Monday, March 2, 2020

Muusikaliselt kultuurne pühapäev mõne väikese sekeldusega


Ma olen järjest enam hakanud mõtlema laste maailmapildi avardamise ja erinevate kogemuste pakkumise peale. Lisaks meelelahutusele on eesmärgiks ka nende kultuuriline harimine, mistõttu püüan lisaks nende endi ettepanekutele ka omalt poolt huvitavaid ideid "ette sööta". Eelmisel sügisel käisime lasteooperit vaatamas, hiljuti külastasin Malenega Estonias balletietendust. Muidu oleksin hea meelega Steni ka kaasa võtnud, aga kuna ta juba ooperisse väga tulla ei tahtnud, siis mõtlesin, et las seekord jääda. Malenele aga meeldisid nii ooper kui ballett väga ning ta avaldas veel soovi sarnastele etendustele minna. Nii pakkusin välja muusikali "Kaunitar ja koletis". Ma olin küll sellest kuulnud, aga idee piletid osta tekkis mul tegelikult Stig Rästa, Saara Piusi jt jõulutuuri kontserdil Tartu Peetri kirikus. Olime nimelt ämmale piletid kinkinud, aga kuna tal polnud endal kaaslast välja pakkuda, läksin mina kaasa. Kontsert oli mõnus, kusjuures minu esimene jõulukontsert (kuidagi palju esimesi viimasel ajal) ning seal rääkis Saara sellest, et ta sai ka tuuril osalenud Kärt Antoniga just "Kaunitari ja koletise" proovides tuttavaks. Koju jõudes otsustasin uurida ning täitsa oli veel pileteid saadaval. Valisin kõige viimase ehk 1. märtsi etenduse, aeg lihtsalt oli sobivaim.
Jõulukontsert Tartu Peetri kirikus

Eile jõudis oodatud päev kätte, aga et kõik läheks stressivabalt, seda küll polnud. Kodust saime jah õigel ajal minema, lausa 5 min planeeritust varem. Hüppasin veel kiirelt Pala poest läbi, sukkpüksid olid otsa saanud. Meigikoti otsustasin kaasa võtta, arvasin, et sõidame Vanemuise juurde kohale ja küll siis on aega meikida. Teatris ju ei lasta hilinejaid sisse ning ei tahtnud riskida.
Tee oli küll veidi plögane, aga seda kuni Jõhvi-Tartu maanteeni, kus oli täiesti normaalne sõita. Jõudsime Tartusse ka enda arust täitsa õigel ajal. Probleemid algasid aga Vanemuise lähedale jõudes. Muidugi ma ei lootnud teatrihoone kõrvale parkida, aga seda ma ka ei osanud arvata, et isegi seal läheduses lihtsalt ei ole mitte kuskile parkida. Tiirutasin ringi päris kaua, nii et mingil hetkel läks juba väga kiireks. Lootsin siis Kaubamaja juurde õue parkida, aga sealgi olid kõik kohad täis. Ei jäänud üle muud kui sõita Kaubamaja sisse parklasse. Muidugi võttis see kaua aega ning lausa nii kaua, et autost välja astudes oli kell juba 11.52 ehk etenduse alguseni vaid 8 minutit. Kontrollisin kiirelt, et mul oleks ikka telefon kaasas, sest seal olid piletid ja panime jooksu. Malene oli tubli, aga minul oli poole Vanemuise mäe peal hing paelaga kaelas ning tee, mis tahad, ma lihtsalt ei suutnud enam. Pidingi kõndima. See oli mulle üsna hea wake up call, et ma lihtsalt pean oma vormi paremaks saama. Olenn muidugi viimastel nädalatel maadelnud kerge külmetuse ja nohuga, ehk on see ka omakorda organismi nõrgestanud. Igatahes kõndisin edasi nii kiiresti kui vähegi suutsin. Õnneks nägin veel mõnda lapsevanemat uksest sisse minemas. Kusjuures mingil hetkel taipasin, et ma ei olegi üle kontrollinud, kas etendus toimub väikeses või suures majas. Olin kogu aeg eeldanud, et suures. Õnneks ma ei eksinud, sest muidu oleksime küll väga palju hiljaks jäänud.
Tormasime uksest sisse ja hakkasin kiirelt sukkpükse jalga panema. Polnud aega kuhugi kõrvale ka minna, ammugi WCsse. Ega seal selleks hetkeks enam kedagi polnud ka. Meigi tegemise peale ma isegi ei mõelnud enam. Andsime riided ära ja panime jooksu, minul kingad näpus, sest kontsadega joosta oleks veel hullem olnud. Meil oli ju vaja päris mitu treppi ülespoole minna, kuna Malene soovil olin rõdule piletid ostnud. Uksed olid veel lahti, huuhh. Hingeldasin nii mis kole, samal ajal üritasin telefonist kiirelt pileteid üles otsida. Näitasime need ette ning läksime kohale. Etendus algas peaaegu kohe.
Janu oli täiesti kohutav ja kurk kuivas. Aga siis ma avastasin, et olin rahakoti autosse jätnud, mis tähendas kolme tundi janus... kraanivee järgi ka isu polnud. Hiljem alles taipasin, et meil oli väga vedanud. Olin nimelt sõidu ajal Malenelt küsinud, et kas ta õpilaspileti võttis kaasa. Oli maha unustanud. Lootsin siis, et ei küsita, sest muidugi olin sooduspiletid ostnud. Endale ka, sest olen ju TLU tudeng ning ikka tuleb soodsamaid võimalusi kasutada. Kui Malene puhul on näha, et ta on laps ning ilmselgelt õpilane, nii et tegelikult ma ei uskunud, et ta ukse taha jäetakse, küll aga küsitakse soodustust tõendavat dokumenti alati minult. Seekord õnneks ei küsitud, sest dokument oli ju rahakotis ja autos.
Kui etendusest ise rääkida, siis mulle väga meeldis. Tõsiselt võimas elamus. Selles oli kõike - traagikat, naeru, põnevust, armastust. Üldse ei ole piletirahast kahju ning janutunne läks ka üsna ruttu üle. Kui üldse midagi kritiseerida, siis vähemalt rõdul istudes näis orkestri muusika laulust veidi üle olevat, aga võibolla parteris seda probleemi polnud. Igal juhul võiks kunagi veel minna. Malene arvas ka nii. 

