1. OPIJÄRGNE PÄEV

Hommikul äratati juba päris vara ja toodi kraadiklaas, kell oli ehk 6.30. Tegelikult olin vist juba pooleldi ärkvel ja ega see öö esimene ärkamine polnud, vähemalt neljas. Üldiselt keerasin vaid külge ja uinusin uuesti, kuid ühel korral, kuskil 5 paiku, võtsin lõpuks valuvaigisti ära. Varem ei olnud selleks eriti vajadust tundnud. Igatahes palavikku mul endiselt polnud, ehk rohu tõttu, kraadiklaas näitas 36,6. Peale kraadimist ärkasin 8 paiku. Jõudsin vaevu märgata, et mulle on jäetud kapi peale hommikusöök, jogurt ja kohupiimakreem, kui õde tuli mind läbivaatusele kutsuma. Mind juhatati ühe ukse taha istuma. Kuulsin, kuidas arst seletas ühele teisele patsiendile, kuidas tuleb nüüd edasi olla. Kui mina sisse läksin, siis vaatas arst esmalt kurgu hästi ettevaatlikult üle ja jäi nähtuga rahule. Edasi hakkas ta rääkima opijärgsest perioodis, jagades kõikvõimalikke juhiseid. Sain teada, et lahustuvad tabletid pole üldse hea mõte, sest rikuvad ajapikku magu, pealegi on kihiseva joogi allaneelamine veidi piinarikas (oli jah tegelikult). Veel mainis arst, et kui mul oleks kodus Analgini või Pentalgin, siis neid võiksin ka kasutada ja neil olevat isegi tugevam valuvastane toime kui lubatud Solpadeine´il ja Dolmenil. Kahjuks ei ole neid Eestis saada, variant oleks minna Lätti või Venemaale. Kuna ma ise ei olnud hetkel võimeline kuhugi kaugemale sõitma, panin mõtte esialgu ootele.

Peagi ütles arst, et peab ära minema ja lubas tulla hiljem palatisse, et jutt lõpetada. Ta tuligi, üsna ruttu, ja jätkas opijärgseks perioodiks juhiste jagamist. Palju sellest oli tuttav, olin isegi sõna-sõnalt sama juttu kuulnud, kui ukse taga läbivaatuse järjekorras ootasin. Küllap on arst seda juttu nii palju rääkinud, et tekst ongi muutunud juba sõna-sõnalt samaks. Ah jaa, tuppa tagasiminek oli minu jaoks ka väheke naljakas, sest unise peaga olin unustanud toanumbri vaadata, samuti ei mäletanud ma tuldud teed. Hakkasin siis enda arust õiges suunas minema. Mulle meenus, et ukse peal oli olnud vist number 3, aga polnud kindel. Õnneks oli minu palatiuks lahti ja tundsin palatikaaslase ära. Jube piinlik oleks olnud pöörduda personali poole palvega mulle õige palat kätte näidata. Selgus, et viibisin siiski palatis nr 6, mitte 3. Ehk oli 3 hoopis selle meestepalati ukse peal, kus olin algul pikutanud? Seda ma ei hakanud välja uurima.

Kuna arst oli muuhulgas öelnud, et võin koju minna niipea, kui soovin, helistasin Svenile ja küsisin, kas ta saaks järele tulla. Kuigi ta pidi sel päeval niikuinii Malenet linna viima, olin algul mõelnud õhtuni pikutada, et mitte topelt sõita, aga nüüd tahtsin siiski koju. Sven oli nõus enam-vähem kohe startima. Mingil hetkel võeti mul kanüül ära, mille järel otsustasin koleda haiglarüü oma riiete vastu vahetada. Lisaks käisin ära ka kappide juures, kus tõdesin rõõmsalt, et jope oli endiselt kappide peal. Panin selle siis oma kohale tagasi ja läksin palatisse telefonikõnet ootama.

Lahkudes jäi üle vaid maksta voodipäevatasu 2,50 ja sammuda vapralt trepist alla, kus maja ees ootas mind abikaasa. Istusin autosse ja selgitasin hästi vaikselt, sest rääkida oli valus, et ta peab apteegist mulle valuvaigisteid tooma. Apteeki pidin ta küll tagasi saatma, sest kumbagi ravimit vaid üks pakk oli minu arust ikka vähevõitu.

Kuna magusast oli mul juba täiesti kõrini, püüdsin nuputada midagi soolast, mida süüa saaksin. Heureka! – sült. Tükid poleks kõige parem mõte olnud ja sellepärast teadsin, et saan süüa vaid kallerdist. Nii saatsin Sveni kohe koju jõudes Pala poodi, andes kaasa õpetussõnad valida võimalikult rohke kallerdisega sült. Kui ta tuli tagasi kanalihasüldiga, olin isegi veidi pettunud, kuna arvasin selle maitse olevat minu praeguse lihaisu jaoks liiga nõrga. Siiski, kui ma kohe koju jõudes karbi kiirelt avasin ja ettevaatlikult pool teelusikatäit suhu pistsin, üllatusin meeldivalt – süldikallerdis pole mulle kunagi nii hästi maitsenud. Selgus, et mulle sobivat osa oli siiski vähem kui lootsin ja kõhtu ei saanud kuigi täis. Samas sai suurem lihaisu täidetud. Midagi muud parajasti võtta ei olnud ja kuna tegelikult väga näljane enam polnud, sättisin end mugavalt voodisse pikutama ja hakkasin telekat vaatama. Veeklaas oli muidugi kogu aeg ligi ja püüdsin sealt võtta võimalikult palju. Kuna Sven pidi samal päeval uuesti linna minema, andsin talle kaasa nimekirja toiduainetega, mida maapoest ei saa ja millest õnnestuks mul midagi võimalikult hea maitsega valmistada.

Koju jõudes oli aeg võtta sisse ka Solpadeine. Kuigi arst oli seletanud pikalt, kuidas on lihtsam seda purustada ja soovitanud võtta pulbrina, arvasin tabletti nähes, et ehk see läheb siiski tervelt alla. Võtsin kohe koos tabletiga veidi vett suhu ja proovisin neelata. Ei olnudki teab mis jube, läks ilusti alla. Jõin veel vett peale ja heitsin voodisse. Mõne tunni möödudes, kui olin juba paar saadet ära vaadanud, uinusin. Puhkus oli täitsa mõnus.

Õhtul läks valu päris jubedaks, kiirgas ka kõrvadesse ja tundus, et tabletid ei aita enam üldse. Pidasin plaani võtta Diklofenakki, mis on mul seoses seljavaludega niikuinii kodus olema. Millegipärast siiski ei julgenud, kartsin võimalikke tüsistusi. Sellepärast otsustasin selle päeva kuidagi üle elada ja vajadusel järgmisel päeval küsida, kas soovitud ravimit tohib opijärgselt võtta.

Vaatasin õhtul veel telekat ja mingil hetkel uinusin. Öösel ärkasin jälle mitu korda. Ühel korral tundus valu juba päris kohutav ja siis meenus mulle, et olin uinunud enne ööseks mõeldud Dolmeni sissevõtmist. Tabletid alla neelatud, suutsin lõpuks siiski uinuda ja magasin kenasti hommikuni.