Kuidas ma katkise ekraaniga nutitelefonist andmed kätte sain?

Sellest, kuidas ma sünnipäeval telefonist ilma jäin, kirjutasin eelmises postituses (link). Nagu seal mainisin, oli mul telefonis väga palju asju, millest osa lihtsalt tahtsin kätte saada ja teisi mul oli tõesti hädasti vaja. Tegin Facebooki selle kohta postituse, soovides teadjamatelt häid juhiseid saada. Soovitati arvutiga ühendada. Proovisin seda, kuid kuna telefon oli ju lukus, siis ei saanud midagi kätte. Keegi soovitas arvutile hiire ühendada, aga siis ei saanud aru, mis kasu sellest oleks. Võtsin ühendust tuttava arvutispetsialistiga ja tema saatis mulle lingi, kust saan tõmmata arvutisse programmi, millega Sony telefonist arvuti kaudu varukoopiaid teha ja muud taolist (link). Laadisin programmi alla ja ühendasin telefoni arvutiga, aga selgus, et lukus telefoniga ei saa see programm midagi teha. Sama inimese soovitusel panin Google otsingusse "how to get data from broken screen android phone" ja jõudsin videoni, kus õpetatakse hiirt telefoniga ühendama (link). Nüüd sain aru, miks mulle seda oli soovitatud. Kohe ma siiski proovida ei saanud, sest mul ei olnud vastavat ühenduskaablit. Kuna järgmisel päeval pidin jälle Tallinnasse minema, siis otsustasin küsida seda ülikoolist, arvates, et neil kindlasti on.

Ülikoolis seda kablit ei olnud. No nii, pidi ikka poodi minema. Klickis ei olnud. Teenindaja oli küll väga abivalmis ja otsis mulle välja, et Oomipoes on. Viru Keskuses aga Oomipoodi polnud ja kuhugi mujale mul aega minna ei olnud. Kuna ma Tallinna endiselt eriti ei tunne, polekski see hea mõte olnud. Otsustasin kõrvalasuvas Euronicsis õnne proovida. Seal oli see kenasti olemas, maksis 7,99 (link). Nad küll ütlesid, et enamuse telefonide puhul toimib, kuid nad pead anda ei saa, et minul kindlasti toimib. Kuna mina ei saanud pead anda, et mul telefon üldse nii rikkis pole, et miski ei aita, siis otsustasin ikka proovida.

 

See toimis! Niipea kui olin kaabli ühendanud, sellele omakorda hiire vastuvõtja (mul on juhtmevaba hiir), sain hiire abil koodi sisestada ja pääsesin kenasti andmetele ligi. Esimese asjana tegin selle Sony programmi abil arvutisse telefoni andmetest varukoopia. Suuremad probleemid said vist lahendatud. Siiski uut telefoni on ikka vaja. Seda, kas ma nüüd hakkan kasutama (lisaks) paberkalendrit, et kogu elu ei oleks telefonis, ma veel mõtlen.

SEB tehniline rike rikkus mu sünnipäeva

 

Enamus mind tundvaid inimesi teab, et sünnipäevad ei ole minu jaoks päevad, mida hirmsasti tähistada tahaks ning pigem elan need lihtsalt üle. Siiski ei peaks see päev olema nii õnnetu, et kingituste saamine asendub rohkete ebaõnnestumiste ja nõmedate kokkusattumuste jadaga.

Esimene halb üllatus tabas mind juba hommikul, kui abikaasa kirjutas mulle, et pisikestel tibudel on soojenduslambi pirn läbi. Olin ise Tallinnas koolis ja ei saanud teha muud, kui juhendada, kust võiks tagavarapirni leida. Selgus, et keegi on selle maha ajanud või on juhtunud midagi muud, aga igatahes oli see katki. Ei jäänudki muud üle kui linna uue järele minna. Õnneks oli tibusid nii vähe, et nad ei saanud moodustada kuhja, kus alumised oleksid lihtsalt ära lämbunud. Praegu, kaks päeva hiljem, saan öelda, et kõik läks siiski hästi, pirn sai toodud piisavalt ruttu ja ühtki tibu selle tagajärjel ei kaotanud. Muidugi lasin igaks juhuks osta kaks pirni ning loodetavasti ei juhtu tagavarapirniga jälle mõnda õnnetust. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Kahjuks sellega ei olnud ebaõnn veel läbi ja hullem oli alles ees.

Otsustasin, et käin poes torti ja šampust ostmas Jõgeval, kuna muidu oleksin rongist maha jäänud ning pidanud järgmisega koju sõitma. Tordi ja šampuse valimise peale läks päris palju aega, sest kuidagi ei suutnud otsustada. Lõpuks võtsin siiski isuäratavana paistva trühvlitordi ja ühe suvalise alkoholivaba šampuse. Ma lihtsalt olin otsustanud, et see sünnipäev on alkoholivaba. Miks? Aga miks ka mitte?! Korvis oli veel üht-teist ja suundusin kassasse. Seal selgus, et kaardimaksed ei tööta. Nojah, just siis polnud mul eriti sularaha kaasas. Vähemalt mitte piisavalt kogu kauba eest tasumiseks. Mõtlesin, et lähen võtan siis sularahaautomaadist raha. Ütlesin kassapidajale, et lähen toon raha ja jätan korvi kassa juurde. Minul on konto SEB pangas, kuid Selveri juures on vaid Swedbanki automaat. Teadsin küll, et teise panga automaadist on raha võtmine tasuline, aga otsustasin siiski seda teha. Minu suureks üllatuseks tuli ette tekst, mis ütles midagi sellist, et ei saa kaardi väljaandjaga ühendust vms. Kuna ma ei ole teab mis ajast teise panga automaadist raha välja võtnud, siis mõtlesin oma rumalusest, et ehk seda ei saagi enam teha. Otsustasin SEB automaadi juures ära käia, kuigi sinna oli mõnisada meetrit. Poolel teel meenus, et olin küll pangakaardi kaasa võtnud, aga unustanud telefoni ja autovõtmed ostukorvi. Koti olin üldse autosse jätnud, sest kuna mul on endiselt käsi kipsis ja teadsin, mida poest ostma lähen, siis arvasin, et mul on ainult ostukotiga lihtsam. Igatahes panin pangakaardi, telefoni ja autovõtmed ostukorvi põhja ühte äärde, jälgides hoolikalt, et ma sinna raskeid asju peale ei paneks. SEB poole jalutades ma küll korraks mõtlesin, et ehk juhtub telefoniga midagi, aga pidasin silmas pigem seda, et kaob ära. Samas rahustasin end maha mõttega, et vaevalt keegi seda korvi põhjast otsima teab hakata.