Monday, February 10, 2020

Salapärased jäljed ja jänesekapsad ehk talvine jalutuskäik metsas

Viimasel ajal on üsna kiire olnud ja polnud ammu metsa jõudnud. Mets aga rahustab ja annab jõudu ning ma tundsid sellest väga puudust. Nii otsustasin eile hoolimata vesisest ja mitte eriti meeldivast ilmast mõnusa jalutuskäigu ette võtta. Täiesti üksi, et 100% just loodusele ja metsale keskenduda.
See talv on olnud erakordselt soe ja hoolimata eile öösel maha sadanud lume jäänustest ja tekkinud jääst on õhus pigem kevade hõngu. Kuna siit-sealt on silma hakanud lumikellukeste pilte, mõtlesin, et vaatan oma tuttava sinilillekoha üle. Õisi ma muidugi näha ei lootnud, selleks on ikka väga-väga vara, aga tahtsin näha, kas seal on juba mingeid kevade märke. Sealt oli lumi juba täiesti kadunud, nii oli pilt suhteliselt roheline. Just nimelt roheline, mitte pruun, nagu võiks ilma lumeta külmemal talvel oodata. Aga pole ju külm talv, lausa soe. Igatahes sinilillede õiealgeid siiski polnud. Õnneks, sest külma võib ju veel tulla ning ei tahaks, et ilmastik lisaks lumevalgele talvele meid ka ühest kevade kauneimast pildist ilma jätaks. Mida ma aga nägin, olid täiesti rohelised jänesekapsad. Maitsesin, olid küll hapukad, aga vist mitte nii pehmed ja mõnusad kui kevadel. Paari lehe maitsmisest mulle täiesti piisas, pealegi võib väga suurtes kogustes jänesekapsa söömine kahju teha.
Suundusin edasi metsa poole. Kõikjal vaatas vastu rohelus ja lihtsalt oli kevade tunne. Ma ei plaaninud teha võimalikult suurt ringi, sest eesmärgiks polnud mitte treening, vaid metsa nautimine. Lihtsalt liigutamise pärast minnes oleksin kõndimiskepid ka kaasa võtnud. Ma lihtsalt kolasin veidi ringi, vaatasin loodust ja otsisin loomade tegevuse jälgi. Nagu alati, jäi ette nii kitsede kui erinevate koerlaste jäljed. Oleksin muidugi elusaid loomi ka näha tahtnud, aga seda õnne pole mul peaaegu mitte kunagi. 
Koju otsustasin mina metsateed mööda, sest puude vahel lihtsalt uidanud olin juba piisavalt. Tee peal oli jääd ja veidi lund ka. Olin juba põhimõtteliselt kodus, lammaste aediku metsapoolse otsani vaid mõnikümmend meetrit, kui minu pilku püüdsid veidi teistsugused jäljed. Minu esimene mõte oli karu, kuigi tundusid veidi väiksevõitu. Iseenesest poleks selles midagi erakordset olnudki, sest talveuneilma vist väga ning tegelikult on jutuks olnud, et meie lammaste lähedal metsas on karu jälgi nähtud. Ühel aastal nägime neid isegi äralõhutud maamesilaste pesa kõrval liival.

