Salapärased jäljed ja jänesekapsad ehk talvine jalutuskäik metsas

Viimasel ajal on üsna kiire olnud ja polnud ammu metsa jõudnud. Mets aga rahustab ja annab jõudu ning ma tundsid sellest väga puudust. Nii otsustasin eile hoolimata vesisest ja mitte eriti meeldivast ilmast mõnusa jalutuskäigu ette võtta. Täiesti üksi, et 100% just loodusele ja metsale keskenduda.

See talv on olnud erakordselt soe ja hoolimata eile öösel maha sadanud lume jäänustest ja tekkinud jääst on õhus pigem kevade hõngu. Kuna siit-sealt on silma hakanud lumikellukeste pilte, mõtlesin, et vaatan oma tuttava sinilillekoha üle. Õisi ma muidugi näha ei lootnud, selleks on ikka väga-väga vara, aga tahtsin näha, kas seal on juba mingeid kevade märke. Sealt oli lumi juba täiesti kadunud, nii oli pilt suhteliselt roheline. Just nimelt roheline, mitte pruun, nagu võiks ilma lumeta külmemal talvel oodata. Aga pole ju külm talv, lausa soe. Igatahes sinilillede õiealgeid siiski polnud. Õnneks, sest külma võib ju veel tulla ning ei tahaks, et ilmastik lisaks lumevalgele talvele meid ka ühest kevade kauneimast pildist ilma jätaks. Mida ma aga nägin, olid täiesti rohelised jänesekapsad. Maitsesin, olid küll hapukad, aga vist mitte nii pehmed ja mõnusad kui kevadel. Paari lehe maitsmisest mulle täiesti piisas, pealegi võib väga suurtes kogustes jänesekapsa söömine kahju teha.

Suundusin edasi metsa poole. Kõikjal vaatas vastu rohelus ja lihtsalt oli kevade tunne. Ma ei plaaninud teha võimalikult suurt ringi, sest eesmärgiks polnud mitte treening, vaid metsa nautimine. Lihtsalt liigutamise pärast minnes oleksin kõndimiskepid ka kaasa võtnud. Ma lihtsalt kolasin veidi ringi, vaatasin loodust ja otsisin loomade tegevuse jälgi. Nagu alati, jäi ette nii kitsede kui erinevate koerlaste jäljed. Oleksin muidugi elusaid loomi ka näha tahtnud, aga seda õnne pole mul peaaegu mitte kunagi. 

Koju otsustasin mina metsateed mööda, sest puude vahel lihtsalt uidanud olin juba piisavalt. Tee peal oli jääd ja veidi lund ka. Olin juba põhimõtteliselt kodus, lammaste aediku metsapoolse otsani vaid mõnikümmend meetrit, kui minu pilku püüdsid veidi teistsugused jäljed. Minu esimene mõte oli karu, kuigi tundusid veidi väiksevõitu. Iseenesest poleks selles midagi erakordset olnudki, sest talveuneilma vist väga ning tegelikult on jutuks olnud, et meie lammaste lähedal metsas on karu jälgi nähtud. Ühel aastal nägime neid isegi äralõhutud maamesilaste pesa kõrval liival.

Kui koju jõudes abikaasale telefonist jäljepilte näitasin, ütles tema ka kohe, et karu. Ta muidugi küsis, et kas kartsin ka, aga ausalt ei kartnud. Kui ma oleksin ringi teinud teistpidi ehk näinud jälgi metsa minnes, mitte juba peaaegu koju jõudes, siis ma ei usu, et see mu plaane oleks muutnud. Jäljed polnud enam päris värsked, pealegi ei ole ma kunagi metsloomi kartnud. Eriti mitte päevasel ajal valges. Panin siis aga pildi igaks juhuks Facebooki üles ja saatsin tuttavale jahimehele ning karu jaoks peeti jälgi siiski liiga väikeseks. Arvati, et mäger. Nojah, mägra jälgi pole ma ka reaalselt looduses näinud, nii et mis seal imestada, et ära ei tundnud. Pean end looduse alal küll keskmisest eestlasest targemaks, aga tundub, et mul on veel väga palju õppida. Määramise tegi keerulisemaks asjaolu, et jäljed ei olnud päris värsked ning need olid jõudnud juba osaliselt ära sulada.

Oli mõnus pühapäevane jalutuskäik. Peaksin seda tihemini tegema, aitab päris hästi akusid laadida. Sain end liigutada, hingata sisse mõnusat metsaõhku ning näha põnevaid jälgi. Karu küll polnud, aga mäger ka piisavalt huvitav.