SEB sularahaautomaadid olid üldse suletud. Taipasin, et raha ma ei saa ning otsustasin, et lähen toon siis lihtsalt telefoni ja võtmed ära ja ning ostan tordi ja šampuse Konsumist, kus saab vajadusel ka Säästukaardiga maksta. Selverisse tagasi jõudes nägin, et selles kassas, kuhu olin korvi koos kaubaga jätnud, polnud enam kedagi. Minu korvi ka polnud. Küsisin kõrvalkassast, et kus mu telefon ja võtmed on ja need ulatati mulle sealse kapi pealt. Samal ajal helistas mu vend ja üks töötaja oli üritanud kõnele vastata, kuid ta ei saanud seda teha. Mina nägin ekraanil sellist pilti, mis ilmub siis, kui telefoni koodi panemisel klikkida kohale, kus antakse võimalus hädaabisse helistamiseks. Arvasin, et nad on kogemata telefoni koodi mitu korda valesti pannud ja teades, et mingil hetkel võib niimoodi telefoni üldse lukku panna, olin pahane, et nad seda üldse puutusid. Samal hetkel helistas vend uuesti ja üritasin Selverist välja kõndides kõnele vastata. Minu meelehärmiks see ei õnnestunud kuidagi, ekraan lihtsalt ei reageerinud. Kartsin juba, et ongi telefon kuidagi lukku läinud, kuid sel hetkel märkasin, et telefon on vasakust servast katki ja sealt jooksevad üle ekraani mitu mõra. Tormasin tagasi Selverisse aru pärima. Keegi ei teadnud midagi. See töötaja, kes mulle telefoni oli ulatanud, ütles, et lihtsalt võttis selle sealt kapi pealt. Seda, kes oli korvist asjad välja võtnud, ei osatud öelda. Küllap see müüja, kes oli seal kassas olnud, aga sel hetkel teda seal enam polnud. Järgmisel hetkel tegin midagi väga rumalat ja kõndisin oma katkise telefoniga lihtsalt minema. Samas, mida mulle ikka öeldud oleks? Et kuna telefon oli asjade all, siis rasked asjad, näiteks šampusepudel, lõhkusidki selle ära. Võib-olla lõhkusidki, aga seda ei saa ma ilmselt kunagi teada. Ma olen korduvalt niimoodi poes käinud, et telefon on hoolikalt korvi ühte serva pandud ja midagi ei ole juhtunud. Kas ma olin tõesti nii kaua ära, et oli vaja üldse asjad korvist ära panna? Ju ei oodatud mind enam tagasi. Kui ma oleksin sularaha saanud, siis ega ma ei oleks rõõmustanud, et pean jälle hakkama kaupa poe pealt kokku korjama.

Kuna mu telefon on juba 2,5 aastat vana ja viimasel ajal on kahtlaseid rikkeid esinenud, nagu näiteks lülitab telefon ilma aku tühjenemisest hoiatamata end välja, siis arvasin, et ju pidi nii minema. Otsustasin, et lähen siis Konsumisse. Poe uksest sisse taipasin, et ma ei saa ju Säästukaardiga maksta, sest koodid on telefonis. Sel hetkel jõudis pärale, et mul on väga palju andmeid telefonis, sealhulgas mõned vahvad klõpsud lastest, arstiaegade ja muu vajalikuga kalender jne. Kuna ekraan ei tööta, siis ma ei saa ju andmeid kätte. Mõtlesin, et peaks Telia esindusse minema, aga ma ei teadnud, kus ja kas see Jõgeval üldse on ning telefon ju ei töötanud, et seda vaadata. Sel hetkel ei olnud mingit tahtmist kellegagi suhelda, et seda küsida. Otsustasin lihtsalt koju minna. Ilma tordi ja šampuseta, sest SEB maksed ei töötanud ka Konsumis.

Ilmselt ei olnud rike kuigi ulatuslik ega kestnud kaua, sest ajakirjandusest selle kohta infot ei leidnud.

Oleks ju võinud hiljem SEB-st uurida, aga mis kasu sest enam oleks olnud. Samuti ei oleks kasu olnud Selverisse kaebamisest või telefoni hüvitamise nõudmisest, sest nagu eelnevalt mainisin, siis oleks nagunii mind süüdistatud ja ega ma ju isegi päris kindel pole, et ma ei olnud süüdi. Kui rumal saab inimene olla, et ilma katteta telefon korvi põhja panna ja sinna unustada?!

Natuke ironiseerides võib vaid öelda: "Aitäh, SEB ja Jõgeva Selveri töötajad, et saan endale uue telefoni osta!"

Sellest, kuidas ma telefonist andmed ikka kätte sain, järgmises postituses (link).

Fractura assis metacarpalis II sin

Loomad on ettearvamatult ohtlikud – nii võiks tänase postituse lühidalt kokku võtta. Alles üleeile juhtus Saaremaal vanema mehega õnnetus, kus ta pulli rünnaku tagajärjel surmavalt vigastada sai. Minul päev varem õnneks nii hullusti ei läinud ja loom oli ka palju väiksem, aga mõtlema pani ikka.

Kogu lugu algas sellest, et meil oli uut sikku vaja. Kuna eelmine oli puhtatõuline TWZ, siis tahtsin sama suunda jätkata. Õnneks leidsin Viljandimaalt sobiva pakkumise, kus müügis oli  2-aaastane sikk. Kui kohale jõudsin, siis olin meeldivalt üllatunud – sikk oli palju võimsam kui pildil, hästi hooldatud ning igati korralik loom. Lisaks sellele sõbralik ja uudishimulik. Tal oli olemas kõik, mis mulle kitsede juures meeldib (kui erilised aroomid välja arvata). Vaatamata looma suurusele saime kahekesi koos perenaisega ta kenasti auto peale. Ei mingit erilist vastu puiklemist, ammugi mitte märke agressiivsusest või soovist rünnata.

Kahe päeva pärast, umbes kella 21 paiku õhtul, tulin üle karjamaa naabri poolt koju. Elan nimelt pisikeses külas, kus ei ole võimalik ehtsat maapiima osta, kuid kus saab Hiina massaaži. Käisin tol õhtul esimest korda, täiesti uus, kuid mõnus kogemus ja koju läksin heas tujus. Kuna ma polnud taibanud midagi pika varrukaga selga panna, siis laenas naabrinaine mulle oma dressikat, et peale massaaži ei külmetaks. Kitsedele lähenedes mõtlesin, et peaks sikust võimalikult kaugele hoidma, et laenatud esemele üsnagi ebameeldivat lõhna ei jääks. Sel hetkel ma muidugi ei teadnud, et mõne minuti pärast on ebameeldiv siku lõhn mu vähim probleem.