Kui koju jõudes abikaasale telefonist jäljepilte näitasin, ütles tema ka kohe, et karu. Ta muidugi küsis, et kas kartsin ka, aga ausalt ei kartnud. Kui ma oleksin ringi teinud teistpidi ehk näinud jälgi metsa minnes, mitte juba peaaegu koju jõudes, siis ma ei usu, et see mu plaane oleks muutnud. Jäljed polnud enam päris värsked, pealegi ei ole ma kunagi metsloomi kartnud. Eriti mitte päevasel ajal valges. Panin siis aga pildi igaks juhuks Facebooki üles ja saatsin tuttavale jahimehele ning karu jaoks peeti jälgi siiski liiga väikeseks. Arvati, et mäger. Nojah, mägra jälgi pole ma ka reaalselt looduses näinud, nii et mis seal imestada, et ära ei tundnud. Pean end looduse alal küll keskmisest eestlasest targemaks, aga tundub, et mul on veel väga palju õppida. Määramise tegi keerulisemaks asjaolu, et jäljed ei olnud päris värsked ning need olid jõudnud juba osaliselt ära sulada.
Oli mõnus pühapäevane jalutuskäik. Peaksin seda tihemini tegema, aitab päris hästi akusid laadida. Sain end liigutada, hingata sisse mõnusat metsaõhku ning näha põnevaid jälgi. Karu küll polnud, aga mäger ka piisavalt huvitav.

Tuesday, February 4, 2020

Kuidas ma filmivõtetel käisin?

