Elame äreval ajal. Olukord muutub nii kiiresti. Koroona on teema, millest räägivad ja/või mõtlevad kõik ning praeguse seisuga ei ole enam mõtet arutledagi, kas see mind mõjutab, vaid küsimus on, kuidas. Veel kolm päeva tagasi kirjutasin minagi blogis koroonast (link), olles tegelikult üsna äraootaval seisukohal. Vahepeal on riigis välja kuulutatud eriolukord, koolides peatatakse alates esmaspäevast kontaktõpe, üritused keelatakse, kultuuriasutused suletakse...
Inimesed on asunud ettevalmistusi tegema ja ei saa väita, et kõik sellesse mõistlikult suhtuksid. Mina enda arust suhtun, aga midagi ma varusin. Poleks ehk olnud täna mõistlik linna ronida, aga ei olnud valikut. Neil päevil alustame sarnaselt eelmiste aastatega kurgikasvatushooaega, ja kõigepealt oli vaja tagada vajalike asjade olemasolu. Väetised jms. Lisaks on meil loomad ning nendegi söödavarusid oli vaja täiendada. Ei tea ju, mis seis näiteks nädala pärast on. Huvitav, kui paljud meist oleksid kolme päeva eest osanud täna kehtivaid või lähipäevade jooksul kehtima hakkavaid piiranguid aimata? Selles suhtes saan neist paaniliselt asjade varujatest aru, sest kuigi mujal on toidupoed ikka lahti jäänud või kuidagi inimeste toiduga varustatus tagatud, ei tea me ju täpselt, mis piiranguid veel kehtestatakse.
Linnas käies me siiski teab mis palju ringi ei hulkunud. Polnud tahtmist. Esimeseks peatuseks oli Scandagra, kust oligi vaja talupidamiseks, nii taime-, kui loomakasvatuseks, vajalikke kaupu. Jõudsime kohale kuskil kella 10 paiku ja pood oli täiesti tühi. Ootasin tegelikult, et vähemalt mõni klient on veel, aga ei. Samas olime õnnelikud, et pikemat järjekorras ootamist polnud vaja karta. Selle aja jooksul, kui kaubad ära vormistasime, see võttis tegelikult üsna palju aega, hakkas rahvast aga kogunema. Selleks hetkeks, kui uksest välja läksime, seisis järjekorras vähemalt 10 inimest. Ju olid maainimesed hakanud tasapisi linna jõudma.
Järgmine peatus oli toidupood. Valisime väiksema Ujula Konsumi. Coopi poodide kaubapaigutus on ka tuttav, leiab kiiresti kõik asjad üles. Kaubavalik samas täiesti piisav või ehk olen ma lihtsalt vähenõudlik. Esimese asjana läks korvi ristsõnaajakiri mulle, siis üks Samueli jaoks. Järgmiseks ka Samuelile mõeldes plastiliin. Kuigi lasteaed otseselt suletud pole, soovitatakse lapsi sinna mitte viia ning kuna me töötame kodus, siis ei hakka vägisi peale pressima. Pealegi oleks teda üsna keeruline uksest välja saada, kui õde-vend koolist kodus on. See aga tähendab, et tema aega tuleb kuidagi mõistlikult ära sisustada. Me küll elame maal, kus õue minek ei tähenda teiste inimestega kokkupuutumist, aga päev läbi ju õues ei ole ning ilmastikutingimustega tuleb ka arvestada. Samuelile meeldib lasteaias väga plastiliini voolimine ning sellepärast ma talle selle ostsingi. Tegelikult üks kinnine pakk on kodus olemas ka, aga see on veidi teistsugune, rulli ja vormidega ja puha. Kuna Siim on veel pisike, olen kodus seni plastiliiniga mängimist vältinud, aga nüüd leian selleks kõigile sobiva võimaluse.
Järgmisena suundusin WC-paberi riiuli juurde. Ausõna, ma ei teinud seda suures varumishulluses, aga mul päriselt oli enne poeskäiku vaid 1,5 rulli kodus ja kuuel inimesel kulub seda omajagu. Kusjuures poodi sisse astudes märkasin kohe, et enamusest ostukärudes on ka WC-paber. Ma tõesti ei saa aru, millest selline hullus?! Aga kui inimesed tunnevad end korralikku WC-paberivaru omades hästi, siis olgu pealegi.