Kitsekarja kõige sõbralikum, valge kits Kaisu, tuli kohe pai nuruma ja talle polnud mul seda põhjust ka keelata. Ja siis tuli sikk, kes lihtsalt ründas mind. Eelnevatel päevadel polnud mul ühtki põhjust arvata, et asi võib nii hulluks minna. Kuna ta ei olnud vanas kodus elektrikarjusega kokku puutunud, läks ta toomise päeval aiast välja. Tõin ta metsa servast probleemideta tagasi täiesti üksi. Teisel päeval ta küll kippus segama, kui kitsi lüpsma läksin, aga siis piisas ta eemale peletamiseks õrnast laksust. Nüüd oli aga olukord üsna täbar. Kõigepealt ta lükkas mind sarvedega. Kuna olin elektriaia kõrval, siis üritasin kuidagi kõrvale põigelda, et ta mind traatidesse ei lükkaks. Sikk ei kavatsenud alla anda ja järgmisena ta juba lõi. Üritasin end kuidagi kaitsta ja lööke tõrjuda, aga kuigi ma pole eriti väikest kasvu, on tema minust suurem ja palju tugevam. Hakkasin appi karjuma. Siinkohal pean ütlema suured tänusõnad naabrinaisele, kes mulle teed pakkus ja kuna jäime lobisema, läksin koju planeeritust umbes tund aega hiljem. Just sel ajal oli abikaasa lõpetanud heina rullimise ja nii ta minu karjumist kuulis ning tuli päästma. Oleks ma kohe peale massaaži koju tulnud, siis oleks abikaasa traktoriga põllul olnud ning ma ei tea, kes ja millal mind kuulnud oleks. Võib-olla oleks sikk mingil hetkel järele jätnud, aga võib-olla poleks. Mingit abivahendit enda kaitsmiseks mul sealt võtta ei olnud…

Olles pääsenud, tundsin, et kokkuvõttes läks siiski hästi ning peale kümnekonna sinika ja valutava vasaku käe polnud eriti midagi viga. Olin hullema suutnud ära hoida. Viskasin haisvad riided pessu ja kirusin oma ettevaatamatust. Mõtlesin, et kui käsi hommikuks paremaks ei lähe, siis käin EMOs ära. Ärgates oli valu palju väiksem, ainult peale vajutades oli valus ja arvasin, et pole vaja minna. Kui olin oma hommikuste tegemiste juurde asunud, tundsin käes ikka midagi kummalist: kord oli valus koht külm, siis jälle kuum ning aeg-ajalt surises käsi. Helistasin perearstile, kes arvas, et võiks igaks juhuks ikka Tartus ära käia. Läksin siis. Mõtlesin küll, et mõttetu ajaraiskamine, aga teisalt parem karta kui kahetseda.

 

Seda postitust trükin praegu põhimõtteliselt ühe käega, sest lisaks paremale käele saan kasutada vaid paari vasaku käe sõrme. EMOs sain röntgenpildi järgi diagnoosiks fractura assis metacarpalis II sin, mis peaks eesti keeles tähendama vasaku teise kämblaluu murdu. Ju jäi see sikuga võideldes kuidagi tema teravate servadega sarvede vahele. Mul oli lähimaks paariks nädalaks palju plaane ja enamiku täide viimiseks oleks mul kahte töötavat kätt vaja. Vot, kuidas elu võib plaane korrigeerida. Eile, muide, sain uue kipsi, sest suutsin EMOs tehtule juba esimesel päeval mõra tekitada. Traumajärgses osakonnas nad luumurrus enam päris kindlad polnud, röntgenpildil ei olevat see päris selgelt näha, aga uue kipsi tegid ikka. Seekord veidi parema, millega saab lahtiseid sõrmi paremini liigutada ja mis kivistub poole tunni jooksul, mitte 24 tunniga, nagu esimene.

Mida ma sikuga ette võtta kavatsen? Praegu mitte midagi. Esialgu olen lihtsalt ettevaatlik ja lapsi karjamaale ei luba. Ühe käega tunnen end liiga ebakindlalt, et end kuidagi kehtestama hakata. Püüan lihtsalt vajalike tegemiste ajal tagada enda turvalisuse ja võtta mõne abivahendi kaasa. Olen rünnaku põhjuste peale palju mõelnud ja kindlasti ei süüdista ma selles looma. Pigem ikka ennast ja ettevaatamatust. Kõige tõenäolisemal lasi sikk end testosteroonist juhtida ning kaitses karja minu kui tema arust potentsiaalse ohu eest. Või pidas mind teatud määral konkurendiks ja pidas vajalikuks koht kätte näidata. Tegelikult ei ole selles midagi väga ebaharilikku, ka mõned jäärad kipuvad paaritusperioodil ründama, kuigi muul ajal on täiesti sõbralikud tegelased. Igatahes niipalju on sellest intsidendist küll kasu, et see surub mu hulljulgust veidi maha ja paneb loomade juures rohkem oma turvalisusele mõtlema. Loomad on armsad, aga teatud juhtudel ohtlikud ja valvsust kaotada ei tasu.

 

 

Bresse Gauloise

 

 

Tänase loo algus ulatub juba eelmisesse suvesse, mil vaatasin üht kokandussaadet, mille pealkirja küll ei mäleta, aga võisteldi tuntud koka Gordon Ramsey juhtimisel ning tema ise kasvatas igal hooajal kas tagaaias või tuttavate juures erinevaid lihaloomi. Nii sain tuttavaks Ixworthi kanatõuga. Tegemist on siis kiirekasvulise lihatõuga. Et eelistan oma perele vajamineva liha ise kasvatada, siis oleme enam-vähem igal aastal broileritibud võtnud, kuid samas olen alati mõelnud, et talus võiks olla hoopis mõni hea lihakana tõug, et tibusid ka ostma ei peaks.

Hakkasin kohe uurima, et kas ja kust oleks võimalik Ixworthi tõugu saada. Üks Suurbritannia kasvataja oli juba nõus mune Eestisse saatma, aga sel hetkel, kui küsisin, tal kanad ei munenud. Pidin uuesti ühendust võtma sel kevadel. Siis tuli see linnugripi jama ja ma loomulikult ei mõelnudki kuskilt välisriigist haudemunade ostmise peale. Juunis võtsin temaga ühendust ja oli küll nõus saatma, aga tal oli mitu tõugu segamini, nii et puhtatõuliste tibude saamise võimalus oleks olnud 50/50. Kui arvestada veel postiga saatmisest tulenevate riskidega, siis sinnapaika see mõte jäigi.

Juuni lõpus sattusin natuke tuttava Läti linnukasvataja kodulehele (link) ja sealt nägin, et ta on toonud uusi tõuge juurde. Muude huvitavate tegelaste seas jäi pilk pidama Prantsusmaalt pärit siniste jalgadega lihakanadel, keda läti keeles nimetati Brese. Eestikeelset nime tõul ei ole, originaalis on tõu nimi Bresse Gauloise. Kui panna eestikeelsesse otsingusse Bresse´i kana, siis leiab arvukalt artikleid maailma kalleimast kanalihast, mille tootmiseks kasutatakse just seda tõugu. Kuna aga Bresse´i kana on piirkonna tähisega toode, täpselt nagu šampanja ja paljud muud tooted, siis võib sama tõugu mujal küll kasvatada, aga Bresse´i kana nime all müüa ei tohi. Nojah, lisaks piirkonnale peaks tibusid toitma piimas leotatud maisiga ja üldse on kõik väga rangelt reglementeeritud.

