Sügis lammastega

Praegu on sügis jõudnud juba nii kaugele, et tuleb teha talveks viimased ettevalmistused, et nii ise kui loomad selle külma ja kõleda aja ilma märkimisväärsete kadudeta üle elaksid. Samuti tuleb sügisel mõelda juba kevadele, mis lambakasvatajale tähendab eelkõige seda, millal oleks soovi oma lammastelt järglasi saada. Kahel eelneval aastal oleme otsustanud jäärad karja panna alles novembri alguses, et talled sünniksid aprillis, mil suuremad külmakraadid üldjuhul möödas. Tänavu otsustasime aga teisiti. Esialgu oli plaan sättida lammaste poegimine juba päris märtsi alguseks, aga paraku kulus erinevate tegemiste peale aeg niimoodi ära, et päris planeeritud ajal me siiski loomade sorteerimiseni ei jõudnud, vaid see lükkus kuskil nädala võrra edasi. Nii et päris märtsi esimestel päevadel ei ole mõtet tallesid oodata, küll aga kuu esimese ja teise kolmandiku piirimail. Anname endale aru, et selleks, et varasemal poegimisel oleks mõtet, peame olema valmis ise veidi rohkem vaeva nägema, sest ilma tellida ei saa. Kui väljas paugub paarikümnekraadine pakane (mis on märtsi lõpus täitsa võimalik), siis tuleb meil endil kaitsta loomi, eelkõige vastsündinud tallesid, ilmastiku mõjude eest. Samuti on heitlike kevadilmadega võimalikud paduvihmad koos tugevate tuulehoogudega, mis on tihti külmast halvemadki.

Veel oktoobri alguses oli meil kuus jäära, mis on ilmselgelt paljuvõitu. See oli selge, et kolmeaastase pruuni peenvillasega meil endal midagi teha ei ole, kuid õnneks leidsime talle uue karja, kus tegusid teha. Oma peenvillastele hankisin suvel hoopis imekaunite lokkidega Wensleydale tõugu härra, kes nüüd sai enda haaremisse lisaks neljale finullile ka ühe Islandi lamba ja ühe tumedapealise ristandi. Nimetame seda pisikest karja hobikarjaks, sest ma ikka üritan vahetevahel leida aega veidi unustuste hõlma vajunud kudumisharrastusele.

Eelmisel kahel aastal kasutatud Läti tumedapealine poiss läks lihaveiste juurde ja sai endale kaasa kaks utte. Tegelikult poleks meil seda jäära ka enam vaja olnud, aga kuueaastasele uut kodu leida pole enam lihtne ja kuna tegemist on ääretult sõbraliku tegelasega, siis lihaks teha ka ei tahtnud. Ega nii vana looma liha enam teab mis maitseelamust ei pakugi.

Paari aasta eest otsustasime tumedapealiste kõrval hakata arendama ka valgepealiste lammaste karja ja siis soetasime endale dalaverelise jäärapoisi. Tema on nüüd kaks aastat meile ilusaid järglasi andnud ja et ta saaks seda veel teha, jagasime nn valgepealiste karja kahe jäära vahel. Vanematele jäi siis see kolmeaastane poiss. Et valgepealisi tallesid kevadel veidi rohkem sünniks, panime sellesse karja ka selliseid lambaid, kes on küll tumedama või kirju peaga, aga kelle kohta teame, et nad pole isegi 50% tumedapealised, vaid tegemist ongi segase päritoluga ristanditega.

Suvel soetasime veel ühe uue jäära, märtsikuus sündinud üsna arvestatava tekseli veresuse ja välimusega poisi. Teda oli vaja Dala jäära järglastele, nii eelmisel kui sellel kevadel sündinutele. Tean küll, et tekselit esmaspoegijatele ei soovitata, kuid tegemist ei olegi päris puhta tekseliga ja eks me pea valmis olema vajadusel rohkem abistama. 

Kui lambad olid eraldatud ja gruppidesse jagatud, siis lugesime paberile kontrolli mõttes üles märgitud loomad kokku ja saime täpselt 80 - nii palju uttesid polegi meil kunagi üle talve jäänud. Karjamaade poolest ei ole aga veel piir käes, paarikümne võrra saaks kindlasti karja suurendada. Samas, ega meil kiiret ei ole ja lihtsalt karja suurendamise pärast loomi rohkem üle talve ei jäta. Võtame asja rahulikult ning püüame kvantiteedi asemel panna rõhku kvaliteedile.