Et see nädal saab olema väga raske, teadsin juba ammu. Mõtlesin, et las sellel läbi saada, siis blogin ka. Aga et tuleb üks hullumeelne päev, mis paneb mind juba varem blogima, poleks osanud arvatagi.
Hommikul tulin veidi kiirustades kodust välja, nagu paaril eelnevalgi päeval, et Jõgeval istuda Tallinna rongi peale. Autoga keeldun endiselt pealinna minemast, eriti selliste teeoludega. Kuna mingis kohas enne Jõgevat oleksin peaaegu tee peale astunud suure koera alla ajanud, unustasin end Jõgeval autosse istuma ja messengeris mehele muljeid jagama, nii et pidin rongi peale jooksma. Istusin maha ja kaevusin õppematerjalidesse, sest olin ju teel eksamile ning lootsin, et selle väikese ehmatusega on seiklused lõppenud. Aga ei! Läks palju hullemaks.
Veidi enne Tallinnasse jõudmist teatati, et Balti jaamas on mingi probleem pöörangutega ning rong hilineb. Mõtlesin, et mis see 10-15 minutit ikka on, varuaega oli ju üle tunni. Ootasime kuskil pool tundi, siis liiguti edasi, kuid hoiatati, et seisakuid võib veel tulla ja soovitati Ülemistes väljuda ning ühistranspordiga edasi liikuda. Olin isegi seda juba mõelnud. Vahetult enne Ülemiste peatust seisime veel korra, aga peagi jõudsime kohale ja väljusin. Trammipeatust väga lähedal ei paistnud. Sellega oleksin teadnud, kuhu ja mis suunas minna tuleb. Bussipeatus oli sealsamas ja seal seisis paar inimest, kellelt juhiseid küsisin, kuid kahjuks ei osanud nad aidata. Võtsin nutitelefoni appi ja selle järgi pidin minema nr 7 bussi peale. Nii tegingi. Võrdlesin bussi läbitavaid peatusi nendega, mida see oleks pidanud juhiste järgi läbima ning need ei läinud üldse kokku. Sain aru, et midagi on valesti. Aknast nägin vaheldumisi tööstushooneid ja tühermaad. Mõtlesin, et kui tuleb mõni koht, kus taksod seisavad või kuhu ma üldse oskaks taksot tellida, hüppan maha ja lähen edasi taksoga, sest mul oli juba päris kiire. Sellist kohta ei tulnud. Selle asemel jõudis buss lõpp-peatusesse, milleks oli vist Sõjamäe. Ühel pool teed midagi lennuväljalaadset, suur okastraataiaga ala, teisel pool mingi suurem hoone. Läksin bussijuhilt abi küsima, kuid sellest polnud eriti kasu, kuna tema oskas eesti keelt veel vigasemalt kui mina vene keelt. Kuigi ta arvas, et külmun ära, otsustasin ikka maha minna ja takso kutsuda, sest nägin seal oleva ainsa hoone peal aadressi.
Bussist välja astudes sain aru, et juhil võis õigus olla - tuul oli kohutavalt tugev ja tuiskas. Muidu poleks kümmekond miinuskraadi teab mis probleem olnud. Kuna mul olid olemas nii müts kui sall ja käes mingisugused kindad, poleks varjus ka teab mis hull olnud, aga mul oli vaja ju takso kutsuda, milleks kõigepealt pidin internetist vajaliku telefoninumbri leidma ja seda ma kinnastega teha ei saanud. Tuisus oli kehv näha ning mul läks aega kauem kui oleksin tahtnud, nii et üsna varsti ma oma sõrmi ei tundnud ja juhtisin neid telefoni ekraanil ainult nägemise järgi. Kuidagi sain takso kutsutud, lubati 10 minuti pärast kohal olla. Selleks hetkeks olid mul sõrmed nii külmunud, et ei suutnud neid niipalju liigutada, et sõrmikuid kätte saada. Kuidagi teise käega suunates see siiski õnnestus ja jäin ootama. Lootsin, et need hakkavad eksami alguseks nii palju liikuma, et suudan pastakat käes hoida.
Takso tuli lubatud ajal, kuigi ma algul seda ei märganud - olin bussiootepaviljonis tuulevarjus ja tuisu tõttu oli nähtavus üsna kehv. Taksojuht arvas, et jõuab kohale 10-15 minutiga, täpselt 15 minutit mul oligi. Kursakaaslased lubasid küll õppejõule olukorda selgitada, kuid seda polnudki vaja - jõudsin eksamiruumi uksetaha mõned sekundid enne õppejõudu. Niipalju siis rohkem kui tunnisest varuajast, mil oleksin seiklemise asemel eelistanud küsimused koos teistega läbi arutada, sest õppimisaega oli napiks jäänud. Vähemalt olid sõrmed taksosõidu ajal kohutava valuga üles sulanud ja kuigi esimeste sõnade kirjutamise ajal käsi värises päris hullusti, läks olukord ruttu normaalseks. Lihtsalt külmatunne oli alles. Kõige hullemaid küsimusi ei saanud ja loodan, et läheb hästi. Peale selliseid seiklusi oleks äärmiselt niru eksamist läbi kukkuda.
Hommikul oli rongis jutt, et pole kindel, kas õhtupoolikul saavad rongid tagasi Tartu poole väljuda, nii läksin Balti jaama kerge ärevustundega. Ronge oli küll vahelt ära jäänud, aga üsna varsti sõitis üks välja. Lootsin, et tagasitee on veidi rahulikum. Kõik läkski kenasti.
Milles siis üldse asi oli? Kuulsin rongis ühte meest telefoniga seletamas, et Balti jaamas olid pöörangud täis tuisanud ja ära külmunud. Elroni kodulehel seisis, et paljud rongid hilinevad ilmastikuolude tõttu. Talv ju alles algas, huvitav, mis veel edasi saab.
No comments:
Post a Comment