Niisiis kirjutasin sellele lätlasele

ja minu rõõmuks oli tal selle aasta viimane ports tibusid veel pakkuda. Otsustada oli vaja kiiresti ja nii panime paika plaanid tibudele järele sõita. Nagunii tahtsime Lätti minna, oleksime pidanud lihtsalt natuke kaugemale liikuma. Ühel kenal juunikuu päeval, veidi peale jaanipäeva, läksime minu Läti piiri lähedal elavate vanemate poole, et siis järgmisel päeval lõunanaabritele külla sõita. Öösel tabas mind aga selline kõhuviirus, et plaanid kippusid vägisi kiiva kiskuma. Hommikul ma küll enam ei oksendanud, aga kohutavalt halb oli olla ning abikaasal samuti - nii pidime suureks kurvastuseks reisi edasi lükkama. Suutsin õnneks lätlast veenda tibusid veidi kauem hoidma ja juuli alguses tõime kümme paarinädalast tegelast ära. Praeguseks on nad kasvanud päris suureks ja võin juba öelda, et on tõesti kiirekasvulised, näiteks sama vanadest kotšini tibudest (kes on täiskasvanuna palju suuremad) on nad kasvult juba päris palju üle. Söögiisu on ka muidugi korralik.

Ega ma siis nendega piirduda ei saanud. Süües kasvab ju isu. Nii hakkasin internetiavarustes ringi kolama, sest Lätist toodud tibud on kõik omavahel sugulased. Leidsingi Saksamaalt kasvataja, kes saadab munad ka Eestisse. Sinna järele sõitma ju ei hakka. Inkubaator oli mul olemas, seni veel kasutamata ja kuigi ma olin selle odava hiinaka töökindluse pärast veidi mures, otsustasin riskida.

Munad tulid kulleriga ja olid suurepäraselt pakitud, see tähendab, et iga muna eraldi pehmes paberis, mis omakorda munakarpides ja karbid rohkete ajalehtedega suures kastis. Vaatamata sellele oli ühel munal väike pragu sees. Kuna aga 10 asemel oli saadetud 12, siis ma esialgu väga ei nurisenud ja jäin ootama aega, mil on võimalik munade läbivalgustamisega teada saada, kas midagi on arenema hakanud. Enne inkubaatorisse panekut valgustasin muidugi ka. Olen varasematel aastatel saanud mune, mida transpordi käigus on nii palju raputatud, et õhuruum pole enam ühes tükis omal kohal, vaid paikneb väikeste mullidena munas laiali. Sellisel juhul muidugi tibusid oodata ei tasu.

Jutt hakkab kuidagi väga pikaks venima. Igatahes viljastatud olid kõik munad, aga paljudel peatus areng erineval ajal. Veel mõned päevad enne koorumist oli umbes pooltes munades elusad looted olemas. Et inkubaator saaks ilusti täis, olin sinna pannud ka oma kanade mune ja oodatud ajal hakkasid kõigepealt augud just neisse tulema. Kui esimene tibu oli väljas, siis polnud ühegi tellitud muna koores auku. Valmistusin mõtteis halvimaks ja alles oli vaid lootusekübeke. Mõtlesin, et kuna saadetud munad olid enda omadest tunduvalt kauem seisnud, siis ehk on põhjus selles. Oli või mitte, aga teise päeva hommikul oli ühes munas siiski auk olemas. Püüdsin rahu säilitada ja inkubaatorit võimalikult vähe avada, et temperatuur ja niiskus stabiilsena püsiksid. Teise päeva õhtuks olid oma kanade munadest tibud väljas, aga Bresse omadel polnud kõigil ikka auke. Pidin veel ootama.

Viimane tibu koorus esimesest viis päeva hiljem väliselt täiesti normaalsena. Kokku sain 11-st inkubaatorisse jõudnud munast 5 tibu. Üks, vist neljandana koorunud, on teistest küll nirum ja väiksem, aga loodan parimat. Ülejäänud tibud on kõik terved ja tublid. Kuna ma ei ole selle tõuga veel väga tuttav, siis olin mitte just heas mõttes üllatunud, kui koorunud tibudel olid jalad täiesti kollased ja polnud võimalik aimatagi, et nende vanematel on sinised jalad. Sõber Google aga rahustas mind maha, sest sain teada, et tibud kooruvadki kollaste jalgadega. Nojah, Lätist toodud tibud olid juba piisavalt vanad, et nende jalad hakkasid õige tooni poole suunduma. Nii et ega ma praegu ei saa veel 100% kindel olla, et ma petta ei saanud. Need tibud näevad välja nagu mistahes valge sulestikuga munakana tibud ja siinkohal ma tegelikult näengi nende ostmisega kaasnevat ohtu - kui kasvataja ei ole piisavalt usaldusväärne, siis selleks, et olla kindel soovitud tõu saamises, ei tasuks tegelikult osta ei haudemune ega väga pisikesi tibusid. Eks see oht on ka paljude teiste tõugude puhul, kuigi suurel osal on juba tibul teatud tunnused olemas. Igatahes ma veel ootan ja loodan, et mõne nädala pärast saan jalgade toonimuutuse üle rõõmustada. Et järgmisel aastal oleks mul kenake ports kanu, kelle järglastest saaks põhimõtteliselt, kui see oleks lubatud, toota maailma kõige kallimat kanaliha.

 

Avatud talude päev

Eile olid külastajatele üle Eesti avatud paljud huvitavad talud. Kevadel mõtlesin selle peale isegi, kuid arvasin siis, et kolimine võtab niigi palju aega ja energiat ning selle kaose sisse ei tahtnud külalisi kutsuda. Praegu saangi öelda, et mul oli täiesti õigus, sest ikka veel pakime asju lahti, kuigi päevast, mil kohast, kus seni oleme käinud külas ja kus on olnud nii loomad kui kasvuhooned, sai meie kodu, on möödunud rohkem kui kuu. Huuh, tuli alles pikk lause! Aga jah, ma arvan, et ei oleks suutnud seda päeva korraldada nii, et oleksin ise ka rahule jäänud.

Oma talu me eile siiski tutvustasime. Küll mitte kohapeal oma kodus, vaid olin terve päev Kääpal, kus käin neljapäeviti talutoodangut, põhiliselt kurke müümas. Sellest kirjutan millalgi pikemalt. Seekord piirdun eilse päeva ja sellele eelnenud ettevalmistustega.