Kuidas ma filmivõtetel käisin?

Näitlemine on mulle huvi pakkunud juba väga kaua. Muidugi hobina, mitte tööna. Olen ka alati tahtnud filmis mängida. Kui ma ühel päeval nägin vastavas FB grupis üleskutset, kus kutsuti näitlejaid BFM (Balti Filmi- ja Meediakooli) lõpufilmi, otsustasin proovida. Kuna võtted pidid toimuma Tartumaal, siis seda parem. 

Esialgu vastati mulle, et kõik rollid on täidetud. Järgmisel päeval kirjutati aga, et ikka oleks üks roll pakkuda. Lisaks selgus, et võtted toimuvad Alatskivi lossis, mis on ju 10-11 km minu kodust. Ei saanud lasta võimalust käest ja otsustasin osaleda, kuigi teadsin, et see tähendaks järjest mitut kodust ära oldud päeva. Reede õhtul nimelt käisime Sveniga teatris, laupäeval oli mul linna asja (see polnud küll ette planeeritud) ja pühapäeval ootas ees balletikülastus Tallinnas (link). Mulle nimelt ei meeldi mitu päeva järjest tundide kaupa kodust ära olla, hakkan laste järgi igatsema.

Läksin siis eile kohale. Töö juba käis ja mullegi anti kohe kätte väljavalitud kostüüm. Mõõdud olin varem saatnud. Esialgne variant kujutas endast helesinist üle põlve seelikut, sama värvi pintsakut ja valget pluusi. Läks kenasti selga, oli isegi veidi lohvakas. Siis tahtis kostümeerija proovida aga esialgu välja valitud varianti, ilusat lõheroosat/beežikat kleiti. Algul oli see vist mõõtude pärast kõrvale jäetud. Läks seegi selga, veidi nagu oli kitsas, aga seda vaadates aru ei saanud. Jäi siis teine variant. Valitud kingadega oli küll nii, et surusin, mis ma surusin, kumbki paar jalga ei läinud. Kuna mul oli palutud oma kingad kaasa võtta, sain õnneks neid kasutada. Selle helesinise kostüümiga minu mustad ega tumepunased väga ei sobinud, kuigi otsustati mustade kasuks, aga roosakaga sobisid mõlemad. Jäid tumepunased, sest need sobisid mu küüntega kokku. Hiljem tehti ilus lokkidega soeng ja grimm ning olingi valmis. Paar inimest mainis hiljem, et selle kleidi ja soenguga olin nagu teisest sajandist, nagu mõisapreili. Filmi tegevustik peaks küll minu teada tänapäeval toimuma.

Eilsel võttepäeval tundsin omal nahal, mida tähendab see, et filmivõtetel tuleb palju oodata. Tuligi. Vaba aja sisustamiseks oli mul kaasa võetud raamat, aga vahete-vahel hakkasid käed ikka telefoni järele sügelema. Lisaks muidugi sai vesteldud inimestega, kellel parajasti stseeni polnud. Tuntumatest tegijatest olid kohal Raivo Adlas, Andres Tabun ja Erki Laur, lisaks paar Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala tudengit ja üks samuti FB grupi kaudu võttele sattunud noormees.

Minu rolliks oli tegelikult 40+ naine, pruudi ema. Kogu filmi sisu ma ei teagi, aga mingi osa sellest on pulmapäev, kus peigmees sureb ootamatult ja mina siis pidin pruuti lohutama. Roll oli sõnatu ja mul oli vaid 2 stseeni: ühes lohutasin toolil istuvat ja nutvat "tütart", keda mängis armas tudeng Marion ning pidin hästi vihase näoga laibavedajale otsa vaatama. Teises lohutasin teda seistes, kui tema peigmehe surnukeha minema viidi. Kohal olin aga kokku kella 12st 19.30ni. Esimesel stseenil tehti muidugi hästi palju duubleid, vist isegi 11, seal osales ka palju tegelasi, teist tehti vist 5 korda.

Koju jõudes olin kohutavalt väsinud. Tundub, et istumine ja ootamine väsitab isegi rohkem kui füüsilise töö tegemine. Lisaks oli loss kohutavalt külm. Ei tahtnud kogu aeg jope seljas ka istuda. Huvitav oli siiski ning ma ei välista, et võimaluse tekkides võtaksin veel filmiprojektidest osa. 