Näitlemine on mulle huvi pakkunud juba väga kaua. Muidugi hobina, mitte tööna. Olen ka alati tahtnud filmis mängida. Kui ma ühel päeval nägin vastavas FB grupis üleskutset, kus kutsuti näitlejaid BFM (Balti Filmi- ja Meediakooli) lõpufilmi, otsustasin proovida. Kuna võtted pidid toimuma Tartumaal, siis seda parem. 
Esialgu vastati mulle, et kõik rollid on täidetud. Järgmisel päeval kirjutati aga, et ikka oleks üks roll pakkuda. Lisaks selgus, et võtted toimuvad Alatskivi lossis, mis on ju 10-11 km minu kodust. Ei saanud lasta võimalust käest ja otsustasin osaleda, kuigi teadsin, et see tähendaks järjest mitut kodust ära oldud päeva. Reede õhtul nimelt käisime Sveniga teatris, laupäeval oli mul linna asja (see polnud küll ette planeeritud) ja pühapäeval ootas ees balletikülastus Tallinnas (link). Mulle nimelt ei meeldi mitu päeva järjest tundide kaupa kodust ära olla, hakkan laste järgi igatsema.
Läksin siis eile kohale. Töö juba käis ja mullegi anti kohe kätte väljavalitud kostüüm. Mõõdud olin varem saatnud. Esialgne variant kujutas endast helesinist üle põlve seelikut, sama värvi pintsakut ja valget pluusi. Läks kenasti selga, oli isegi veidi lohvakas. Siis tahtis kostümeerija proovida aga esialgu välja valitud varianti, ilusat lõheroosat/beežikat kleiti. Algul oli see vist mõõtude pärast kõrvale jäetud. Läks seegi selga, veidi nagu oli kitsas, aga seda vaadates aru ei saanud. Jäi siis teine variant. Valitud kingadega oli küll nii, et surusin, mis ma surusin, kumbki paar jalga ei läinud. Kuna mul oli palutud oma kingad kaasa võtta, sain õnneks neid kasutada. Selle helesinise kostüümiga minu mustad ega tumepunased väga ei sobinud, kuigi otsustati mustade kasuks, aga roosakaga sobisid mõlemad. Jäid tumepunased, sest need sobisid mu küüntega kokku. Hiljem tehti ilus lokkidega soeng ja grimm ning olingi valmis. Paar inimest mainis hiljem, et selle kleidi ja soenguga olin nagu teisest sajandist, nagu mõisapreili. Filmi tegevustik peaks küll minu teada tänapäeval toimuma.
Eilsel võttepäeval tundsin omal nahal, mida tähendab see, et filmivõtetel tuleb palju oodata. Tuligi. Vaba aja sisustamiseks oli mul kaasa võetud raamat, aga vahete-vahel hakkasid käed ikka telefoni järele sügelema. Lisaks muidugi sai vesteldud inimestega, kellel parajasti stseeni polnud. Tuntumatest tegijatest olid kohal Raivo Adlas, Andres Tabun ja Erki Laur, lisaks paar Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala tudengit ja üks samuti FB grupi kaudu võttele sattunud noormees.
Minu rolliks oli tegelikult 40+ naine, pruudi ema. Kogu filmi sisu ma ei teagi, aga mingi osa sellest on pulmapäev, kus peigmees sureb ootamatult ja mina siis pidin pruuti lohutama. Roll oli sõnatu ja mul oli vaid 2 stseeni: ühes lohutasin toolil istuvat ja nutvat "tütart", keda mängis armas tudeng Marion ning pidin hästi vihase näoga laibavedajale otsa vaatama. Teises lohutasin teda seistes, kui tema peigmehe surnukeha minema viidi. Kohal olin aga kokku kella 12st 19.30ni. Esimesel stseenil tehti muidugi hästi palju duubleid, vist isegi 11, seal osales ka palju tegelasi, teist tehti vist 5 korda.
Koju jõudes olin kohutavalt väsinud. Tundub, et istumine ja ootamine väsitab isegi rohkem kui füüsilise töö tegemine. Lisaks oli loss kohutavalt külm. Ei tahtnud kogu aeg jope seljas ka istuda. Huvitav oli siiski ning ma ei välista, et võimaluse tekkides võtaksin veel filmiprojektidest osa. 

Sunday, February 2, 2020

Elu esimene ballett ja Tallinn


Sügisel oli mingi periood, kus mul tekkis äkki hirmus tahtmine teatris käia. Mitte ainult ise, aga ma mõtlesin ka lastele veidi kultuurseid elamusi pakkuda. Et nemad ei saaks neljakümnele lähenedes öelda, et nad pole kunagi ooperit ega balletti vaatamas käinud. Ostsin siis mõned piletid. Ooperis käisime sügisel ära, mina abikaasaga ja vanemad lapsed ning oli täitsa tore. Balletietendust tuli aga tunduvalt kauem oodata, lihtsalt ei saanud varasemaks pileteid.

Täna jõudis oodatud päev siiski kätte. Ilus kuupäev, 02.02.2020, Tartu rahu aastapäev ehk et Tartus oleks lisaks balletietendusele olnud ehk rohkemgi vaadata. Meie aga läksime hoopis Tallinnasse. Malenega kahekesi, sest juba ooper näis meesperele liiast olevat ning erilist tantsuhuvi neil pole. Malene aga tahtis minna ning mina ka, ikkagi elu esimene ballett.