Kuivaineriiuli juures haigutas korralik tühjus. Muud veel oli, aga pastatoodetega oli ikka väga kehvasti, ainult mõned pakid neid kõige kallimaid. Pöörasin käru ümber ja otsustasin koju jõudes hoopis kohalikust Pala poest läbi käia (kust ma saingi hunniku makarone ja üht-teist veel, ainult tatar hakkas otsa lõppema).
Puu- ja köögiviljaleti juures tabas mind huvitav üllatus - sinna oli eraldi väljapanekuna paigutatud seesama ingverijook, millest eelmises postituses kirjutasin ja millest viimasel ajal on sotsiaalmeedias ka veidi räägitud. Huvitav, kas seda on palju küsitud, et pandi nähtavasse kohta või näeb kauplus selles head teenimisvõimalust, kuna on kuulnud, et seda kiidetakse?
Desovahenditest on viimasel ajal ka palju juttu olnud, et kui palju need ikka maksavad jne. Mul mingi variant oli kodus olemas, aga mõtlesin varusid igaks juhuks veidi täiendada. Apteeki eraldi minna ei tahtnud, ravimeid, vitamiine jms on piisavalt, suundusin hoopis poe alkoholileti juurde 80% viina otsima. Muidugi oli see kenasti olemas, aga täitsa lõpp, kui palju see maksis! Leidsin kahe tootja oma, ühe hind u 18 eurot, teisel 15. Võtsin odavama, ei näinud põhjust kallima peale raha raisata. Ehk ei lähe üldse vaja, sest igapäevaselt panustan pigem ikka kätepesule. Ma pole ka juba väga väga kaua alkoholi ostnud, ei olnud hindadega üldse kursis.
Tänase, 13 ja reede, meeldivaks üllatuseks oli e-mail Vanemuisest. Mul on nimelt 22. märtsiks etendusele piletid ja nüüd ma ilmselgelt sinna ei lähe. Kusjuures olin juba enne teatrite sulgemist seda otsustanud. E-mailis anti siis teada, et mul on võimalik piletit aasta lõpuni ümber vahetada või raha tagasi küsida. Ma tegelikult olin selle raha kaotamisega juba arvestanud, nii et täitsa tore oli sellisel äreval päeval üks tore üllatus saada.
Tunne on segane, ärevus on sees. Ega kerge ei saa olema. Just seda trükkides nägin taustaks käivast AKst Eesti kaarti, kus punasega oli ära märgitud Tallinn, Saaremaa ja Võrumaa. Aga mu vanemad elavad ju Võrumaal ja nad on kindlalt riskigrupis... Nii vanuse kui krooniliste haiguste poolest. Mul on ääretult hea meel, et eelmisel nädalavahetusel neil külas käisin, sest nüüd mõnda aega kindlasti minna ei taha. Mitte, et ma kardaks ise haigust saada, pigem püüan vältida selle vanematele viimist. Üldse kavatsen kodus püsida nii palju kui see võimalik. Süüa on vahepeal vaja poest tuua, aga meil on ka kodus päris palju olemas ja ehk iga päev pole vaja minna. Eks näis, kuidas suudame kogu pere mõistusel hoida, lapsed ju harjunud koolis käima, sõpradega suhtlema. Ise tahaks ka end vahepeal tuulutada. Hetkel olen küll väga õnnelik selle üle, et elan maal eramajas ja kohe kodu kõrval on mets. Korteris nelja seina vahel läheks küll hulluks. Enda meelelahutusele mõeldes varusin hommikul enne linnaminekut ka mõned raamatud. Sel hetkel ma küll ei teadnud veel kindlalt, et raamatukogu esmaspäevast kinni on, aga aimasin, et seda võib juhtuda. Iseasi on muidugi, kui palju mul reaalselt hakkab seda vaba aega olema, kui lisakohustusena on nüüd lastega õppimine, lasteaialapse aja sisustamine ning igapäevane töö jätkub ka ju. Meie jaoks ju aasta kiireim aeg.
Püsige teie ka kodus ja tehke omalt poolt parim, et see olukord normaliseeruks. Pole mõtet vaielda, kui hull see haigus on, aga selge on, et kui ka haigust ei karda, siis piirangud on ju ometi paljudele ebameeldivad. Selge on ka, et need piirangud ei kao enne haiguse leviku piiramist ja see on väga palju inimeste endi teha.
No comments:
Post a Comment