Fractura assis metacarpalis II sin

Loomad on ettearvamatult ohtlikud – nii võiks tänase postituse lühidalt kokku võtta. Alles üleeile juhtus Saaremaal vanema mehega õnnetus, kus ta pulli rünnaku tagajärjel surmavalt vigastada sai. Minul päev varem õnneks nii hullusti ei läinud ja loom oli ka palju väiksem, aga mõtlema pani ikka.

Kogu lugu algas sellest, et meil oli uut sikku vaja. Kuna eelmine oli puhtatõuline TWZ, siis tahtsin sama suunda jätkata. Õnneks leidsin Viljandimaalt sobiva pakkumise, kus müügis oli  2-aaastane sikk. Kui kohale jõudsin, siis olin meeldivalt üllatunud – sikk oli palju võimsam kui pildil, hästi hooldatud ning igati korralik loom. Lisaks sellele sõbralik ja uudishimulik. Tal oli olemas kõik, mis mulle kitsede juures meeldib (kui erilised aroomid välja arvata). Vaatamata looma suurusele saime kahekesi koos perenaisega ta kenasti auto peale. Ei mingit erilist vastu puiklemist, ammugi mitte märke agressiivsusest või soovist rünnata.

Kahe päeva pärast, umbes kella 21 paiku õhtul, tulin üle karjamaa naabri poolt koju. Elan nimelt pisikeses külas, kus ei ole võimalik ehtsat maapiima osta, kuid kus saab Hiina massaaži. Käisin tol õhtul esimest korda, täiesti uus, kuid mõnus kogemus ja koju läksin heas tujus. Kuna ma polnud taibanud midagi pika varrukaga selga panna, siis laenas naabrinaine mulle oma dressikat, et peale massaaži ei külmetaks. Kitsedele lähenedes mõtlesin, et peaks sikust võimalikult kaugele hoidma, et laenatud esemele üsnagi ebameeldivat lõhna ei jääks. Sel hetkel ma muidugi ei teadnud, et mõne minuti pärast on ebameeldiv siku lõhn mu vähim probleem.

Kitsekarja kõige sõbralikum, valge kits Kaisu, tuli kohe pai nuruma ja talle polnud mul seda põhjust ka keelata. Ja siis tuli sikk, kes lihtsalt ründas mind. Eelnevatel päevadel polnud mul ühtki põhjust arvata, et asi võib nii hulluks minna. Kuna ta ei olnud vanas kodus elektrikarjusega kokku puutunud, läks ta toomise päeval aiast välja. Tõin ta metsa servast probleemideta tagasi täiesti üksi. Teisel päeval ta küll kippus segama, kui kitsi lüpsma läksin, aga siis piisas ta eemale peletamiseks õrnast laksust. Nüüd oli aga olukord üsna täbar. Kõigepealt ta lükkas mind sarvedega. Kuna olin elektriaia kõrval, siis üritasin kuidagi kõrvale põigelda, et ta mind traatidesse ei lükkaks. Sikk ei kavatsenud alla anda ja järgmisena ta juba lõi. Üritasin end kuidagi kaitsta ja lööke tõrjuda, aga kuigi ma pole eriti väikest kasvu, on tema minust suurem ja palju tugevam. Hakkasin appi karjuma. Siinkohal pean ütlema suured tänusõnad naabrinaisele, kes mulle teed pakkus ja kuna jäime lobisema, läksin koju planeeritust umbes tund aega hiljem. Just sel ajal oli abikaasa lõpetanud heina rullimise ja nii ta minu karjumist kuulis ning tuli päästma. Oleks ma kohe peale massaaži koju tulnud, siis oleks abikaasa traktoriga põllul olnud ning ma ei tea, kes ja millal mind kuulnud oleks. Võib-olla oleks sikk mingil hetkel järele jätnud, aga võib-olla poleks. Mingit abivahendit enda kaitsmiseks mul sealt võtta ei olnud…

Olles pääsenud, tundsin, et kokkuvõttes läks siiski hästi ning peale kümnekonna sinika ja valutava vasaku käe polnud eriti midagi viga. Olin hullema suutnud ära hoida. Viskasin haisvad riided pessu ja kirusin oma ettevaatamatust. Mõtlesin, et kui käsi hommikuks paremaks ei lähe, siis käin EMOs ära. Ärgates oli valu palju väiksem, ainult peale vajutades oli valus ja arvasin, et pole vaja minna. Kui olin oma hommikuste tegemiste juurde asunud, tundsin käes ikka midagi kummalist: kord oli valus koht külm, siis jälle kuum ning aeg-ajalt surises käsi. Helistasin perearstile, kes arvas, et võiks igaks juhuks ikka Tartus ära käia. Läksin siis. Mõtlesin küll, et mõttetu ajaraiskamine, aga teisalt parem karta kui kahetseda.

 

Seda postitust trükin praegu põhimõtteliselt ühe käega, sest lisaks paremale käele saan kasutada vaid paari vasaku käe sõrme. EMOs sain röntgenpildi järgi diagnoosiks fractura assis metacarpalis II sin, mis peaks eesti keeles tähendama vasaku teise kämblaluu murdu. Ju jäi see sikuga võideldes kuidagi tema teravate servadega sarvede vahele. Mul oli lähimaks paariks nädalaks palju plaane ja enamiku täide viimiseks oleks mul kahte töötavat kätt vaja. Vot, kuidas elu võib plaane korrigeerida. Eile, muide, sain uue kipsi, sest suutsin EMOs tehtule juba esimesel päeval mõra tekitada. Traumajärgses osakonnas nad luumurrus enam päris kindlad polnud, röntgenpildil ei olevat see päris selgelt näha, aga uue kipsi tegid ikka. Seekord veidi parema, millega saab lahtiseid sõrmi paremini liigutada ja mis kivistub poole tunni jooksul, mitte 24 tunniga, nagu esimene.

Mida ma sikuga ette võtta kavatsen? Praegu mitte midagi. Esialgu olen lihtsalt ettevaatlik ja lapsi karjamaale ei luba. Ühe käega tunnen end liiga ebakindlalt, et end kuidagi kehtestama hakata. Püüan lihtsalt vajalike tegemiste ajal tagada enda turvalisuse ja võtta mõne abivahendi kaasa. Olen rünnaku põhjuste peale palju mõelnud ja kindlasti ei süüdista ma selles looma. Pigem ikka ennast ja ettevaatamatust. Kõige tõenäolisemal lasi sikk end testosteroonist juhtida ning kaitses karja minu kui tema arust potentsiaalse ohu eest. Või pidas mind teatud määral konkurendiks ja pidas vajalikuks koht kätte näidata. Tegelikult ei ole selles midagi väga ebaharilikku, ka mõned jäärad kipuvad paaritusperioodil ründama, kuigi muul ajal on täiesti sõbralikud tegelased. Igatahes niipalju on sellest intsidendist küll kasu, et see surub mu hulljulgust veidi maha ja paneb loomade juures rohkem oma turvalisusele mõtlema. Loomad on armsad, aga teatud juhtudel ohtlikud ja valvsust kaotada ei tasu.