Mõtlesin, et kui juba Tallinnasse minna võiks veidi rohkemgi ringi vaadata. Eriti kuna rongi ja etenduse vahele jäi nii enne kui pärast u 1,5 tundi. Pealegi polnud minagi käinud ei Riigikogu hoone ega Kadrioru lossi juures, kuigi üle nelja aasta seal ülikoolis õppinud, neist kolmel viibinud seal nädalaste sessioonidena. Ju ei jäänud tollal vaba aega või lihtsalt ei viitsinud.
Enne etendust me väga kaugele minna ei tahtnud, eriti mitte kohta, kust õigeks ajaks tagasi jõudmine peaks ühistranspordist sõltuma. Nii otsustasime jalutada vanalinnas, kust Estonia juurde jõuab ka vabalt kõndida. Kuhugi sisse me küll ei saanud, aga vaatasime üle sellised olulised riikliku tähtsusega hooned nagu Riigikogu hoone ja Stenbocki maja, nägime ära Toomkiriku, Piiskopi aia ja Niguliste kiriku.
Füüsiliselt oli kõige raskem Patkuli vaateplatvormile ronimine, riided olid ka ju valitud teatrisse minekuks, mitte matkamiseks. Aga vaade oli pingutust väärt. Jõudsime veel ära käia Taani kuninga aias ja siis oligi aeg teatrisse suunduda.

Ma olen rahul, et valisime sellise muinasjutulise etenduse nagu "Alice imedemaal". Mullegi meeldivad muinasjutud ja kuna pole suurem asi tantsuinimene, siis arvan, et ma poleks pigem täiskasvanud vaatajale suunatud etendustest nii hästi aru saanud. Ikkagi elu esimene ballett. Aga ma nautisin, nii dekoratsioone, kostüüme, valgusemänge ja arvutitrikke.
Malenele meeldis ka, arvas, et võiks veel kunagi minna. Mul on tõsiselt hea meel, et tema näol on kasvamas vahva teatrisõbrast kaaslane, kellega saab võimalikult eriilmelisi etendusi vaatama minna.
Balleti järel suundusime Kadriorgu. Sealt on hea trammiga otse Balti jaama sõita, pealegi tahtsime presidendilossi ka üle vaadata.
Trammist maha astudes ja veidi kõndides jäi kõigepealt teele hoopis Kadrioru kunstimuuseum. Sisse me seekord ei astunud, tahtsime ikka 15.24 rongile jõuda, aga hoone avaldas ka väljast suurt muljet.
Kunstimuuseumi juurest paistis ka Russalka, mille juurde samuti kõndima ei hakanud. panime hoopis GPSi tööle ja suundusime ikka presidendi residentsi otsima. Mõneminutise jalutuskäigu järel olime kohal. Ega sealgi ju sisse saanud, aga vähemalt sai hoone ära nähtud.
Tegime mõned pildid ja kiirustasime trammipeatusse. Balti jaamas hüppasime ruttu Selverist läbi, sest kõht oli vahepeal päris tühjaks läinud. Paar minutit enne rongi väljumist olime rongis. Kahjuks pidime sõidu veetma neil ebamugavatel klapptoolidel, sest rong oli lihtsalt nii täis. Siiski oli väsinud jalgade ja valutava seljaga koju jõudes tuju hea, tütrega pealinnas veedetud päev oli väga vahva.

Friday, January 24, 2020

Lugemine on lahe!


