On küll veidi imelik alles praegu jõuludest kirjutada, aga tõesti ei viitsinud pühade ajal sellega tegeleda. Nüüd on pühad läbi, kuuse viime ka täna vist välja, sess on ülikoolis peaaegu läbi ning otsustasin siiski meie pere jõuludest ühe postituse teha. Ma tegelikult juba mõtlesin, et las see jääb vaid meie endi mälestustesse ja mõtetesse, aga miski sundis ikka ümber mõtlema. Saagu see kasvõi ainult enda jaoks kirja pandud, sest ka huvitavad asjad kipuvad aja jooksul mälust kaduma.
Minu jaoks on suur osa jõulude ettevalmistustest koosnenud traditsioonilistest toitudest ja püüan võimalikult palju ise teha. Sel aastal otsustasin ise ka kapsad hapendada. Tahtsin seda teha juba tunduvalt varem, aga ei jõudnud ning võtsin töö ette alles detsembri alguses. Minu pisikesse kapsatünni mahtus kolm suuremat kapsapead, mille riivisin köögikombainiga peeneks ning lisasin soola, köömneid ja veidi pohlamarju.
Piparkookidest poleks ise eriti hoolinudki, aga laste jaoks on nende vormimine, kaunistamine ja muidugi ka söömine jõulude lahutamatuks osaks. Sellelt lehelt leitud retsepti järgi tegin taigna ikka valmis, kuid küpsetamine lükkus muudkui edasi. Paar päeva enne jõule oli selge, et mul endal selleks viitsimist pole ja kuna suuremad lapsed on juba päris suured, otsustasingi selle nende ülesandeks anda. Lapsed olid muidugi väga rõõmsad. Mina panin vaid plaadid ahju ja võtsin välja, ülejäänu tegid lapsed täiesti iseseisvalt ja nad said suurepäraselt hakkama.
Minu enda jaoks on jõulude väga oluliseks osaks verivorstid. Lambaveri ootas juba ammu sügavkülmas ning seasooled tellisin Saksavorstist. Et oma elu lihtsamaks teha, ostsin Tartu avaturu putkast hakklihamasinale külge käiva vorstiotsiku. Peab küll mainima, et päris rahul ma sellega ei olnud. Pidin masinat tihti lahti võtma, sest mingil põhjusel kippus see otsik ära ummistuma. Vorstid said igatahes valmis ja kui mitte arvestada seda, et tanguputru oli liiga palju ning verd vähe, mistõttu tulid vorstid suhteliselt heledad ning soolaga pingutasin ka veidi üles, siis polnud väga vigagi. Ah jaa, küpsetamisel läksid need nii lõhki, et kohati oli pannil näha vaid vorstiputru. Samas, kui teised neidsamu minu tehtud vorste küpsetasid, oli kõik korras. Ju pean veel harjutama.
Jõululaupäeva ja sellele järgnevad kaks päeva olime perega Võrumaal minu vanematekodus. Ühel hetkel mõtlesime, et peaks pisipoisil mähkmeid vahetama. Aga mida me ei leidnud, olid mähkmed - olime need koju unustanud. Tore lugu küll! Ei jäänud muud üle, kui poodi minna. Et lähima poeni on 7 km, siis otsustasime, et kui juba minna, siis lähme Lätti - Appe on vaid veidi rohkem maad, ainult 15 km. Apes olid poed veel avatud, ühel oli küll sulgemisajani vaid 5 minutit, aga selgus, et seal mähkmeid polnudki. Läksime teise, mille sulgemiseni oli veel 2 tundi. Mähkmed olemas, tekkis mõte hankida veidi teistsuguseid muljeid.
Minu jaoks on jõulude ajal kirikus käimine olnud alati miski, mida võimalused teha püüan. Kuidagi mõnus ja rahulik on seal olla. Olin juba leppinud, et sel aastal kirikusse ei jõuagi, lihtsalt ei suutnud seda kuidagi oma pühadekavasse paigutada. Nüüd olime Apes ja ma teadsin, et mõne minuti eest algas sealses kirikus jumalateenistus. Läksime vaatama. Olime Apes küll korduvalt käinud, aga kiriku asukohta ei teadnud. Otsustasin GPS-i abi kasutada, kuid see juhatas meid täiesti valesse kohta. Aadressi õnneks teadsime, nii pidime oma peaga hakkama saama. Mõningase ekslemise järel jõudsime kohale, võtsime poisi turvahälliga kaasa, hingasime sügavalt sisse ja avasime ukse.
Sealne kirik on väga uus ja ei näe üldse harjumuspärase kiriku moodi välja. Ruum oli eredalt valgustatud, seinad heleroheliseks värvitud ja äärtes olid radiaatorid, mis kütsid ruumi nii soojaks, et üleriiete riputamiseks olid seal nagid. Kuna kääksuv uks ja just meie sisse astumise hetkel väljas üürgama hakanud autosignalisatsioon garanteerisid meile niigi juba piisavalt tähelepanu, istusime ruttu esimestele vabadele kohtadele. Lapse kombeka tegime küll eest lahti. Mõne aja pärast olime siiski sunnitud riideid vähemaks võtma.
Kirikuõpetaja rääkis üsna sarnast juttu, mida Eestiski räägitakse, aga ta seostas seda rohkem igapäevaelu ja maailmas toimuvaga, mainides ära ka Donald Trumpi ja Putini. Meie saime jumalateenistusel osaleda umbes pool tundi, kuni poiss ärkas ja ei olnud enam nõus vaikselt olema. Püüdsime võimalikult märkamatult välja hiilida, aga eks meid pandi ikka tähele. Hullem oleks olnud seal karjuva lapsega istuda. Nii jäid ka ruumis sees pildid tegemata.
Tuleb tunnistada, et päris õiget kirikus käimise tunnet ei tekkinud. Ilmselt mängis oma rolli nii lühike jumalateenistusel osalemise aeg kui asjaolu, et ruum meenutas tõesti rohkem mingit üritustesaali, kus sel päeval "esines" lihtsalt kirikuõpetaja. Keelebarjääri ka süüdistada ei saa, sest erinevalt abikaasast sain põhimõtteliselt jutust siiski aru.
Apes käisime ka teisel jõulupühal, sel korral eesmärgiga lihtsalt poodi minna. Teades, et loomasööt on seal suhteliselt odav ja mul oli just Pärlile lehmade jõusööta vaja, saime sõidule juurde mõelda ka mingi muu eesmärgi peale ringi hulkumise. Muidugi imetlesin taas sama ringtee keskel olevat platsi, mida 2015. aasta viimasel päeval. Taolised tegelased võiks olla endagi õuel.
No comments:
Post a Comment