Nii, kaks distantsõppe nädalat on selja taga! Algul oli muidugi plaanis sellest aeg-ajalt blogida, aga läks nii, et kirjutasin eelmisel nädalavahetusel postituse peaaegu valmis, aga nädala sees ei jäänud niigi palju aega, et see korralikult ära lõpetada. Või siis oli muud olulisemat teha. Kuna ma aga tookord tehtud tööd ei taha päris ära kustutada, tulevadki siia postitusse ka eelmise nädala mõtted ning lõpupoole räägin, kas ja mis on muutunud.
Esimese nädala järel:
Enamus sai lastel tehtud, paar tööd vajab veel täiendamist. Ma ei saa väita, et oleks lihtne olnud. Asi ei ole üldse selles, kas mulle meeldib oma lapsi õpetada või mitte, aga on selge, et see on lisakoormus. Mingi osaga saavad nad jah ise hakkama, aga juba selle nädala jooksul on tulnud uut materjali, mille omandamisel on vahete-vahel siiski minu abi vaja olnud. Kuna lapsed ei ole harjunud päris üksi õppima ega ise täielikult vastutama, on mingil määral vaja ka minupoolset taganttorkimist või kontrolli, et asjad saaksid õigel ajal tehtud. Kuna praegu on meil talus ka väga kiire aeg pluss neljapäeval oli minulgi vaja arvutis tööd teha, oli neis päevades näha kõige rohkem probleeme.
Esimese nädala järel:
Enamus sai lastel tehtud, paar tööd vajab veel täiendamist. Ma ei saa väita, et oleks lihtne olnud. Asi ei ole üldse selles, kas mulle meeldib oma lapsi õpetada või mitte, aga on selge, et see on lisakoormus. Mingi osaga saavad nad jah ise hakkama, aga juba selle nädala jooksul on tulnud uut materjali, mille omandamisel on vahete-vahel siiski minu abi vaja olnud. Kuna lapsed ei ole harjunud päris üksi õppima ega ise täielikult vastutama, on mingil määral vaja ka minupoolset taganttorkimist või kontrolli, et asjad saaksid õigel ajal tehtud. Kuna praegu on meil talus ka väga kiire aeg pluss neljapäeval oli minulgi vaja arvutis tööd teha, oli neis päevades näha kõige rohkem probleeme.
Üheks väljakutseks on seni olnud ka ühe arvuti jagamine. Ma ei tee iga päev tööd, aga vahete-vahel tuleb teha. Tõlgin aeg-ajalt erinevaid tekste ning kuna majandus on praegu üldse selline ebastabiilne ning me ei tea ka, mis saab näiteks mais, kus meie kurkide müük sõltub suures osas ka laatade toimumisest ja turukaubandusest, ei saa ma lubada ka töödest loobumist. Neljapäeval oli mul just tööd, mille tegemiseks läks päris mitu tundi ning lapsed pidid siis oma õppimist sellele vastavalt kavandama. Meil on tegelikult 3 sülearvutit, aga lapsed suutsid enda omad mõni aeg tagasi niimoodi maha kukutada, et ekraanid on katki. Praegu ei hakka neid linna remonti ka viima. Aitaks monitori taha ühendamine, aga selleks on vaja ühte vahetükki. Püüdes poode ja eriti linnas käimist vältida, tellisin vastavad asjad e-poest, aga seni veel ootame kaupa. Ei tasu ilmselt lootagi, et karantiin nädala pärast läbi saab. Arvan, et pikendatakse vähemalt kahe nädala võrra veel.
Päris palju on viimasel ajal liikunud artikleid, sotsiaalmeedia postitusi jms teemal "võimalus perega kvaliteetaega veeta", "tegeleda asjadega, milleks varem aega pole olnud" jne. Näidake mulle palun inimest, kellel on kooliealised lapsed, kes peavad samal ajal ka oma töö ära tegema ning kellel jääb tõesti varasemast rohkem vaba aega. Minul küll ei jää. Ilmselt küll kohaneb ka meie pere uue olukorraga järjest paremini, aga tegelikult pole ju üldse aega. Lugeda pole aega, loetust blogida pole aega, üldse pole aega blogida. Mul oli kindel plaan koduõppest kirjutada rohkem, jagada huvitavaid ideid, mida lastega koos kodus teen, aga esiteks ei ole mul aega väga palju huvitavaid asju välja mõelda või korraldada, lisaks pole ka blogimiseks mahti. Õhtuti olen nii palju kui vähegi silmi lahti hoida jõuan, püüdnud lugeda, aga see on laia laastus kõik.
