On läinud nii nagu arvasin - koroona ja karantiin pole erinevalt paljudest mulle andnud müstilist lisaaega tegeleda asjadega, millega varem ajapuudusel ei jõudnud ning blogipostituste sagedus on selleks vägagi sobiv näide. Nüüd ma siis jõudsin. Või oli lihtsalt piisavalt inspiratsiooni.
Mõne päeva eest läksin posti võtma, nagu ikka aeg-ajalt. Igapäevaselt me ei käi, enamasti mõne korra nädalas. Tol päeval tabas mind aga üllatus, sest vana grupipostkast oli seinalt kadunud ning selle asemel säravoranž uus. Muidugi mulle meeldib, kui ajakirjad, kirjad jms märjaks ei saa ning on turvaliselt luku taga, aga nüüd oli probleem selles, et see oli luku taga ka meie jaoks. Küsisin kohe abikaasalt, kas teda on postkastide vahetusest teavitatud, aga ta oli sama tark kui mina. Kuna oli muid asju ka teha, läks see teema üldse meelest ja tuli jutuks alles paar päeva hiljem naabrinaisega vesteldes. Temal oli juba varem eraldi üksik lukustatud postkast ning uus teda otseselt ei puudutanud ja väga palju infot temalt ei saanud. Küll oli ta juhuslikult naabrimehega juttu ajades kuulnud, et keegi Eesti Postist oli just nimelt sellele naabrimehele, sest tema kuuri seinal postkastid on, toonud uue ja palunud see seina panna. Seda ta siis oligi teinud. Võtmete asukohast ega sellest, milline siis meie postkast on, ei saanud ikka aimugi. Mõtlesime, et olekski mõistlik sellelt naabrimehelt küsida.
Möödus veel päev ja meil tulid lastega postkastid jutuks. Kuna olin neile just hiljuti pangakontod teinud ning kaardid pidid postiga koju tulema, tuletasid nad seda meelde. Mina olin kaardid täiesti ära unustanud! Olin eelmisel päeval saanud poest, kus meil on ka postipunkt, kohaliku postiljoni numbri, aga telefon ei vastanud. Otsustasin helistada Omniva klienditeenindusse. Jah, tõenäoliselt oleksin naabritelt lõpuks vajaliku info kätte saanud, aga tahtsin just nimelt Omnivast kellegagi suhelda. Muidugi oli mul eelkõige vaja infot võtme asukoha kohta, aga tahtsin ka teada anda, mida arvan ilma igasuguse teavituseta postkastide vahetusest.
Klienditeenindaja, kelle lõpuks liinile sain, oli küll meeldiv ja asjalik, hääle järgi minust palju noorem naisterahvas, kes kuulas mu ilusti ära ning püüdis igati aidata. Päris kõigile küsimustele ta vastuseid ei omanud, aga uuris need kogenumalt kolleegilt välja. Sain teada, et võtmed on postkasti kaane all. Olin muidugi püüdnud postkasti avada, aga kuna mul just sellistega absoluutselt kogemusi ei olnud ega tahtnud midagi jõuga murdes ära lõhkuda, olin üsna ettevaatlik. Kaas pidigi aga magnetiga kinni olema, mis tähendas, et seda tuli just nimelt veidi sikutada. Kaane all pidi olema ka märgistus, et teaksin, milline postkastidest meie oma on.
Läksin üsna kohe postkastide juurde. Kaane sain kenasti üles ja seal olid ka võtmed teibiga postkasti külge kinnitatud kilekotikeses. Märgistust ma aga ei leidnud kuskilt. Ülevalt pilust oli näha, millistes midagi sees on ning kuna me polnud enda omale ammu ligi pääsenud, eeldasin, et ehk meie omas midagi siiski on. Lähtusin ka loogikast, et kui varem oli meie postkast vasakult kolmas, siis ehk on ka nüüd. Oligi! Pangakaardid ning eraldi ümbrikud koodidega olid ka olemas. Nojah, keegi oleks võinud kaane alt võtmed võtta ja pangakaardid kätte saada. Aga ega see vist polekski muid probleeme tekitanud, kui et oleks pidanud uued kaardid tellima. Enne kasutamist tuleb need ju aktiveerida ning seda igaüks teha ei saa.
Sellised segased lood siis. Muidugi tore, et on uued postkastid. Täitsa tasuta veel, vähemalt minu teada. Aga oleks võinud inimesi teavitada, väga palju segadust oleks jäänud olemata.
