselt suuremates poodides müüakse. Kringlit ei pakutudki :D Aga kringliteema tuli jutuks küll. Isegi mitu korda. Tuli välja, et näiteks kaneelirullid on Eriku jaoks tegelikult palju suurem kiusatus. Ja kiusatustele tuleb ka järele anda, lihtsalt mitte tihti ja mitte suurtes kogustes.

Täna olen igatahes indu täis. Ma ei saa öelda, et see üritus minuga imesid tegi, olin oma peas juba jõudnud selleni, et muutusi tuleb teha. Pigem andis veel powerit juurde ja innustas. Täna tegin näiteks eilset smuutit, aga mina kasutasin keefiri ning maasikate asemel mustikaid, sest avastasin, et maasikad on sügavkülmast ootamatult otsa saanud.

Näitlemisest külateatris

Mina enne 05.01.2020 etendust

Näitlemine on mulle huvi pakkunud juba kooliajast peale. Kahjuks olin aga tollal liiga uje ning võtsin julguse kokku näiteringi minna alles gümnaasiumi viimases klassis. Oli tore aasta. Kool sai aga läbi ning nii see harrastus tollal sinnapaika jäigi. Uuesti hakkasin näitlemisega tegelema vist 6-7 aastat tagasi, kui vanemad lapsed käisid lasteaias, poiss ehk kooliski. Võtsin siis Assikvere näitetrupiga ühendust ja ütlesin, et tahaksin tulla. Minu suureks rõõmuks võeti mind kohe vastu ja nii osalesin nende tegemistes päris mitu aastat. Vist neli näidendit tegime, ühe neist kirjutasin mina, mängides seal ka peaosa.  Viimaseks jäi "Sõber meriröövel" 2016. aastal, kui viimased etendused tegin juba suure kõhuga ehk koos Samueliga. Sel põhjusel mul tollal näitlemine katki jäigi. Ma oleksin ilmselt leidnud ka beebi kõrvalt võimaluse proovides käia, aga ma ise ei tahtnud. Ei raatsinud Samuelist eemal olla. Keeruline sünnitus ja läbi elatud eluohtlik olukord pani mind palju asju elus ümber hindama ja nii sai prioriteediks ning põhiliseks asjaks, millega üldse tegelikult tegeleda tahtsin, beebi ning üldse perekond. Oma hobidele ja eriti neile, kus peaks kodust eemal olema, ma ei tahtnud aega kulutada. 

2018. aasta hilissügisel, kui Siim oli paarikuune, pöördus minu poole Margit, Pala kultuurimaja juhataja, ja rääkis oma plaanist Palal näiteringi tegevus taastada. Kunagi ammu oli siin näitering olnud, aga juba aastaid mitte, mina olin sellest vaid kuulnud. Ma olin vägagi kahtleval seisukohal. Esiteks loomulikult sellepärast, et beebi oli ikka väga pisike. Pealegi ega mul polnud erilist esinemissoovi. Varem olin küll selline, kes armastas tähelepanu ja tahtis silma paista, aga nüüd enam mitte. Teatritegemine siiski pakkus huvi, kuigi pigem oleksin proovinud kunstniku või mõne muu lavataguse tegija ametit, samas et ma oleksin nüüd oma kahtlase kunstimeelega julgenud end etenduse kunstnikuks pakkuda, seda polnud ka. Igatahes olin siiski nõus teiste võimalike trupiliikmete ja lavastajaga kohtuma, andmata kindlat lubadust osaleda. 

Hetk ühest juulikuisest proovist

Kahtlused püsisid kaua, ka juba siis, kui proovid käisid ning loobumine poleks teiste suhtes ilus olnud. Üks osa minust arvas pidevalt, et ma ei peaks kodust ära olema, kuigi see oli vaid korra nädalas paar tundi ning olin ju paari minuti kaugusel. See oli ka ilmselt kõige olulisem põhjus, miks ma Assikvere truppi tagasi ei läinud. Teine oli muidugi see, et sinna mind tol hetkel ei kutsutud ja ise end pakkuma poleks ma siis niikuinii läinud. Praegu olen ma muidugi oma otsuse üle osaleda väga rõõmus.

Minu tegelase nimi on Hilda, tegemist on kodukanti gaasitrassi ehitama tulnud kolhoosnikuga, kes kohtub seal oma kunagise koolikaaslasega, kellega neil oli ja on nüüd ka vastastikune sümpaatia. Ma tegelikult ei tahtnud nii suurt rolli, aga mind veendi sellega, et olen trupis kõige noorem naine (kuigi hiljem selgus, et siiski pole) ning lõpuks arvasin, et vahet ei ole, kui väike roll on, proovis peab ikka kohal olema, teksti päheõppimisega mul pole väga probleemi olnud. Esialgse plaani kohaselt pidi näidend, "Sookollid ehk Naisevõtt pole naljaasi", lavale jõudma 2019. aasta jaanipäevaks. Algul me aga võtsime üsna rahulikult ja nii polnud enamik meist valmis jaanipäeval esinema. Otsustasime natuke veel proove teha ja lõpuks panime esietenduse kuupäevaks paika 4. augusti. Eks alati on ju tunne, et 1-2 proovi jääb puudu, aga mina arvan, et kui kuupäev on paigas, siis küll selleks ajaks ka valmis saab. Lihtsalt võetakse end kokku.