Karantiini pikkus sõltub tegelikult meist kõigist. Meie pere on olnud ikka väga kodune. Käime ainult kohalikus poes ja sedagi mitte iga päev. Üksi. Kellegagi mujal ka kokku ei saa. Täna oli küll vaja Kallastele minna ühte retseptiravimit tooma. Toidupoodides olen teenindajatel kummikindaid märganud juba ammu, aga apteegis nägin neid ka näomaske kandmas. Eks seal käibki vist kõige rohkem haigeid inimesi, igasugu haigustega. Kui ma poe ette sõitsin, tabas mind üllatus, sest autosid oli palju ja tavaliselt vist nädalavahetustel toimunud turumüük käis täie hooga. Ei olnud tegemist toidukauba müügiga, peale singiputka oli seal riidekaup, mida on igal laadal. Mina veel arvasin, et rahvakogunemised on keelatud...
Kallastelt sõitsin Kudinale, traktorile ja ka autole oli kütust vaja. Veidi pikk sõit küll, aga Alatskivil erimärgistatut ei müüda ja põllumajanduslikke töid tegevale traktorile ei ole ju mõtet kallist kütust sisse panna. Kudinal sain meeldiva üllatuse kütusehindade näol. Kuna ma polnud ammu üheski tanklas käinud, kodus olles autole kütust ei kulu, ma tegelikult polnud hindadega kursis. Igatahes maksis seal erimärgistatud diisel 0,89 ja tavaline diisel 1,19. Halvaks üllatuseks oli aga see, et mingil hetkel tuli kohale autotäis rahvast, kes nagu ei näinud üldse karantiinist aru saavat. Mina olen aru saanud, et terve perega ei peaks ringi sõitma, lisaks peaks teistega distantsi hoidma. Seal olid kaasas ka lapsed, kes minu tankimise ajal tulid mulle tunduvalt lähemale kui meeter. Samuti ei hoidnud distantsi minu taga tankimisautomaadi järjekorras oodanud pereema. Nojah, ehk on värskes õhus haiguste levik tõesti vähesem, aga milleks riskida? Mingil põhjusel on ju juhised antud just sellised nagu need on ning ma arvan, et kõigi huvides on neist kinni pidada. Asi ei olegi selles, kui palju keegi koroonat kardab või kui raskeks haiguseks seda peab, aga fakt on see, et see karantiin ei ole teab mis mõnus ega mugav asi ning piirangud ei kao enne, kui haiguse levikule on piiri suudetud panna. Võtkem siis end kokku ja pidagem vastu!
Teise nädala järel:
Nagu eelnevast lugeda võis, oli mu meeleolu eelmisel nädalavahetusel üsna tusane. Tundus, et kogu see asi käib lihtsalt üle jõu... Praegu on tunne juba tunduvalt parem. Nüüd teame ka kindlalt, et distantsõpe kestab veel tunduvalt kauem ja targem on sellega kohaneda. Teine nädal on olnud kuidagi lihtsam. Lapsed hakkavad ka ilmselt kohanema. Esimese nädala esimene päev algas juba ju sellega, et eKool oli umbes, mis tähendas seda, et kui lõunaks alles ülesanded kätte saime, tuli kiirustada, et need õigeks ajaks valmis jõuda. Nüüd on ülesanded olemas sageli juba eelmisel õhtul ja kindlasti hommikul kella 8ks, nii et midagi saab kohe varakult tegema hakata.
Olen mõelnud, et mingil määral olen oma elu ise raskeks teinud. Tegelikult on ju lastel toredad ja abivalmid õpetajad, keda meie eriti tülitanud pole. Olen endale kuidagi iseenesest võtnud õpetaja rolli ning pidanud enda kohustuseks neile materjal selgeks teha. Ma olen üldse kehv abipaluja, ikka tahan ise hakkama saada, isegi kui hind on mõnikord liiga kõrge. Muidugi on ka vanemal oma roll, aga õpetajate abi küsimine ei ole teab mis suur patt. Kas minu lapsed seda nüüd rohkem tegema hakkavad, ma ei tea, sest vaatamata raskustele on mulle nende õpetamine meeldima hakanud.
Oleme lastega nüüd saanud ka muid ühiseid asju ette võtta. Mingi osa on sellest siiski kooliga seotud. Näiteks on Stenil olnud mõlemal nädalavahetusel ülesandeks loodust jälgida, eelmisel korral linde, nüüd putukaid. Mina aga armastan loodust! Nii oleme koos käinud, Malene ka kaasas. Linnuvaatlusele ma ei hakanud kaamerat kaasa võtma, aga putukaid uurima võtsin küll. Päris palju sai maas roomatud, et väikesed ja vilkad tegelased ilusti pildile saada. Mõned sain ka. Ühel päeval käisime lihtsalt metsarajal kõndimas. Nägin Facebookist, et näsiniin õitseb ja ma ei olnud seda mitte kunagi näinud. Läksime siis vaatama, jälle kolmekesi. Ühel päeval käisime metsas mõttega puid tundma õppida - korjasime erinevate puude-põõsaste oksi ja kodus panime sildid külge. Eile valgustasime inkubaatoris olevaid mune läbi, et teada saada, kus areneb tibu ja kus mitte. Olengi nüüd selle kahe nädala jooksul veetnud rohkem aega just suuremate lastega ja mul on selle üle hea meel. Muidu olen rohkem ikka pisikestega.