Kui sain ettepaneku avatud talude päeval osaleda, olin ühtaegu põnevil, kuid samas ka mures, sest esmalt ei tulnud mul eriti palju ideid, mida peale kurkide müümise teha. Kui hakkasin mõtlema laiemalt, siis tulid ka mõtted. Olgugi et müümas käies piirdub toodang põhiliselt kurkidega, on meie talus palju rohkemat: lambad, veised, erinevad linnud jne. Loomakarja ma kohale vedada ei kavatsenud, nii sündis mõte teha fotod ja need telgi seinale üles riputada. Nojah, alustuseks hea mõte küll, aga seda tundus ikkagi vähe olevat. Mõned päevad enne üritust tulin ideele näidata, kuidas villast saab lõnga. Ega ma isegi mingi spetsialist ei ole, aga üht-teist oskan ja olen teinud. Nii otsisin välja kraasid, käsi- kui trummelkraasi ja kedervarre, sest töökorras vokki mul momendil ei ole. Loomulikult oli ka villa vaja. Kuna seoses kolimisega ma päris täpselt ei tea, kus ja mis asju mul on, siis hakkasin kohe villa pesema, mõtlemata selle, et ehk mul kuskil on pestud villa. Selle olemasolu avastasin õnneks üritusele eelneval päeval, sest muidu oleks olukord olnud täbaravõitu - iga päev tuli natuke vihma ja juhtus sedagi, et võrkkottidega kuivama pandud vill sai mõne piisa. Küllap oleks saun ka asja ära ajanud, vanasti ma ikka kuivatasin saunas villa, aga kuna nüüd mul mingit pestud villa oli, siis ei hakanud sellega vaeva nägema.

Lisaks pakutavale kaubale ja tegevustele pidin mõtlema ka sellele, kuidas muuta telk külastajatele atraktiivsemaks. Nojah, need fotod. Peale nende kirjutasin ka lühitutvustuse, mille printisin värvilistele paberitele. Kõige töömahukamad olid talu nimetähed, mida tahtsin telgi esiküljele kinnitada, kuid valmis said needki. Visiitkaarte oli lihtne teha, avastasin, et mul on arvutis isegi selline programm, mis on mõeldud just erinevate trükiste kujundamiseks. Loomulikult trükkisin need just rohelisele, mitte mõnda muud värvi kartongile, sest see lihtsalt oli minulik. Täpiks i peale kavatsesin laudadele omatehtud rustikaalsete vaasidega panna männioksad - Männimäe talu ikkagi. Õhtul voodisse heites olin suhteliselt kindel, et enam-vähem kõige peale on mõeldud ja kõik oleks pidanud justkui suurepäraselt sujuma.

Kohale jõudsin kell 9 ehk tund aega enne ürituse algust. Tundus nagu piisavalt ettevalmistusaega olevat. Olin küll veidi mures, et kas telgi piisavalt ruttu üles saan, sest polnud seda veel pakendist välja võtnud, aga arvasin, et kui raske see ikka olla saab - enamasti on taolistel asjadel ju joonised kaasas. Nojah ja sellest telgist saigi minu suurim probleem. Joonised olid küll kaasas ja erinevad detailid nummerdatud, aga asi oli selles, et need lihtsalt ei püsinud koos. Ega ma jah poe kõige kallimat telki ei olnud ostnud, pigem ikka vastupidi, aga et see nii kehv on, poleks ka arvata osanud. Telk lihtsalt lagunes ära, kui üritasin seda kokku panna. Olen ääretult tänulik kahele inimesele, kes mulle appi tõttasid, üksi või ainult laste abiga, kes ka kaasas olid, ei oleks ma seda õhtuks ka püsti saanud. Algul tundus küll, et isegi abilistest ei ole kasu, aga kui neil tekkis mõte ühenduskohad kinni teipida, siis hakkas sujuma. Laiema ja tugevama teibiga oleks muidugi lihtsam olnud, aga lõpuks saime hakkama ja kui kate oli hinge kinni hoides peale saadud, oli juba lootust, et kui väga suurt tuult ei tule, siis elame päeva üle. Kuna minu telk oli korvpalliplatsil paigutatud täpselt korvirõnga alla, siis sidusin telgi igaks juhuks selle posti külge.

Kogu see jama võttis nii palju aega, et kell 10, kui üritus algas, kinnitasin veel telgile seinu. Panin kiiresti kurgid ja kaalu letile, et vähemalt nende müügiga algust teha saaks ja püüdsin võimalikult kiiresti villatöö asjad ka paika panna ning telgi dekoreerida. Ma ei teagi, mis kell oli, kui kõik lõplikult valmis sai, ma ausalt ei tahtnud vaadata, aga üsna varsti algas leivateo õpituba, mis pidi toimuma kell 12, nii et... Igatahes kurke olid ostnud juba päris paljud.

Lisaks villa töötlemisele oli mul plaanis lasta külastajatel salli kududa, nii et igaüks koob ühe värvi, mis oleks eelmisest erinev. Pärast oleks olnud põnev triipe üle lugeda. Kahjuks ma esialgu unustasin selles hommikuses kaoses sallikudumise üldse ära. Kui mul said kõik asjad valmis ja mul see lõpuks meelde tuli, siis mõtlesin, et pole enam mõtet, nagunii on enamus rahvast ära käinud. Tegelikult see siiski nii ei olnud ja oleks võinud ikka üritada. Eks teinekord proovin uuesti.

Vaatamata viperustele olen üritusega siiski väga rahul. Lisaks kurkide müügile sain tutvustada nii oma talu kui näidata, mida ja kuidas saab villa töödelda. Villatöid proovisid oma käega proovida erinevas vanuses inimesed, kuid ülekaalus olid siiski lapsed. Kraasid, nii trummel- kui käsikraasid, olid veidi populaarsemad kui kedervars, mis tundus paljudele vist keerulisevõitu. Vaadati küll huviga, kuidas mina sellega töötasin, aga ise kätte võtsid vähesed. Huvi pakkusid ka erinevate lambatõugude villad, mida olin näitamiseks kaasa võtnud, samuti erinevate taimede ja muude looduslike vahenditega värvitud lõngad. Mõned võtsid visiitkaardid, et tulevikus erinevatel põhjustel kontakteeruda või lihtsalt end meie tegemistega kursis hoida. Vaatamata palavusele, mis telgis oli veel raskemini talutav kui väljaspool seda, oli mul täitsa tore päev ja tundus, et sain ka külastajatele midagi pakkuda. Kindlasti ei välista ma tulevikus sarnastest üritustest osa võtmist, kuid siis varun ma endale veel rohkem lisaaega ja ühtki pakendis asja, mille kokku panemist eelnevalt proovinud veel pole, ma kaasa ei võta.

