Esialgu vastati mulle, et kõik rollid on täidetud. Järgmisel päeval kirjutati aga, et ikka oleks üks roll pakkuda. Lisaks selgus, et võtted toimuvad Alatskivi lossis, mis on ju 10-11 km minu kodust. Ei saanud lasta võimalust käest ja otsustasin osaleda, kuigi teadsin, et see tähendaks järjest mitut kodust ära oldud päeva. Reede õhtul nimelt käisime Sveniga teatris, laupäeval oli mul linna asja (see polnud küll ette planeeritud) ja pühapäeval ootas ees balletikülastus Tallinnas (link). Mulle nimelt ei meeldi mitu päeva järjest tundide kaupa kodust ära olla, hakkan laste järgi igatsema.
Läksin siis eile kohale. Töö juba käis ja mullegi anti kohe kätte väljavalitud kostüüm. Mõõdud olin varem saatnud. Esialgne variant kujutas endast helesinist üle põlve seelikut, sama värvi pintsakut ja valget pluusi. Läks kenasti selga, oli isegi veidi lohvakas. Siis tahtis kostümeerija proovida aga esialgu välja valitud varianti, ilusat lõheroosat/beežikat kleiti. Algul oli see vist mõõtude pärast kõrvale jäetud. Läks seegi selga, veidi nagu oli kitsas, aga seda vaadates aru ei saanud. Jäi siis teine variant. Valitud kingadega oli küll nii, et surusin, mis ma surusin, kumbki paar jalga ei läinud. Kuna mul oli palutud oma kingad kaasa võtta, sain õnneks neid kasutada. Selle helesinise kostüümiga minu mustad ega tumepunased väga ei sobinud, kuigi otsustati mustade kasuks, aga roosakaga sobisid mõlemad. Jäid tumepunased, sest need sobisid mu küüntega kokku. Hiljem tehti ilus lokkidega soeng ja grimm ning olingi valmis. Paar inimest mainis hiljem, et selle kleidi ja soenguga olin nagu teisest sajandist, nagu mõisapreili. Filmi tegevustik peaks küll minu teada tänapäeval toimuma.
Eilsel võttepäeval tundsin omal nahal, mida tähendab see, et filmivõtetel tuleb palju oodata. Tuligi. Vaba aja sisustamiseks oli mul kaasa võetud raamat, aga vahete-vahel hakkasid käed ikka telefoni järele sügelema. Lisaks muidugi sai vesteldud inimestega, kellel parajasti stseeni polnud. Tuntumatest tegijatest olid kohal Raivo Adlas, Andres Tabun ja Erki Laur, lisaks paar Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala tudengit ja üks samuti FB grupi kaudu võttele sattunud noormees.
Minu rolliks oli tegelikult 40+ naine, pruudi ema. Kogu filmi sisu ma ei teagi, aga mingi osa sellest on pulmapäev, kus peigmees sureb ootamatult ja mina siis pidin pruuti lohutama. Roll oli sõnatu ja mul oli vaid 2 stseeni: ühes lohutasin toolil istuvat ja nutvat "tütart", keda mängis armas tudeng Marion ning pidin hästi vihase näoga laibavedajale otsa vaatama. Teises lohutasin teda seistes, kui tema peigmehe surnukeha minema viidi. Kohal olin aga kokku kella 12st 19.30ni. Esimesel stseenil tehti muidugi hästi palju duubleid, vist isegi 11, seal osales ka palju tegelasi, teist tehti vist 5 korda.
Koju jõudes olin kohutavalt väsinud. Tundub, et istumine ja ootamine väsitab isegi rohkem kui füüsilise töö tegemine. Lisaks oli loss kohutavalt külm. Ei tahtnud kogu aeg jope seljas ka istuda. Huvitav oli siiski ning ma ei välista, et võimaluse tekkides võtaksin veel filmiprojektidest osa.
No comments:
Post a Comment