Arvutiprobleemile tuli ka lahendus, täitsa meeldiv. Saime juba eelmisel reedel tegelikult koolist ühe ilma internetita lauaarvuti ja ühe laptopi, millel laadija oli puudu, laenuks. Selle nädala alguses sain aga teada, et direktor oli esitanud meie ja mõne teise pere eest veel avalduse programmi "Igale lapsele arvuti" ning meile kingiti täiesti uus sülearvuti. Nii et kuidagi positiivsem on tunne. Eks näis, mis edasi saab, aga praegu enam kõige hullem tunne polegi.
Teise nädala järel:
Nagu eelnevast lugeda võis, oli mu meeleolu eelmisel nädalavahetusel üsna tusane. Tundus, et kogu see asi käib lihtsalt üle jõu... Praegu on tunne juba tunduvalt parem. Nüüd teame ka kindlalt, et distantsõpe kestab veel tunduvalt kauem ja targem on sellega kohaneda. Teine nädal on olnud kuidagi lihtsam. Lapsed hakkavad ka ilmselt kohanema. Esimese nädala esimene päev algas juba ju sellega, et eKool oli umbes, mis tähendas seda, et kui lõunaks alles ülesanded kätte saime, tuli kiirustada, et need õigeks ajaks valmis jõuda. Nüüd on ülesanded olemas sageli juba eelmisel õhtul ja kindlasti hommikul kella 8ks, nii et midagi saab kohe varakult tegema hakata.
Olen mõelnud, et mingil määral olen oma elu ise raskeks teinud. Tegelikult on ju lastel toredad ja abivalmid õpetajad, keda meie eriti tülitanud pole. Olen endale kuidagi iseenesest võtnud õpetaja rolli ning pidanud enda kohustuseks neile materjal selgeks teha. Ma olen üldse kehv abipaluja, ikka tahan ise hakkama saada, isegi kui hind on mõnikord liiga kõrge. Muidugi on ka vanemal oma roll, aga õpetajate abi küsimine ei ole teab mis suur patt. Kas minu lapsed seda nüüd rohkem tegema hakkavad, ma ei tea, sest vaatamata raskustele on mulle nende õpetamine meeldima hakanud.
Oleme lastega nüüd saanud ka muid ühiseid asju ette võtta. Mingi osa on sellest siiski kooliga seotud. Näiteks on Stenil olnud mõlemal nädalavahetusel ülesandeks loodust jälgida, eelmisel korral linde, nüüd putukaid. Mina aga armastan loodust! Nii oleme koos käinud, Malene ka kaasas. Linnuvaatlusele ma ei hakanud kaamerat kaasa võtma, aga putukaid uurima võtsin küll. Päris palju sai maas roomatud, et väikesed ja vilkad tegelased ilusti pildile saada. Mõned sain ka. Ühel päeval käisime lihtsalt metsarajal kõndimas. Nägin Facebookist, et näsiniin õitseb ja ma ei olnud seda mitte kunagi näinud. Läksime siis vaatama, jälle kolmekesi. Ühel päeval käisime metsas mõttega puid tundma õppida - korjasime erinevate puude-põõsaste oksi ja kodus panime sildid külge. Eile valgustasime inkubaatoris olevaid mune läbi, et teada saada, kus areneb tibu ja kus mitte. Olengi nüüd selle kahe nädala jooksul veetnud rohkem aega just suuremate lastega ja mul on selle üle hea meel. Muidu olen rohkem ikka pisikestega.
Arvutiprobleemile tuli ka lahendus, täitsa meeldiv. Saime juba eelmisel reedel tegelikult koolist ühe ilma internetita lauaarvuti ja ühe laptopi, millel laadija oli puudu, laenuks. Selle nädala alguses sain aga teada, et direktor oli esitanud meie ja mõne teise pere eest veel avalduse programmi "Igale lapsele arvuti" ning meile kingiti täiesti uus sülearvuti. Nii et kuidagi positiivsem on tunne. Eks näis, mis edasi saab, aga praegu enam kõige hullem tunne polegi.
No comments:
Post a Comment