See postitus võiks teatud määral olla eelmise jätkuks, sest on otseselt eelmise nädalavahetusega seotud. Olime siis perega Lõuna-Lätis jääskulptuuride festivalil, aga tihti toimub just siis kodus midagi ootamatut.
Pühapäeva hommikul olin just meie ööbimiskohas minu vanemate juures ärganud, kui sain teate, et kodus on kits talled toonud. Kahjuks ei läinud kõik päris nii, nagu oleks võinud ja peale esimesena sündinud poissi hakkasid kaks tüdrukut korraga tulema.
Üks oli valepidi ja see saigi talle saatuslikuks, nii tuli elusana välja vaid üks. Taluelus mõnikord ikka juhtub selliseid asju ja nii olen juba suhteliselt karastunud ning sellised uudised mind endast välja ei vii. Loomulikult olin veidi kurb, aga samas rõõmus kahe elusa talle üle. Esialgu muretsesin küll nende ema, peaaegu seitsmeaastase Täpi pärast, kes ei tahtnud püsti tulla. Kulus veidi aega ja ta oli siiski jalgel ning tänu toredale abilisele said tallekesed süüa. Esimesel paaril päeval veidi nõrgavõitu olnud tagajalad on tugevamaks muutunud ning praegu kepsutavad õde ja vend juba rõõmsalt ringi.
Kitse varane poegimine oli üllatav, kuid see ei olnud sel aastal esimene taoline üllatus. Esimene oli juba üks vahetuskaubana saadud lihaveise mullikas, kes oleks plaanide järgi pidanud vasika ilmale tooma alles aprillis. Vestlusel endise omanikuga tuli siiski välja, et karjas oli olnud üks seitsmekuune pullik, kes osutus järelikult nii agaraks, et tegi mõne lehmiku tiineks. Meile jõudnud kaheksast küll vist ainult selle ühe, vähemalt praegu ei ole märke, mis viitaksid, et mõni veel lähiajal emaks saama valmistuks.
Veidi rohkem kui paar nädalat tagasi märkasime, et ühe mullika udar on juba väga suur. Samuti läks ta sabaalune järjest rohkem turse. Oli selge, et aprillini ta kindlasti vastu ei pea. Algul ei osanud arvata muud, kui et võib-olla toob ta mingil põhjusel ilmale enneaegse vasika, sest tol hetkel me ei olnud sellest seitsmekuusest pullikesest teadlikud. Jäime ootama ja käisime mullikat mitu päeva tihti vaatamas. Lihaveist ju ei pane n-ö igaks juhuks kinni, see tekitaks vabadust armastavatele loomadele tohutu stressi ja seda me muidugi ei tahtnud.
See oli neljapäeva hommik, üsna vastikult tuuline. Lihaveiste juurde jõudes nägime, et mullikas on kuuse all pikali ja poegimine juba käib. Kõik tundus korras olevat ning otsustasime ta mõneks ajaks rahule jätta. Kui mõne aja pärast tagasi läksime, oli natuke edasiminekut toimunud, aga tundus, et mitte piisavalt. Otsustasime sinna jääda ja jälgida. Mõne aja pärast tundus, et tuleks aidata, sest mullikas küll pressis, aga vasikas ei liikunud kuhugi. Samas oli näha, et ta on elus. Hakkasime tasapisi lähenema. Mullikas ei teinud sellest eriti välja ja jätkas rahulikult tegevust. Just siis võttis ta kuidagi jõu kokku ja vasikas tuli ilmale ilma meie abita. Kuna ilm oli külm, otsustasime küll niipalju aidata, et vedada vasikas ruttu ema nina juurde, sest ta ei tahtnud kohe püsti tulla. Meie suureks kurvastuseks oli mullikal poisist täitsa ükskõik. Hõõrusime vasikat veidi kuivemaks ja otsustasime nad mõneks ajaks rahule jätta.
Läksime tagasi umbes poole tunni pärast. Muutunud oli niipalju, et mullikas oli püsti, kuid vasikas ei huvitanud teda endiselt. Oleks tegemist lammastega, oleks nad kuhugi kahekesi kinni pannud, aga lihaveiste puhul ei pea seda võimalikuks. Nii oligi meil valida, kas loota, et midagi siiski veel muutub ja järjest kaugemale jalutaval mullikal oma poeg meelde tuleb või sekkuda ning juba värisev vasikas lauta viia, võttes sellega automaatselt vastu otsuse ta ise üles kasvatada. Me ei mõelnud kaua ning valisime teise võimaluse. Vasikas tundus olevat igati tubli ja isegi ei mõelnud teda saatuse hooleks jätta. Seda, kui palju võib piimaasendaja peale raha minna, me isegi ei mõelnud.
Kõige rohkem kartsime, et kuna vasikas ternest ei saanud, lihaveis ei lase end ju lüpsta ja külmikus ka tagavarasid polnud, siis võib tal tekkida erinevaid terviseprobleeme, aga praeguseni on kõik korras. Poiss on kolme ja poole nädalane ning kosub hoolega. Päris ilma emata ta ka pole, sest kuigi oma ema puhul ei olnud vahetult peale sünnitust ja hiljemgi mitte näha, et ta millestki või kellestki puudust tunneks, on meil endiselt tore lehm Pärli, kellel praegu oma vasikat pole. Kahjuks ei ole ta praegu ka tiine, nii proovisime väikest poissi talle lapsendada anda. Sellega on nii, et ta hakkas vasikat küll hoidma ja laseb ka imema, aga eriti palju piima tal ei tule. Nimelt sai tema viimane adoptiivlaps võõrutatud juba paar kuud enne seda ja vahepeal ma teda ei lüpsnud. Paistab, et poiss midagi temalt siiski saab, sest nina on peale imemist ikka piimane. Igatahes oleme olukorraga enam-vähem rahul, sest nii ema kui vasikas jäid elama. Küllap järgmise vasikaga läheb sel mullikal paremini. Esimene vasikas kipub ikka aia taha minema, aga see ju päris aia taha ei läinudki.
No comments:
Post a Comment