Selle postituse pealkirja näppasin Malenelt. Ta ühel päeval ütles nii, kui rääkisime meie uuest väljakutsest. Ah et millisest väljakutsest? 
Paar nädalat tagasi sattusin juhuslikult kas FB või kuskil mujal peale üleskutsele võtta osa üritusest "Tartumaalt Põhjamaadesse". Oktoobri lõpuks tuleb läbi lugeda 50 Põhjamaade kirjanike raamatut. Nojah, väljakutseid armastava inimesena tahtsin kohe osaleda. Ma ei tea, mis minuga mingitest võistlustest või väljakutsetest kuuldes toimub, kaine mõistus kaoks justkui kuhugi ära. Kuigi ma olen kunagi olnud väga usun lugeja, on fakt see, et eelmise aasta jooksul lugesin läbi vaid 2,5 raamatut ja sellest on 50-ni ikka väga palju minna. Vaba aega pole ka teab mis palju. Aga kui teisiti mõelda, siis olgem ausad, ega ma 24/7 või isegi mitte kogu ärkveloleku aja ilma puhkepausideta rakkes pole ning mida ma seni neil hetkedel tegin? Põhiliselt sisustasin aega telefonis. Seda aega ei pruugi päeva jooksul olla palju, mõnel päeval üldse mitte, aga võib ju proovida. Kui ma ei saa oktoobri lõpuks 50 raamatut loetud, siis ei saa. Ma ei pea osalemise eest kuhugi maksma, mul ei ole mitte midagi kaotada, ainult võita. 
Mõnda Põhjamaade kirjanikku teadsin. Aga mitte palju. Kusjuures läbi aegade minu lemmikraamatu (või täpsemalt triloogia) autor on ka ju norrakas Trygve Gulbranssen. Arvestades, et ülikooli lõpetanuna võiks minust klassiõpetaja kõrval saada ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja, tuleb kirjanduse alane silmaringi laiendamine kindlasti kasuks. Huvitav on see, et olin just enne väljakutsest teada saamist ühe raamatu läbi lugenud, kunagise naabrinaise kirjutatu ning mõtlesin, et peaksin seda rohkem tegema.
Raamatukokku läksin rõõmsalt ja ootusärevalt. Olin otsustanud suhtuda väljakutsesse hästi avatult ning lasta endale pigem raamatuid soovitada. Kuidagi olin just veidi aega tagasi mõelnud lugemisblogi peale ning nüüd andis sellisest väljakutsest osavõtmine põhjust ka blogi tegemiseks. Siin ei tahaks asju nii keeruliseks ajada, lugemisblogidel on minu teada hoopis teine sihtrühm. Anu raamatukogus hakkaski rääkima, et kuna ma olen bloginud, siis ehk ma tahaksin ka väljakutse raames loetud raamatutest kirjutada. Rääkisin talle siis plaanist loetud raamatutest kirjutamiseks hoopis uus blogi teha. Nüüd on mu virtuaalse lugemisnurgakese link ka Pala raamatukogu veebilehel. Blogis on praegu 2 postitust olemas, kohe teen kolmanda ja neljanda ka. Uskumatu, olen veidi rohkem kui nädalaga juba 4 raamatut läbi lugenud! Ma nimelt sattusin ühte triloogiat lugema ja muidugi tahtsin ma teada, mis tegelastest edasi saab. Tegelikult on sellele triloogiale kirjutatud veel ka neljas ja viieski raamat, nii lugesin kiirelt neljanda ka läbi. Viies on aga Palalt praegu juba kellegi teise poolt laenutatud. Loen siis vahepeal midagi muud. Igatahes näib, et saan isegi pooliku jaanuariga kuu plaani täidetud. Kui võrdselt ära jagada, siis tuleks oktoobri lõpuks 50 raamatu lugemiseks iga kuu neid just nimelt 5 lugeda. Tegelikult ongi vist mõistlik talvel veidi rohkem pingutada, sest olgem ausad, kevadel mul ikka nii palju vaba aega pole. Suvel ka ei pruugi olla. 
Kui nüüd keegi selle blogi lugejatest tahab teada minu muljeid loetud raamatutest, vaadake siia (link)!

