Karneval

Mulle väga meeldivad huvitavad üritused, mida lastele koolis korraldatakse, samuti meeldib mulle kostüüme välja mõelda ja valmis teha. Mis aga ei meeldi, on see, kui mul on järgmiseks päevaks vaja teha lapsele loomakostüüm ja mul pole ühtki head ideed. Hiljuti just nii oligi ning ma ei saa väita, et oleksin ülearu rõõmustanud. Ei, ma ei saanud toimuvast karnevalist alles eelmisel päeval teada, lihtsalt ise jätsin meisterdamise (ja mõttetöö) viimasele minutile. Tobe on end jälle selle ebameeldiva operatsioonijärgse perioodiga välja vabandada, kuid nii tõepoolest oli ja ja saavad need, kes on kunagi selle ise läbi teinud, minust suurepäraselt aru. Vähemalt minul ei olnud jaksu ega tahtmist end varem kokku võtta.
Õhtu oli käes ja pidin siiski midagi välja mõtlema. Kuna mul on alati raske leppida keskpärase või liiga lihtsa tulemusega, teadsin, et mõned tunnid tuleb ikka kulutada. Aga mitte ühtki head ideed ei olnud! Korraks käis vaid peast läbi rumal uitmõte anda lapsele kooli kaasa ehtne lambanahk, et ta lihtsalt võtaks sellele ümber, aga asja sellest plaanist poleks saanud - liiga raske ja ebamugav. Õnneks on mõnikord nii, et just teadmine kohe-kohe saabuvast tähtajast aitab end viimasel hetkel kokku võtta. Alustasin sellest, et lasin peast läbi lapse riideesemed ja püüdsin nuputada, millisele loomale võiks mõni neist sobida. Olukorra tegi keeruliseks see, et enamus tänapäevastest lasteriietest on kuidagi kaunistatud, olgu siis kirjade, piltide või muu taolisega ja ka parima kujutlusvõime juures ei näe neid vaimusilmas looma keha katmas. Et ma hakkan algusest lõpuni kostüümi õmblema, ei tulnud mulle pähegi - see poleks ühe õhtuga lihtsalt võimalik olnud, pealegi ei olnud mul kodus vajalikku materjali.
Mõtteis riiete lappamisest polnud esialgu suurt abi. Mingil hetkel tuli sedasama rumalat lambanaha mõtet edasi arendades pähe, et vanavanemate pool on kõiksugu metsloomanahku ja uurisin kohe, et ega seal rebasesaba pole. Ei olnud, aga seal oli ilma sabata rebasenahk, mille lõikamiseks anti mulle vaba voli. Siis meenus mulle, et kapis on eelmise aasta koolietenduses kasutatud karukostüümi juurde kuulunud pruunid püksid, mida arvasin oranži puudumisel rebasele suurepäraselt sobivat. Enda kappi revideerides vaatas mulle vastu üks oranž ja veidi kulunud maika, mille otsustasin ka poisi kostüümi jaoks ohverdada. Internetiavarustest rebasemaski otsimine oli kogu tegevuse lihtsaim osa. Prinditud  maski kleepisin papitükile ja lõikasin välja. Esialgne mõte see lihtsalt ära värvida näis liiga lihtsa ja tavalisena, nii hakkasin nahatükke liimima. Võttis aega, aga huvitav oli. Õmblesin saba pükste külge ja maika peale jäi ka veel üks sobiva suurusega nahatükk.
Kokku kulutasin umbes kolm tundi. Tulemust võib näha piltidelt. Alati saab paremini, aga üldiselt jäin rahule.