Muusikaliselt kultuurne pühapäev mõne väikese sekeldusega

Ma olen järjest enam hakanud mõtlema laste maailmapildi avardamise ja erinevate kogemuste pakkumise peale. Lisaks meelelahutusele on eesmärgiks ka nende kultuuriline harimine, mistõttu püüan lisaks nende endi ettepanekutele ka omalt poolt huvitavaid ideid "ette sööta". Eelmisel sügisel käisime lasteooperit vaatamas, hiljuti külastasin Malenega Estonias balletietendust. Muidu oleksin hea meelega Steni ka kaasa võtnud, aga kuna ta juba ooperisse väga tulla ei tahtnud, siis mõtlesin, et las seekord jääda. Malenele aga meeldisid nii ooper kui ballett väga ning ta avaldas veel soovi sarnastele etendustele minna. Nii pakkusin välja muusikali "Kaunitar ja koletis". Ma olin küll sellest kuulnud, aga idee piletid osta tekkis mul tegelikult Stig Rästa, Saara Piusi jt jõulutuuri kontserdil Tartu Peetri kirikus. Olime nimelt ämmale piletid kinkinud, aga kuna tal polnud endal kaaslast välja pakkuda, läksin mina kaasa. Kontsert oli mõnus, kusjuures minu esimene jõulukontsert (kuidagi palju esimesi viimasel ajal) ning seal rääkis Saara sellest, et ta sai ka tuuril osalenud Kärt Antoniga just "Kaunitari ja koletise" proovides tuttavaks. Koju jõudes otsustasin uurida ning täitsa oli veel pileteid saadaval. Valisin kõige viimase ehk 1. märtsi etenduse, aeg lihtsalt oli sobivaim.

Jõulukontsert Tartu Peetri kirikus

Eile jõudis oodatud päev kätte, aga et kõik läheks stressivabalt, seda küll polnud. Kodust saime jah õigel ajal minema, lausa 5 min planeeritust varem. Hüppasin veel kiirelt Pala poest läbi, sukkpüksid olid otsa saanud. Meigikoti otsustasin kaasa võtta, arvasin, et sõidame Vanemuise juurde kohale ja küll siis on aega meikida. Teatris ju ei lasta hilinejaid sisse ning ei tahtnud riskida.

Tee oli küll veidi plögane, aga seda kuni Jõhvi-Tartu maanteeni, kus oli täiesti normaalne sõita. Jõudsime Tartusse ka enda arust täitsa õigel ajal. Probleemid algasid aga Vanemuise lähedale jõudes. Muidugi ma ei lootnud teatrihoone kõrvale parkida, aga seda ma ka ei osanud arvata, et isegi seal läheduses lihtsalt ei ole mitte kuskile parkida. Tiirutasin ringi päris kaua, nii et mingil hetkel läks juba väga kiireks. Lootsin siis Kaubamaja juurde õue parkida, aga sealgi olid kõik kohad täis. Ei jäänud üle muud kui sõita Kaubamaja sisse parklasse. Muidugi võttis see kaua aega ning lausa nii kaua, et autost välja astudes oli kell juba 11.52 ehk etenduse alguseni vaid 8 minutit. Kontrollisin kiirelt, et mul oleks ikka telefon kaasas, sest seal olid piletid ja panime jooksu. Malene oli tubli, aga minul oli poole Vanemuise mäe peal hing paelaga kaelas ning tee, mis tahad, ma lihtsalt ei suutnud enam. Pidingi kõndima. See oli mulle üsna hea wake up call, et ma lihtsalt pean oma vormi paremaks saama. Olenn muidugi viimastel nädalatel maadelnud kerge külmetuse ja nohuga, ehk on see ka omakorda organismi nõrgestanud. Igatahes kõndisin edasi nii kiiresti kui vähegi suutsin. Õnneks nägin veel mõnda lapsevanemat uksest sisse minemas. Kusjuures mingil hetkel taipasin, et ma ei olegi üle kontrollinud, kas etendus toimub väikeses või suures majas. Olin kogu aeg eeldanud, et suures. Õnneks ma ei eksinud, sest muidu oleksime küll väga palju hiljaks jäänud.

Tormasime uksest sisse ja hakkasin kiirelt sukkpükse jalga panema. Polnud aega kuhugi kõrvale ka minna, ammugi WCsse. Ega seal selleks hetkeks enam kedagi polnud ka. Meigi tegemise peale ma isegi ei mõelnud enam. Andsime riided ära ja panime jooksu, minul kingad näpus, sest kontsadega joosta oleks veel hullem olnud. Meil oli ju vaja päris mitu treppi ülespoole minna, kuna Malene soovil olin rõdule piletid ostnud. Uksed olid veel lahti, huuhh. Hingeldasin nii mis kole, samal ajal üritasin telefonist kiirelt pileteid üles otsida. Näitasime need ette ning läksime kohale. Etendus algas peaaegu kohe.

Janu oli täiesti kohutav ja kurk kuivas. Aga siis ma avastasin, et olin rahakoti autosse jätnud, mis tähendas kolme tundi janus... kraanivee järgi ka isu polnud. Hiljem alles taipasin, et meil oli väga vedanud. Olin nimelt sõidu ajal Malenelt küsinud, et kas ta õpilaspileti võttis kaasa. Oli maha unustanud. Lootsin siis, et ei küsita, sest muidugi olin sooduspiletid ostnud. Endale ka, sest olen ju TLU tudeng ning ikka tuleb soodsamaid võimalusi kasutada. Kui Malene puhul on näha, et ta on laps ning ilmselgelt õpilane, nii et tegelikult ma ei uskunud, et ta ukse taha jäetakse, küll aga küsitakse soodustust tõendavat dokumenti alati minult. Seekord õnneks ei küsitud, sest dokument oli ju rahakotis ja autos.

Kui etendusest ise rääkida, siis mulle väga meeldis. Tõsiselt võimas elamus. Selles oli kõike - traagikat, naeru, põnevust, armastust. Üldse ei ole piletirahast kahju ning janutunne läks ka üsna ruttu üle. Kui üldse midagi kritiseerida, siis vähemalt rõdul istudes näis orkestri muusika laulust veidi üle olevat, aga võibolla parteris seda probleemi polnud. Igal juhul võiks kunagi veel minna. Malene arvas ka nii.