Sunday, January 19, 2020

Tütrega end ajalukku jäädvustamas


Ühel päeval jõudis minuni vahva üleskutse Kalevipoja Kojalt, kus kutsuti inimesi osalema "Kalevipoja" sisselugemisel. 1. mail avatakse Kääpal nimelt korraliku uuenduskuuri läbinud Kalevipoja muuseum, kus üheks ekspositsiooni osaks saab olema võimalus kuulata täispikkuses "Kalevipoega", mille loeksid sisse just tavalised inimesed. Kui ma rääkisin Malenele oma plaanist sel üritusel osaleda, tahtis tema ka. Näitasin talle teksti, arvas, et ei ole raske. Tegelikult oli tekst ikka päris raske, loeti nimelt 1875. aasta versiooni, kus on väga palju tänapäeval isegi veidi arusaamatuid sõnu, eriti lapsele. Samas ma ei tahtnud teda ka keelama hakata, oma tütart tundes uskusin, et ta teeb selle nui neljaks ära.
Teksti harjutama hakkasime üleeile, reede õhtupoolikul. Kui Malene nägi väljaprinditud lehtedelt reaalselt, kui palju seda teksti ikka on ja kui ta oli veidi lugenud, muutus tema entusiasm pigem ahastuseks. Pisaraid ei tulnud ka kuigi kaua oodata. Ütles, et selline tunne, nagu esimeses klassis lugema õppides, ometi loeb ta väga hästi ja kusjuures väga palju tänapäeva lapse kohta. Hakkasin ennast süüdistama last keerulisse olukorda panemises, sest ma olin näinud juba varem, et see ON raske tekst.
Tegime väikese pausi. Rahustasin lapse maha ning otsustasime vaatamata kõigele jätkata. Tahe oli tal endiselt olemas, sel hetkel oleks ta lihtsalt eelistanud pigem veidi vähem teksti. Hiljem sain ma muidugi teada, miks ta nii lootusetuna end tundis - ta oli kuidagi aru saanud, et lähme alles castingule, mitte juba salvestusele. Hakkas kartma, et teda ei valitagi. Õhtu lõpuks oli olukord juba palju lootusrikkam. Mõned vead tulid sisse küll, aga meil oli veel laupäeva hommik ka. Salvestusgraafik oli paika pandud ning meie ajad 14.40 ja 15.00. Nii saime hommikul paar korda üle lugeda. 
Malene tundis end eile hommikupoolikul hästi, aga siis läksin mina närvi. Enda pärast väga mitte, aga kartsin just, et Malene ei saa hakkama. Või pigem seda, et kui tal läheb väga palju sassi, siis on seal mingi kuri helimees, kes hakkab temaga pahandama, siis hakkab Malene nutma ja edasi on juba raske end kokku võtta. Liiga elav fantaasia mul! Nii elav, et kõhus lausa keeras, mida pole ammu juhtunud.
Läksime igaks juhuks Kääpale varem kohale. Lisaks n-ö tavalistele inimestele pidid kohale tulema ka mõned tuntumad näod, eesotsas kultuuriministri Tõnis Lukase ning klounipaari Piip ja Tuut kehastava Haide Männamäe ja Toomas Trossiga. Nemad kolm pidid meiega umbes samal ajal seal olema, nimelt oli valmis seatud kaks stuudiot ja täiesti juhuslikult sattusid meie ajad kattuma. 
Ajasime Malenega rahulikult juttu, kui kuulsime ülalt korruselt lähenevaid samme ning peagi seisiski uksel just stuudiost tulnud Tõnis Lukas kirjus maavillases kampsunis. Ta teretas meid. Teretasime vastu. Kuidagi imelik ja kohmetu tunne oli. "Malene, see on Vabariigi kultuuriminister," ütlesin ma. Malene naeratas kohmetult. Siis küsis juba minister, et kas meie tulime ka "Kalevipoega" lugema ja et kas mõlemad. Paar lauset vahetasime veel. Siis tahtis keegi vist kohalik ministrile oma ema tutvustada ja nii nad teise ruumi kadusid. 
Äkki öeldi, et nüüd on meie kord...

Võisin ka Malenega kaasa minna. Ta soovis ka, et läheksin. Helimees oli nooremapoolne mees, sõbralik ja meeldiv inimene, ei midagi sellist, mida kartsin. Tema tegi meist siin postituses kasutatud pildid. Ta rahustas kohe, et Malene saab hakkama ja et kui läheb sassi, teeme selle koha uuesti. Mõned kohad tuligi uuesti teha. Päris mitu. Aga ta on ju laps! Minu arust ääretult tubli tüdruk ja tegelikult sai kenasti hakkama. Planeeritust rohkem kulunud ajast ei teinud ka keegi välja. Malene järel lugesin oma osa sisse mina, läks ka täitsa kenasti. Helimees tundis huvi, et ega ma häälega tööd ei tee, arvas, et ehk võiksin. Mul olevat hea diktsioon.  
Võimalik, ehk ongi. Kui teadlikult püüan. Igapäevaelus ilmselt mitte, olen ise märganud, et kipun vahete-vahel üsna hooletult rääkima.
Peale salvestust sõime kõhu täis ja tulime koju. Kuna Piip ja Tuut salvestasid meiega samal ajal, siis nägime neid vaid korraks ning esialgu plaanis olnud ühispilt jäi ära. Väga vahva ettevõtmine igatahes, meie Malenega oleme mõlemad rahul, et läksime. Ootame juba põnevusega muuseumi avamist.

