Mind vähegi tundvad inimesed teavad, kui väga meeldib mulle võistelda. Olen senise elu jooksul osalenud väga erinevatel võistlustel, võitagi on mõnel korral õnnestunud, samuti olen pidanud kaotuse või enda arvates kehva kohaga leppima.
Leiburi Leivateo võistlusest olen osa võtnud varemgi, kahe aasta eest, kus saatsin koguni vist kolm retsepti. Ühes oli lisandina sibul, teises kukeseenejahu ja kolmandat enam ei mäletagi. Tookord finaali ei pääsenud ja ei saa väita, et see mind üllatas. Seda enam rõõmustasin finaalipääsu üle nüüd, kus valmistada tuli peenleib. Kui hoolega meenutada, siis kunagi, enam kui kümne aasta eest, proovisin ma midagi peenleiva sarnast teha, kuid päris peenleib see siiski vist ei olnud. Näiteks ei sisaldanud see keetu, mis on peenleiva oluline komponent. Niisiis tähendas seekordne võistlema minek täiesti uue asja õppimist.
Et koduseid leivaküpsetajaid veidi abistada, avaldas Leibur oma lehel ka peenleiva valmistamise juhised, millest lähtusin algul minagi. Et avastasin selleaastase võistluse üleskutse alles kuu aega enne selle toimumist, jäi aega üsna napiks. Olen vist õnnelik, et mul läks õnneks juba esimesel korral. Maitse vajas küll timmimist, kuid ahjust välja tulnud kakukesed nägid välja üsna peenleiva sarnased. Et mulle meeldib toitudesse kõikvõimalikke erilisi asju panna, siis olin kindel, et seegi kord ei jää erandiks. Esialgu katsetasin koriandri ja safraniga, viimane muutis leiva kaunilt kollaseks. Kusjuures ma ei saa senini aru, miks otsustasin neid variante mitte edasi arendada, sest maitse poolest olid need huvitavad ja täitsa head. Mingil põhjusel näis, et need ei ole piisavalt erilised. Nii olin väga rõõmus, kui mul tekkis ei-tea-kust mõte ühendada omavahel hele ja tume tainas. Küllap nägin internetiavarustes sebrakoogi pilti. Muidu on mõte hea, aga peenleib peab olema ju hele (mida mainisid kokkuvõtet tehes ka võistluse kohtunikud). Siiski olen tehtud otsusega rahul ja ei arva, et see mu võiduvõimalused ära nullis.
Tagantjärgi tunnistan endale täitsa ausalt, et vaevalt mul teistsuguse leivaga võiduvõimalused paremad oleksid olnud. Võisteldes kogenud leivaküpsetajatega, kes teavad tõenäoliselt palju paremini, kuidas seda teha tuleb ja on retsepti väljaarendamisse palju energiat panustanud, oleks minusuguse amatööri võit olnud suur õnn ja veidi ehk ebaõiglanegi. Nagu näha, saatus mind ei soosinud, sest neist neljast katsetusest, mida saadetud retseptiga tegin, õnnestus võistluse jaoks küpsetamine kõige vähem. Mis siis valesti läks? Paljugi. Kõigepealt läks keet liiga hapuks ja kuna olin otsustanud suhkru retseptist välja jätta, tähendas see ka liiga haput leiba. Küpsetamise päeval kerkisid leivad liiga vähe või pigem panin nad liiga vara ahju, kartes, et kerkivad lõhki ja rikuvad välimuse ära. Küllap tingis vähese kerkimise ka asjaolu, et kahe leivateo vahele oli mandlioperatsioonist taastumise tõttu jäänud peaaegu kaks nädalat ja juuretis ei olnud nii värske, kui oleks pidanud olema. Pärm ei suutnud olukorda päästa. Oleksin pidanud lihtsalt uue juuretise ostma, aga ma ei teinud seda.
Muidugi on hea end nüüd mandlioperatsiooniga välja vabandada, aga kindlasti muutis see mu olukorra raskemaks. Esimesel nädalal oli nii valus, et ma isegi ei mõelnud millegi küpsetamise peale. Süüa poleks seda niikuinii saanud. Mul veel niigi vedas, et erinevalt paljudest, kes foorumistes ja blogides kirjeldasid maitsemeele muutumist, jäin mina sellest "kingitusest" ilma. Vähemalt seda, et ma näiteks magusat ei tunne, küll ei ole ja ei olnud ka alguses. Päris huvitav oleks olnud kadunud maitsemeelega toiduga seotud võistlusele minna! No igatahes lootsin ma lihtsalt heale õnnele ja ei hakanud end harjutamisega piinama. Finaalvõistlus toimus 14ndal operatsioonijärgsel päeval ja siis tundsin end juba piisavalt hästi.
Kas ma olen pettunud? Ei, üldsegi mitte. Isegi imestan, et pole, sest pole kunagi kaotada osanud. Võita oleks muidugi tahtnud, kes poleks, aga annan endale aru, et ma polnud seda kuidagi ära teeninud ja enamus finaalileibadest maitsesid minu omast paremini. Mul oli ainult see huvitav kirju välimus, mis peenleivavõistluse puhul pigem ei tulnud kasuks. Samas usun ma, et kui leib oleks ikka väga hästi maitsenud, siis poleks see tume tainas võitu takistanud. Ja ega ma päris tühjade kätega tagasi ei tulnud - uus põll, huvitavad leivad ja erinevate maitsetega piparkoogitaignad lohutasid päris kenasti. Viimase üle rõõmustasid eriti lapsed, sest muidu oleks me piparkooke tegema hakanud tõenäoliselt alles vahetult enne jõule, kui ma oleks taignateo ette võtnud.
Kas ma kavatsen veel peenleiba küpsetada? Jah, kindlasti. Kasvõi selleks, et uusi maitseid arendada. Mul on juba väga huvitavad mõtted, millega alustan niipea, kui arvuti tagant püsti tõusen ja end kööki vean.
Kas ma kavatsen veel leivavõistlustest osa võtta? Jah, kindlasti, võistlemata jätmine poleks lihtsalt minulik. Kui teaks, mis tüüpi leiba järgmisel aastal otsitakse, saaks juba varakult katsetama hakata, et edaspidi vähemalt ise tulemusega rahule jääda.
No comments:
Post a Comment