Kahjuritest ja loomakaitsest

Eile jõudsin Facebooki vahendusel ühe tekstini, kus Eesti Loomakaitse Selts jagab soovitusi näriliste tõrjumiseks. Artiklis, kus see lõik sisaldub, on laiemalt juttu küll aiakahjurite tõrjumisest ja mõned soovitused tunduvad täitsa proovimist väärt, aga mind hämmastas tõeliselt järgnev: 

Hiiri ja rotte tuleks püüda lõksudega, mis ei surma ega vigasta ning lõksujäänud loomad tuleks viia kodust kaugemale ja vabaks lasta. Soovitav on viia vähemalt poole kilomeetri kaugusele. Vastasel korral on loom kiiremini tagasi kui te ise koju jõuate. Võimalusel tuleks kinnipüütud rotid ja hiired viia piirkonda, kus pole palju närilisi, sest muidu võivad piirkonna põliselanikud uustulnukat rünnata ning tappa. Kui lõksu jäi poegi imetav emane rott või hiir (rinnanibud on roosad ja suured), siis tuleks loom püütud kohta tagasi lasta, et tema pojad surnuks ei nälgiks. Nelja nädala pärast võib uuesti ema ja pojad kinni püüda ning kodust kaugele viia. Kui kontrollida “eluslõksu” harvemini kui iga 12 tunni tagant, siis tuleks lõksu panna ka natuke vett või vett sisaldavaid toiduaineid nagu näiteks puuviljad, kurk või tomat.

Kogu artiklit, mis on avaldatud 2015. aastal Delfi lemmikloomarubriigis, saab lugeda siit (link).

Jätan nüüd kõrvale isikliku antipaatia, sest see, et minule hiired ja rotid ei meeldi, on tegelikult ju minu probleem. See, et ma neid paaniliselt kardan, on ka tegelikult minu probleem ja sellepärast ei pea neid samuti hävitama.  Küll aga on väga palju muid põhjusi, miks neist tuleb lahti saada. Eelkõige see, et närilised levitavad kõikvõimalikke haigusi. Sajanditetagused katkupuhangud tunduvad ehk tõesti liiga kauged, et neile mõelda, aga ka praegu on haigusi, mida kannavad edasi just nimelt hiired-rotid. Nii inimestele kui loomadele. Kunagi aastate eest olen küülikute ruumis näinud rotti, kelle tagakeha oli täiesti paljas. Loomulikult ma teda lähedalt ei uurinud, aga selge on see, et moepärast ta selline polnud. Tõenäoliselt vägagi levinud nahahaigus, mis oleks võinud minu loomadele üle kanduda.

Ma ei arva, et loomakaitse on mõttetu. Ei ole. On väga palju olukordi, kus peaks sekkuma. Siiski on viimasel ajal jäänud mulje, et tegeldakse pseudoprobleemidega, mille tõttu võivad päriselt abi vajavad loomakesed sellest ilma jääda. Mulle tundub, et sellist näriliste tõrjumist soovitavad inimesed ei tea bioloogiast kuigi palju, sest minu mäletamist mööda räägitakse juba põhikoolis, kui palju järglasi saab aastas üks hiir ning kui vanalt nad on juba võimelised sigima. Oletame, et jätame kõik närilised ellu, aga mida nad siis sööma hakkavad? Meid? 

Mina närilisi lõksuga ei püüa, ei sellisega, mis nad ellu jätab kui sellisega, mis surmab. Viimasega kunagi aastate eest ühe püüdsin, aga kuna ma ei suutnud hiirt lõksu vahelt ära võtta, võtsin pika varrega kühvli, millega sain hiire koos lõksuga minema visata, ilma et oleksin pidanud oma käsi külge panema. Mürki me ka ei kasuta, seda tõesti põhjusel, et kui hiir või rott kannab jalgadega mürgi näiteks küülikupuuril olevatele heintele, võib mürk tappa mu küüliku. Küll olen tänapäeval kasutusel olevate mürkide kohta kuulnud, et need enam läbi närilise teda söövale loomale, ehk näiteks kassile, ei mõju. Minul ongi näriliste tõrjumiseks kassid, kelle kohta on mul öelda ainult head sõnad. Juba aastaid ei ole ma laudas ühtki elusat rotti näinud ja vaid paaril korral mõnda hiirt. Praegu on laudas kaks kassi, Klaabu ja Pelle, kuid minugi poolest võiks neid olla rohkem. Ei teagi, kas tuleks seda nimetada ailurofiiliaks (eile mälumängus õpitud võõrsõna, mis tähendab kassiarmastust) või lihtsalt sooviks oma hooned kahjurivabad hoida. Pigem vist esimene variant ikka. Aitäh, kallid kiisud!

Linnugripist

Viimasel ajal on olnud kiire ja internetis veedan aega palju vähem kui tavaliselt. Selle vähese aja jooksul, mida raatsin sotsiaalvõrgustikele kulutada, on vastavates gruppides jäänud silma arutelud lindude gripi teemadel. Laias laastus jagunevad linnukasvatajad kolmeks: ühed peavad lindude väljaspidamise keelust kinni ja mõistavad, miks see on vajalik, teised peavad nõudest küll kinni, kuid kiruvad ametnikke, tundes, justkui nõue on välja mõeldud lindude ja nende pidajate kiusamiseks. Kolmas grupp lihtsalt vilistab keelule, laseb oma lindudel vabalt ringi kõndida ja arvab, et see gripp on üldse kellegi väljamõeldis, et väiketootmist välja suretada. Ütlen kohe ära, et mina kuulun kindlalt esimesse gruppi: linnud on hoones kinni ja sinna nad jäävad kuni keelu lõppemiseni, võimalik, et isegi kauem.

Miks võib-olla kauem? Sellepärast, et ma ei pea linde praegu sees mitte keelu pärast, vaid tõepoolest mõistan, miks see on vajalik. Minu puhul pole tegemist isegi mitte väiketootjaga, sest kõik linnukasvatussaadused tarbib ära oma pere ja rahalist sissetulekut me sellest tegevusest ei saa. See tähendab, et kui gripp peaks juhuslikult meie talu tabama, siis erilise rahalise kahju pärast ma muretsema ei pea. Küll oleksin kogu linnukarja kaotamise pärast väga õnnetu ja mitte ainult mina. Kuidas ma ütleks lastele, et nende lemmikkanad surid või hukatakse sellepärast, et ma lihtsalt ei hoolinud haiguse vältimiseks vajalikest nõuetest?! Keda ma siis süüdistan? Kas jälle ametnikke? Ei! Sel juhul oleksin süüdi mina ja ainult mina. Sellepärast jäävadki minu linnud siseruumidesse seni, kuni olen ise enam-vähem kindel, et oht on möödas. Ja hakata rääkima mingitest vandenõuteooriatest või muust taolisest? No tõesti, see ajab naerma ja vihastab samaaegselt. Kuigi olen viimastel aastatel rakendanud ülikoolis omandatud veterinaarmeditsiinilisi teadmisi suhteliselt vähe ja palju on juba meelest läinud, mäletan ometi, et linnugripp oli olemas juba minu õpingute ajal, üle kümne aasta tagasi. Ma tõesti ei arva, et kuskilt Euroopast leitud surnud metslinnud on välja mõeldud või et kogu Euroopa üritab põllumajandust välja suretada. Rändlinnud on igatahes kohal ja liiguvad ringi. Eile märkasin tohutusuurt hanekarja, mis oli kogunenud teeäärse veesilma ümber. 