Meile tehti grimmi ka

Kõik oli justkui hästi ning ma olin juba pikka aega olnud rahul oma otsusega ikka tulla ja näidelda, oli ju Siim selle aja jooksul üsna palju kasvanud ning sai ilma minuta vajadusel kauem hakkama, aga kaks päeva enne esietendust olin vanemate pool Võrumaal ning sõin singileiba, kui ootamatult tundsin suus algul imelikku tunnet ja siis valu - mu esihammas oli kõva kamarat hammustades murdunud. Ega see hammas päris terve polnudki, palju parandatud jne, nii et hea vist, et senigi vastu pidas. Sellest õnnetustest kirjutasin veidi ka oma aastalõpupostituses, kus mainisin ka, et oli valus nii süüa kui rääkida, sest hammas ei murdunud päris kohe ära, vaid jäi ühest servast kinni. Sel hetkel oli aga mu põhiline probleem see, et ma ei taha puuduva esihambaga lavale minna. Sain siis omal nahal tunda, kui olulised hambad on ja kui palju enesekindlust mõjutavad. Muidugi ma oleksin tahtnud etendust edasi lükata, aga kaks päeva oli selleks liiga lühike aeg, kuulutused juba väljas ja teistel vaim valmis. Muidugi tahtis osa minust lihtsalt mitte kohale minna ja telefoni välja lülitada, aga ma ei teinud seda - see oleks teiste suhtes väga inetu olnud. Nii võtsin end tõsiselt kokku, harjutasin kodus teksti võimalikult selgelt välja ütlema ja läksin. Kaasnäitlejate ja vaatajate sõnul sain kenasti hakkama, ise ma selles nii kindel polnud.

Augustis ühe etendusega piirdusimegi. Nii mõnelgi olid tulemas ajad, mil nad olid kas ära või rohkem hõivatud ja mina polnud lihtsalt nõus rohkem ilma hambata lavale minema. Nii jõudsime teise etenduseni, mis toimus ka Palal, alles eile ehk umbes aasta peale esimest kohtumist. Tegime kaks proovi, et teksti ja kõike muud meelde tuletada. Olgem ausad, natuke läks ikka sassi. Veidi teksti jäi ka vahelt ära, aga kokkuvõttes läks kõik hästi. Ma enda esinemise kohta ei oskagi midagi öelda, sain vist jälle hakkama ja tekst ka oli vist peas. Seda tean küll, et vähemalt üks sõna oli teisiti, sest augustis jätsin ära oma esimese repliigi esimese sõna "vaata", sest hamba puudumise tõttu tulid kõige kehvemini välja just "s" ja "v" ning ma ei tahtnud oma hävingut kohe esimee sõnaga alustada.

Lavastaja tööhoos

Meil on koos väga vahva trupp. Kummaline, et päris mitut trupi liiget ma varem ei teadnudki, kuigi elavad siinsamas. Meil saab nii nalja kui naeru, samas teeme tööd ja näeme vaeva. Seda võib öelda eriti lavastaja kohta. Tema peab olema see, kes hoolitseb selle eest, et kõik eraldi andekad inimesed moodustaksid etendusel harmoonilise ja vaatajatele toredaid elamusi pakkuva terviku ning alati pole see lihtne. Malle Pärna näol on tegemist on ju professionaalse näitlejaga, mis on omaette väärtus. Ma arvan, et ta sobib meie trupile ja loodetavasti sobime meie talle ka. Räägiks siin hoopis loo minu isiklikust esimesest kohtumisest temaga. Tema ilmselt ei mäleta sellest midagi, sest ta ei teadnud mind, aga mina teda teadsin. Imelik, et ma talle seda lugu varem rääkinud ei ole, aga annan siis võimaluse siit lugeda. Igatahes oli see juba päris ammu, ehk 3-4 aastat tagasi. Läksin raamatukokku ülikooliõpingutega seotud kirjandust otsima ja võtsin raamatu "Kuidas õpetajana ellu jääda". Sel ajal, kui mina seal raamatu laenutust vormistasin, tuli Malle ja küsis raamatu pealkirja silmates: "Kas õpetajatel on tänapäeval siis nii raske?" Kas just sõna-sõnalt, aga midagi taolist oli. Ma ei mäletagi, kas ja mida ma talle vastasin, aga võimalik, et lihtsalt naeratasin kohmetult.

Lähiajal selgub, kas selle näidendiga on nüüd kõik või esineme mõne korra veel. Olen rõõmus, et nii mõnigi nõustub minuga, et kas nüüd kohe lähinädalatel või üldse mitte. Peale seda on plaanis uus tükk ette võtta, mis täpselt, see selgub. Kavatsen osa võtta. Seekord enam mitte kodust puudumise pärast süütunnet tundes, vaid enamjaolt rõõmu ja teotahtega. Pole ju enam rinnalast ning need mõned tunnid nädalas võiks endale lubada.