Elu esimene ballett ja Tallinn

Sügisel oli mingi periood, kus mul tekkis äkki hirmus tahtmine teatris käia. Mitte ainult ise, aga ma mõtlesin ka lastele veidi kultuurseid elamusi pakkuda. Et nemad ei saaks neljakümnele lähenedes öelda, et nad pole kunagi ooperit ega balletti vaatamas käinud. Ostsin siis mõned piletid. Ooperis käisime sügisel ära, mina abikaasaga ja vanemad lapsed ning oli täitsa tore. Balletietendust tuli aga tunduvalt kauem oodata, lihtsalt ei saanud varasemaks pileteid.

Täna jõudis oodatud päev siiski kätte. Ilus kuupäev, 02.02.2020, Tartu rahu aastapäev ehk et Tartus oleks lisaks balletietendusele olnud ehk rohkemgi vaadata. Meie aga läksime hoopis Tallinnasse. Malenega kahekesi, sest juba ooper näis meesperele liiast olevat ning erilist tantsuhuvi neil pole. Malene aga tahtis minna ning mina ka, ikkagi elu esimene ballett.

Mõtlesin, et kui juba Tallinnasse minna võiks veidi rohkemgi ringi vaadata. Eriti kuna rongi ja etenduse vahele jäi nii enne kui pärast u 1,5 tundi. Pealegi polnud minagi käinud ei Riigikogu hoone ega Kadrioru lossi juures, kuigi üle nelja aasta seal ülikoolis õppinud, neist kolmel viibinud seal nädalaste sessioonidena. Ju ei jäänud tollal vaba aega või lihtsalt ei viitsinud.

Enne etendust me väga kaugele minna ei tahtnud, eriti mitte kohta, kust õigeks ajaks tagasi jõudmine peaks ühistranspordist sõltuma. Nii otsustasime jalutada vanalinnas, kust Estonia juurde jõuab ka vabalt kõndida. Kuhugi sisse me küll ei saanud, aga vaatasime üle sellised olulised riikliku tähtsusega hooned nagu Riigikogu hoone ja Stenbocki maja, nägime ära Toomkiriku, Piiskopi aia ja Niguliste kiriku.

Füüsiliselt oli kõige raskem Patkuli vaateplatvormile ronimine, riided olid ka ju valitud teatrisse minekuks, mitte matkamiseks. Aga vaade oli pingutust väärt. Jõudsime veel ära käia Taani kuninga aias ja siis oligi aeg teatrisse suunduda.

Ma olen rahul, et valisime sellise muinasjutulise etenduse nagu "Alice imedemaal". Mullegi meeldivad muinasjutud ja kuna pole suurem asi tantsuinimene, siis arvan, et ma poleks pigem täiskasvanud vaatajale suunatud etendustest nii hästi aru saanud. Ikkagi elu esimene ballett. Aga ma nautisin, nii dekoratsioone, kostüüme, valgusemänge ja arvutitrikke.

Malenele meeldis ka, arvas, et võiks veel kunagi minna. Mul on tõsiselt hea meel, et tema näol on kasvamas vahva teatrisõbrast kaaslane, kellega saab võimalikult eriilmelisi etendusi vaatama minna.

Balleti järel suundusime Kadriorgu. Sealt on hea trammiga otse Balti jaama sõita, pealegi tahtsime presidendilossi ka üle vaadata.

Trammist maha astudes ja veidi kõndides jäi kõigepealt teele hoopis Kadrioru kunstimuuseum. Sisse me seekord ei astunud, tahtsime ikka 15.24 rongile jõuda, aga hoone avaldas ka väljast suurt muljet.

Kunstimuuseumi juurest paistis ka Russalka, mille juurde samuti kõndima ei hakanud. panime hoopis GPSi tööle ja suundusime ikka presidendi residentsi otsima. Mõneminutise jalutuskäigu järel olime kohal. Ega sealgi ju sisse saanud, aga vähemalt sai hoone ära nähtud.

Tegime mõned pildid ja kiirustasime trammipeatusse. Balti jaamas hüppasime ruttu Selverist läbi, sest kõht oli vahepeal päris tühjaks läinud. Paar minutit enne rongi väljumist olime rongis. Kahjuks pidime sõidu veetma neil ebamugavatel klapptoolidel, sest rong oli lihtsalt nii täis. Siiski oli väsinud jalgade ja valutava seljaga koju jõudes tuju hea, tütrega pealinnas veedetud päev oli väga vahva.