Ega minagi taha linde laudas kinni pidada. Üldse ei taha, aga saan aru, et see lihtsalt on praegu kahest halvast parim. Loomulikult tahaksin minagi neid õue päikese kätte ja värsket rohelist nokkima lasta, aga ma lihtsalt ei taha seda riski võtta. Jah, võrguga kaetud aias võivad linnud jalutada, aga ma tõesti ei saa aru, kuidas saab võrk kaitsta minu linde nakkust kandvate metslindude väljaheidete eest. Soovist oma linde kaitsta väldin praegu ka uute lindude soetamist. Jah, see ei ole keelatud, aga teatud riskid on olemas. Sarnaselt eelmistele aastatele tahaksin võtta kana- ja ehk ka pardibroilereid, aga hetkel olen veel kahtleval seisukohal. Ehk pingutan üle, kuid pigem teen seda kui pärast kahetsen.

Aga lambad ja kitsed said eile karjamaale!

Hakake meie jälgijaks Facebookis, et olla paremini kursis meie tegemistega!

Ootamatu külaline

Nagu võis näha päeval Facebooki postitatud videost  (link), oli mul täna huvitav kohtumine mägraga. Seda küll mitte pimedas metsas, nagu võiks öise eluviisiga looma puhul eeldada, vaid sattusin temaga kokku meie oma heinaküünis, kus ta mõnusalt põõnas. Tegemist oli suhteliselt hädise loomaga, kelle tagumikult ja kintsudel võis märgata selgeid kärntõve tunnuseid. Segasin tema magusat uinakut küülikutele heina võtma minnes. Ta ajas end suhteliselt vastumeelselt püsti ja loivas hädiselt uste poole, mille vahelt õue pääses.

See kohtumine pani mind mõtlema paljudele asjadele. Postitasin küll Facebooki lehele video koos kommentaariga "Jahimehed, appi!", justkui viitega, et tahaksin temast lahti saada. Ega see päris vale polegi. Samas ei ole see ehk ka 100% õige, arvestades asjaolu, et peale postitamist tutvusin interneti vahendusel mägra eluviisi ja toidulauaga ning põhiliseks loomseks toiduks on tal looduses hiired, konnad, teod ja linnumunad. Kuna linnud on praegu laudas kinni ja sinna mäger sisse ei pääse, ei tasu linnumunade pärast muretseda. Ja neid on söönud oma kassidki, ega ma sellepärast ei hakka kassidest vabanema. Hiirtest mul ka kahju pole, olgu see kuitahes julm või mitte, aga tõesti ei ole. Küllap on oma osa tugeval foobial, mis sunnib mind lauda võimalikult närilistevaba hoidma (aitäh, kassid!). Tigusid on meil eelnevatel aastatel olnud lauda ümber kõvasti ja kuna pardid praegu välja ei pääse, siis on igati tervitatav, kui keegi nende arvukust reguleerib. Nii et mägrast võiks justkui kasu olla. Internetis räägitakse temast ka kui kahjurite hävitajast. 

Päris lihtne see siiski ei ole. Peab olema mingi põhjus, miks ta üldse põhimõtteliselt asulasse tuli. Mitte ainult hulkuma, vaid ta ju magas seal. See võib tähendada, et loom käitub tavapärasest erinevalt. Metsas ta jah eriti suuri loomi ei murra, aga samas laudas on mul väikesed talled, kellel on võimalus ööpäevaringselt õues viibida ja ise nad otsustavad, kus magavad. Nende juurde on mägral (või misiganes muul loomal) võimalik pääseda. Liikuvat lambatalle ta ehk tõesti kätte ei saa, aga magavat ilmselt saab, eriti arvestades asjaolu, et lammas on päevase ja mäger öise eluviisiga. Samuti on probleemiks väga kergesti nakkav kärntõbi. Nojah, meid ei pruugi see puudutada, sest see peaks olema vaid koerlaste haigus, aga viirused muteeruvad ja päris kindel olla ei saa. Naaber peaks oma koeral küll silma peal hoidma. 

Loomapidajana ma vastutan oma hoolealuste eest ning kui miski või keegi neid ohustab, on minu kohuseks oht kõrvaldada. Kui lähen metsa ja karu tuleb mulle poegi kaitstes kallale, siis olen ju ise süüdi, et torkisin. Sama kehtib kodulooma kohta, kes metsa hulkuma läheb. Üldiselt olen arvamusel, et metslooma koht on metsas ja kodulooma koht kodus. Seda arvestades oleksin ise pidanud ta kõrvaldama, hoolimata sellest, et jahimees ma pole. On see normaalne või mitte, aga ma ei suutnud midagi peale telefoni taskust võtmise ja kaamera käivitamise teha. Sel hetkel tundus haruldase kohtumise kuidagigi jäädvustamine olulisem kui sissetungija kõrvaldamine. Tegelikult hakkas temast natuke kahju ka. Niigi nägi välja hädine ja muidu kärnas. Ei tea, kui peaks juhtuma, et ta teebki midagi lubamatut, siis mõtlen võib-olla ümber, aga nagu mainisin, linnud on praegu kinni ja lambad-kitsed kolivad lähipäevadel mujale, mis tähendab, et mõne päeva pärast ei saagi ta seal erilist kahju teha. Kes teab, kas ta üldse tagasi tulebki...

Mida teie arvate: kas oleksin pidanud temast vabanema või tegin õigesti, et loomal minna lasin? Mida teie oleksite sarnases olukorras teinud?

Kurgisaaki oodates

Selline tunne, et oleks justkui veidi rahulikum aeg käes. See ei tähenda muidugi, et saaks tööpuuduse üle kurta, aga üks olulisemaid perioode, kurgitaimede ettekasvatus, on läbi.

Jälgisime hoolega ilmaennustust ja planeerisime taimed suurtesse kasvuhoonetesse istutada eelmisel laupäeval, 1. aprillil. Mida lähemale see päev jõudis, seda ebasoodsamaks ilmaennustus muutus ja reedel  tegime otsuse, et mõistlikum on see töö päeva võrra edasi lükata. 