Thursday, January 16, 2020

Mälumängurid


Kui ma nägin poes (imekombel just poes, mitte sotsiaalmeedias nagu tavaliselt) Peipsiääre valla mälumänguturniiri kuulutust, teadsin kohe, et tahan osaleda. Probleem oli aga selles, et mul polnud võistkonda. Seda oli aga vaja, sest nii tark või hull ma ka pole, et üksi viieliikmeliste tiimide vastu läheksin. 
Ühel päeval mainisin mokaotsast abikaasale, et võiks minna. Ta polnud väga huvitatud. Juba samal päeval Steniga ajaloo olümpiaadiks valmistudes tekkis mul aga enda arust suurepärane mõte - minna perega ehk siis täpsemalt mina, abikaasa ja Sten. Ja ehk võtta keegi veel juurde. Sten on juba 13 ja väga hea faktimäluga, pealegi on mälumängus vahete-vahel selliseid nn noortele mõeldud küsimusi, millele keskealised enamasti vastata ei osta.
Rääkisin Stenile mõttest ja mingil määral minu üllatuseks oli ta täitsa nõus. Vaimustuses ehk mitte, aga nõus. Nüüd oli Sveni veenmine ka lihtne, sest kui laps ka juba tahab, siis ikka võib minna. Nii oligi. Kui aga Malene meie plaanist kuulis, tahtis temagi kaasa tulla. Ta on selles suhtes minu moodi, et armastab erinevaid väljakutseid.
Oodatud õhtu jõudis kätte eile ja kella 19ks olime kenasti Koosa rahvamajas, pastakas kaasas ja valmis teistele tuult alla tegema. Okei, viimasega pingutasin veidi üle, tegelikult olin ma juba enne võistlust kindel, et võidule loota ei tasu. Teadsin nimelt vähemalt ühte väga tugevat võistkonda, et meil kahe täiskasvanu ja kahe lapsega polnud lootustki. Ah, ega me sinna ju võidu pärast läinudki, võtsime seda kui vahvat võimalust perega koos aega veeta ja end proovile panna.
Võistkonnale nime valimine läks üsna valutult. Arutasime ka igasugu naljakaid variante, aga mul oli mitu päeva olnud peas juba Family. Lastele see muidu meeldis, aga nad tahtsid seda täiendada ning üks neist pakkus välja Family Team. Kõik olid rahul. Täitsa loogiline ka, oleme ju perevõistkond.

Algul läks päris hästi - esimesest voorust koguni 9 punkti 10-st. Näod olid üsna rõõmsad. Teine voor oli juba veidi kehvem, teemaks tehnika, millest mina tean väga vähe. Õnneks oli meil Sven, kes meesterahvana sel alal minust tunduvalt üle. Lisaks tõid 2 väärtuslikku punkti lapsed, kes tundsid eksimatult ära Snapchati logo. Esimesena ütles õige vastuse välja Malene, aga Sten teadis ka. Mina panin lihtsalt kirja, sest kuigi nimetus on mulle tuttav, ma ise seda ei kasuta ning logo ka ei tundnud.
Kõige kehvemad olime spordis, kus tuli isegi nulliringiga leppida. Muidu oleme end ikka ralliga kursis hoidnud, aga no ei tulnud meelde, kus Ott Tänak selle MM võidu ära vormistas. Oli jah Kataloonia, mitte Türgi!
Kokkuvõttes pidime leppima 5. kohaga, 7 võistkonna hulgast, täpsemad tulemused ja veidi juttu on ka meie valla spordilehel (link). Korraldaja ehk Vara Spordi lehel on lisaks olemas ka küsimused (link) .
Pole hullu tegelikult. Viimased ju polnud. Väga võiduhimulise inimesena pean endale vahete-vahel siiski meelde tuletama, mis põhjusel me sinna läksime ja tegelikult oli tore. 12. veebruaril uue hooga ja loodetavasti ka ühe peresisese lisaliikmega, meil ju võistkonnas üks vaba koht. Lõppkokkuvõttes läheb kolmest mängust arvesse kaks, nii et ehk ei ole kõik veel kadunud.