Friday, December 11, 2015

TEHINGUD INIMHINGEDEGA

Kuna jätsin ühele kohustuslikule seminarile siingi juba mainitud mandlioperatsioonist taastumise tõttu minemata, tuli tol päeval käsitletud "Mäeküla piimamehe" ainetel essee kirjutada. Otsustasin seda siingi jagada.


Peale raamatu kaante sulgemist  valdasid mind kummalised tunded. Püüdes mõista nii Mari, Tõnu kui mõisahärra tegude motiive, viivad mõtted vägisi omakasu suunas. Oli see tõesti nii – kas tegutsetigi vaid külmalt kaalutledes või ajendasid siiski tunded? Vähemalt osaliselt?
Kaalutletud ja vajadusest tingitud teod saavad alguse juba sellest, kui mõne nädala eest lesestunud Tõnu abiellub naiseõe Mariga. Mehe hilisematest mõtisklusest nähtub, et armastuse või muude sarnaste tunnetega polnud seal midagi tegemist. Pidas ta ju endast tunduvalt nooremat naist pigem kolmandaks lapseks kui abikaasaks, öeldes vestluses mõisahärraga, et „mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad /…/ mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne arjuma“(48). Aga milleks siis naist üldse võtta, kui ta temas pigem last nähakse? Oli vaja. Just nimelt – oli vaja, teisiti lihtsalt ei oleks mees väljakujunenud soorollidega ajastul laste ja majapidamisega hakkama saanud. Mäletan, kui paari aasta eest uurisin veidi põhjalikumalt oma sugupuud ja olin hämmastunud, et üks eelmise sajandivahetuse paiku elanud esivanem abiellus uuesti juba paar kuud peale eelmise naise surma. Ükskõik, kui väga ei kipuks mõtted minema sellele, et küllap sidus see sugulane end oma abieluaegse armastatuga, usun, et pigem oligi kiire naisevõtt vajalik just nimelt selleks, et keegi teeks nn naistetöid – hoolisteks kodu ja emata jäänud laste eest. Armastusega polnud sellisel kiirabielul arvatavasti midagi pistmist. Samal põhjusel võttis ruttu uue naise Prillupi Tõnu, sest „ega´s ta ilma läbi soa“ (18), hoolimata asjaolust, et leinas ja igatses ikka veel oma eelmist abikaasat. Mari nõustus kiire meheleminekuga, sest tema õde Tiina keeldus ja „emb-kumb pidi minema – tal jo Leenu lapsed“ (20).
Kui kiiret naisevõttu võis ajastu kontekstis veel mõista, siis palju raskem on leida õigustust mõisahärra Kremeri ja vaese Tõnu vahel sõlmitud kokkuleppele. Mõisahärra poolt oli algusest peale tegemist külmalt kalkuleeritud tehinguga, lootes, et kasuahnuses ja paremat elu ihaledes on Tõnu kõigega nõus,  kui tal sellest vaid kasu on. Meelehea pakkumine ei tulnud mitte soovist saunikut aidata ja talle planeeritavat häbi korvata, vaid täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel – et ise ei peaks kättemaksu või kallaletungi kartma, arutledes: „Huvide tasakaalus sisaldub rahu tagatis“ (33). Ta arvas, et raha pakkumine oleks liialt lihtlabase kauplemise moodi olnud, kuid minu arvates pole küll võimalik vahet teha – kauplemine oli see ikka. Kremeri isekus oli niivõrd suur, et süüdistas tehingust keelduda püüdvat Tõnu kadeduses, tulemata selle peale, et taoline kokkulepe võib rängalt sauniku uhkust riivata. Võimukas mees ei hoolinud sellestki, et vaesest Jaanist sai inetus mängus vaid tühipaljas ettur, kes pühiti ilma olulise põhjuseta mängulaualt lihtsalt minema. Tõnu selja taga naise ärameelitamist pidas vana Kremer alatuks, arvates, et tasu pakkumine on mingil määral parem. Ei olnud parem. Õige oleks olnud teise mehe naine lihtsalt rahule jätta, küllap oleks soovi korral kellegi teise leidnud.
Tõnu peab mõisahärra pakutud tehingut esialgu äärmiselt naljakaks, kuid mida rohkem ta selle peale mõtleb, seda enam hakkab selles nägema head võimalust saada paremale järjele. Päris südametunnistuseta mees siiski ei ole ja ajal, kus Mari pole veel nõustunud, on ka hetki, kus ta hakkab vahepeal juba suurepärase ideena tundunud tehingus kahtlema ning et Mari ka just vaimustust ei ilmuta, püüab ta loobuda. Sellised mõtted ei kesta siiski kuigi kaua ja oma isekas soovis kindel Kremer suudab veenda teba plaaniga kaasa minema ja selle õnnestumise nimel töötama. Sellest päevast peale, mil mõisahärra veenab saunikut tehingut siiski mitte katki jätma, otsustab Tõnu oma mehesõna maksma panna ja hakkab „teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa“ (65). Kohati näib talle isegi arusaamatu, miks Mari pakutuga siiski nõus ei ole ja peab naist rumalaks, meenutades jälle oma kadunud naist: „Jaa, Leenu – see juba teaks ja teeks, mida tarvis! See oli inimene hinge ja aruga“ (59).  Jääb mulje, justkui peetakse tundeid millekski ebavajalikuks ja lausa tabuks, oluline on vaid mõistuse hääle järgi talitamine. Ometi ei too Mari nõustumine Tõnule oodatud õnne ja rõõmu ning nii lõppeb lugu traagiliselt. Minu kui lugeja jaoks näib, et sauniku meelepaha ei põhjusta mitte see, et talle teeks haiget armastatud naise jagamine teise mehega, pigem on tegemist meheliku uhkuse riivamisega. Ju oli teiste arvamus niivõrd oluline, et see ei lasknud enam rahus elada, mis omakorda viis murede viinaklaasi uputamiseni.
Kindlasti mängis tehingu juures suurt rolli ajastu, milles elati. Olgugi, et Tõnu eluajal teda sõlmitud kokkuleppe pärast taga räägiti ja kohati pilgatigi, olid väga paljud mehed nõus lesestunud Mari naiseks võtma, aga seda vaid tingimusel, et naine jätkab vana Kremeri lõbustamist, et piimalepinguga kaasnevad hüved alles jääks. Sellisest suhtumisest nähtub üsna selgelt, milline oli tollane ühiskond ning kuidas naine oli vaid vahend ja kodumasin.
Mari motiive polegi mõtet otsida, sest kuigi ei näi, et tema ja mõisahärra vahel oleks soojemad tunded olnud, ta lihtsalt leppis sellise elukorraldusega. Tollases patriarhaarses ühiskonnas oli naise allumine loomulik isegi juhul, kui soov oli talle endale suhtelisel vastumeelne. Ega ta Tõnugagi ju armastusest abiellunud, ikka sellepärast, et pidi. Kremeri vastu tunnete puudumist näitab seegi, et ta loobus Tõnu surma järel võimalusest mõisaprouaks saada ja otsustas minna linna vaba naise elu elama.
On üsna selge, et „Mäeküla piimamees“ kirjeldab arvukaid tehinguid, millel pole tunnetega kuigi palju pistmist. Hukutava isekuse ajendil tehakse täpselt seda, mis näib hetkel vajalik ja mõistlik, astutakse üle neist, kes teele ette jäävad. Loost õhkub külmust ja kalkuleeritust.

ALLIKAD:
Vilde, E. (1974) Mäeküla piimamees. Tallinn: Eesti Raamat

No comments:

Post a Comment