Pühapäeva hommikul oli selge, et ilm on kurkide istutamiseks sobiv. Meil on kõige kriitilisemaks taimede ühest majast teise vedamine, mis toimub ju välitemperatuuril. Oleme küll mõelnud, et selleks võiks tunnel olla, aga praeguse hoonete paigutuse juures oleks see üsna raskesti teostatav. Eks näis, mis saab siis, kui uue ettekasvatusmaja ehitame. Igatahes seni peame vanaviisi läbi ajama. Sarnaselt eelmiste aastatega saime ka tänavu kenasti hakkame ja õhtuks olid kõik kurgitaimed oma kohal. Praeguseks oleme jõudnud taimed ka nööridega üles siduda ning nüüd tuleb vaid esimest saaki oodata. See muidugi ei tähenda, et lihtsalt istume ja ootamegi, vaid tööd tuleb ikka teha. Taimede istutusjärgne põdemine peaks kohe-kohe läbi saama ja siis hakkavad nad silmnähtavalt sirguma, mis tähendab meie jaoks ise sellega mitte hakkama saanud latvade keeramist ümber nööri ning loomulikult külgharude eemaldamist.  Kõik tööd tuleb ära teha õigel ajal ja korralikult, kindlustades sellega korraliku saagi. Loodame kurke korjata  aprilli lõpus-mai alguses, palju sõltub sellest, kui päikeselised ilmad lähinädalatel tulevad. 

Tomatitega on meil sel aastal veidi kehvad lood. Kuigi kasvatame neid vaid oma tarbeks, tahaks midagi ikka saada. Kuidagi läks aga nii, et seemnepoe külastus jäi hilja peale ja õigel ajal said külvatud vaid see pakike, mille Bauhof saatis ning millest kirjutasin natuke siin: link. Kokku sain 13 taime. Iseenesest täitsa ilusad. Kuna varem seda sorti kasvatanud ei ole, siis ei oska arvata ei head ega halba. Midagi ehk ikka saab. Ega väga nukrutseda ei tasugi, sest ülejäänud tomatisordid said lõpuks ikka mulda, olgugi et üsna hilja. Praegu lasen neil veidi pottides kosuda, siis isutan ka kasvuhoonesse.

Ega köögiviljakasvatus ainult kurgi ja tomatiga ei piirdu. Juba praeguseks olen mulda pistnud üsna paljude taimede seemned, mille hulgas on kõrvits, melon, erinevad salati- ja maitsetaimed. Praktilisuse kõrval ei saa unustada ka ilu ja nii on kasvamas mitmesuguseid lilletaimi. Kuna ettekasvatusmaja me nüüd enam eraldi kütta ei taha, on taimed kastidega suures kilekasvuhoones pikas reas. Praegu on kurgitaimed väikesed ja saaki ka ei saa, nii et taimekastid midagi ei sega. Suurema saagikande alguseks peaks ilm olema juba piisavalt soe, et taimed mujale kolida, kas siis kütteta ettekasvatusmajja või päris õue.

Kurgid ja lambad, lambad ja kurgid

Kalendrikevade algust alles ootame, kuid meie talus algas kevad juba kuu alguses, mida saab järeldada ka blogimisaktiivsuse vähenemisest. Lihtsalt kohutavalt palju tegemist on. Sel aastal on kevad mitmeski mõttes keerulisem. Esiteks sellepärast, et päris palju tähelepanu vajab ka iga päevaga järjest aktiivsemaks muutuv pisipoeg. Teine põhjus on see, et kuna kaks eelmist kevadet olid suhteliselt soojad, siis lootes selleks aastaks sama, panime jäärad karja veidi varem. Nii sündisid esimesed talled juba 4. märtsil. Umbes samal ajal algasid ettevalmistused kurgikasvatushooajaks, mis tähendas, et tuleb end üritada võimalikult hästi üsna mitmete tegemiste vahel jagada. Kui siia lisada veel lihaveised, kes on praeguseks peale selle jaanuarikuise veel kolm vasikat ilmale toonud, siis tundub kohati, et päris raske on kõike jõuda. Veised on õnneks ise hakkama saanud, meie ülesandeks on lihtsalt õigel ajal nad nummerdada. Jälgida tuleb neid siiski tavapärasest rohkem, sest ei või ju ette teada, millal tuleb see kord, kui mõni neist vajabki abi.

Aga lammastest... Ma ei saa aru, mis aasta see on, et kolmikud on muutunud pigem tavapäraseks kui erandiks. Ja oleks siis veel üksikute tallede toojad, kellele üks kolmikutest adopteerida anda.... Ei ole! Üksikuid tallesid on seni sündinud väga vähe. Kolmikutega on aga nii, et lammas on ikka loodud kasvatama kuni kahte talle ja sellepärast suur osa neist kolmega hakkama ei saa. Kuna kolm talle ju korraga süüa ei saa, peab utel olema piisavalt kannatust, et seista paigal nii kaua, kuni kõik söönuks saavad ja loomulikult peab tal piisavalt piima olema. Nii juhtubki, et peame sekkuma, andma kas siis ühele tallele lisasööta või proovima mõnele teisele lambale juurde sokutada. Mõnikord on üks talledest ikka liiga nõrk, et temast asja ei saagi  - see on taluelu kurvem pool, millega tuleb ka hakkama saada. Kuigi poeginud on vähem kui kaks kolmandikku uttedest, tundub, et kõige tihedam poegimisaeg, mil kõige aktiivsemal päeval sai talledega maha seitse utte, hakkab mööda saama ja nüüd on päevas paar-kolm sünnitajat. Mul on hea meel kõigi tallede üle, aga kõige huvitavamad tunduvad wensleydale jäära järglased. Ehk sellepärast, et nad on meie talus uued. Tema juures oli neli peenvillast ja üks lihalamba ristand, kes kõik on oma talled kätte saanud. Terves karjas statistikat tehes võib järeldada, et see aasta on utt-tallede aasta, kuid selle jäära puhul on vastupidi ja utt-talled pigem eraldiks. Minu suureks rõõmuks sünnitas sellest grupist viimasena poeginu ilusa musta värvi utt-talle, kõik ülejäänud wensleydale järglased olid heledad.

Kurgikasvatus nõuab ka algul väga palju tööd ja kõik tuleb ära teha õigel ajal. Õige aeg tähendab seda, et taimed ei saaks üheski etapis üle kasvada. Sel aastal panime seemned mulda täpselt naistepäeval ja taimed pikeerisime pottidesse sellele järgneval nädalavahetusel, 11. -12. märtsil. Nüüd tuleb lasta neil juurduda ja veidi kasvada, siis paneme pottidesse mulda peale ning juba mõne nädala pärast loodame taimed suurtesse majadesse istutada. Nii et ei saa öelda, et tegemist ei oleks, samas ei hakka ma kurtma, kui raske elu meil on. Minu arust on palju hullem, kui midagi teha pole. Mulle meeldib tegus olla ja neil päevadel, kus olen palju asju ära teinud, isegi kui tunnen end õhtuks surmväsinult, on õhtul tuju palju parem kui siis, kui midagi teinud ei ole.