Viimasel ajal on Facebookis silma jäänud pildid lähipäevadel korjatud seenesaakidest ja usina korilasena (või pigem ajapuuduse tõttu metsas kolamist igatsedes) tekitas minus kohutavat tahtmist endagi head seenekohad üle vaadata. Ehk näkkab? Abikaasaga metsa poole liikudes otsustasime end võimsast tuuleiilist mitte häirida lasta - kui suur saab olla võimalus, et murduv puu just meile peale kukub? - detsembrikuise seenesousti igatsus oli selleks liiga suur.
Kõigepealt võtsime ette kõige kindlama valiku, kust suvel on alati õnnestunud vähemalt kastme jagu korjata. Metsa jõudes olin šokeeritud - suurel osal laiutas lagendik. Hetkega sai selgeks, et järgmisel aastal on seenesaagid tõenäoliselt poole väiksemad. Või tuleb uue kohad otsida. Muidugi on omanikul õigus teha oma metsaga täpselt seda, mida tahab, kuid õnnetu olin ikka. Õnneks oli üht-teist ka alles - tegelikult kuulub minu lemmikmets mitmele omanikule ja piiritähiste järgi oli näha, et lõikas vaid üks - nii otsustasime järelejäänud seenekohad siiski üle vaadata. Mitte midagi! Me ei saanud mitte ühtki seent! Minus tõstis pead eht-eestlaslik kadedus, et kuidas teised saavad detsembris seeni ja mina mitte, justkui oleks detsembrikuine seenesaak midagi tavapärast.
Ma ei olnud veel nõus alla andma ja nii suundusime järgmisesse metsa. Sealgi polnud olukord kuigi lootusrikas. Siiski - olime juba peaaegu lahkumas, kui Sven leidiski kukeseene! Veidi küll heledam kui suvel, aga muidu täiesti korralik seen. Kahjuks jõudis ta seene nii ruttu maha lõigata, et pildile saada seda ei õnnetunudki. No nii, nüüd ei saanud ju ära minna ja otsustasime veidi veel ringi vaadata. Järgmised seened ei sattunud kuidagi meie vaatevälja ja ajapikku jõudis meile kohale teadmine, et rikkalikust saagist võime vaid und näha. Ühe kukeseene me siiski veel leidsime, täpsemalt küll Sven leidis jälle, ja selle sain ka tema kasvukohas pildile jäädvustada. Polnud küll sama ilus kui esimene, aga detsembrikuine kukeseen siiski, pole siin midagi hädaldada.
Kui meile oli kahe seene ja läbi tallatud meetrite järel jõudnud kohale teadmine, et ilmselt neid seeni polegi oluliselt rohkem kui kaks, otsustasime kahetsustundega ära minna.
Kolmandas metsas polnud jälle ühtki seent. Nägime vaid jahimeeste autosid ja lootsime, et mõnele põgenevale põdrale ette ei jää. Hiljem selgus siiski, et kuigi lähedalasuvas metsas käis usin jaht, olid need jahimehed hoopis leitud metsseakorjuseid üle vaatamas.
"Nojah, seakatk siis siia ka jõudnud!" nentisin metsast koju minnes.
Koduteel käisime läbi ühest "meie kohast" oma talu metsas, kuhu oleme püsti pannud palklaua ja grillahju ning kus laiuvalt lagendikult saab heal aastal maitsvaid porgandriisikaid korjata. Seeni me sealt leida ei lootnudki, tahtsime vaid korraks läbi käia. Sellist rohelust oli aga äärmiselt kummaline näha, justkui oleks keset detsembrit septembrisse sattunud. Kahjuks jääb see koht lammastest liiga kaugele ja aastavahetuse eel uue karjaaia ehitamine oleks olnud pehmelt öeldes kummaline.
Vaatamata lõõskavale tormile olid need väga vahvad tunnid. Olin küll natuke pettunud, et mina neid kahte seent ei leidnud, sest reaalsus on see, et heal seeneajal olen palju osavam seeneleidja ja -korjaja. Seekord pidin leppima vaid minu jaoks tundmatute seentega, millega ei osanud/julgenud peale pildistamise midagi muud ette võtta.
Õhtul sõime seenekastet. Kahest seenest tehtud kastet. Seda oli häbematult vähe, kuid ma ei saanud ju erilist saaki lihtsalt minema visata. Maitse oli üsna hea, kuid suvisele/sügisesele kukeseenesoustile jäi siiski alla.
No comments:
Post a Comment