Viimasel ajal on üsna kiire olnud ja polnud ammu metsa jõudnud. Mets aga rahustab ja annab jõudu ning ma tundsid sellest väga puudust. Nii otsustasin eile hoolimata vesisest ja mitte eriti meeldivast ilmast mõnusa jalutuskäigu ette võtta. Täiesti üksi, et 100% just loodusele ja metsale keskenduda.
See talv on olnud erakordselt soe ja hoolimata eile öösel maha sadanud lume jäänustest ja tekkinud jääst on õhus pigem kevade hõngu. Kuna siit-sealt on silma hakanud lumikellukeste pilte, mõtlesin, et vaatan oma tuttava sinilillekoha üle. Õisi ma muidugi näha ei lootnud, selleks on ikka väga-väga vara, aga tahtsin näha, kas seal on juba mingeid kevade märke. Sealt oli lumi juba täiesti kadunud, nii oli pilt suhteliselt roheline. Just nimelt roheline, mitte pruun, nagu võiks ilma lumeta külmemal talvel oodata. Aga pole ju külm talv, lausa soe. Igatahes sinilillede õiealgeid siiski polnud. Õnneks, sest külma võib ju veel tulla ning ei tahaks, et ilmastik lisaks lumevalgele talvele meid ka ühest kevade kauneimast pildist ilma jätaks. Mida ma aga nägin, olid täiesti rohelised jänesekapsad. Maitsesin, olid küll hapukad, aga vist mitte nii pehmed ja mõnusad kui kevadel. Paari lehe maitsmisest mulle täiesti piisas, pealegi võib väga suurtes kogustes jänesekapsa söömine kahju teha.
Suundusin edasi metsa poole. Kõikjal vaatas vastu rohelus ja lihtsalt oli kevade tunne. Ma ei plaaninud teha võimalikult suurt ringi, sest eesmärgiks polnud mitte treening, vaid metsa nautimine. Lihtsalt liigutamise pärast minnes oleksin kõndimiskepid ka kaasa võtnud. Ma lihtsalt kolasin veidi ringi, vaatasin loodust ja otsisin loomade tegevuse jälgi. Nagu alati, jäi ette nii kitsede kui erinevate koerlaste jäljed. Oleksin muidugi elusaid loomi ka näha tahtnud, aga seda õnne pole mul peaaegu mitte kunagi.
Koju otsustasin mina metsateed mööda, sest puude vahel lihtsalt uidanud olin juba piisavalt. Tee peal oli jääd ja veidi lund ka. Olin juba põhimõtteliselt kodus, lammaste aediku metsapoolse otsani vaid mõnikümmend meetrit, kui minu pilku püüdsid veidi teistsugused jäljed. Minu esimene mõte oli karu, kuigi tundusid veidi väiksevõitu. Iseenesest poleks selles midagi erakordset olnudki, sest talveuneilma vist väga ning tegelikult on jutuks olnud, et meie lammaste lähedal metsas on karu jälgi nähtud. Ühel aastal nägime neid isegi äralõhutud maamesilaste pesa kõrval liival.
Kui koju jõudes abikaasale telefonist jäljepilte näitasin, ütles tema ka kohe, et karu. Ta muidugi küsis, et kas kartsin ka, aga ausalt ei kartnud. Kui ma oleksin ringi teinud teistpidi ehk näinud jälgi metsa minnes, mitte juba peaaegu koju jõudes, siis ma ei usu, et see mu plaane oleks muutnud. Jäljed polnud enam päris värsked, pealegi ei ole ma kunagi metsloomi kartnud. Eriti mitte päevasel ajal valges. Panin siis aga pildi igaks juhuks Facebooki üles ja saatsin tuttavale jahimehele ning karu jaoks peeti jälgi siiski liiga väikeseks. Arvati, et mäger. Nojah, mägra jälgi pole ma ka reaalselt looduses näinud, nii et mis seal imestada, et ära ei tundnud. Pean end looduse alal küll keskmisest eestlasest targemaks, aga tundub, et mul on veel väga palju õppida. Määramise tegi keerulisemaks asjaolu, et jäljed ei olnud päris värsked ning need olid jõudnud juba osaliselt ära sulada.
Oli mõnus pühapäevane jalutuskäik. Peaksin seda tihemini tegema, aitab päris hästi akusid laadida. Sain end liigutada, hingata sisse mõnusat metsaõhku ning näha põnevaid jälgi. Karu küll polnud, aga mäger ka piisavalt huvitav.
No comments:
Post a Comment